Koduteenuse korraldamise probleeme kohalikes omavalitsustes

---

Nagu sotsiaalala inimestele hästi teada, on koduteenus kohaliku omavalitsuse korraldatav sotsiaalteenus, mille eesmärk on inimese elukvaliteeti säilitades ja parandades tagada tema iseseisev ja turvaline toimetulek kodustes tingimustes.

Inimest abistatakse toimingutes, mis on kodustes tingimustes elamiseks vajalikud, kuid mida ta terviseseisundi, tegevusvõime või elukeskkonna piirangute tõttu ei suuda ise teha. Näiteks võib inimene vajada abi eluruumi kütmisel, toidu valmistamisel, eluruumi ja riiete korrastamisel, majapidamistarvete ostmisel või asjaajamisel väljaspool kodu.

Koduteenuse korraldamine on kohaliku omavalitsuse kohustus. See tähendab, et kui mõnel kohalikul elanikul peaks seda vaja minema, peab KOV teenuse korraldama. Kohalikul omavalitsusel on siiski kaalutlusruumi, et hinnata, milline abimeede on inimesele sobivaim ning kuidas seda inimesele tagada.

Analüüsi lähtekohad

Sotsiaalministeeriumi andmetel ei ole koduteenus olnud kõigile abivajajatele seni piisavalt kättesaadav. Näiteks vajas 2019. aastal koduteenust umbes 20 000 inimest, ent tegelikult osutasid kohalikud omavalitsused seda vaid 6617 inimesele. Seetõttu seadsimegi 2020. aasta üheks eesmärgiks analüüsida kohalike omavalitsuste koduteenust reguleerivaid määrusi, et saada ülevaade, mis inimesi teenuse kasutamisel takistab.

Analüüsimisel keskendusime peamiselt sellele, kas korra on kehtestanud pädev asutus; kas on järgitud seadusest tulenevaid volitusnorme; kas teenuse eesmärk, sisu ja teenuse saajate ring on kooskõlas seaduses sätestatuga; kas teenust korraldab kohalik omavalitsus või on see kohustus pandud ülalpidamiskohustuslastele; kas taotlusele lisatavad dokumendid on proportsionaalsed ja vajalikud.

Tähelepanu pöörasime sellelegi, kas on järgitud seadusest tulenevaid menetlustähtaegu ja vaidemenetluse erisusi ning kas järelevalvet puudutav regulatsioon on kehtestatud õiguspäraselt.

Kohustuslike sotsiaalteenuste korraldamiseks peab iga kohalik omavalitsus kehtestama sotsiaalhoolekandelise abi andmise korra. Selles peab olema vähemalt sotsiaalteenuste ja -toetuste kirjeldus ja rahastamine ning nende taotlemise tingimused ja kord.

"Kohaliku omavalitsuse poole võib pöörduda igaüks ning kohustuslike sotsiaalteenuste korraldamist ei tohiks lükata lähedaste õlule."

Seadus ei sätesta, kas volikogu peab reguleerima kõiki sotsiaalteenuseid ühes õigusaktis või iga teenust eraldi. Arvesse tuleb aga võtta, et reguleerides ühte teenust samal ajal mitmes õigusaktis, ei tarvitse olla tagatud põhiseadusest tulenev õigusselguse põhimõte, mille alusel peaksid õigusnormid olema selged, täpsed ja ühetähenduslikud ning mõistetavad inimesele, kellele norm on suunatud.

Õigusselgus on oluline ka sellepärast, et inimesel oleks võimalik aimata haldusorgani käitumist. Siiski tasub meeles pidada, et ka teenusepõhiselt kehtestatud õigusaktid peavad säilitama oma terviklikkuse. Inimesele peab olema arusaadav, mis abi tema elukohajärgne KOV pakub ning mida tuleb teha selle taotlemiseks ja saamiseks.

Sotsiaalhoolekandelise abi andmise või koduteenuse osutamise kord on formaalselt kehtestatud küll kõigis kohalikes omavalitsustes, ent kahjuks ei ole need sageli kooskõlas vajalike õigusaktidega nagu sotsiaalhoolekande seadus (SHS), sotsiaalseadustiku üldosa seadus (SÜS), haldusmenetluse seadus (HMS), kohaliku omavalitsuse korralduse seadus (KOKS) jne.

Korra kehtestamise õigus ja ülesannete delegeerimine

Oluline on meeles pidada, et nimetatud õigusaktide kehtestamine on KOKSi kohaselt volikogu ainupädevuses, mistõttu ei saa seda ülesannet delegeerida linna- või vallavalitsusele. Paraku ei olnud mõnes kohalikus omavalitsuses seda arvesse võetud. Näiteks oli koduteenusega seonduv reguleeritud paralleelselt nii volikogu kui ka valla- või linnavalitsuse määruses, kuigi linna- ja vallavalitsusel puudub asjaomase korra kehtestamise õigus.

Tähelepanu tuleb pöörata ka sellele, milliseid ülesandeid ja kellele lubab seadus üldse delegeerida. KOKSi kohaselt otsustab kohaliku omavalitsuse pädevusse antud küsimused omavalitsuse nimel volikogu, kes võib nende küsimuste lahendamise volitada ka valla- või linnavalitsusele, volikogu määratud osavalla või linnaosa esinduskogule, ametiasutusele, asutuse struktuuriüksusele või ametnikule.

Muudele isikutele, näiteks eraõiguslikule juriidilisele või füüsilisele isikule või vallavalitsuse hallatavale asutusele võib ülesande delegeerida vaid siis, kui seadus sellise võimaluse ette näeb. Koduteenusega seonduvaid õigusakte analüüsides märkasime, et osa kohalikke omavalitsusi oli edasi volitanud isegi abivajaduse hindamise ülesande, ometi on see SHSi kohaselt kohaliku omavalitsuse kohustus.

Tegu on avaliku võimu teostamisega avaliku teenistuse seaduse mõttes, seetõttu saab seda ülesannet täita vaid inimene, kellel on selleks õigus. Seda saab teha ainult ametnik, mitte aga töölepingu alusel töötav inimene. Juriidilisele või füüsilisele isikule saab halduskoostöö seaduse alusel haldusülesannet küll delegeerida, kuid ainult siis, kui see võimalus on seaduses selgelt kirjas.

Eesmärk, sisu ja teenuse saajad

Teenuste kättesaadavuse tagamiseks on väga tähtis, et sotsiaalhoolekandelise abi andmise korda kehtestades järgitakse seaduses asjaomase teenuse kohta sätestatut. See tagab, et eesmärk, sisu ja teenuse saajate ring on kooskõlas seadusega ning seda ei reguleerita valikuliselt, nt jättes mõne seadusega ette nähtud teenuse osa määrusest välja või osutades teenust vaid piiratud isikute ringile nagu eakad, puuetega inimesed või neile, kel puuduvad seadusjärgsed ülalpidajad.

Nimetatud sihtrühmade esiletoomisega luuakse ekslik mulje, justkui oleks õigustatud teenust saama vaid need inimesed, kuigi tegelikult seadus selliseid piiranguid ette ei näe. Allpool selgitamegi lühidalt probleemide olemust.

Osaliselt oli määrustes kitsendatud koduteenuse eesmärki, milleks on täisealise inimese iseseisva ja turvalise toimetuleku tagamine kodustes tingimustes, säilitades ja parandades tema elukvaliteeti. See oli jäetud kohati tähelepanuta või oli võetud seda arvesse valikuliselt. Osades määrustes olid reguleeritavad teenused lihtsalt loetletud, jättes teenuste sisu ning täpsema kirjelduse esitamata.

Paljudes määrustes esines kitsendusi ka teenuse sisu ja teenuse saajate ringi puhul. Näiteks oli teenuse saamise õigus seatud kohati sõltuvusse inimese majanduslikust olukorrast. Seda aga teha ei tohiks, sest viimast saab arvesse võtta vaid inimeselt võetava tasu suuruse määramisel, mitte aga abivajaduse kindlakstegemisel.

SHS ei piira abi andmist neile, kes suudavad selle eest ise tasuda. Kohalik omavalitsus peab sotsiaalteenuseid korraldama, sõltumata inimese ja tema perekonna majanduslikust olukorrast, teadmistest, oskustest jne. Seega võib kohaliku omavalitsuse poole pöörduda igaüks ning kohustuslike sotsiaalteenuste korraldamist ei tohiks lükata lähedaste õlule. Ülalpidajate olemasolu tuleb vajaduse korral arvesse võtta vaid sotsiaalteenuse kulude katmisel, kui abivajajal endal pole selleks piisavalt raha.

Osas kohalikest omavalitsustest ei osutata koduteenust ka siis, kui inimesele on määratud hooldaja või kui talle osutatakse samal ajal muid sotsiaalteenuseid. Seadusega kooskõlas see aga ei ole, sest inimesele võib olla vaja osutada tema abivajaduse tõttu samal ajal mitut sotsiaalteenust. Hooldaja saab määrata erisuguste ülesannete täitmiseks ning need tegevused ei tarvitse kattuda koduteenuse raames osutatava abiga.

Hooldaja hooldamiskohustus ei ole kõikehõlmav: inimene võib vajada kõrvalabi suuremas ulatuses või muudes tegevustes, kui hoolduse seadmisel määratud. Sel juhul võib olla tarvis osutada täiendavalt ka koduteenust või muid sotsiaalteenuseid.

Teenuse saamise õiguse piiramine

Kuigi SHSi 2. peatüki 2. jaos kirjeldatud sotsiaalteenuste korraldamine on kohaliku omavalitsuse kohustus, eeldatakse sageli, et lähedased hooldavad abi vajavat pereliiget ise või korraldavad talle vajalikke sotsiaalteenuseid. Seda ei saa aga õigeks pidada. Ka Riigikohus on asunud seisukohale, et kohalik omavalitsus ei saa seada sotsiaalteenuse osutamise tingimuseks ülalpidajate puudumist ning nende võimetust hooldada abi vajavat pereliiget isiklikult.

Perekonnaseaduse kohaselt on ülalpidajatel kohustus maksta täisealisele abivajajale elatist, kuid ülalpidajalt ei saa nõuda täisealise pereliikme isiklikku hooldamist. Kuigi sotsiaalkaitse süsteemi üks osa on ka inimese ja tema perekonna omavastutus, ei pane seadus siiski perekonnale abi vajava pereliikme isikliku hooldamise kohustust.*

"Kohalik omavalitsus võib võimaluse korral osutada inimesele abi ka rohkem, kui seadus ette näeb."

Sageli jätavad omavalitsused määrustes nimetamata abistamise eluruumi kütmisel ja toidu valmistamisel. Need tegevused on asendatud nt küttepuude tuppa toomisega või toiduainete toomisega lähimast müügikohast. See ei tarvitse aga olla piisav ning nimetatud tegevustes abistamata jätmine võib seada ohtu inimese turvalise toimetuleku.

Eluruumi kütmine ja toidu valmistamine on ka SHSis koduteenuse osana selgelt sätestatud, seetõttu peaks need tegevused kindlasti sisalduma ka kohalike omavalitsuste määrustes. SHSi seletuskirja kohaselt on seaduses sätestatud teenuste miinimumnõuded, mida kohalik omavalitsus määrust kehtestades peab kindlasti arvesse võtma. Kohalik omavalitsus võib võimaluse korral osutada inimesele abi ka rohkem, kui seadus ette näeb.

Koduteenuse osutamisel on oluline arvesse võtta, et teenuse saamise eelduseks ei seataks sotsiaalkindlustusameti tuvastatud puude raskusastme olemasolu. Tuginedes kohalike omavalitsuste jaoks olulisele Riigikohtu otsusele, tohib puude raskusastet seada hüvitise saamise eelduseks vaid siis, kui seadus sellise võimaluse sõnaselgelt ette näeb*, ehk siis vaid olukorras, kus seaduses on nimetatud konkreetne puude raskusaste.

Seega, kui SHSis pole teenuse saamise tingimusena puude raskusastet (sügav, raske või keskmine) nimetatud, ei saa seda seada ka teenuse osutamise eelduseks. Vastasel korral välistab omavalitsusüksus teenuse osutamise abivajajatele, kellele seadus kohustab teenust osutama. Ka siis, kui SHSis on viidatud puudele ja seda puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse tähenduses (näiteks isikliku abistaja teenus, sotsiaaltransporditeenus ning eluruumi tagamise teenus) või kasutatakse sõnastust „kes vaimse või kehalise puude tõttu vajab abi”, ei tohiks seda tõlgendada nii, justkui oleks teenuste saamise eelduseks puude raskusastme tuvastamise otsuse olemasolu.

Kohati välistatakse määrustes koduteenuse osutamine ka näiteks alkoholi tarvitavatele, psüühilise erivajadusega ning nakkushaigusi põdevatele inimestele. Veelgi enam, oleme kohanud määrusi, kus teenuse saamine välistatakse ka siis, kui teenuse saaja pereliige on kodukülastuse ajal alkoholi- või narkojoobes. Sellises olukorras jääb ju tegelik abivajaja ilma vajalikust teenusest.

Kahtlemata raskendab selline olukord koduteenuse osutamist, kuid ei tarvitse siiski olla piisavaks põhjenduseks, et koduteenuse osutamisest keelduda. Alati tuleb meeles pidada, et nii hüvitise saamise õiguse peatumise, lõppemise kui ka teenuse osutamise lõpetamise alus peab tulenema SÜSist ning kohalik omavalitsus ei saa määrusega kehtestada selliseid hüvitise saamise, peatumise ja lõppemise aluseid, mis pole seadusega kooskõlas.

Seadusekohane peab olema ka teenuse mahu piiramine. Näiteks tuli ebaõiget piiramist ette koristamise puhul – paljudes määrustes piirati koristamise ulatust kindlate ruutmeetrite või tubade arvuga. Teenuse osutamist piirati ka ajaliselt, näiteks kindla tundide arvuga nädalas või kuus. Esines ka seda, et teenust osutatakse ainult tööpäeviti. Tuginedes juba ülalpool nimetatud Riigikohtu otsusele, tuleks vähemalt eluruumi kütmisel abistada inimest vajaduse korral kasvõi iga päev.

Mitmes määruses kehtestati, et teenust osutatakse maksimaalselt kaks aastat, kuigi teenuse osutamise kestus peaks olenema siiski inimese abivajadusest, mitte lepingu tähtajast. Selliseid piiranguid ei tohiks aga määruses kehtestada, sest nii ei ole võimalik arvesse võtta iga konkreetse inimese abivajadust. SHSi kohaselt tuleb kõrvalabi vajadust hinnata ja täpsustada iga inimese puhul eraldi ning vajalikud tegevused kindlaks määrata teenuse osutamiseks antavas haldusaktis või sõlmitavas halduslepingus.

Taotlusele lisatavad dokumendid ja andmete küsimine

Määrusi analüüsides vaatasime ka seda, mis andmeid kohalikud omavalitsused koduteenuse taotlemisel nõuavad. Selgus, et üsna sageli nõutakse taotluse esitamisel kohustuslikuna dokumente, mida ei ole abivajaduse väljaselgitamiseks otseselt vaja. Näiteks kohustati taotlusele lisama seadusjärgsete ülalpidajate või leibkonna liikmete kontaktandmeid ja nende pangakontode väljavõtteid. Tegelikult tuleb selliste andmete küsimine päevakorda vaid siis, kui inimene ei ole võimeline ise teenuse eest tasuma, mitte aga kohustuslikuna pelgalt teenuse taotlemisel.

Mitmes määruses nõuti koduteenuse taotlemisel ka mittevajalikke dokumente, näiteks puude raskusastme tuvastamise otsust, kuigi seaduse kohaselt ei ole see kindlasti koduteenuse saamise eelduseks. Nii koduteenuse kui mis tahes muu kohustusliku sotsiaalteenuse puhul peab kohalik omavalitsus võtma arvesse, et haldusorgani nõue andmete või dokumentide esitamiseks peab olema alati sobiv, vajalik ja eesmärgipärane.

Teenust vajavat inimest ei tohiks koormata erisuguste dokumentide esitamise nõuetega liigselt ega põhjendamatult. Kui teenuse osutamiseks vajalikke andmeid on kohalikul omavalitsusel võimalik saada ka riiklikest registritest, tuleks vältida nende andmete täiendavat nõudmist inimeselt endalt. Inimese vähima koormamise kohustus tähendab haldusorgani jaoks põhimõtteliselt keeldu seada enda asjaajamise mugavus vms kaalutlus ettepoole tema põhjuseta koormamisest.

Osas määrustes oli ka nõue, et taotlusele tuleb märkida, mis teenust inimene täpselt vajab. Arusaadavalt peab inimene teadma ning suutma kirjeldada oma probleeme ja vajadusi, ent tegelikult ei pea ta teadma asjaomase teenuse olemust ega selle nimetust. Nagu teada, ei ole abi saamiseks pöördunud inimesel õigust nõuda temale meelepärast teenust, sest nii teenus kui ka selle maht sõltub juhtumi asjaoludest ning see, millist abi inimene täpsemalt vajab, tuleb alati välja selgitada kohalikul omavalitsusel, olgu see siis rahaline (makstav toetus) või mitterahaline hüvitis (teenus).

Taotluse menetlemise tähtaeg ja otsuse vormistamine

Analüüsisime ka seda, kas määrustes sätestatud taotluste menetlemise tähtaeg on seadusega kooskõlas. SÜSi kohaselt tuleb sotsiaalkaitse menetlustes hüvitise andmine või hüvitise andmisest keeldumine otsustada kümne tööpäeva jooksul nõuetekohase taotluse esitamisest. Mitmed kohalikud omavalitsused on aga kehtestanud seaduses sätestatust erineva menetlustähtaja: näiteks et otsus tehakse 30 päeva või 14 päeva jooksul või ka lihtsalt mõistliku aja jooksul.

Mõnel juhul oli kehtestatud, et tähtaja kulgemine algab abivajaduse hindamisest, mitte aga taotluse esitamisest või et menetlustähtaega on võimalik pikendada. See ei ole aga kooskõlas seadusega, sest seaduses sätestatust erinevat menetlustähtaega kehtestada ei ole lubatud.

Tähtis on meeles pidada, et koduteenuse määramise otsus peab olema vormistatud haldusakti või halduslepinguna. Kuigi SÜS näeb ette, et hüvitist on võimalik anda ka seaduse alusel hüvitise andja toiminguga, ei kohaldu see siiski SHSi 2. peatüki 2. jaos kirjeldatud kohalike omavalitsuste kohustuslike sotsiaalteenuste puhul. Toiminguga hüvitise andmisel peavad seadusest tulenevad tingimused olema sedavõrd selged ja konkreetsed, et haldusorganil ei jää hüvitise andmisel mingit kaalutlusruumi.

SÜSi seletuskirjale tuginedes saab toiminguga anda eelkõige selliseid hüvitisi, mis on nn „igaüheõigused” (olenedes vaid objektiivselt hinnatavast kriteeriumist, nt vanus) ja mille kohaldamiseks pole vaja eraldi haldusmenetlust**. Kohustuslike sotsiaalteenuste puhul tuleb aga alati hinnata kõigepealt inimese abivajadust ning teha selle alusel kaalutlusotsus, kas ja millist abi inimene vajab. Seega ei ole nende teenuste andmine toiminguga võimalik.

Järelevalve ja otsuste vaidlustamine

Arusaadavalt tehakse sotsiaalteenuste üle vajaduse korral järelevalvet ning see on oluline info ka õigusakti adressaadile. Seda seisukohta toetab ka SHSi seletuskiri, mille alusel peaks sotsiaalhoolekandelise abi andmise korras sisalduma muu hulgas ka teenuse järelevalve alused.*** Tehtud analüüside alusel tuleb aga nentida, et pea kõigi kohalike omavalitsuste määrustes esines teenuste järelevalve reguleerimisega puudusi.

Paljudes määrustes ei olnud üldse teenuste järelevalvega seonduvat reguleeritud. Sageli kehtestati, et sotsiaalteenuste üle teeb järelevalvet valla- või linnavalitsus või sotsiaalametnik. Seda aga õigeks pidada ei saa, sest SHSi kohaselt teeb nii haldusjärelevalvet kui ka riiklikku järelevalvet sotsiaalkindlustusamet. KOKSi alusel saab valla- või linnavalitsus teha siiski vaid teenistuslikku järelevalvet.

Määrustes esines puudusi ka seoses haldusotsuste vaidlustamisega. Eri õigusaktid ja seosed õigusnormide vahel võivad sageli olla inimestele keerukad ja raskesti mõistetavad. Vältimaks seda, et inimene ei jätaks oma õigusi kaitsmata, peaksid määrused sisaldama ka vaidemenetluse ja kohtusse pöördumise regulatsiooni. Seda enam, et sotsiaalkaitsega seotud otsuste vaidlustamisel on seadusandja näinud ette erisused menetlustähtaegade puhul.

SÜSi alusel saab sotsiaalkaitse korraldamisel tehtud otsuse peale esitatud vaide lahendada 30 päeva jooksul. Seega esineb sotsiaalkaitses üldisest haldusmenetluslikust vaiete lahendamise tähtajast 20 päeva võrra pikem tähtaeg. Oluline on ka, et vaide valla- või linnavalitsusele esitamise võimalusele lisaks kehtestatakse alternatiivse võimalusena kohtusse pöördumine. Kehtestada tuleb tähtajad, millal haldusorgan vaide lahendab ja mis aja jooksul saab inimene vaidlustada enda kohta tehtud haldusotsuse. Selleks on 30 päeva arvates päevast, millal inimene vaidlustatavast haldusaktist või toimingust teada sai või oleks pidanud teada saama.

Üldisi tähelepanekuid

Määruse eelnõu koostamisel tuleb arvesse võtta paljusid põhimõtteid ja nõudeid. Oma analüüse koostades märkasime aga sageli puudusi näiteks määruse andmise aluseks olevates volitusnormides, terminoloogias, määruse ülesehituses jne. Oluline on, et volitusnormidele viidatakse määruses võimalikult täpselt, st paragrahvi, lõike ja vajaduse korral ka punkti täpsusega.

Arvesse tuleks võtta sedagi, et uute terminite loomine peaks jääma eeskätt seadusandjale, mistõttu soovitame määrustes jääda seaduses kasutatavate terminite juurde. See tagab õigusakti selguse ja võimalikult ühese arusaadavuse. Mõisteid, mis ei tulene seadusest, tuleks kasutada vaid äärmisel juhul ning siis, kui see ei ole vastuolus seaduse terminitega. Soovitame kindlasti järgida ka hea õigusloome ja normitehnika eeskirjas sisalduvat.****

Selle reegleid aitab paremini mõista ka justiitsministeeriumi kodulehel kättesaadav normitehnika käsiraamat. Normitehnilised ja ka õiguslikud küsimused võivad olla keerulised ning selleks, et vältida vigu määruste koostamisel ja seaduste tõlgendamisel, soovitame alati kaasata määruse eelnõu koostamisse juristi.

Kõik eespool toodu on oluline, et tagada seaduslikkuse põhimõtet, mille kohaselt peab kohalik omavalitsus järgima talle seadusega antud volituse piire ning ei tohi seaduses sätestatut kitsendada. Õigusaktis saab vaid täpsustada seaduses toodud üldreegleid, kuid mitte kehtestada uusi sisulisi piiranguid, mida seaduses ei ole. Seega ei ole lubatud muuta sotsiaalteenuste mõisteid, sisu ja eesmärke, neid kitsendada või rakendada neid valikuliselt ega vähemal määral.

Artiklis käsitletud probleemidele lisaks juhtisime kohalikele omavalitsustele saadetud põhjalikes analüüsides tähelepanu ka paljudele muudele küsimustele ning andsime nõu, kuidas viia määrused seadustega kooskõlla. KOV on inimesele kõige lähemal asuv avalik võim, seetõttu peaks just tema hea seisma selle eest, et tema elanikud saaksid vajalikku abi, mida neil on õigus seaduse alusel saada. Loodame väga, et meie töö aitab kaasa koduteenuse kättesaadavuse parandamisele.

Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö nr 1/2021

---

* Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 09.12.2019 otsus nr 5-18-7.

** Sotsiaalseadustiku üldosa seaduse eelnõu seletuskiri, lk 66.

*** Sotsiaalhoolekande seaduse eelnõu seletuskiri, lk 17.

**** Vabariigi Valitsuse 2011. aasta 22. detsembri määrus nr 180 „Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri”.

Viidatud allikad

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 9. detsembri 2019. a otsus nr 5-18-7/8. (29.01.2020).
Sotsiaalhoolekande seaduse eelnõu 98 SE seletuskiri. (2015).  (29.01.2020).
Sotsiaalseadustiku üldosa seadus 93 SE eelnõu seletuskiri. (2015). (29.01.2020).
Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2011. aasta määrus nr 180 „Hea õigusloome ja normitehnika eeskiri”. RT I, 29.12.2011, 228.

Foto: Canva.com