Jane Addams ja sotsiaalne settlement

 

 

 

 

 

 

---

Kuidas muuta inimeste elu paremaks, aidata neid, kes on kehvemas olukorras? See küsimus tõusis eriti teravalt esile 19. sajandi teisel poolel, kui kaastundlike ja sotsiaalselt mõtlevate keskklassi inimeste tähelepanu pälvis tuhandete inimeste armetu elu tööstusrevolutsiooni tuules tekkinud töölisagulites.

Tollal, sotsiaaltöö sünniajal, kujunes kaks eri suundades mõtlevat seltskonda. Ühed püüdsid inimeste olukorda parandada neid individuaalselt ja perekonniti mõjutades, pahedest vabastades ja mõnevõrra ka materiaalselt aidates (1). Sellest tegevussuunast kasvas ajapikku välja sotsiaalne juhtumitöö, millele pani teadusliku aluse Mary Richmond (vt Selg 2018).

Seevastu teised leidsid, et vaesust ja pahesid inimestega individuaalselt tegeldes välja juurida on lootusetu, sest süüdi on sotsiaalsed olud, mis ei võimaldagi inimestele paremaid valikud. Sellest mõtteviisist tekkis settlement-liikumine: noored jõukatest peredest haritlased asusid elama vaestesse naabruskondadesse, eesmärgiga tuua inimestele lootust, haridust ning aidata neil nende endi jõupingutuste toel oma elu paremaks muuta. Settlement-mõtteviisi kuulsaim esindaja on Jane Addams.

Nüüdseks on need periooditi lausa vaenujalal olnud suunad kokku sulamas. Seda on soodustanud sotsiaaltöö üldine suundumus erisuguste, ka sotsiaaltööväliste teooriate (2) lõimimise suunas ja heas mõttes eklektika sallimine, mille taga on tõdemus, et tänapäeva keerukas ühiskonnas hakkama saamiseks vajavad inimesed mitmekülgsemat tuge, kui seda saaks pakkuda ühe või teise lähenemisviisi külge klammerdudes (Jarvis 2006).

Sotsiaaltöö kujunemisloo tundmine annab meile võtme tänapäeva sotsiaaltöö mõistmiseks, sestap on vaja aeg-ajalt heita pilk aastate ja sajandite taha ning uurida, kuidas mõtlesid ja tegutsesid meie eelkäijad. See artikkel on pühendatud ühele suurimatest sotsiaaltöötajatest, kes muide ise end selleks ei nimetanudki.

Jane Addams – noorusaastad ja seisukohtade kujunemine

Jane Addams sündis 160 aastat tagasi, 6. septembril 1860 USAs Illinoisi osariigis jõuka möldri üheksa-lapselise pere eelviimase lapsena. Jane’i lapsepõlv ei olnud pilvitu: tema ema suri üheksandat last kandes ning neli õde-venda surid enne, kui Jane sai viieaastaseks. Nii juhtuski, et peamiselt kasvatasid teda vanemad õed. Seljatuberkuloosi tõttu oli Jane lapsena nõrguke, ta lonkas ega saanud teiste lastega koos joosta ja mängida ning veetis aega raamatute seltsis.

Oma mälestustes rõhutab Addams (2010), kui väga ta imetles oma isa ning püüdis olla tema vääriline. Isa oli osalenud ohvitserina Ameerika kodusõjas, ta oli tuntud poliitikategelane ja pikka aega Illinoisi osariigi senaator. Poliitikuna tundis ta oma sõbra, president Abraham Lincolni (3) toetust.

Jane unistas juba lapsena midagi kasulikku maailmas ära teha. Charles Dickensi sotsiaalseid romaane lugedes ning naabruskonna inimeste elu nähes küpses temas soov õppida arstiks ning elada ja töötada vaeste seas. Lapsena käis Jane pühapäevakoolis ja oli koduõppel. 1881. aastal lõpetas ta Rockfordi Naiste Seminari ning järgmisel aastal, kui seminar muudeti kõrghariduse nõuetele vastavaks Rockfordi Naiste Kolledžiks, omistati talle edasiõppimiseks vajalik bakalaureusekraad.

Samal suvel suri ootamatult Jane’i isa ning kõik Addamsite pere õed-vennad pärisid igaüks umbes 50 000 dollarit, mis oli tol ajal üüratu summa. Sügisel asus Jane meditsiini õppima, kuid pidi õpingud katkestama kehva tervise tõttu. Unistuse luhtumine oli talle raske löök.

Järgmised kaks aastat möödusid kodus masenduse küüsis. Sel ajal ta luges palju ning on oma mälestustes kirjutanud näiteks Lev Tolstoi traktaadist „Milles seisneb minu usk?”, mis andis religioosset hingepidet, ning John Stuart Milli „Naiste allutamisest” (4), mis pani mõtlema sotsiaalse surve üle abielluda ja pühendada oma elu ainult perele. Pikkades kirjades seminariaegsele sõbratarile Ellen Gates Starrile arutles ta loetu ja ka kristluse üle ning elas välja oma meeleheidet.

1887. aasta suvel sattus Jane Addams lugema uue settlement-maja asutamise ideest ning sellest innustudes otsustas koos sõpradega Euroopas reisides külastada ka maailma esimest sellist asutust – Toynbee Halli Londonis. Visiit saigi sügisel teoks. Addamsi sõnul oli Toynbee Hall ülikoolimeeste kogukond, kus nad elasid, suhtlesid vaestega ja veetsid koos aega, kuid tegid seda samal viisil, nagu oma ringkonnas; kõik oli loomulik ja siiras ning näis toimivat ideaalselt.

Nõnda küpseski Addamsil idee rajada kodumaal samalaadne asutus. Ta rääkis sellest sõbratar Ellen Gates Starriga, kes nõustus kaasa lööma. 1889. aastal üürisid nad Chicago vaeses linnaosas suure maja, mis esimese omaniku järgi sai nimeks Hull House.

Noored naised asusid sinna elama, olles otsustanud „teha majast kõrgkultuuri ja seltskondliku elu keskuse, korraldada harivaid ja heategevuslikke üritusi ning uurida ja parandada elutingimusi Chicago tööstuspiirkondades” (Addams 1910, 112). See saigi aastate jooksul teoks.

Hilisem elu ja ühiskondlik tegevus

Seltskondliku tuntuse ja autoriteedi kasvades julges Addams võtta laiemat kodanikuvastutust. 1905. aastal nimetati ta Chicago Hariduskogu liikmeks ning 1908. aastal osales ta Chicago Kodanikuteaduste ja Filantroopia kooli loomises – kool põhines settlement-ideoloogial ning õppeainetes käsitleti muuhulgas ka noorukite hälbekäitumise, koolist põhjuseta puudumise, kutseõppe ja eluaseme temaatikat (Guide to… 2010).

Järgmisel aastal sai Addamsist Üleriigilise Heategevuse ja Korrektsiooni Konverentsi (5) (hilisem Üleriigiline Sotsiaaltöö Konverents) esimees. 1910. aastal omistas Yale’i ülikool Jane Addamsile kunstide aumagistri kraadi.

Maailmavaatelt oli Jane Addams feminist, kuigi ise ta ennast nõnda ei määratlenud. Andeka ja ettevõtliku naisena innustas ta sookaaslasi osalema avalikus elus, omandama haridust ning seisma enda ja ühiskonna kõikide nõrgemate liikmete õiguste eest. Ta oli veendunud, et naised peavad saama kaasa rääkida seadusloomes ja seega omama ka valimisõigust (6).

Sotsiaalreformide alal tegi ta koostööd filosoofi ja sotsiaalteadlase George H. Meadi ning haridusuuendaja John Deway’ga, teemadeks eelkõige naiste õiguste edendamine ja laste ekspluateerimise lõpetamine.

Jane Addamsi suur unistus oli vabastada maailm sõdadest, oma vaadete propageerimiseks kasutas ta kõiki võimalusi: näiteks 1906. aastal esines Wisconsini Ülikooli suvesessioonil loengutega ja koondas need järgmisel aastal ilmunud raamatusse „Uusimad rahuideaalid” (7). 1913. aastal pidas ta rahu kaitseks Haagi Rahupalee avamisel, oli Naiste Rahupartei juht ning juhatas mitmeid naiste rahuteemalisi konverentse.

Hoolimata sellest, et press tituleeris ta Ameerika kõige ohtlikumaks naiseks, oli Jane Addams avalikult vastu Ameerika Ühendriikide astumisele Esimesse maailmasõtta. Muide, Ameerika Revolutsiooni Tütred (8) heitsid ta sellise „ebapatriootliku” tegevuse eest oma ridadest välja. Addams ei loobunud oma veendumuste järgimisest: sõja ajal osales ta toiduabi korraldamises vaenlasrahvustest perede lastele.

Jane Addams esines avalike ja teaduslike loengutega, kirjutas üle kümne raamatu ja hulgaliselt artikleid, sealhulgas viis teadusartiklit ajakirjas American Journal of Sociology, mis on ilmunud katkematult 1895. aastast kuni tänapäevani. Kõik see ühiskondlik ja teaduslik tegevus oli tihedalt läbi põimunud ettevõtmistega Hull House’is ning suures osas neist inspireeritud.

1926. aastal tabas Addamsit südameatakk, millest ta päriselt ei taastunudki. 1931. aastal omistati talle koos Nicholas Murray Butleriga (9) Nobeli rahupreemia, kuid kehva tervise tõttu ei saanud ta minna seda vastu võtma.

Jane Addams suri 28. mail 1935, kolm päeva pärast ootamatult avastatud vähi opereerimist. Matusetalitus toimus Hull House’i siseõues.

Hull House

Niisiis, saades innustust Toynbee Halli külastamisest Londonis, asutasid Jane Addams ja Ellen Gates Starr oma settlement-maja. Mõiste settlement tuleneb sõnast settle – elama asuma, end sisse seadma, kuid see ei tähenda vaeste ja kodutute majutamist, nagu vahel arvatakse, vaid nende sekka elama asumist, eesmärgiga nende elu paremaks muuta.

Jane Addams kasutab väljendit sotsiaalne settlement, et eristada Hull House’i Inglismaa settlement-liikumisest ja rõhutada Ameerika settlement-liikumise reformipüüdlusi. Erinevalt eelkõige vaesteabile keskenduvast Toynbee Hallist oli Hull House’ile omane naabruskonna inimeste madalalävine (10), bürokraatiavaba abistamine ning tähtsaks peeti kogukonnatunde arendamist.

Hariduse, kasvatuse ja seltsieluga tegeldi mõlemas paigas, kuid Hull House’is oli sellel kõigel avaram poliitiline mõõde: osaleti töölisliikumises, sekkuti hariduspoliitikasse, taotleti sotsiaalseid reforme, nõuti rahvale demokraatlikke osalemisõigusi.

Jane Addams ja Ellen Gates Starr alustasid oma uut elu üsna halvas seisus oleva härrastemaja korrastamisest: parandada tuli veranda katus, renoveerida ruumid, osta sisustust. Esialgsed remondi- ja tegevuskulud tasus Jane Addams ise, kuid õige pea saadi eraisikutelt annetusi, mis katsid suure osa eelarvest.

Aegamisi lisandus Hull House’i uusi asukaid. Erinevalt Toynbee Hull’ist, mis oli meestekogukond, olid Hull House’i eestvedajaiks naised, keda ühendas hea haridus, tundlik sotsiaalne närv ja soov muuta ühiskonda paremaks. Enamasti esimese põlvkonna haritlastena tõid nad settlement-töösse kaasa päritoluperedest saadud arusaamad naise traditsioonilisest rollist hoolitseva ema ja koduhoidjana ning suunasid selle hoolitsuse rõhutud inimgruppidele, justkui need oleksid nende oma lapsed.

Tol ajal näis Ameerika ühendriikides olevat kaks erinevat sotsiaaltööd: ametlik hoolekanne meeste loodud ja juhitud bürokraatlike struktuuride maailmas ning settlement-majad, mis sündisid naiselikust hoolimisest. Naised leidsid oma viisi end sotsiaalselt teostada, sest neil oli raske pääseda meeste võimustruktuuridesse.

Hull House’i üks eesmärk oli tutvustada jõukamatest ühiskonnakihtidest pärit noori lihtrahva eluga, milles on palju muudki kui kõmuajakirjanduses pakutavad sensatsioonilised pildikesed kuritegevusest, vägivallast, intsestist ja prostitutsioonist. Et rikkaid ja vaeseid omavahel lähendada ja barjääre kaotada, korraldati kõnekoosolekuid ja ühiseid kultuuriüritusi. Jõukatest peredest tütarlapsi kutsuti appi tegelema töölisperede lastega, põetama haigeid, kuulama hädasolijate muresid.

Et mõista Hull House’i tegevuse keerukust, heitkem pilk naabruskonnale. Selles elas paljudest rahvustest immigrante, keda tööstusrevolutsioon oli meelitanud Ameerikasse paremat elu otsima. Sakslased ja juudid, kreeklased, iirlased, tšehhid, prantslased – iga rahvusgrupp oli koondunud kindlasse piirkonda ning hoidis omaette.

Seega tuli üldisest vaesusest ja harimatusest põhjustatud probleemide kõrval tegelda eri kultuuridest inimeste lõimimisega ameerika ühiskonda. Selleks korraldati haridusliku sisuga ja seltskondlikke üritusi ning loodi võimalusi kaunite kunstide ja käsitöö viljelemiseks. Kõik see töö oli edukas: teisel tegevusaastal külastas Hull House’i lasteaeda, laste huviringe, täiskasvanute klubiõhtuid ja õhtukursusi kaks tuhat inimest nädalas.

Asutati raamatukogu, kunstigalerii ja -stuudio, köitekoda, võimla, ujula, muusikakool, draamatrupp, tööbüroo, noortele sotsiaaltöötajatele pakuti praktiseerimise võimalusi. 1911. aastal koosnes Hull House juba 13 hoonest, neile lisaks ka mängumuru (11) ja suvelaager.

Erilisel kohal Hull House’is oli kunstiprogramm. See oli Jane Addamsi viis seista vastu hariduse „industrialiseerimisele”, mille eesmärk oli ette valmistada konkreetsete tööde jaoks sobivaid inimesi. Addams oli veendunud, et kaunite kunstidega tegelemine aitab saada iseseisvalt mõtlevaks kodanikuks, arendab kujutlusvõimet, soodustab inimeste vastastikust eneseavamist ja liidab eri kultuuride esindajaid.

20. sajandi esimestel kümnenditel oli Hull House kuulsaim settlement-maja maailmas. Pärast Addamsi surma 1935. aastal jätkati naabruskonna teenimist, 1960ndail koliti asutus mujale, abisüsteem reorganiseeriti ja sotsiaalteenused koondati Jane Addams Hull House-ühingu alla. 2012. aastal suleti ühing pankroti tõttu.

Praegu kuulub Hull House’i esialgne hoone Chicago Illinoisi Ülikooli arhitektuuri ja kunstide kolledžile ning selles asub avalik muuseum, milles tutvustatakse Jane Addamsi jt Hull House’i asukate elu ja tegevust (Jane Addams Hull-House Museum, i.a).

Suur sotsioloogialabor

Kuigi sotsioloogiline uurimistöö ei olnud Jane Addamsi põhitegevus, oli ta ometi tihedalt seotud sotsioloogia kui uurimisvaldkonna ja teadusala loomisega Ameerika Ühendriikides. Hull House’i perenaisena sõbrunes Addams Chicago koolkonna sotsioloogidega (12), ta ise ja teised settlemendi asukad osalesid mitteametlikult ülikooli sotsioloogialoengutes.

Addamsi eestvedamisel ja koostöös ülikooli sotsioloogidega uuriti naabruskonna elu-olu: töötingimusi ja sissetulekuid, sanitaartingimusi ja prügimajandust, imikute suremust ja ämmaemandate tööd, tuberkuloosi levikut, narkootikumide tarvitamist, piimaga varustamist jms. Nõnda saadi usaldusväärset teavet Hull House’i tegevuste arendamiseks.

Koostöös Chicago koolkonna liikmetega anti välja kogumik „Hull-House Maps and Papers” (13) (1893), milles kirjeldatakse naabruskonna olustikku eluvaldkondade ja rahvusrühmade kaupa. Hull House ja Chicago agulid olid tollal justkui suur sotsioloogialabor, seetõttu ei ole teos ainult teabekogum, vaid see aitas sotsioloogidel täpsustada uurimissuundi ja arendada uurimise metoodikat. „Maps and Papers” on valgustav lugemisvara ka tänapäeva linnasotsioloogidele ja sotsiaaltöötajatele.

Jane Addamsi panuse sotsioloogiasse tõi esimesena päevavalgele Mary Jo Deegan 1988. aastal ilmunud raamatus „Jane Addams and the Men of the Chicago School, 1892–1918” (14). Ameerika Sotsioloogide Liidu president Joe Feagin (2001) nimetas Addamsit sotsioloogia võtmeisikuks ning kutsus sotsiolooge üles taastama sotsiaalset aktiivsust ja pühendumust sotsiaalsele õiglusele.

Kas Jane Addams oli sotsiaaltöötaja?

Jane Addamsi tegevus oli niivõrd mitmekülgne, et teda peavad enda omaks sotsioloogid, naisõiguslased, heaolusüsteemide reformijad jpt. Meid huvitab ta eelkõige sotsiaaltöö edendajana. Addamsit peetakse ökoloogiliste sotsiaaltöösuundade (ökosotsiaalne, sotsiaalruumiline) emaks, ent paraku kulus sadakond aastat Hull House’i asutamisest, kuni peavoolu sotsiaaltöösse jõudis ökoloogiline ja naabruskondlik mõtlemine ning keskendumine sotsiaalsele.

Addams ise vältis sotsiaaltöötaja tiitlit või kasutas seda ainult jutumärkides. Oletatakse, et sellega soovis ta end eristada vaeseid, rõhutud ja normidest hälbivaid inimesi abistavate heategevusühingute (Charity Organization Society) (15) mudelist (Brieland 1990).

Ka ei olnud sotsiaalhoolekanne Hull House’i põhitegevus ja mis veelgi tähtsam, erinevalt heategevusühingute nn sõbralikest külastajatest (ingl friendly visitor) ei rakendatud Hull House’is abivajajatele kõlbluskontrolli (Moral Means Test) (16), st ei kontrollitud inimeste jumalakartlikkust ja valmidust meeleparanduseks, mis näitaks, kas nad üldse väärivad abi. Settlement-majas hinnati heanaaberlikke suhteid ja hoolivat, tingimusteta abistamist ning austati iga inimese kultuuripärandit.

Vaeste ja rõhutute sekka elama asumine nende elu muutmiseks näib põnev ja ahvatlev, kuid praeguseks on see aegunud eneseteostusviis. Aga kuidas 21. sajandil olla pühendunud sotsiaaltöötaja? Kuidas jõuda abivajajateni, kes ise meie juurde ei tule, kuidas kaotada barjäärid, mis eraldavad neid peavooluühiskonnast? Kuidas olla ühtaegu sõbralik naaber ja professionaal? Kuidas kaitsta haavatavate inimrühmade huve, mõjutada sotsiaalpoliitikat?

Need küsimused seisavad meie ees iga päev. Jane Addams leidis neile oma ajas vastused. Küllap oli temas rohkem tõelist sotsiaaltöötajat kui meis, kes me oleme kammitsetud tänapäeva bürokraatlikest süsteemidest.

---

(1) Peamistes tööstusmaades, Ameerika ühendriikides ja Inglismaal koondusid sel viisil tegutsevatesse heategevusühingutesse (Charity Organization Societies) algul vabatahtlikud, hiljem kutselised abistajad.
(2) Vt sotsiaaltöö professiooni ülemaailmne definitsioon (2014).
(3) USA president 1861–1865.
(4) The Subjection of Women, 1869
(5) Konverents tähendab siin pigem organisatsiooni või koostöökogu.
(6) USAs said naised valimisõiguse 1920., Eestis 1917. aastal.
(7) Newer Ideals of Peace, 1907.
(8) 1890. aastal loodud organisatsioon naistele, kes otseselt põlvnevad Ameerika Ühendriikide iseseisvuspüüdlustega seotud isikust.
(9) USA diplomaat ja haridustegelane, Columbia ülikooli president, sõjavastase Kelloggi-Briandi pakti (1928) eestvedaja.
(10) Kõigile avatud, kergesti ligipääsetav sotsiaalne töö, mis toimub abivajajate aktiivsel osalusel.
(11) Selle ilusa mõistega tähistati avalikke mänguväljakuid ilmasõjaeelses Eesti Vabariigis.
(12) Chicago Ülikooli sotsioloogia teaduskond loodi 1892, seega kolm aastat pärast Hull House’i asutamist. Chicago sotsioloogia- ja kriminoloogiakoolkonda nimetatakse ka ökoloogiliseks.
(13) Hull House’i kaardid ja kirjeldused.
(14) Jane Addams ja Chicago koolkonna mehed, 1892–1918.
(15) Ühendas settelement-liikumisega samaaegselt tegutsenud „teadusliku heategevuse” üksusi.
(16) Kõlbluskontrullist loobumisele aitas suuresti kaasa Mary Ricmondi tegevus, eriti tema 1917. aastal ilmunud raamat „Social Diagnosis” (vt Selg 2018).

Viidatud ja viitamata allikad
Addams, J. (1910) Twenty Years At Hull-House. The Phillips Publishing Compay. https://socialwelfare.library.vcu.edu/settlement-houses/addams-jane. (24.11.2020).
Biesel, K. (2007). Sozialräumliche Soziale Arbeit: Historische, theoretische und programmatische Fundierungen. Wiesbaden: Deutscher Universitäts-Verlag.
Brieland, D. (1990). The Hull-House tradition and the Contemporary Social Worker: Was Jane Addams really a social worker? Social Work, 35(2), 134–138.
Feagin, J. (2001). Social Justice and Sociology: Agendas for the Twenty-First Century. American Sociological Review, 66(1), 7.
Gross, M. (2010). Collaborative experiments: Jane Addams, Hull House and experimental social work. Social Science Information, 48(1), 81–95.
Guide to the Chicago School of Civics and Philanthropy. Records 1903–1922 (2010). www.lib.uchicago.edu/e/scrc/findingaids/view.php?eadid=ICU.SPCL.CSCP. (24.11.2020).
Hull-House maps and papers. A presentation of nationalities and wages in a congested district of Chicago, together with comments and essays on problems growing out of the social conditions. (1893). New York: T.Y. Crowell. https://openlibrary.org/books/OL14013937M/Hull-House_maps_and_papers.
Jane Addams (2020).Wikipedia, https://en.wikipedia.org/wiki/Jane_Addams. (24.11.2020).
Jane Addams Hull-House Museum. (i.a.). www.hullhousemuseum.org.
Jarvis, C. (2006). Function versus Cause: Moving Beyond Debate. Praxis 6(3), 1–6.
Nobel Peace Prize 1931 Jane Addams. Jane Addams Biographical. (2020). www.nobelprize.org/prizes/peace/1931/addams/biographical (24.11.2020).
Selg, M. (2018). Mary Richmond ja sada aastat teaduslikku sotsiaaltööd: „Social Diagnosis”, 1917. Sotsiaaltöö 20 aasta juubeli erinumber, 26–30.
Sklar, K. K. (1985). Hull House in the 1890s: A Community of Women Reformers. Communities of Women, 10(4), 658–677.
Sotsiaaltöö professiooni ülemaailmne definitsioon (2014). Sotsiaaltöö, 3, 9–14.
Stankiewicz, M. A. (1989). Art at Hull House, 1889–1901: Jane Addams and Ellen Gates Starr. Woman's Art Journal, 10(1), 35–39.