Koosloome ja koostöö Kagu-Eesti sotsiaalvaldkonna arenguprogrammis

Olen väga tänulik, et sotsiaalkindlustusamet pani kokku programmi, mis võimaldas süstemaatiliselt läheneda ühele piirkonnale ja sellele omastele probleemidele ning nende lahendustele. Teise suure väärtusena näen seda, et aasta jooksul oli võimalik regulaarselt kohtuda, kohvitassi ääres mõtteid ja kogemusi vahetada, üksteiselt õppida ja tugevdada sidemeid piirkonnas. Mõnigi osaleja kinnitas, et neil kohtumistel, üksteiselt õppimisel, kogemuste ja arusaamade jagamisel oli arenguteel vähemalt sama oluline osa kui koolitajate jagatud teadmistel.

Peatun ka selles kirjatükis just koostöös ja koosloomes ellu viidud programmi sisul ning tutvustan mõnd algatust, mis koostöö ja -loome edendamiseks aasta jooksul ette võeti.

Esimese koosloome-konverentsi aruteludest jäi kõlama märksõna „koostöö“.

Kagu-Eesti sotsiaalvaldkonna arenguprogrammi raames korraldasime kolm koosloome-töötuba, et ühiselt otsa vaadata piirkonna probleemidele, aga ka tugevusele ja unikaalsetele võimalustele. Jaanuaris 2024 avaseminaril Moostes kohtuti, et kujundada arusaam, milline võiks olla Kagu-Eesti sotsiaalvaldkonna tulevik aastal 2030. Väga liigutav on näha ja kogeda, kuidas enam kui 90 inimest koos kaalub ja arutleb, mis on parim, mida me üheskoos suudaks.

Esimese koosloome-konverentsi aruteludest jäi kõlama märksõna „koostöö“. Sellest mõttest kantuna oli meil hea meel näha ja kogeda, et aasta jooksul toimunud kohtumised, koolitused ja töötoad ning piirkondlikud konverentsid aitasid tekitada ja tugevdada Kagu-Eesti eri paigus tegutsevate sotsiaal- ja hooldustöötajate sidemeid. Loodan, et see andis väikese tõuke Kagu-Eesti sotsiaaltöötajate kogukonna tekkele, kus parimaid kogemusi vahetada ja üksteisele ka toeks olla ning suhtlus jätkub, isegi kui programmi lõppedes ei ole enam üht ajendit, miks regulaarselt kokku tulla.

Raha ühest taskust teise

Seoses 1. jaanuarist 2025 kehtima hakanud uue koduteenuse määrusega oli peaaegu kõigi omavalitsuste tähelepanu suunatud moel või teisel koduteenusele ja laiemalt ka küsimusele, millist tuge eakad vajavad, et võimalikult kaua kodus toime tulla, ning mida see tähendab mitte üksnes hoolekandes, vaid ka laiemalt. Samuti on laiemat pilti ehk oluline silmas pidada poliitikakujundajatel nii sotsiaal- kui ka majandus- ja justiitsministeeriumis ning regionaalministri valitsemisalas.

Kui külas on alles oma pood või lähikonnas liigub autokauplus, kui toimib ühistransport, siis ei pruugi ka üksi elav eakas suurt välist tuge vajada. 

Koduteenust saavate eakate kogemuslugusid ja iseseisvat hakkamasaamist toetavaid võimalusi välja selgitades saime mitmelgi juhul aru, et kui külas on alles oma pood või lähikonnas liigub autolavka, kui toimib ühistransport, olgu püsi- või nõudepeatustena, siis ei pruugi ka üksi elav eakas suurt välist tuge vajada. Keeruliseks läheb siis, kui pood, bussipeatus, perearst ja muud olulised teenused kolivad kaugele. Esmajoones tekitab see surve just sotsiaalvaldkonnale, kes peab leidma võimalused inimeste sõidutamiseks järjest kaugematesse keskustesse. Hoiame riigi kulusid kokku ühel eelarvereal, kuid need teisenevad kuludeks kohaliku omavalitsuse sotsiaalteenuste eelarves.

Eelmisel aastal kärbiti avaliku valitsemise kulusid, seetõttu jõudis nendega seotud küsimusi ja probleeme ka meie töötubadesse, näiteks seoses riigimaja sulgemisega Põlvas. Kagu-Eestis esmajoones ühissõidukitega liikudes kogesin ka ise, et väljumisajad ei ühildu, näiteks viimane buss kunagisse osavalda väljub kümme minutit enne, kui saabub rong Tartust, mis on peamine keskus, kus käiakse eriarsti vastuvõtul.

Vaja on näha suurt pilti

Väga on vaja näha suurt pilti piirkondliku elu terviklikumaks planeerimiseks. Võib ju küsida, kuidas see seostub kohaliku tasandi hoolekandega. Michel Gelobter, suure haardega sotsiaalne ettevõtja ja poliitikaanalüütik, on oma raamatus „Lean Startups for Social Change“ märkinud, et sotsiaalvaldkond peab tegelema kõige sellega, kus teised sektorid ja valdkonnad ebaõnnestuvad. Natuke utreeritult: mis tahes teise valdkonna läbikukkumised jõuavad varem või hiljem kohaliku sotsiaaltöötaja töölauale.

Tähtis on rohkem kuulata, mida on sotsiaaltöötajatel jagada.

Tähtis on rohkem kuulata, mida on sotsiaaltöötajatel jagada. Meie ka kuulasime. Usaldades kogemust ja tarkust, mida olime eelneva üheksa kuuga juba pisut tundma õppinud, korraldasime septembris teise koosloome-konverentsi, mille keskmes oli koduteenus, selle lahendused ja parimad kogemused. Saime ülevaate ka sellest, mida oleks vaja muuta ja täiendada, olgu see seotud vahetu abi pakkumisega kodus või teenuse korraldusega.

Konverentsi aruteludest tehtud kokkuvõte oli hiljem teenusedisaini töötubades koduteenust arendanud omavalitsustele nende enda teenusemudeli edasiarendamise, täpsustamise ja täiendamise alus. Nii palju kui ma tean, pole täpselt nõnda Eestis kunagi varem koosloomet ja ühistarkust teenusedisaini protsessis rakendatud.

Programmi lõppakord oli koosloome-konverents „Andku jumal häda, küll abi saab“ 28. novembril Valgas. Tähistasime läbitud teekonda, tegime kokkuvõtte uutest teadmistest ja oskustest ning aasta jooksul välja töötatud uutest teenustest. Teenusedisaini programmi raames arendatud kohaliku omavalitsuse teenustele lisaks sündis ka üks uus kogukonnateenus eakatele Põlvas omavahel teadmiste ja oskuste jagamiseks ning üksteise sotsiaalse elu rikastamiseks. Usun ka, et seda tüüpi lahendused on tulevikus mitmel põhjusel kohaliku sotsiaalhoolekande üks oluline osa.

Tugev kogukond on sotsiaalse heaolu oluline nurgakivi.

Esiteks on eduka vananemise üks oluline tegur kuuluvustunne ja kogukonda kuulumine. Tihtipeale märkame kogukonna tähtsust vaimses ja sotsiaalses heaolus ning kaude ka füüsilises tervises alles siis, kui kogukond on mingil põhjusel lagunenud või kogukondlikud sidemed kahjustunud. Paljude hoolekandeteenuste eesmärk on mingil moel kompenseerida katkenud kogukondlikke sidemeid. Tugev kogukond on sotsiaalse heaolu oluline nurgakivi.

Teine põhjus on seotud vahendite ja võimalustega. Teenuseid kujundades vaatame eeskujuna riikide poole, kus hoolekande osa eelarvest või sisemajanduse kogutoodangust on 4–5 korda suurem kui Eestis. See lõhe ei ole otsustavalt vähenenud ega vähenemas. Kogukonda lõimitud ja seda ühendavad teenused aitavad osalt selle lõhega tegeleda. Hea meel oli näha, et mitmeski Kagu-Eesti omavalitsuses tehakse koostööd ka lähema kogukonnaga, et eakaid oleks parem märgata ja toetada.

Tuleb aidata ise toime tulla

Töötubades saime mitu korda arutada ka selle üle, milline on tegelikult hea sotsiaalteenus. Sotsiaalseadustiku üldosa seaduse kohaselt on sotsiaalkaitse eesmärk „toetada ja suurendada inimese iseseisvat toimetulekut ja sotsiaalset kaasatust, luua võrdseid võimalusi, saavutada tööhõive kõrge tase, ennetada töötust ning toetada töö- ja pereelu ühitamist“. Paradoksaalsel kombel ei pruugi liiga head teenused olla kõige paremad sotsiaalkaitse nende eesmärkide saavutamiseks, mis on seotud inimese võimestamise ja sotsiaalse kaasatuse suurendamisega.

Töötubades kerkis ka küsimus, kuidas abivajaduse kõrval kindlaks teha inimese võimekus ja sidemed kogukonnas ning kujundada sekkumised nõnda, et need ei kahjustaks suhteid ega muudaks inimest abituks, tehes tema eest ära asjad, mida ta ise suudab. Ka tunne, et suudan ise oma ellu panustada, on eduka vananemise oluline osa.

Arenguprogrammi korraldas sotsiaalse innovatsiooni labor, projektijuht oli Rasmus Pedanik, kogukonnajuht Evelin Kostabi, omavalitsusi nõustas Katrin Tsuiman, teenusedisaini programmi ja koolitusprogrammi juhtis Kaie Koppel, teenusedisaini meeskondi nõustasid mentoritena Evelin Kostabi, Katrin Tsuiman, Marko Uibu, Aune Lillemets ja Jaanus Kaasik.

Arenguprogrammi osad

• Kümneosaline sotsiaaltöö oskuste koolitusprogramm.
• Kuueosaline sotsiaalteenuste juhtimise koolitusprogramm.
• Kaks õppereisi sotsiaalteenuste parimate kogemustega tutvumiseks.
• Teenusedisaini programm, kus iga omavalitsus arendas üht neile olulist teenust või sekkumist.
• Individuaalne mentorlus kohalikele omavalitsustele.
• Ava-, vahe- ja lõpuseminar, mis toimusid koosloome-konverentsidena.

Sotsiaaltöö oskuste koolitusprogramm

• Alkoholisõltuvuse olemus ja töö sõltuvushäirega inimestega – Teelia Rolko (TÜ kliinikum)
• Eakate vaimse tervise probleemid ja psüühikahäired – Hanna-Stiina Heinmets, dementsuse kompetentsikeskus
• Ülevaade sotsiaalvaldkonna süsteemist, sotsiaaltöö eri tasanditel ning nende seosed – Katrin Tsuiman, OÜ Hea Abi Teejuht
• Narkootilised ained, narkosõltuvus ning töö sõltuvushäirega inimestega – Rita Kerdmann ja Katrin Viira, Viljandi haigla
• Vananemine ja sellega kaasnevad muutused – Kai Saks, Tartu ülikooli kliinikum, Kadri Oras, Viljandi haigla
• Nutikad abivahendid ja infotehnoloogilised vahendid sotsiaaltöö praktikas – Helen Kool, Jaanika Kirs, Merli Tammi-Jõeveer, Meelis Rebane, Tallinna tehnikakõrgkooli heaolutehnoloogiate labor
• Haldusmenetlus – Kristi Rekand, Eesti puuetega inimeste koda
• Võlanõustamise alused – Evelyn Eichhorst, Anna-Liisa Arukask, MTÜ Pesapuu
• Enesehoid ja vaimse tervise toetamine – Triin Vana, rahvusvaheline supervisiooni ja coaching’u instituut
• Kovisiooni baasteadmised – Katrin Tsuiman, OÜ Hea Abi Teejuht

Sotsiaalteenuste juhtimise koolitusprogramm

• Kohaliku omavalitsuse kohustused sotsiaalhoolekande korraldamisel, arendus- ja planeerimistegevus ning seosed teiste valdkondadega – Rivo Noorkõiv, OÜ Geomeedia
• Kvaliteedi- ja protsessijuhtimine – Keiu Talve, kvaliteedi keskus Innostep
• Teenuste eelarvestamine ja hinnastamine – Tarmo Kadak, Tallinna tehnikaülikool
• Sotsiaalne innovatsioon, nutikate ja innovatiivsete lahenduste loomine ja juurutamine praktikas – Rasmus Pedanik, sotsiaalse innovatsiooni labor
• Tulemuslik meeskonna ja muutuste juhtimine, konfliktide lahendamine – Rasmus Pedanik, sotsiaalse innovatsiooni labor
• Kogukonna jõustamise võimalused – Kaie Koppel, sotsiaalse innovatsiooni labor / Estonian Business School

Loe ka: Kagu-Eesti arenguprogramm innustas omavalitsusi arendama hoolekandeteenuseid

Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö 1/2025.