Kuidas koguda tõendeid lähisuhtevägivalla kriminaalmenetluseks?

Anne Haller
sotsiaalkindlustusameti vägivallaohvrite teenuste arendustiimi ekspert

Hannaliisa Uusma
sotsiaalkindlustusameti vägivallaohvrite teenuste arendustiimi MARAC projektijuht

---

„Kui füüsiline vägivald karmimaks läks, hakkasin ma neid episoode üles kirjutama. Ma olin seisundis, kus ma ei suutnud voodist püsti tõusta, kooli minna,“ meenutas Laura. Sepp väänas Laura käsi, kägistas, ähvardas teda nägupidi vastu seina lüüa. Samuti oli ta ähvardanud Laura pereliikmeid tappa, jälgis ta telefoni asukohta ning väitis, et kuulab pealt kõnesid. /.../ Laura päevikust sai ütluste alus, mis võimaldas lõpuks Sepa süüdi mõista. „Pange kirja, koguge tõendeid, sest see on ainus, mis teid hiljem aitab, kui otsustate oma looga välja tulla,“ soovitas Laura. (Katkend 6. märtsil 2020 Postimees online’is avaldatud artiklist.)

Päeviku pidamine on üks alahinnatumaid viise, kuidas koguda lähisuhtevägivalla kohta tõendusmaterjali, mida saab kriminaalmenetluses kasutada. Kindlasti on oma mõju sellel, et päeviku pidamine tundub aeganõudev ja tüütu, lisaks võib ohver tunda, et see pole tema jaoks turvaline. Avalõigus tsiteeritud artikliski tõi väga rasket lähisuhtevägivalda kannatanud Laura välja, et vägivaldse elukaaslase laialdaste IT-teadmiste tõttu oli päevikut pidada keeruline, mistõttu peitis Laura päeviku mitme faili sisse.

Päevik võib olla kriminaalmenetluses asjakohane ja kasulik tõend ehk aidata tõendada toimepanija vägivaldseid tegusid ja süüd.

Sageli jääb toimunu päevikusse üles tähendamine aga ka selle taha, et lähisuhtevägivalla all kannatav inimene lihtsalt ei tea, et päevik võib olla kriminaalmenetluses asjakohane ja kasulik tõend ehk aidata tõendada toimepanija vägivaldseid tegusid ja süüd. Tuleb arvestada, et kriminaalmenetlus eeldab vägivalla tõendamiseks üsna spetsiifilisi nüansse. Omakorda on loomulik, et ohver ei pruugi neid teada. Näiteks ei ole ilmselt iseenesest mõistetav teadmine, kuidas pidada päevikut just niiviisi, et sellest hiljem lähisuhtevägivalla tõendamisel ka päriselt kasu oleks jne.

Tõendusmaterjali kogumise juhendmaterjal

Sotsiaalkindlustusameti ohvriabi koostas 2022. aastal juhendmaterjali, et lähisuhtevägivalla ohvreid toetada kriminaalmenetluses kasutatava tõendusmaterjali kogumisel. Materjal on kättesaadav nii veebis, sotsiaalkindlustusameti ja palunabi.ee veebilehtedel kui ka trükisena. Juhendi koostamisel tehti koostööd prokuratuuri, politsei- ja piirivalveameti, naiste tugikeskuste ning üle-eestilise MARAC-i ehk kõrge riskiga lähisuhtevägivalla juhtumitega tegeleva koostöövõrgustiku eksperdigrupiga. Juhend on mõeldud ohvritele kasutamiseks, kuid annab väga olulise raamteadmise ka lähisuhtevägivalla ohvriga kokku puutuvale spetsialistile, kes peab ohvrit tõendite kogumisel julgustama, toetama ja abistama.

Kuidas juhendmaterjal koostati ja mis on selle eesmärk?

Tõenäoliselt on lähisuhtevägivalla ohvritega töötav iga spetsialist puutunud kokku olukorraga, et vägivallale ei järgne karistust, sest selle kohta puuduvad piisavad tõendid. Lähisuhtevägivalla eripära on, et see leiab tihti aset koduseinte vahel, mistõttu ei pruugigi olla muid tunnistajad peale toimepanija ja ohvri. Ohvri enda kogutud tõendusmaterjal on seega paljudel juhtudel kõige parem või lausa ainus tõend lähisuhtevägivalla kohta. Kriminaalmenetluses kasutamiseks aga on tarvis koguda vägivalda tõendavat materjali korrektselt.

Vägivalla kohta tuleks tõendusmaterjali koguda vaid nõnda, et see ei paneks ohvrit veelgi suuremasse ohtu.

Lähisuhtevägivalla kohta tõendusmaterjali koguma õpetava juhendi koostamine saigi algtõuke ohvreid abistavate naiste tugikeskuste ja ohvriabitöötajate, prokuröride ning teiste spetsialistide tagasisidest põhjuste kohta, miks ohvrite vastu toimepanduga seotud kriminaalmenetlus või selle algatamine ei pruugi tihti olla edukas isegi väga raskete vägivallajuhtumite korral. Muu hulgas võib selle põhjus olla, et ohvrid ei ole enda vastu toimepandut üles täheldanud või on tõendeid (fotosid, salvestusi, kirjalikke märkmeid) kogutud menetluse vaates n-ö valesti. Samuti täheldati, et lähisuhtevägivalla ohvrit abistavatel spetsialistidel (nt ohvriabis, lastekaitses, naiste tugikeskustes, kohalikes omavalitsustes) puudub täna ühtne ja selge arusaam tõendite kogumise nüanssidest, mida oleks vaja, et ohvrit sel keerukal teel paremini juhendada.

Novembris 2020 võeti see päriselu probleem lahendamiseks avaliku sektori innovatsiooniprogrammi Innosprint. Programmis osalenud naiskonna eesmärk oli luua elektrooniline päevik ehk lähisuhtevägivalla kohta tõendite kogumise veebirakendus. Andmekaitselistel ja tehnilistel põhjustel jäi see tookord paraku sündimata. Küll aga kasvas Innosprindil jagatud kogemustest ja mõtetest välja idee panna lihtsas ja arusaadavas keeles kirja juhtnöörid, kuidas lähisuhtevägivalla all kannatav inimene võiks ise koguda selle kohta tõendeid, mida saab kriminaalmenetluses kasutada. Juhend on koostatud eesti, vene ja inglise keeles.

Mida peab arvestama lähisuhtevägivalla kohta tõendeid kogudes?

Paratamatult tuleb arvestada, et tõendite kogumine lähisuhtevägivalla kohta pole kunagi täiesti ohutu. Ükski tõend ei ole ka nii oluline, et selle kogumiseks ebamõistlikult riskida oma elu ja tervisega. Vägivalla kohta tuleks tõendusmaterjali koguda vaid nõnda, et see ei paneks ohvrit veelgi suuremasse ohtu. Ka selle kohta on juhendis abistavaid soovitusi.

Tuleb arvestada, et vigastusest vm olukorrast tehtud fotot ei tohi kuidagi töödelda, sest siis ei ole fotoga võimalik tõendada, millal, milline vigastus ja kas üldse tekitati.

Hoolega tuleb näiteks läbi mõelda, kus kogutud tõendusmaterjali hoida. Kui ohver elab tema vastu vägivalda tarvitava inimesega koos või on toimepanijal muul viisil juurdepääs ohvri kodule, ei ole kodu tõendusmaterjali hoidmiseks turvaline paik. Sellisel juhul tuleks püüda anda kogutud tõendusmaterjal hoiule mõnele usaldusväärsele perekonnaliikmele või sõbrale. Kui hoida tõendusmaterjali arvutis või telefonis, tuleb turvalise salasõnaga kaitsta nii seadmeid kui ka konkreetset kohta (dokumendikaust, sotsiaalmeediakonto, e-postikast, digipilv vms), kus tõendusmaterjal hoiul on. Võimalusel tuleks digitaalset tõendusmaterjali hoida turvalise salasõnaga kaitstuna pilveteenuses, sellisel juhul jäävad dokumendid seadme hävimisel alles.

Lähisuhtevägivalla ohvril tuleb paraku alati arvestada võimalusega, et vägivalla toimepanija jälgib ka ohvri nutiseadmeid ja tal on ligipääs ohvri e-postile, sotsiaalmeediakontole või teistele kontodele. Võimalusel tasub saata tõendusmaterjali koopia ka mõnele usaldusväärsele pereliikmele või sõbrale. Kindlasti tasub kaaluda vägivalda tarvitava inimese eest varjatud e-posti aadressi või sotsiaalmeediakonto loomist või soetada lausa selline nutiseade, mille kaudu saab turvaliselt suhelda ja kuhu tõendusmaterjali koguda.

Mida kirja panna?

Kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt peab inimese kuriteos süüdimõistmiseks olema ka tõendatud kuriteo toimepanemise aeg, koht ja viis ning muud kuriteo asjaolud. Mõnevõrra lihtsustatult tähendab see, et tõendatuks ei saa pidada füüsilise vägivalla tarvitamist, mis toimus „millalgi paari kuu eest tõenäoliselt pärastlõunal, aga võib-olla ka õhtul, umbes kaks või äkki ka neli korda“. See, et lähisuhtevägivalla ohver mäletab toimunut just nii ebamääraselt, on trauma mõju arvestades mõistetav ja loomulik, eriti kui ta on pidanud selliseid olukordi taluma rohkem kui kord või paar. Seda olulisemad võivad lähisuhtevägivalla tõendamisel aga olla vahetult toimunu järel selle kohta tehtud märkmed. Mida detailsemad need on, seda parem.

Päeviku vormis võiks üles märkida järgmised asjaolud.

• Kes ja kelle vastu (lähisuhtevägivalla ohver ise, tema lapsed või teised lähedased) vägivalda tarvitas?
• Mis juhtus ehk milles vägivalla tarvitamine seisnes? Võimalusel tuleks lisada ka olukorra ning enne ja pärast toimunu lühikirjeldus, see aitab hiljem detaile paremini meenutada.
• Millal juhtus? Kui vähegi võimalik, tuleks ära märkida ka toimunu kuupäev ja kellaaeg.
• Mitu korda juhtus ja kas seda on ka varem juhtunud ning kui, siis millal?
• Kus juhtus?
• Kes juhtunut pealt nägid/kuulsid või võisid pealt näha/kuulda ja kellele ohver juhtunust rääkis? Kui võimalik, tasub küsida ja üles märkida ka pealtnägijate/kuuljate kontaktandmed.
• Kas juhtunu õnnestus kuidagi jäädvustada (video, kõnesalvestus, sõnum, e-kiri vms)?

Pole vahet, kas vägivalla ohver teeb märkmeid käsikirjaliselt paberile, tipib need arvutisse või telefoni. Peaasi, et vägivalda tarvitanu ei teaks nendest ega saaks neile kuidagi ligi.

Millised on materjali talletamise nõuded?

Kriminaalmenetlusest ei pruugi asja saada tõendite puudumise tõttu. Veelgi frustreerivam ja traumeerivam aga on, kui tõendusmaterjali küll justkui oleks, ent see on kogutud nõnda, et materjali ei saa kriminaalmenetluses kasutada. Vägivalla ja selle tagajärgede foto-, video- või audiomaterjali fikseerimisele on kindlad nõuded, et neid saaks kriminaalmenetluses edukalt kasutada. Näiteks tuleb vigastuse pildistamisel arvestada, et pildil peab olema näha ka see, kelle vigastusega on tegemist ehk fotol peab olema näha ka vigastatu nägu. Ka tuleb arvestada, et vigastusest vm olukorrast tehtud fotot ei tohi kuidagi töödelda, sest siis ei ole fotoga võimalik tõendada, millal, milline vigastus ja kas üldse tekitati. Need on tõendusmaterjali kogumise tüüpilised eksimused, inimlikud ja igati mõistetavad, millega lähisuhtevägivalla ohvrid ja neid toetavad spetsialistid puutuvad kokku pea iga nädal.

Kõik see on raske ohvrit abistavatele spetsialistidele, keeruline politseinikele ja prokuröridele, kes siiralt tahavad ohvrit aidata, ent kõige rängemalt mõjub see loomulikult lähisuhtevägivalla ohvrile. See ongi põhjus, miks sotsiaalkindlustusamet kogus kokku praktikas levinud eksimused, mida lähisuhtevägivalla kohta ise tõendusmaterjali kogudes tehakse, ning pani kirja, kuidas neid samu tõendeid õigesti koguda.

Lähisuhtevägivald tuleb ühiskonnas hukka mõista

Lähisuhtevägivald on Eestis väga levinud. Esimese kümne kuu jooksul 2022. aastal registreeris politsei- ja piirivalveamet 9598 lähisuhtevägivallaga seotud pöördumist, millest 2883 ehk ligi 30% olid kuriteod. Naiste tugikeskused kogu Eestis nõustasid sama aja jooksul naistevastase vägivalla, sh lähisuhtevägivalla 1666 ohvrit. Politsei- ja piirivalveameti andmeil on viimase kümne aasta jooksul Eestis vägivaldses lähisuhtes tapetud 94 inimest. Arvestades, et vaid 13% eestlastest teatab enda vastu toime pandud lähisuhtevägivallast, on need arvud vaid jäämäe tipp.

Need on suured ja muret tegevad arvud, mida aitab vähendada üksnes see, kui mõistame ühiskonnas üheselt ja selgelt hukka vägivalla kasutamise lähisuhtes. Mida vähem politsei poole pöördumisi jääb kriminaalõigusliku tulemita, sest vägivalla kohta puuduvad kohased tõendeid, seda selgema signaali vägivalla lubamatuse kohta annab ühiskond oma lähedase vastu vägivalda tarvitajatele. Kogetud lähisuhtevägivalla kohta tõendusmaterjali kogumise juhend aitab sellele kaasa.

Tähtis on meeles pidada, et juhendmaterjali eesmärk ei ole mingil juhul teha ohvri ülesandeks tõendite kogumine lähisuhtevägivalla kohta. See on ikka politsei töö. Ka ei ole ise kogutud tõendite olemasolu ühelgi juhul tingimus, et politsei või muu abistaja poole pöörduda. Juhendmaterjal tõendusmaterjali kogumise kohta on lähisuhtevägivalla tõttu kannatava inimese jaoks üksnes võimalus end ise sel viisil aidata, kui ta seda soovib, on selleks valmis ja, mis kõige olulisem, kui see on tema jaoks turvaline.