Kogemused kui sotsiaaltöö teadmiste oluline allikas

---

Inimeste isiklikud kogemused on olnud päris kaua erialaste ja teaduslike ehk teoreetiliste ja uuringutel põhinevate teadmiste varjus. Praegu on märgata suundusmust tunnustada kogemusteadmisi teadmiste väärtusliku allikana võrdselt teaduslike ja erialaste-metoodiliste teadmistega.

Kogemusteadmiste tunnustamine

Suhtumise muutumist mõjutasid tugevalt liikumised, mis ühendasid näiteks psühhiaatriliste teenuste kasutajaid või oma õiguste eest seisvaid puuetega inimesi. Need liikumised muutsid isiklikud kogemused kollektiivseteks algatusteks. Inimesed jagasid kogemusi, kuidas tullakse toime puudega ja kuidas teenusekorraldus (sageli ebaadekvaatselt) reageerib nende vajadustele. Paljudes riikides asutati huvikaitseühendusi, kelle hääl kostis jõuliselt poliitilisel areenil. Sotsiaalteadlased hakkasid korraldama narratiivuuringuid, dokumenteerides ja analüüsides lugusid. Nende põhjal ilmunud publikatsioonid muutsid kogemused teaduslikeks teadmisteks. Näiteks võib nimetada uuringud kaua psüühikahäirega elanud inimeste taastumislugude kohta (Wilken 2010; Leamy jt 2010; Narusson 2019). Need uuringud andsid uusi teadmisi taastumisprotsesside olemuse ja neid mõjutavate oluliste tegurite, nende hulgas ka hoolekande kvaliteedi eri aspektide kohta.

Kogemustel, sealhulgas neil, mida saavad jagada teenusekasutajad kui oma elu eksperdid, on tõepoolest võimalus oluliselt muuta teenuste kvaliteeti ja ka erialast haridust.

Järgmine samm oli see, et (endised) teenusekasutajad õppisid ja arendasid end kogemusekspertideks ning neist said vaimse tervise ja sõltuvusravi valdkonna töötajad. Paljudes lääneriikides, nagu Ühendkuningriik ja Holland, aga ka Eestis on sellised uut tüüpi spetsialistid ametlikult tunnustatud ning neil on ametlik koht tööturul. Nad on vaimse tervise rehabilitatsiooni meeskondade liikmed ja aitavad oluliselt kaasa taastumist toetavale tegevusele.

Isiklikke ja kollektiivseid kogemusi teadmistena kasutavate inimeste esilekerkimine on mõjunud vabastavalt sarnases olukorras inimestele, mille väljund on kõikvõimalikud eneseabialgatused, näiteks taastumiskolledžid. Samuti on see ümber kujundanud teenuste süsteemi. Kogemuseksperte on palganud paljud vaimse tervise teenuste osutajad. Nende tulek kollektiividesse on mõjutanud ka töötajaid. Teisedki varjus hoitud läbielatud kogemustega spetsialistid – sotsiaaltöötajad, õed, psühholoogid – soovisid hakata oma kogemusi erialatöös kasutama (Karbouniaris 2023). Teenuseosutajad, ülikoolid ja rakenduskõrgkoolid hakkasid välja töötama nii kogemusekspertidele kui ka valdkonnas senini töötanud spetsialistidele suunatud õppeprogramme.

Õppida saab igast elusündmusest, nii negatiivsest kui ka positiivsest.

Seega on läbielatud kogemustel, sealhulgas neil, mida saavad jagada teenusekasutajad kui oma elu eksperdid, tõepoolest võimalus oluliselt muuta teenuste kvaliteeti ja ka erialast haridust. Kogemusteadmiste lõimimiseks sotsiaaltöö (ja teiste inimesi vahetult abistavate erialade, nagu õendus ja arstiteadus) õppekavadesse moodustati 2021. aastal konsortsium, kuhu kuuluvad kümne riigi 12 ülikooli, sealhulgas Tartu ülikool. Järgitakse seisukohta, et igaühel on kogemusel põhinevaid teadmisi ja nendega on võimalik edasi töötada, et kujuneksid kogemusteadmised. See ei käi ainult väga häirivaid kogemusi läbi elanud inimeste kohta. Õppida saab igast elusündmusest, nii negatiivsest kui ka positiivsest.

Mis on kogemusteadmised ja kuidas neid arendada?

Kogemusteadmised pärinevad isiklikult läbielatust. Need kujunevad neist kogemustest õppides. Õppimiseks on vaja refleksiooni. Refleksiooniprotsessile tuleb kasuks kogemuste jagamine teistega. Vastastikune mõttevahetus rikastab isiklikke kogemusi. Kogemusteadmiste eriline külg on, et need ei ole täiesti ratsionaalsed, sest isiklike kogemustega kaasnevad sageli emotsioonid. Seetõttu on kasulik neid väljendada sõnaliselt, sh luule ja laulu kaudu, ning ka piltide, joonistuste, tantsu ja muusika vahendusel. Kogemusteadmisi saab luua, kasutades kogemusõppe põhimõtteid (Kolb 1984). See eeldab kogemustest õppimist dünaamilise õppeprotsessi käigus, kus on vaja kasutada mitut meelt. Kogemusteadmised on sageli tallel meie kehas. See tähendab, et kogemusteadmised on inimese sees olemas ja sageli seal peidus ning neil on kehaline, emotsionaalne ning psühholoogiline mõõde. Õpitakse ratsionaalsel ja ka emotsionaalsel tasandil.

Kogemusteadmised on inimese sees olemas ning neil on kehaline, emotsionaalne ning psühholoogiline mõõde.

Sageli jagatakse kogemusteadmisi teistega või mõtestatakse neid suhete kaudu. Selle käigus kujuneb mõningane mõistmine selle kohta, mis kellegi elus on juhtunud, aga ka selle kohta, kuidas seda nii tunnete kui ka mõistuse tasandil kogeti. Elusündmuste kohta sarnaste kogemuste jagamise käigus võivad kujuneda teadmised, kuidas inimesed on nendele sündmustele reageerinud või – tulevikuvaates –, võimalustest, kuidas nendega toime tulla tõkked ületades, kasvades ja tugevamaks muutudes. Seetõttu on suhetega seotud asjaolud üsna tähtsad.

Teenuse kasutajate kogemustest õppimine on sotsiaaltööõppes äärmiselt kasulik.

Sotsiaaltöötajad saavad õppida haridust omandades ja tööd tehes nii oma kui ka teenusekasutajate või kogukonnaliikmete kogemustest (Weerman ja Abma 2019). Sotsiaaltöötaja peab ka teadma, kuidas rakendada kogemusteadmisi teenuse kasutajaga isikliku kontakti loomiseks, kuidas inimesi toetada nende endi isiklikest kogemustest õppimisel ning kuidas kasutada kõnealuseid teadmisi taastumise või võimestamise allikana. Seega peaks sotsiaaltöö õppekava võimaldama õppida

1. oma kogemustest;
2. teiste kogemustest;
3. kasutama isiklikke kogemusi teadmiste allikana;
4. toetama teisi, kuidas oma kogemustest õppida.

Teenuse kasutajate kogemustest õppimine on sotsiaaltööõppes äärmiselt kasulik. Õppetöö koos kogemuseksperdiga (Driessens jt 2022) võimaldab omandada suhteteadmisi (teise tundmaõppimine ja sideme loomine) ja ka teadmisi inimese kogemuste kohta. Ühendkuningriigi kõrgkoolides, kus õpetatakse sotsiaaltööd, on see ka kohustuslik ja seadusega reguleeritud. Ka teistes riikides, nagu Rootsi ja Holland, on paljud teenusekasutajad kaasatud spetsialistide väljaõppesse külalisesinejate või lektoritena. See toob erinevad maailmad kokku.

Loe ka Dagmar Narussoni artiklit „Kogemusteadmised sotsiaaltöö kõrghariduses“.

Artiklid ilmusid ajakirjas Sotsiaaltöö 1/2024.

---

Inglise keelest tõlkinud Regina Lind 

Viidatud allikad

Driessens, K., Lyssens-Danneboom, V., Peeters, W., van Geldorp, C. … Kowalk, H. (2022). Service users as tandem partners in social work education. Teoses: Driessens, K., Lyssens-Danneboom, V. (toim.), Involving service users in social work education, research and policy (35–48). Bristol: Bristol University Press.

Karbouniaris, S. (2023). Let’s tango! Integrating professionals’ lived experience in the transformation of mental health services. Leideni ülikool.

Kolb, D. A. (1984). Experiential Learning: experience as the source of learning and development. Englewood Cliffs: Prentice Hall.

Leamy, M., Bird, V., Le Boutillier, C., Williams, J. (2011). Conceptual framework for personal recovery in mental health: systematic review and narrative synthesis. The British Journal of Psychiatry, 199(6), 445–452.

Narusson, D. (2019). Personal-recovery and agency-enhancing client work in the field of mental health and social rehabilitation: Perspectives of persons with lived experience and specialists (doktoritöö). Tartu ülikool.

Weerman, A., Abma, T. (2019). Social work students learning to use their experiential knowledge of recovery. An existential and emancipatory perspective. Social Work Education, 38(4), 453–469.

Wilken, J. P. (2010). Recovering Care. A contribution to a theory and practice of good care. Amsterdam: SWP.