Kogemusteadmised sotsiaaltöö kõrghariduses

---

Alie Weerman ja Tineke A. Abma nimetavad kogemusteadmist „teadmiste kolmandaks allikaks“, arvestades, et esimene allikas on teooriad ja teine uurimustest saadud teadmised ning praktikas kasutatavate töömeetodite teadmised (Weerman ja Abma 2019).

Kogemusteadmistest kirjutatakse ja räägitakse kõige enam personaalse taastumise kontekstis. Personaalne taastumine on omakorda asjakohane teema vaimse tervise raskuste (psüühikahäirete) ja kodutusega seotud raskuste või mõlema korral. See omakorda tähendab, et õppetöösse kaasatud või ülikoolis õppekavade juures töötavatel kogemusekspertidel on vaimse tervise raskustest taastumise ja ühiskonnast olenevalt ka võimalik, et koduta olemise ning ühtlasi teenuse saaja kogemus.

Töö kogemusteadmistega on huvitav ja toob sotsiaaltöö ning vaimse tervise valdkonda uusi teadmisi, kuid eeldab muutusi ka õppejõu rollides.

Kogemusekspertide (ingl experts-by-experience) kaasamine õppetöösse sotsiaaltööd õpetavates ülikoolides muudab ülikoolide ja õppejõudude töö mitmekülgseks: selleks on vaja nii teadmisi kui ka oskusi, kuidas valmistada ette tudengeid, teha tööd kogemuseksperte koondavate organisatsioonidega, kuidas valmistada ette kogemuseksperte õppetöös osalemiseks. Samuti tuleb teada, kuidas õppetööd didaktiliselt ja pedagoogiliselt ette valmistada ning kuidas kogemusest õppimise protsessi juhtida nii, et kogemusest saab tõesti kogemusteadmine. Praegu on paljude jaoks kogemusest teadmise kujunemine suuresti nagu must kast, kus kogemus on küll arusaadav nähtus, kuid see, mis juhtub mustas kastis, kuhu kogemus läheb sisse ja välja tuleb kogemusteadmine, on üsna arusaamatu. Töö kogemusteadmistega on huvitav ja toob sotsiaaltöö ning vaimse tervise valdkonda uusi teadmisi, kuid eeldab muutusi ka õppejõu rollides.

Kogemusteadmiste rahvusvaheline projekt

Tartu ülikool osaleb rahvusvahelises projektis „Partnership Experiential Knowledge“, mille konsortsiumisse kuulub kaksteist ülikooli kümnest Euroopa riigist. Enamik neist ülikoolidest on uurinud kogemusekspertide kaasamist kõrgharidusse, paljudes neist on teenuste saajatest kogemuseksperdid kaasatud õppetöösse (Suurbritannia, Belgia, Holland, Itaalia, Rootsi, Hispaania, Eesti) või töötavad nood lausa õppejõu ametikohal ülikoolis (Norra, Holland, Rootsi). Windesheimi ülikoolis Hollandis alustati septembris 2023 õppetööd maailmas esimese kogemusteadmiste (ingl experiental expertise) magistriõppekava alusel. Partnerite rikkalik kogemus teeb koostöö sisulises mõttes põnevaks ja avastusterohkeks.

Projektis on seitse tööpaketti, igaüks keskendub kogemusteadmise kõrgharidusse toomisega seotud kindlale teemale ja tegevusel on kindlad eestvedajad Euroopa partnerülikoolidest.

Õppetöös on väärtuslik, kui kogemusekspert on hea analüüsivõimega ja suudab isiklikku kogemust analüüsida valdkonna laiemate teadmiste alusel.

Esimese tööpaketi teema on kogemusteadmiste teooria, eetika ja põhimõtete süsteemne analüüs ning kirjeldamine. Kõigis partnerriikides tehti fookusgrupi intervjuud üliõpilaste, kogemusekspertide ja õppejõududega, et koguda tõlgendusi kogemusekspertide õppetöösse kaasamise põhimõtete kohta (tuginedes osalenute isiklikele kogemustele). Tartu fookusgrupi intervjuu tulemustest on juttu allpool.

Teine tööpakett keskendub pedagoogilistele ja didaktilistele meetoditele, mida õppejõud saavad kasutada üliõpilaste ning kogemusekspertide kaasamisel õppetöösse, et arendada kogemusteadmisi. Õppemeetodid struktureeritakse meetodite püramiidi alusel, millel on otsene seos Bloomi taksonoomiaga[1]. Kogemusteadmistega töötades kasutatakse üsna palju loovmeetodeid. Projekti konsortsiumi laiendatud kohtumisel mais 2023 Vilniuses proovisime mitut meetodit, mis hõlmasid nii kunstiga seotud tegevust, mängulisi ülesandeid, koosanalüüsi kui ka kogemuste jagamist.

Kolmandas tööpaketis koostatakse koolitusprogramm ja juhised õppejõududele, kes soovivad õppetöösse kaasata kogemuseksperte ning töötada kogemustega nii, et kogemustest saaks kogemusteadmine. Olen koolitusprogrammi üks väljatöötajatest. Töörühmas keskendume sellele, kuidas koolitusprogrammis osalevad õppejõud töötavad enda jaoks läbi kogemusteadmise komponendid, põhimõtted ja kogemustega töötamise protsessi. Ainekursuse planeerimisel mõeldakse läbi, kuidas ärgitada auditooriumis osalejaid oma kogemusi mõtestama ja neist teadmisi kujundama, kuidas valmistada ette tudengeid kogemusekspertidega kohtumiseks, kuidas kogemuseksperte valmistada ette tudengitega kohtumiseks, kuidas luua eetiline sotsiaalne keskkond ehk ruum kogemustest õppimiseks ja millised lugemismaterjalid õppejõude toetavad.

Kogemusteadmised rikastavad valdkonda ja õppijaid endid.

Neljanda tööpaketi teema on teenuse saajate kui kogemusekspertide ettevalmistamine ja toetamine, et nad osaleksid õppetöös ning jagaksid oma kogemusi ja teadmisi. Tegevuse käigus töötatakse välja tööriistakast, mis võimaldab kogemusekspertidel valmistuda kaasõppejõu rolliks. Seda tegevust juhib Belgia õppejõud Kristel Driessens, kes on aastate jooksul palju uurinud teenuse saajate kaasamist sotsiaaltöö õppesse, kirjutanud sellest ka raamatu ja hulgaliselt artikleid.

Viies tööpakett lõimib kogemusteadmise, kogemustest õppimise ja teenuste saajate kui kogemusekspertide kaasamise teemad üheks raamistikuks, millele saab tugineda nii sotsiaaltöö- kui ka õenduseriala õppetöös ja mis on ülikoolides organisatsiooni tasandi tegevuse alus. On äärmiselt oluline, et ülikoolide juhid mõistaksid kogemusekspertide õppetöösse kaasamine vajalikkust ja püüaks kõrvaldada tõkkeid, mis takistavad kogemusekspertidel kaasõppejõududena töötamist. Tegevust juhivad Norra õppejõud ja kogemuseksperdist kaasõppejõud.

Kuues tööpakett töötab välja digiplatvormi ja paneb kokku kogemusteadmiste uurimuste ning tekstide ülevaate, seitsmes tööpakett töötab välja hindamisvahendid.

Eesti kogemused

Eestis on kogemuseksperte õppetöösse kaasatud Tartu ülikooli kahes instituudis. Ühiskonnateaduste instituudi õppekava „Infoühiskond ja sotsiaalne heaolu“ nõustamise ainekursusel mõtestavad tudengid koos kogemuseksperdiga lahti personaalse taastumise olemuse. Peremeditsiini ja rahvatervishoiu instituudi „Suhtlemise ja tervisekäitumise aluste“ õppeainesse on kogemuseksperdid kaasatud aastast 2020. Teise aasta arstitudengid alustavad nimetatud kursusel õppetööd, mõtestades personaalse taastumise protsesse lahti CHIME raamistiku[2] alusel, kuulates kogemuseksperdi kirjeldatud elulisi olukordi ja selle kõrvale teooriale tuginevat analüüsi. Järgnevate seminaride jooksul otsivad üliõpilased personaalse taastumise alaprotsessidega seotud nähtuste ja isiklike kogemuste seoseid.

Kevadel 2023 tegime projekti jaoks eespool nimetatud fookusgrupi intervjuu, kuhu olid kaasatud arstitudengid, nende õppejõud ja kogemusekspert. Intervjuudega sooviti koguda tõlgendusi, millise väärtuse toob kaasa kogemusekspertide kaasamine õppetöösse, milline pädevus peab olema kogemuseksperdil, millistest põhimõtetest tuleb õppetöös nende kaasamisel lähtuda.

Kogemusteadmisi vajab kogu sotsiaalvaldkond, selle teenuste ja kogu sotsiaaltöö olemust saab muuta üksnes siis, kui kolmanda allika teadmised ehk kogemusteadmised on teadmuse üks osa.

Tudengid tõid intervjuudes tabavalt välja lihtsalt (haigus)kogemusega inimese, kes jagab oma lugu, ja kogemuseksperdi tegevuse piiri. Õppetöös on väärtuslik, kui kogemusekspert on hea analüüsivõimega ja suudab isiklikku kogemust analüüsida valdkonna laiemate teadmiste alusel. „Kui mina spekuleeriks, kust maalt see piir võiks olla, siis ma võib-olla pakuks, et äkki see üks õhuke õrn moment, kus nii-öelda sellest vestlemine ja mõtlemine ja retrospektiivne analüüs ei ole enam eesmärgid, et iseennast paremini lahti mõtestada, vaid et seda juba objektiivselt kellelegi teistele edasi anda. /…/ et kui ma jutustaks mingit lugu, mis on mul raske, siis kui ma jutustan seda nii-öelda, et iseendas võib-olla mingit rahu leida, siis see ei ole veel kogemusekspert.“

Tudengid ütlesid intervjuus, et kogemusekspert on vaja kaasata õppetöösse, sest see annab arstiõppes erialateadmistele lisaks kõrvalpilgu, kuidas haiguskogemusega inimesed haige olles ja ravi saades oma kogemusega peavad hakkama saama. „Me olemegi praegu nagu /…/ me räägime hästi teaduslikult kõigest. Kasvaja. Vastsündinute äkksurm. Aga nagu vahepeal me võime rääkida sellest nii isegi julmalt, sest et me tegelikult, me ei tea seda kogemust. Meil ei ole seda puudutust siis … ja siis ongi niimoodi, et tegelikult äkki keegi inimene meie klassis on selle läbi elanud /…/ kuidas, nad räägivad sellest asjast nii nagu ebameeldivalt või tõsiselt niimoodi õelalt.“

Kogemuseksperdi eluliste olukordade ja läbielamiste kirjeldused inspireerisid tudengeid mõtlema, kes on hea kogemusekspert ja mida on talt õppida elus oma kogemustega kohtumiseks. „See motiveeris mind ennast just sellest aspektist, et ma tahaks ise ka tegelikult olla kunagi … et mul on näiteks elus mingisugune probleem, aga ehk ma suudan seda nagu iseenda jaoks lahti mõtestada sellest aspektist, et ma suudan tast ka lahti lasta, aga et ma suudaks ka kellelegi teisele nii-öelda samasugust lugu edasi anda, et ise kedagi … kellelegi kasulik olla, et ma tunnen, et [kogemusekspert] oma looga pani käima nagu sihukse laine … Mina, õpin ja analüüsin, annan edasi … siis sellest keegi teine [õpib] nagu minu loost. See mind inspireeris.“

Tudengite arvates saab kogemuseksperdilt õppida

• suhtumise, hoiakute ja suhtluspõhimõtete kohta, et hoida inimlikkust oma töös;
• mõistma, mida mõne terviseprobleemiga inimene läbi elab inimesena ja selles ühiskonnas elades, kus ta elab;
• et kogemused on väärtuslik allikas, neid läbi töötades ja märgates kognitiivse kõrval ka kehakogemuse kaudu saadud teadmisi (ingl embodied knowledge) ning õppides tundma oma vaiketeadmist (ingl tacit knowledge, teadmised, mida ei ole võimalik sõnadesse panna) on võimalik laiendada oma teadmisi;
• andma teadmisi teistele nii, et nende teadmiste osa on läbitöötatud kogemusteadmine.

Kolmanda allika teadmised sotsiaaltöö kõrghariduses

Uurimused näitavad, et paljudel õppinud sotsiaaltöötajatel on isiklikud kogemused haiguste, puude, trauma ja muude elu raskustega (Birtel jt 2017; Curtis ja Eby 2010). Weerman ja Abma (2019) ütlevad, et kogemusekspertidel ja sarnases olukorras toetajatel (ingl peer-workers, eesti keeles on vastena kasutusel ka kogemusnõustajad) on õigus koostöös kasutada oma kogemust teadmiste allikana ja see aitab usaldussuhte loomisel olulise tegurina kaasa, kuid sotsiaaltöötajatelt oodatakse, et nad varjavad kogemust ja see tekitab uuringute tulemuste põhjal häbitunnet või ebaturvalisust. Sellel, et sotsiaaltöötajad ei ole töötanud eriala omandades läbi oma kogemusi ega omandanud kogemusteadmisi, on kolm tagajärge.

1. See mõjutab sotsiaaltöötaja tööheaolu, sest ta ei tunne end turvaliselt. Ta teab, et tal on kogemus, mis on vaiketeadmise osa ja mida ta peab varjama oma tööalastes vestlustes. Tal on hirm, et see võib kogemata välja tulla ja siis on sotsiaaltöötaja haavatav.
2. Ühiskonnas jääb valdavaks hoiak, et vaimse tervise probleemid ja sotsiaalsed raskused on stigmatiseeritud ning parem on varjata (sest sotsiaaltöötajad ka varjavad), suruda alla, mitte neist rääkida, nendega mitte tegeleda.
3. Kliendi rollis inimesed kurdavad, et sotsiaaltöötajatega on raske inimlikku kontakti saada.

Nüüd suhtutakse eespool kirjeldatud asjaoludesse tõsiselt ja sotsiaaltöö- ning õenduserialade kõrghariduses toimuvad kogemusteadmiste valdkonnas muutused. Mõistetakse, et kogemusteadmised rikastavad valdkonda ja õppijaid endid. Kogemusteadmist tõlgendatakse kui kogemustest õppimise tulemit ehk see on õppimine kogemuste kaudu. Kogemusteadmise kui nähtuse alus on kogemusliku õppimise kontseptsioon. Kogemuslik õppimine on õppimise kõrgem vorm, mis eeldab teatavaid kognitiivseid võimeid, näiteks refleksioonioskust. See omakorda tähendab, et kõik ei suuda ühtviisi kogemuslikult õppida vähemalt kahel peamisel põhjusel: neil võivad puududa kogemused või kogemuste kriitilise läbitöötamise võime, mis lubaks teadvustada, mida nendest kogemustest (kognitiivsel ja emotsionaalsel tasandil) saab õppida.

Kogemusteadmise eri tahud kokkuvõtlikult (Wilken ja Cabiati 2022).

1. Kogemuslikud teadmised on dünaamilised ja arenevad pidevalt, s.t ei ole kunagi päris valmis sel määral, et kogemusest enam rohkem õppida ei oleks.
2. Kogemuslik teadmine on kontekstuaalne. See hõlmab nii isiklikku konteksti (nt isiklik ajalugu, isiksus) kui ka sotsiaalset konteksti (sotsiaalne keskkond). See võib hõlmata ka kogemusi sotsiaalasutuste, sotsiaal- ja muude süsteemidega.
3. Kogemuslik teadmine hõlmab vaiketeadmisi ja kehakogemuse kaudu saadud ehk inimesena terviklikult kogetavaid teadmisi, kaudseid teadmisi ning intuitiivseid teadmisi. Elu ambivalentsust ei saa ainult kognitiivselt analüüsida (selle kohta andmeid koguda), seda kogetakse kogu olemusega, kogu kehaga.
4. Kogemuslik teadmine hõlmab subjektiivset ja afektiivset. See sisaldab faktide, emotsioonide ja elust arusaamise sügavaid seoseid.
5. Kogemuslik teadmine esindab fenomenoloogilist[3] ja eksistentsiaalset vaadet.

Kogemusteadmise mõistet kasutas Thomasina Borkman 1976. aastal, defineerides seda kui tõde, mis pigem on omandatud oma isikliku kogemuse kui teistelt või teistest allikatest pärineva info refleksioonist (Weerman 2016). Weerman ja Abma (2019) kirjutavad, et kogemusteadmiste kasutamine on teadmiste ning hoolekandeteenuste ühise kujundamise radikaalsem versioon, sest kogemusel põhineva eksperditeadmise ja seejärel muudatused sotsiaaltöö organisatsioonides arendavad ühiselt välja teenuste kasutajad, üliõpilased, teadlased, sotsiaaltöötajad ja teised praktikud, juhid, poliitikakujundajad ning poliitikud.

Võimalikud edasised sammud Eestis

Selleks et pidada sammu teiste riikide sotsiaaltöö valdkonna arenguga, saame ja võime sihipäraselt hakata tegelema kogemusteadmistega kõrghariduses ja seejärel sotsiaalvaldkonna organisatsioonides.

Oluline on seada siht tegeleda kogemusteadmistega ülikoolide sotsiaaltöö õppekavades. Kui meil ei võimalik välja arendada kogemusteadmiste õppekava (nagu nt Hollandis), siis on alustuseks tähtis töötada välja ainekursus või ainekursused. Kogemusteadmisi vajab kogu sotsiaalvaldkond, selle teenuste ja kogu sotsiaaltöö olemust saab muuta üksnes siis, kui kolmanda allika teadmised ehk kogemusteadmised on teadmuse üks osa. Seda on vaja kas või igasuguse stigmatiseerimise ärahoidmiseks või selleks, et inimese kogu olemusega (sh kehaga) kogetavat võetaks kuulda sotsiaaltöös ja seda teeks ka sotsiaaltöötajad.

Projektis töötatakse 2024. aasta lõpuks välja materjalid, mis käsitlevad kogemusteadmise ja -õppimise kontseptsioone ning kogemusteadmiste omandamise põhimõtteid kõrghariduses. Need materjalid saab võtta ainekursuste väljatöötamise aluseks. Vaja on ka väärtustada tööd, mida taastumise mõtteviisi arendavad organisatsioonid teevad, et kogemuseksperte koolitada. Nende tööd on oluline toetada, et nad saaksid pakkuda kogemusekspertidele supervisiooni ja nende tegevust kestlikuna hoida.

Sotsiaalvaldkonna organisatsioonide juhtide teadmiste ja pädevuse arendamine on järgmine samm kõrghariduses muudatuste tegemise kõrval. Küsimus on, kuidas lõimida sotsiaaltöö töökorraldusse, tööpõhimõtetesse kogemusteadmised kui väärtuslikud teadmised, mis kujundavad teenuste nägu. Kogemusteadmistele ruumi andmine ei tähenda ainult meie arusaamade muutmist, vaid mõjutab ka kogu organisatsiooni poliitikat, juhtimisstiili ja eetikat. Selleks on vaja refleksiivset praktikat, mida toetavad avatud meelega kolleegid ja juhid.

---

Kellel on huvi kogemusteadmiste rakendamise kohta kõrghariduses, võib pöörduda Dagmar.Narusson@ut.ee. Eestis annavad väärtusliku panuse valdkonna arengusse Heaolu ja Taastumise Kool ning Eesti psühhosotsiaalse rehabilitatsiooni ühing, kaasates kogemusnõustajaid täienduskoolitustesse (nt CARe metoodika väljaõppes). Need kogemused on väärtuslik vundament, mis võimaldab kogemusõppimise ja kogemuste teadmiste teemaga Eestis edasi minna.

Loe ka Jean Pierre Wilkeni artiklit „Kogemused kui sotsiaaltöö teadmiste oluline allikas“.

Artiklid ilmusid ajakirjas Sotsiaaltöö 1/2024.

---

[1] Hariduspsühholoog Benjamin Bloomi eestvedamisel loodud kognitiivsete õppe-eesmärkide hierarhiliselt defineeritud liigitus, mida on ka Eestis suhteliselt laialt rakendatud (vt Krull 2019).

[2] CHIME on ingliskeelne akronüüm (connectedness, hope and optimism about the future, identity, meaning in life ja empowerment), mis tähistab viit olulist taastumise (eraldiseisvat) protsessi: seotust, lootust ja optimismi, identiteeti, elu mõtet ning enese võimestamist (vt Narusson 2019, 21–23).

[3] Fenomenoloogiline analüüs keskendub mitme indiviidi läbielatud kogemuste kaudu teatud nähtuse tundmaõppimisele ja uue teadmise saamisele.

Viidatud allikad

Birtel, M. D., Wood, L., Kempa, N. J. (2017). Stigma and social support in substance abuse: Implications for mental health and well-being. Psychiatry Research, 252, 1–8.

Curtis, S. L., Eby, L. T. (2010). Recovery at work: The relationship between social identity and commitment among substance abuse counselors. Journal of Substance Abuse Treatment, 39, 248–254.

Krull, E. (2019). Teadussõnumid. Benjamin, S. Bloom. Õpetajate Leht, 18. aprill.

Narusson, D. (2019). Personal-recovery and agency-enhancing client work in the field of mental health and social rehabilitation: Perspectives of persons with lived experience and specialists (doktoritöö). Tartu ülikool.

Weerman, A., Abma, T. (2019). Social work students learning to use their experiential knowledge of recovery. An existential and emancipatory perspective. Social Work Education, 38(4), 453–469.

Weerman, A. (2016). Expert by Experience healthcare and service providers. Stigma, addiction and existential transformation. Eburon.

Wilken, J., P., Cabiati, E. (2022). Foundations of experiential knowledge. Recovering a forgotten source for education and research. „Experiental knowledge in higher education“ projekti materjalid.