Kuidas jõuaksime järgmisele tasemele tuge vajavate inimeste abistamisel?
Projekti „Riskihindamise instrumendi väljatöötamine sotsiaalhoolekandelise abivajadusega inimeste tuvastamiseks“ eesmärk oli uurida, kuidas toetada kohalikke omavalitsusi sotsiaalhoolekandelise abivajadusega eakate väljaselgitamisel. Uuringu tulemused näitasid, et algselt plaanitud riskihindamise mudelit pole mõistlik välja arendada, kuna selle praktiline rakendamine ei ole praegu võimalik nii õigusruumi piirangute kui ka andmete kvaliteedi ebaühtluse tõttu.
Tartu ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse juhataja
KOKKUVÕTE
Sotsiaalministeerium algatas 2022. aastal projekti „Riskihindamise instrumendi väljatöötamine sotsiaalhoolekandelise abivajadusega inimeste tuvastamiseks“, et uurida, kuidas toetada kohalikke omavalitsusi sotsiaalhoolekandelise abivajadusega eakate väljaselgitamisel. Samuti sooviti selle projektiga välja arendada riiklikes registrites olevatel andmetel põhinev algoritmipõhine lahendus, mis aitaks abivajajaid senisest varem ja lihtsamalt üles leida. Tartu ülikooli eestvedamisel analüüsiti, milliseid andmeid ja kuidas tuleb hinnata, arvestades õiguslikke piiranguid. Käsitleti ka teiste riikide sotsiaal- ja tervisevaldkonna riskihindamise vahendeid ja nende kasutamise kogemusi.
Uuringu tulemused näitasid, et algselt plaanitud riskihindamise mudelit pole mõistlik välja arendada, kuna selle praktiline rakendamine ei ole praegu võimalik nii õigusruumi piirangute kui ka andmete kvaliteedi ebaühtluse tõttu. Kokkuvõttes kujunes välja laiem pilt, mida tuleks Eestis teha, et astuda järgmine suur samm sotsiaalhoolekandelist tuge vajavate inimeste abistamisel. Uuringu tulemused on seega valdkondliku poliitika ja õigusruumi kujundamise üks alus.
MÄRKSÕNAD
Koostöö, vanemaealised, võrgustikutöö, andmete kvaliteet, andmekogude ühildamine, innovatsioon
Keskendusime uuringus vanemaealiste hoolekandega seotud asjaoludele, sest eakate arv ja osatähtsus Eesti rahvastikus on suhteliselt kiiresti suurenenud. Demograafilised prognoosid näitavad, et see suundumus jätkub ning seega vajavad vanemaealiste hoolekanne ja sellega seotud küsimused üha rohkem riigi ja kohalike omavalitsuste, aga laiemalt meie kõigi tähelepanu. Järjest tähtsam on leida abivajajad võimalikult varakult, et pakkuda tõhusat abi ja osutada teenuseid, mis hoiavad inimesi ega lase tervise- ja sotsiaalprobleemidel süveneda.
Ka praegu hinnatakse, et paljud eakad, kes tõenäoliselt abi vajavad, ei ole kohalike omavalitsuste sotsiaaltöö vaateväljas. Hädasolijateni jõudmiseks on vaja aktiivsemalt tegutseda, mis eeldab nii vahendeid kui ka selgemat arusaama, millist teavet saab riskirühmadesse kuuluvate eakate väljaselgitamiseks kasutada (vt nt Riigikontrolli 2021. aasta audit).
Järjest tähtsam on leida abivajajad võimalikult varakult, et pakkuda tõhusat abi ja osutada teenuseid, mis hoiavad inimesi ega lase tervise- ja sotsiaalprobleemidel süveneda.
Kuigi vanemaealiste sotsiaalhoolekande ja heaolu küsimused on üha tähtsamad, tooks tõhusama ja parema abi osutamise lahendused, nt andmete parem kvaliteet, tihedam infovahetus ning ladus tervise- ja sotsiaalvaldkonna koostöö kasu mitte ainult eakatele, vaid kõigile Eesti elanikele.
Andmekogude ühildamine ja parem ligipääs andmetele
Küllap on enamik sotsiaal- või tervishoiutöötajaid oma töös näinud infosüsteemide ja andmestike puudujääke, olgu need seotud funktsionaalsuse, töökindluse, kasutajasõbralikkuse, teiste andmekogudega liidestatuse või millegi muuga. Tõsi aga on seegi, et paljude teiste riikidega võrreldes on meil hulk hästi toimivaid ja kasulikke IT-lahendusi, mis teevad igapäevatöö lihtsamaks. Nendeta oleks keeruline ette kujutada, kuidas kõigi kohustuste ja ülesannetega hakkama saada.
Ilmselt on paljud sotsiaal- ja tervisevaldkonna spetsialistid mõelnud, et küll oleks hea, kui andmekogud oleksid mõistlikult ühendatud ning annaksid ligipääsu kõigile juba kogutud andmetele, mille toel õigel ajal ja tõhusalt abi pakkuda. Eesti on olnud IT-lahenduste poolest maailmas esirinnas, seetõttu on meil neist asjust räägitud juba mitu aastakümmet. Kui tahame jõuda järgmisele tasemele, tuleb nüüd langetada olulisi otsuseid ja teha märkimisväärseid investeeringuid.
Tähtis on silmas pidada, et igapäevaseks tööks vajalike infosüsteemide hulk ei kasvaks ja väheneks vajadus andmeid mitu korda sisestada.
Vaja on välja töötada meie peamiste valdkondlike infosüsteemide (sotsiaalteenuste ja ‑toetuste andmeregister STAR, uue põlvkonna tervise infosüsteem upTIS, haiglate, kiirabi, politsei- ja piirivalveameti jt andmekogud) andmevahetuse sisuline loogika. See peab lähtuma ühelt poolt sellest, et inimesed saaksid paremat ja õigeaegsemat abi, teiselt poolt sellest, et spetsialistidel oleks oma tööd lihtsam ja tõhusam teha. Seda peab tegema koostöös tervise- ja sotsiaalvaldkonna ekspertide ning praktikutega, kes ühtlasi oleksid loodavate lahenduste kasutajad. Loomulikult peavad olema kaasatud IT-spetsialistid ja ka teised olulised osalised, et lahendused saaksid optimaalsed. Kesksel kohal aga on sotsiaal- ja tervisevaldkonna inimesed, kes peavad uutest arendustest saama käegakatsutavat tuge abivajajate aitamiseks. Seega peab väga hoolikalt läbi mõtlema, mille tegemisest oleks praktilist kasu.
Senisest parem andmekogude liidestamine ja andmete vahetamine peab tooma nii palju kasu, et sellel on märkimisväärne mõju töö kvaliteedile ning abi jõuaks inimesteni kiiremini ja tõhusamalt. See on ilmselgelt väga suur ülesanne, millega peab kaasas käima ka ühiskondlik või vähemalt poliitiline kokkulepe, et kui arenduste sisu ja ulatus on selge, astutakse ka järgmine loogiline samm ehk eraldatakse raha ja leitakse inimesed nende arenduste rakendamiseks.
Arendustööd andmete vahetamiseks
Väga tähtis on kasutada senise töö tulemusi. Näiteks paikkondlike tervishoiu- ja sotsiaalteenuste lõimimise katseprojektis PAIK on välja arendatud IT-lahendus „Teleskoop“, kus on analüüsitud, mis andmeid on sotsiaal- ja tervisevaldkonna spetsialistidel vaja, kuidas korraldada andmetele ligipääs, tagada andmete kvaliteet jne. Samuti saab aluseks võtta teisi praktikas rakendatavaid lahendusi ja õppida nende arendamisest, näiteks politsei- ja piirivalveameti menetlusinfosüsteemi ja STAR-i regulaarse andmevahetuse loomisest ja kasutamisest.
Vaja on välja töötada meie peamiste valdkondlike infosüsteemide andmevahetuse sisuline loogika.
Tervise- ja sotsiaalvaldkonna spetsialistid on vaja kaasata andmete vahetamise sisulise loogika väljatöötamisse, samuti on neid väga vaja ka IT-lahenduste arendamise juurde, et süsteemid oleksid kasulikud ja kasutajasõbralikud. See muudab lihtsamaks ka järgmise tähtsa sammu ehk lahendust kasutama hakkavate spetsialistide koolitamise ja nõustamise. Sellel on väga suur mõju, et andmete vahetusest tekiks võimalikult suur kasu igapäevatöös ja abivajajate aitamisel, sh ennetustöös ja abivajajate väljaselgitamisel.
Lisaks on tähtis järjepidevalt tegeleda Eesti õigusruumi kaasajastamise ja arendamisega, et riiklikesse registritesse kogutavaid ja kogunenud andmeid saaks optimaalsel moel kasutada hädasolijate tuvastamiseks ja aitamiseks. See on eriti tähtis, kui tulevikueesmärgiks on algoritmipõhiste riskihindamise instrumentide väljaarendamine ja praktiline kasutamine, sest praegu pole selliste lahenduste rakendamine õiguslikult põhjendatav.
Loomulikult tuleb arvestada, et sellise ulatusliku arenduse käigus tekib väga palju probleeme. Kindlasti tuleb sisuliselt lahendada erineva taseme õiguslikud küsimused infosüsteemidesse kogutud andmete jagamisel ja töötlemisel, arvestades, et paljud sotsiaal- ja tervisevaldkonnas tõhusa töö tegemiseks vajalikud andmed on väga delikaatsed. Alati ei pruugi olla lihtne saada inimestelt andmete jagamiseks nõusolekut. IT-arendusteks on keeruline vahendeid leida. Tähtis on silmas pidada, et igapäevaseks tööks vajalike infosüsteemide hulk ei kasvaks ja väheneks vajadus andmeid mitu korda sisestada. Põhimõttelisi takistusi aga pole. Küsimus on selles, kas otsustame kõnealused arendused ära teha ja hoiame seda eesmärki silme ees ka keerulistes olukordades, või otsustame, et me ei näe neist arendustest piisavat kasu ega eralda selleks vajalikke vahendeid. Mõlemal juhul tuleb otsust selgelt kommunikeerida, et ei tekiks valesid ootusi.
Võrgustikutöö laiendamine kogu Eestis
Usun, et enamik sotsiaal- või tervishoiutöötajad nõustub, et võrgustikutööst on kasu info vahetamisel, keeruliste juhtumite lahendamisel, abivajajate leidmisel. Eestis on võrgustikutööd arendatud ja tehtud aastakümneid ning aeg on astuda järgmine samm, et nii tervise- ja sotsiaalvaldkonna spetsialiste kui ka teisi olulisi osalisi hõlmav võrgustikutöö toimiks jätkusuutlikult kõikjal Eestis.
Tähtis on lähtuda Eestis juba tehtud tööst, selle õppetundidest ja tulemustest. Näiteks hoolduse koordineerimise projekt ning juba nimetatud paikkondlike tervishoiu- ja sotsiaalteenuste lõimimise katseprojekt PAIK pakuvad värskeid kogemusi, kuidas võrgustikutööd tõhusalt ja paindlikult korraldada. Kuigi Eesti on väike riik, on meil piirkonniti suuri erinevusi kas või rahvaarvu või asustustiheduse poolest, mistõttu on tähtis olla paindlik ja arvestada kohalikke olusid.
Tõhusaks võrgustikutööks on vaja stabiilset süsteemi, seda ei tasu üles ehitada (pool)vabatahtlikule tööle.
Hästi korraldatud võrgustikutöö võimaldab abivajajaid osaliste sisulises koostöös tulemuslikumalt aidata. Eriti suur on efekt nende juhtumite korral, kui arsti- ja sotsiaalabi vajadus on tihedalt põimunud. Selliste olukordade süsteemsel käsitlemisel saab kasutada erinevaid lahendusi ja tasub eelistada neid, mida on Eestis juba rakendatud. Näiteks projektis PAIK kasutatakse nii kliinilisi kui ka sotsiaalseid näitajaid, et inimesi teenuse saajate sekka valida.
Võrgustikutöö aitab kohapeal infovahetuse tõhusamaks muuta ja sellest on suur kasu nii konkreetsete inimeste aitamisel ja abivajajate leidmisel kui ka üldisemalt. Näiteks soodustab see kogemuste vahetamist, kohapeal võrgustikutöös osalejad saavad koos üles leida puudused sotsiaal- ja tervishoiuteenuste osutamisel ning hoogustada hea praktika laiemat rakendamist. Edukas võrgustikutöö võiks lihtsustada ka osaliste vahel andmete jagamist ja vahetamist. See oleks hea lahendus, sest riigi andmekogude ühendamine ja arendamine on pikaajaline protsess.
Praktika näitab, et võrgustikutöö on edukas, kui kaasatud on piirkonna olulised osalised ja kindlaks on määratud, kuidas koostööd koordineeritakse. See hõlmab nii püsivate koostöölepete sõlmimist, et need ei katkeks töötajate vahetumisel, kui ka kokkulepet koostöö koordineerija kohta. Mõistagi on vaja eraldada raha, et tagada võrgustikutöö jätkusuutlikkus. Tõhusaks võrgustikutööks on vaja stabiilset süsteemi, seda ei tasu üles ehitada (pool)vabatahtlikule tööle.
Andmete kvaliteedi parandamine riiklikes andmekogudes
Küllap on paljud sotsiaal- või tervishoiutöötajad kurtnud riiklike registrite andmete kvaliteedi üle. Riiklike andmekogude ühendamisest ja spetsialistide tööks vajalikele andmetele ligipääsu tagamisest pole palju kasu, kui me ei tee midagi, et ühtlustada ja parandada olemasolevate ning kogutavate andmete kvaliteeti. See on kõige tähtsam, et igapäevatöö oleks võimalikult tulemuslik.
Kvaliteetsemad andmed on paremini võrreldavad. Ja tulevikus on väga kvaliteetsed andmed algoritmidel ja tehisintellektil põhinevate lahenduste rakendamise alus. See aitab inimesi õigel ajal abistada ja töö selleks on tõhusam.
Meie uuring kinnitas, et erinevate registrite andmekvaliteet on väga varieeruv. Kui eesmärk on andmete kvaliteeti järsult parandada, on vaja koostada detailne andmete kvaliteedi vajakajäämiste ja nende sisuliste põhjuste ülevaade, kaasates tervise- ja sotsiaalvaldkonna praktikuid. Abiks on Eesti infosüsteemide arendamisel saadud õppetunnid. Näiteks saab koostöös kohalike omavalitsuste ning teiste osalistega analüüsida hiljuti kasutusele võetud sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistri STAR puudeinfo lahenduse toimivust ja kasu, et parandada andmekogudes olevate andmete kvaliteeti. Seejärel tuleb leida murekohtadele lahendus, et olukord tervikuna märgatavalt paraneks. Kindlasti on vaja investeeringuid, kui soovime andmete kvaliteedis järgmisele tasemele jõuda.
Meie uuring kinnitas, et erinevate registrite andmekvaliteet on väga varieeruv.
Konkreetsete probleemide lahendamisega samal ajal on vaja tegeleda andmete sisestamise ja valideerimise reeglite ühtlustamisega riiklikes infosüsteemides. Tähtis on andmete sisestajaid ja töötlejaid regulaarselt koolitada ning nõustada, sh andmete kvaliteeti käsitlevate juhiste levitamisega. Paremad teadmised aitavad andmeid ühtsemalt ja üheselt arusaadavamalt sisestada ning vähendavad sisestusvigu.
Andmete kvaliteedi parandamisel tasub võtta eeskuju ka teistelt riikidelt. Näiteks Šotimaal kasutatakse alates 2006. aastast riskihindamisvahendit SPARRA (ingl Scottish patients at risk of readmission and admission), et üles leida inimesed, kellel on järgneva aasta jooksul suurem risk erakorraliselt haiglasse sattuda. Arusaadavalt saab seda lahendust edukalt kasutada siis, kui alusandmed on kvaliteetsed. Seda vahendit on juba üsna kaua rakendatud ning andmete kogujate, töötlejate ja edastajate tööprotsess on hästi välja kujunenud. Lisaks on moodustatud meeskonnad, kes vastutavad andmete kvaliteedi tagamise eest. Nende ülesanne on ka tuvastada andmetes küsitavusi ja nende leidmisel konsulteerida andmeesitajate ehk tervishoiuteenuse osutajatega.
Regulaarsed kodukülastused ennetustöö tõhustamiseks
Ilmselt pole olemas sotsiaal- või tervishoiutöötajat, kes arvaks, et ennetustööst pole kasu või et seda ei tasu teha. Ennetustöö tähtsustamiseks ja selleks vahendeid eraldades on mõttekas võtta arvesse nende riikide kogemusi, kus on seda tööd süsteemselt ja pikaajaliselt tehtud.
Meie uuringu keskmes on vanemaealised ning Taani mitmekümneaastase kogemuse põhjal aitab ennetustööd teha ning abivajajaid leida ja toetada kodude regulaarne külastamine. Taanis on kohalikud omavalitsused seaduse järgi kohustatud külastama oma piirkonna eakaid. Ette on nähtud, et vastavalt vajadusele külastatakse vähemalt 75-aastaseid (mõnikord ka 65-aastaseid) elanikke ja 82. eluaastast tehakse kodukülastusi vähemalt kord aastas. Üksi elavatele eakatele tuleb kodukülastust pakkuda alates 70. eluaastast. Kodukülastuste eesmärk on ennetada tervisekahjude tekkimist, mis võivad hakata vähendama elukvaliteeti, mida oleks võimalik ära hoida varajase sekkumisega.
Kodukülastustest ja laiemalt ennetustööst tekib praktiline ja laiem kasu, kui see toimub süsteemselt ning regulaarselt kõikjal Eestis.
See aitab luua ka kontakti vanemaealistega, kellel ei ole senini tervishoiu- või sotsiaalsüsteemiga kokkupuudet olnud. Kodukülastuste korraldamisele ja sisule pole riik omavalitsustele ettekirjutusi teinud, kuid koostatud on erinevate soovitustega juhendid. Juhised on selle kohta, millised sihtrühmad võivad olla suuremas riskis, näiteks inimesed, kes on kaotanud abikaasa või elukaaslase, üksi elavad vanemaealised mehed, mitme haigusega eakad. Taani kogemus on ühtlasi näidanud, et vanus ei peaks olema ainus näitaja regulaarsete kodukülastuste alustamisel, sest vanus iseenesest ei pruugi viidata abivajadusele.
Kui Taanis rakendatav süsteem võtta Eestile eeskujuks, siis tuleb riigi tasandil ja koostöös kohalike omavalitsuste ning teiste osalistega välja töötada meie oludele sobiv lahendus ja sõnastada kodukülastuse eelduseks olevad kriteeriumid. Seejuures saab jällegi edukalt kasutada Eestis rakendatud asjakohaste katseprojektide kogemusi, et kodukülastuste korraldus oleks võimalikult optimaalne ja tulemuslik osaliste ülesannetest, võimekusest ja vahenditest lähtuvalt. Näiteks annab selle kohta tänuväärseid teadmisi päästeameti hiljuti lõppenud kodukeskkonna vigastusriskide projekt.
Kodukülastustest ja laiemalt ennetustööst tekib praktiline ja laiem kasu, kui see toimub süsteemselt ning regulaarselt kõikjal Eestis, mis tähendab, et selleks tuleb ka eraldada vajalikud vahendid.
Koolitamine, koolitamine, koolitamine
Kõigi muudatustega samal ajal peab koolitama spetsialiste, et arenduste kasutegur oleks suurem. Koolitused pole muidugi tähtsad ainult siis, kui teeme süsteemis olulisi muudatusi. Koolitusi on vaja erialapädevuse arendamisel, ühtlasi aitavad need suurendada vanemaealiste abistamisega tegelevate spetsialistide teadmisi teiste osaliste vastutusalade ja ülesannete kohta. Kui on paremini teada, millal ja kelle poole pöörduda, muutub infovahetus ja koostöö tõhusamaks.
Regulaarsed koolitused (nagu ka võrgustikutöö laiendamine) soodustavad kogemuste vahetamist. See on väga tähtis, pidades silmas ka eesmärki vanemaealised abivajajaid varakult kindlaks teha, arendada oskust märgata riskitegureid ja nõnda ennetada suuremaid tervise- või sotsiaalprobleeme.
Kõigi muudatustega samal ajal peab koolitama spetsialiste, et arenduste kasutegur oleks suurem.
Tervishoiu- ja sotsiaalsektori töötajatele on vaja üha enam struktureeritud ning regulaarseid andmevaldkonna koolitusprogramme. See hõlmab andmete jagamise tähtsust, sellest saadavat kasu, andmevahetuse võimalusi, andmekaitseküsimusi jm. Kõnealuseid koolitusprogramme on mõistlik välja arendada ja rakendada koostöös haridusasutustega, et need oleksid lõimitud sotsiaal- või tervishoiutöötajate tasemeõppesse.
Võti on otsustamises ja vahendite leidmises
Kui tahame Eestis jõuda sotsiaalhoolekandelist tuge vajavate inimeste abistamisel järgmisele tasemele, on vaja otsustada, et teeme selleks vajalikud investeeringud, ja kokku leppida raha eraldamine. See pole kindlasti lihtne ülesanne: raha on alati puudu ja alati napib ka pädevaid spetsialiste.
Peame aga need sammud astuma, kui tahame liikuda järgmisele tasemele. Võimaluste piiratust arvestades on oluline planeerimisse, arendamisse ning rakendamisse kaasata sotsiaal- ja tervishoiusüsteemi praktikuid, sest nende kogemus aitab vahendeid paremini kasutada.
Uuringu aruande saab alla laadida sotsiaalministeeriumi veebilehelt.
Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö 4/2023.
Lisalugemist
Hendriksen, C., Vass, M. (2005). Preventive home visits to elderly people in Denmark. Zeitschrift für Gerontologie und Geriatrie. doi:10.1007/s00391-005-1109-9
Public Health Scotland. (i.a). Scottish Patients at Risk of Readmission and Admission (SPARRA).
Riigikontroll. (2021). Eakate sotsiaalsete probleemide märkamine omavalitsustes. Kontrollaruanne.
Vass, M., Avlund, K., Hendriksen, C., Philipson, L., Riis, P. (2007). Preventive home visits to older people in Denmark. Zeitschrift für Gerontologie und Geriatrie. doi:10.1007/s00391-007-0470-2
Yamada, Y., Ekmann, A., Nilsson, C.J., Vass, M., Avlund, K. (2012). Are acceptance rates of a national preventive home visit programme for older people socially imbalanced?: a cross sectional study in Denmark. BMC Public Health. doi:10.1186/1471-2458-12-396