Kohtla-Järve sotsiaaltöös on palju erinevaid tahke

---

Sotsiaaltöötajate tööpõld 32 000 elanikuga linnas on päris lai: abivajajaid jagub ja ühtegi valdkonda ei tohi unarusse jätta. Linnavalitsuse sotsiaaltöö peaspetsilist Kirke Kübarsepp ja sotsiaalhoolekandekeskuse projektijuht Maie Puusepp on mõlemad sotsiaalvaldkonnas tegutsenud 2015. aastast. Intervjuus Sotsiaaltöö ajakirjale tutvustavad nad kohaliku sotsiaaltöö eri tahke ning räägivad ka sellest, mis neile rõõmu valmistab: hästi käima läinud projektidest, ladusast infovahetusest koostööpartneriga ning küünarnukitundest, mida tuntakse suheldes kolleegidega.

Töökorraldus

Linnavalitsuse sotsiaalteenistuses on üle kahekümne töötaja. Kõige rohkem on lastekaitsespetsialiste ja toimetulekutoetuse ning linna toetustega tegelevaid ametnikke. Üks spetsialist tegeleb ainult hooldajatoetustega, sest seda toetust saab linnas üle 400 inimese. „Väga hea meel on selle üle, et meil on lausa viis lastekaitsetöötajat. Kunagi varem pole neid nii palju olnud. On olnud ka ainult üks töötaja,“ räägib Kirke Kübarsepp ja lisab, et uute lastekaitsetöötajate jaoks on nad kasutanud ka sotsiaalkindlustusameti mentori tuge, et sisseelamine oleks ladusam.

Kohtla-Järve sotsiaalhoolekandekeskus osutab linna allasutusena mitmesuguseid teenuseid. Ka linnavalituse sotsiaaltöötajate töökohad on kahe maja vahel ära jaotatud,  kaks töötajat võtavad vastu Ahtme linnaosas. Sotsiaalhoolekandekeskus osutab nii kodu- kui ka koduhooldusteenust. „Lisaks kuulub keskuse koosseisu laste turvakodu, kuhu tuuakse lapsi ka teistest linnadest ja valdadest. Ida-Virumaal ongi kaks turvakodu, meil ja Narvas,“ toob Kirke esile. Veel on linnas suur sotsiaalmaja ja psüühiliste erivajadustega inimeste päevakeskus, kus osutatakse igapäevaelu toetamise teenust ja toetatud elamise teenust. „Varem oli linnavalitsusel veel allasutus Kohtla-Järve vanurite hooldekodu, aga selle müüsime eelmise aasta lõpus ära,“ täpsustab Kirke hoolekandeasutuste kohta.

Uus teenus võeti hästi vastu

Aastatel 2020 ja 2021 osales Kohtla-Järve koos teiste Ida-Virumaa omavalitsustega sotsiaalministeeriumi algatatud arenguprogrammis „Pöördepunkt“, mis võimaldas sotsiaalteenuseid arendada.

„Koduteenusel on meil üle saja inimese. Koduhoolduse kaudu, mille arendasime välja „Pöördepunkti“ programmis, on abi saanud 56 inimest,“ selgitavad naised.

Teenus on Kohtla-Järvel hästi vastu võetud, vajadus selle järele on suur. Maie Puusepp kiidab: „Info levib suust suhu ja memmed helistavadki, et kuulsid teenusest ning neil on seda ka vaja …“ Kindlasti on huvi praegu suurem ka seetõttu, et projekti kaudu on teenus tasuta. Projektijuhina näeb Maie, et teenus on inimestele suureks abiks kodus iseseisvalt hakkama saamiseks. „Kui ongi olukord, et inimene võiks ise toime tulla, aga näiteks enese pesemisel vajab abi, siis ainult sellepärast, et ei saa kodus üksi pestud, ei peaks keegi kolima hooldekodusse,“ usub Maie.

Koduhooldusteenus on Kohtla-Järvel hästi vastu võetud, vajadus teenuse järele on suur.

Sotsiaaltöötajatel on hea meel, et linnas on Ida-Viru keskhaigla ja suur perearstikeskus, haiglas on ka vaimse tervise kabinet. Olulisi teenuseid osutavad MTÜ Allium, mis tegeleb HIV-nakatanute ja uimastisõltlastega, ning sõltuvusprobleemidega noorukite ravikeskus Torujõe noortekodu. Linn osaleb veel mitmes projektis, nagu vabatahtlik seltsiline, noortegarantii tugisüsteem, isikukeskne erihoolekande teenusmudel (ISTE). „Selles mõttes on Kohtla-Järve hea koht, et kõik teenused on tegelikult olemas,“ jääb Kirke teenuste valikuga kokkuvõttes rahule.

Koostöö ja ennetus

Lastekaitsetöös pakuvad suurt tuge pere tugiisikud. „Praegu ei kujutakski lastekaitsetööd nendeta ette,“ ütleb Kirke ja lisab: „Isegi kui meil on lastekaitsetöötajaid juurde tulnud, siis töömaht on nii suur, et töötajad ei jõua kuidagi mitu korda nädalas iga pere juures käia.“ Pere tugiisiku teenust osutavad linnas MTÜ Igale Lapsele Pere ja SOS Lasteküla.

Lastekaitsetöös pakuvad suurt tuge pere tugiisikud.

„Eks peaks rohkem tegelema perede ja lastega, et ei kasvaks juurde järgmist põlvkonda noori, kes pole näinud normaalset pere toimimist. Aga samal ajal ei saa unustada ka neid, kes juba praegu abi vajavad ja on vanemas eas,“ arvab Maie. Ta näeb, et paratamatult on erinevad sotsiaaltöö alad omavahel seotud. „Oleme üritanud rohkem ennetustöösse panustada: Tallinna Tervishoiu Kõrgkooliga peame läbirääkimisi, et hakata lapsevanematele tegema tasuta esmaabikoolitusi, soovime ka alustada Gordoni perekooliga. „Imeliste aastate“ koolitus on vanematele juba mitu aastat,“ täiendab Kirke, „aga tegelikult üritame muidugi kõigile teenuseid arendada ega saa öelda, et üks sihtrühm oleks tähtsam.“

Rõõmu tuntakse selle üle, et sotsiaaltöötajatel on väga hea koostöö politsei ja päästeameti, haigla ning perearstidega. „Infovahetus on meil üsna kiire: kohe, kui abivajajat nähakse, siis meile ka teatatakse,“ kirjeldab Kirke suhteid partneritega, „ja suhtlemine on ka selline vahetu. Politsei tuleb uksest sisse, et on selline probleem ja lähme, uurime, teeme. See on väga tore.“

Erinevad kriisid on naiste sõnul proovile pannud kõigi sotsiaaltöötajate stressitaluvuse.

Viimaste aastate suurematele koolitustele tagasi vaadates näeb Kirke, et pikkade ja mahukate koolituste üks oluline kasutegur on omavalitsuste sotsiaaltöötajate hästi koostöine õhkkond. „Pärast on alati mingi aeg, kus selline tihe koostöö käib ja ikka helistatakse omavahel, et kuidas teil on ja kuidas te seda tegite,“ räägib Kirke. „Ja see teada asi, et kui tunned inimest, oled kohtunud silmast silma, siis on ka julgem helistada ja pöörduda,“ lisab Maie. Mõlemad aga nendivad, et mõne aja pärast vajub suhtlus ikkagi ära. „Kõik lähevad jälle oma töösse hästi sisse.“ Koolitusel osalenutel tekib ühine inforuum. „Me mõistame asju ühtmoodi, väärtus- ja inforuum on ühtlustunud,“ arutleb Maie täienduskoolituste ja programmide laiema mõju üle.

Sotsiaaltöötajate mitut laadi katsumused

„Eks lähiajal saame palju tegeleda hooldereformiga,“ tuleb Maie pikaajalise hoolduse küsimuste juurde tagasi, „tulevad uued reeglid, inimeste abivajadust on vaja hakata ümber hindama … “ Kirke näeb, et seejuures võib kõige keerulisem olla just sotsiaalosakonna töötajate koormuse ohjamine: „Meil on karjuv tööjõupuudus: kogu see hindamine, ka puuetega inimeste hindamine, sest sotsiaalkindlustusamet hakkab nüüd ka täisealiste puuetega inimeste infot meiega jagama, lisaks paberitöö. Meil on vaja juurde tervet jalgpallimeeskonda!“ Maie naljatleb: „Sellest kujuneb igal juhul paras proovikivi. Suvepuhkusele keegi vist ei saa.“

Kohtla-Järvel on veel üks eripära: sealsed korterite hinnad on olnud pikalt väga madalad. „Ühetoalise korteri sai enne Ukraina põgenike tulekut kätte 5000 euroga,“ selgitab Maie. Nüüd on hinnad küll oluliselt tõusnud, isegi vast kolmekordistunud, kuid võrreldes teiste linnadega ikkagi madalad. „Ja sellega käib kaasas üks huvitav probleem,“ avab Kirke neil südamel oleva teema. „Inimesi kiputakse seetõttu meile elama utsitama. Nii satutakse siia tihti pärast vanglat, aga ka siis, kui korter on võlgade katteks maha müüdud.“ Kirke ütleb, et markantsemad juhtumid on just need, kui teiste omavalitsuste töötajad on inimestele selle mõtte pähe pannud: „Ikka küsid inimeselt, et näed, sa oled terve elu elanud seal X linnas või vallas, mis siis juhtus? Ja siis selgubki, et sotsiaaltöötajaga koos otsiti kuskilt kinnisvaraportaalist just Kohtla-Järvele korterit.“ Tavaliselt vajavad need inimesed kohe mitmesuguseid teenuseid, mõnel juhul ka eestkostet.

Kirke näeb, et omavalitsused peaksid ikkagi püüdma pakkuda oma inimestele kohapeal soodsamat eluaset, varjupaigateenust, mitte suunama teise piirkonda. „See probleem on meil jah, juba aastaid. Ma saan aru, et kui inimesed lihtsalt kolivadki ühest omavalitsusest teise, aga kui probleemi lahendusena käiaksegi välja, et mine Kohtla-Järvele elama, siis see pole õige,“ arvab Kirke. Linnas on ka eraomandis ühiselamu, kuhu tihti tullakse elama pärast vanglast vabanemist.

Keskmisest Eesti omavalitsusest on elanikkonnas kindlasti rohkem eri kultuuride esindajaid.

Erinevad kriisid on naiste sõnul proovile pannud kõigi sotsiaaltöötajate stressitaluvuse. „Kui palju tööd me jõuame ära teha võimalikult vähese ajaga …“ ütleb Kirke. „Oleme aga omandanud nutikate lahenduste leidmise oskuse,“ lisab Maie positiivset. „Eks koroonaajast õppisime, kuidas tähtsuse järgi ritta seada kabinetist väljas käimisi ja palju saab ka interneti ning telefoni teel korda ajada. Endiselt on suur osa Zoomi-koosolekutel,“ võtab Kirke nende aastate õppetunnid kokku.

Ukraina sõjapõgenike toetamisel on palju abi olnud Kohtla-Järve ukrainlaste ühingust. Nad jagasid linnavalitsusele infot ja koostöö on sujunud väga hästi. Nagu ka teistes omavalitsustes, oli sõja algus Kohtla-Järvel sotsiaaltöötajatele keeruline, kuid nüüdseks on olukord stabiliseerunud. „Mulle tundub, et sõjapõgenike vastuvõtmisel on riik head tööd teinud, sest paljud on ikkagi töö leidnud. Vähemalt need, kes on tahtnud,“ mainib Kirke.

Linnaosad kui saared

„Võib-olla teeb meie linnas töötamise keeruliseks just linnaosade paiknemine,“ alustab Kirke uut teemat. Maie selgitab: „Ma ei tea, kas ollakse kursis, et Kohtla-Järvel on viis linnaosa, mis ei puutu omavahel üldse kokku. Need on hästi hajali, ühiseid piire pole. Linnaosade vahel on teised vallad.“ Kahe linnaosa vahemaa võib olla 15–20 km. „Seega kulub meil palju aega klientideni jõudmiseks,“ kirjeldab ta kohalikke olusid. Ka inimesed on hädas, kui peavad mõnda asutusse kohale minema, sest ühistransport ei ole kuigi hästi korraldatud. „Jah, üks linnaosa on teisel pool Jõhvi linna. Nii on sotsiaaltööspetsialistidel ka hästi raske oma marsruuti koostada, kui nad kodukülastustel käivad,“ selgitab Kirke. Kuigi koduhoolduses on püütud jagada hooldustöötajatele kindlad linnaosad, kus nad töötavad, pole alati võimalik sellest kinni pidada ja ka hooldustöötajad sõidavad linnaosade vahet.

Teine asi, mis omavalitsuse tööd mõjutab, on kohalik võim, mis Kohtla-Järvel vahetub tihti. „Ega meid see selles mõttes mõjuta, et töö peab nagunii edasi minema. Aga ebakindlust siiski tekitab,“ tunnistab Kirke ja lisab naljaga, et kogu aeg on justkui tunne, nagu maa väriseks kergelt jalge all. Ka hooldusreformiga seoses tuleb hakata linna õigusakte muutma, nii mõtlebki Kirke eelseisvale: „Kas siis on keegi, kellele toetuda, või on uus abilinnapea, kellele peab kõike jälle nullist selgitama, nii seda, kuidas meil asjad on, kui ka reformi?“

Kohalik kogukond

Kohtla-Järve inimesi iseloomustab Maie järgmiselt: „Meil on jah natuke rohkem abivajajaid kui mujal. Aga muidu on nagu ikka: üksikuid eakaid on palju, kelle lapsed on tööotsinguil läinud välismaale või Tallinna, noori on pigem vähe … Ei midagi unikaalset. Ka töötus ei ole meil minu teada Eesti kõige suurem ja eks loodame rohepöörde programmile, et sellega suudetaks ikkagi piirkonda töökohti luua.“ Keskmisest Eesti omavalitsusest on elanikkonnas kindlasti rohkem eri kultuuride esindajaid, sestap on palju ka rahvuskultuuriühinguid.

„Kultuuriseltsid, jah, on aktiivsed, aga vabatahtlikku panustamist kodaniku tasemel on ikkagi veel vähe,“ nendib Maie ja lisab, et inimesed maadlevadki tihti omaenda hakkamasaamisega. Nii kaua, kuni põhivajadused pole rahuldatud, ei ole ka mahti, et võiks kedagi teist aitama minna. „Vaatad, kuidas ise hakkama saad …,“ ütleb Maie. „Palju on ka pensionäride ühendusi,“ lisab Kirke. Hiljuti käidigi neile jälle linna teenustest rääkimas. „Panime kõigist hooldekodudest info kokku, hindadest, kõik, mida nad tahtsid teada. See on tegelikult igal aastal olnud,“ täpsustab ta. „Ja korteriühistute esimehed on hästi aktiivsed,“ jätkab Maie, „nad on esimesed, kes teatavad vanainimesest, kes vajaks abi. Helistavad ega jäta enne, kui kõik on joonde aetud.“

Sotsiaaltöötajatel on väga hea koostöö politsei ja päästeameti, haigla ning perearstidega.

Küsides, kas naabrid ikka üksteist tunnevad, jäävad naised selle juurde, et oleneb nii majast, kus elatakse, emakeelest kui ka vanusest. „Võib-olla vanemaealised teavad rohkem. Noored tulevad ja neid väga ei huvita, nad tahavad omaette olla,“ mõtiskleb Kirke. Maie lisab: „Vanematel on suhtlemisoskus säilinud.“

Rahvastiku vanuselise koosseisu ilmestamiseks toob Kirke esile statistika: „Vaatasin just, eelmine aasta maksime sünnitoetust 108 inimesele. Samal ajal aga matusetoetust 559 inimesele. Päris kurb näitaja tegelikult.“ Ka Maie nendib, et noored kipuvad pigem ära minema, eriti vene õppekeelega koolide lõpetajad: „Nende valikud on riigikeele kehva oskuse tõttu piiratud. Tihti ei saa nad eesti keeles edasi õppima minna, ka töökohti, kus eesti keelt ei nõuta, on vähe.“ Nii minnaksegi pigem välismaale. Need, kes oskavad eesti keelt, lähevad aga Tallinna või Tartusse, sest Kohtla-Järve pole noorte jaoks piisavalt atraktiivne.

Kohtla-Järvel pöördutakse sotsiaalteenistuse poole abi saamiseks hea meelega. Keegi ei karda helistada ega muret jagada. Siiski tuleb jätkata tööd selle nimel, et teadlikkus abivõimalustest jõuaks kogu elanikkonnani, et abi oleks õigeaegne ja asjakohane. „Selleks peavad ka meie töötajad paremini teadma, mis võimalused on. Tihti on nii, et ühe sihtrühmaga töötajad ei tea täpselt, mida teised teevad. Aga kogu valdkond on ju põimunud. Iga töötaja peaks oskama suunata, abivõimalusi kombineerida,“ mõtiskleb Maie. Kirke peab vajalikuks, et kõigil elanikel oleks sotsiaalvaldkonnaga seotud teave võimalikult hästi ja lihtsalt kättesaadav: „Helista, kirjuta, tule kohale, kui tahad, ja me oleme alati valmis rääkima.“

Meeskonnatöö

Kohtla-Järve sotsiaalteenistuses on enamik töötajad pikaajalised, suurt kaadrivoolavust ei ole. Kirke arvates on sellele kaasa aidanud head kolleegidevahelised suhted. „Eks me püüa üksteist ikka hoida ja kuulata,“ ütleb Kirke. Ta selgitab, et keerulistes olukordades on tavaline võtta teine töötaja enda kõrvale. „Töötaja ei pea jääma üksi pusima. Ühiselt saab arutada ja mõtteid vahetada, et leida parim lahendus,“ ütleb Kirke. Ta rõhutab, et sotsiaaltöö ei ole midagi, mida peaks kuskil üksi tegema: „See on ikka meeskonnatöö.“

Ühiselt saab arutada ja mõtteid vahetada, et leida parim lahendus.

„Ka koolitused, mis me koos läbime, tegelikult toetavad ja näitavad, et meil on ühised probleemid ning äkki saame ka ühiselt lahendusi leida. Ja sealt tuleb see küünarnukitunne, sotsiaaltöötaja kogukonnatunne,“ jagab Maie oma mõtteid iseenda hoidmisest.

Uute töötajate värbamisel aga ollakse ka Kohtla-Järvel hädas. „Meil läks väga pikalt luhta lastekaitsetöötaja leidmine … Kandideerijaid on, aga hariduse ja keeloskuse nõuetele nad enamasti ei vasta,“ toob Kirke Kohtla-Järve näitel esile kogu Eesti valupunkti.

Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö 2/2023