Katseprojekt kinnitas hoolduse koordineerimise vajalikkust
Sotsiaalministeerium viis 2018. aasta augustist 2019. aasta juulini kuues Eesti piirkonnas ellu katseprojekti, et saavutada parem koordinatsioon tervishoiu- ja hoolekandesüsteemide vahel. Katseprojekt kinnitas, et hästi toimiv koordinatsioonimudel saab muuta süsteemi lihtsamaks nii abivajava inimese kui ka spetsialisti jaoks.
hoolekande osakonna nõunik, sotsiaalministeerium
Väikeses Eestis on iga inimene asendamatu. Abi peab olema tagatud õigel ajal ja nii, et kõik inimesed tuleksid oma eluga toime võimalikult iseseisvalt. Hoolekande- ja tervishoiusüsteemid on aga paraku korraldatud selliselt, et kui inimene vajab samal ajal mõlema tuge, võib abi otsimine jääda tema ning ta lähedaste õlule, halvemal juhul abi ei saagi. Õigeaegne abi aitab kauem iseseisvust säilitada ja inimesele osutatavate teenuste mõju on siis samuti suurem.
Üks võimalus inimesi paremini aidata on luua valdkondade vahel toimiv koordinatsioonimudel. Sellel on kolm eesmärki. Esiteks vähendada hooldusvajadusega inimeste ja nende lähedaste asjaajamist. Teiseks võimaldada inimestele õigeaegset abi, mis lubab neil kauem oma kodus toime tulla. Kolmandaks koguda infot süsteemi kitsaskohtadest, nt puuduvad teenuskohad, järjekorrad, erinevused teenuste korralduses.
Probleemi tunnistamisest lahenduste testimiseni
Sotsiaalministeerium alustas asja parandamiseks 2018. aastal koordinatsioonimudeli väljatöötamist. Lahenduste leidmiseks algatati kuues Eesti piirkonnas hoolduse koordinatsiooni katseprojekt. Selle raames loodi piirkondades hoolduskoordinaatori (HK) ametikohad, kelle peamine roll oli olla sillaks kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja ja perearsti vahel ning korraldada inimesele asjakohane tugi seal, kus abivajadust märgatakse.
Abivajaduse selgitamiseks kasutati interRAI kontakthindamist, koondati varasemad hindamistulemused ja vajaduse korral korraldati lisahindamisi. Koos abivajava inimese ja tema võrgustikuga selgitati välja, mis tuge inimene vajab, pandi kokku valdkondadevaheline teenuste plaan ning HK juhtimisel lepiti kokku, millal ja mis teenuseid peab inimene saama. HK ei andnud lihtsalt soovitusi paberil, vaid aitas korraldada vajalikke tegevusi ja kohtumisi. Samuti jälgis ta, et kokkuleppeid täidetaks ning abivajaja saaks tarviliku abi. Kui mõnda teenust ei olnud võimalik saada, otsis ta muu lahenduse.
Olenevalt piirkonnast töötas HK kas esmatasandi tervishoiukeskuses või kohalikus omavalitsuses. Koordinaatori ülesanne oli korraldada abivajadusega inimesele terviklik abi.
Tulemused ja järgmised sammud
Aastase katseprojekti esimesed kuud kulusid koostöösuhete loomiseks, koolituseks ja koordinaatoritel sisse elamiseks. Sügisest alustati aktiivse klienditööga. Projektiga liitumine oli vabatahtlik ning töö aluseks oli inimese teadlik nõusolek, et tema paremaks toetamiseks jagatakse võrgustiku liikmete vahel asjakohaseid andmeid ja töötatakse selle nimel, et täita üheskoos inimesega seatud eesmärgid.
Projektiga liitus 245 inimest, ent esmase nõustamise saajaid oli poole rohkem. Toetust vajasid enamasti eakad inimesed, kel vanust üle 70. Sellest ei saa järeldada, et nooremad inimesed koordineerivat tuge ei vaja. Küll aga on eakate suur osalus märk sellest, et eakate hoolduse korralduses on olulisi kitsaskohti.
Enamasti märkas abivajadust kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja, perearst või abivajadusega inimese lähedane, kes võttis ühendust HKga. Oli ka juhtumeid, kus abivajadust märkas sotsiaal- või tervishoiuteenuse pakkuja, politseinik, päästetöötaja või isegi apteeker.
Pilootprojekti kogemus näitas, et abivajadust on kõige parem hinnata inimese kodus. Nii on võimalik näha tema igapäevast elukeskkonda ja märgata asju, mis arsti või sotsiaaltöötaja kabinetis jutuks ei tule. Pärast InterRAI kontakthindamist tuli inimesele vajalike teenuste kindlaks tegemiseks tavaliselt korraldada ka täpsemad hindamised, nt rehabilitatsiooni eelhindamine või hinnata koduteenuse vajadust. Enamasti oli vaja kahte kuni nelja lisahindamist, ent väga keerulistel juhtudel oli hindamisi koguni kuus.
Enamik projektis osalejaid vajas toimetulekuks kolme või nelja teenust, enamasti oli üks neist tervishoiuteenus (nt koduõendus) ja ülejäänud sotsiaalhoolekandeteenused (nt koduteenus, sotsiaaltransport või abivahendialane nõustamine). Oli ka väga keerulise abivajadusega inimesi, kellele tuli ühel ajal korraldada isegi kuni 13 eri teenust. Kompleksse teenusvajaduse korral on seetõttu oluline, et keegi võtaks neis olukordades juhtiva rolli ja hoiaks kõiki osalisi ühises infoväljas.
Nii mõneski Eesti piirkonnas kannab keegi, näiteks omavalitsuse sotsiaaltöötaja või mõni teenusepakkuja, sarnast tervikjuhtumi lahendaja rolli. Aruteludest on siiski selgunud, et enamasti puuduvad raamkokkulepped, mis võimaldaksid keerulistes olukordades kiirelt sekkuda, ning süsteemseid koostöökokkuleppeid piirkondades ei ole. Keerulistel puhkudel on vaja ka korrakindlat seiret – nii on kindel, et inimeste vajadused on kaetud ka aja möödudes. Regulaarne ja valdkondade ülene seire ei ole kahjuks kuigi levinud.
Toimiva koordinatsioonimudeli loomine on päevakorras ka mujal maailmas, nii et saame kogu riigis rakendatava mudeli loomisel võtta arvesse teiste riikide kogemusi – nii seda, mis hästi toiminud, kui ka õppida nende ebaõnnestumistest. Igal riigil on muidugi omad eripärad, mistõttu on pilootprojekti ajal arutelusid peetud nii Eesti kui ka rahvusvaheliste ekspertidega. Aasta lõpuks oleme valmis selleks, et tutvustada laiemalt alternatiivseid lahendusi ning uuel aastal alustame vabatahtlike piirkondadega juba välja valitud lahenduste katsetamist.
Katseprojektist saadud õppetunnid
Võttes arvesse arutelusid ja pilootprojekti kogemusi, teame, et oluline on leida tasakaal ühtse lähenemise ning paindlikkuse vahel. Piirkondade vajadused ja võimalused on väga erinevad – mis toimib ühes piirkonnas, ei toimi alati teises. Kuid peamine on, et koordineeritud ja inimkeskne tugi oleks ühtviisi kättesaadav üle Eesti ning et piirkonnad saaksid hästi ära kasutada kohapealseid vahendeid ja kompetentse, lähtudes seejuures oma inimeste vajadustest ning võimalustest. Üks viis selleks on leppida kokku ülesanded, mis tuleb täita igal pool, ent jätta piirkondade otsustada, kes täpselt mingit rolli täidab.
Koordinatsiooni üldised eesmärgid tuleb riigis ühiselt kokku leppida ja riik peab võtma piirkondi toetava rolli. Kohapeal on vaja mitmesugust tuge, näiteks koolitusi, juhendmaterjale ja infotehnoloogilisi lahendusi, aga ka rahalist tuge koordinatsioonimudeli rakendamiseks.
Katseprojekt näitas ka ilmekalt, et suurtele muudatustele kuluvat aega tuleb hinnata realistlikult. Koostöökultuuri ja usalduse loomine nõuab nii aega kui ka sihipärast tegevust ning tuge. Kõige selle juures on väga tähtis, et vajalikud teenused oleksid kättesaadavad. On ilmne, et praegu puuduvate teenuste loomiseks tuleb investeerida ja ainult parema koordinatsiooniga kõiki süsteemi kitsaskohti lahendada ei saa. Kuid hästi toimiv koordinatsioonimudel muudab süsteemi abivajaja jaoks selgemaks ning parandab ka spetsialistide arusaama rollijaotusest. Väga oluline on teada, et keegi ei ole oma murega üksi.
Artikli koostamisel on kasutatud Postimehes samalt autorilt 10.10.19 ilmunud lugu „Puutekoht arstikabineti ja koduhoolduse vahel”.