Integreeritud tugiteenused lastele – esimene tagasiside pilootprojektile
Sotsiaalministeerium, haridus- ja teadusministeerium, SA Innove ning sotsiaalkindlustusamet alustasid mullu koostööd, et erivajadusega laps ja tema pere jõuaksid vajalike teenusteni kiiresti ja mugavalt. Nüüd saame anda pilootprojektist esimese ülevaate
Eva Liina Kliiman, sotsiaalkindlustusamet
Alice Juurik, sotsiaalministeerium
Marge Hindriks, sotsiaalministeerium
2019. aasta juunist selle aasta novembri lõpuni testitakse kaheksas omavalitsuses – Kambja, Kuusalu, Rakvere, Saaremaa, Väike-Maarja ja Võru vallas ning Tartu ja Haapsalu linnas – uut integreeritud teenuste korraldusmudelit.
Projektis kasutatakse mitme valdkonna tugiteenuseid vajavate laste puhul juhtumikorralduse mudelit, kus KOVi lastekaitsetöötaja, kes on ka juhtumikorraldaja, teeb esimese hindamise ja kaasab vajalikud spetsialistid, seejärel teevad mitme valdkonna asjatundjad koos kindlaks lapse ja pere toetusvajaduse.
Erinevate valdkondade asutused ja spetsialistid teevad koostööd, teenust rahastatakse aga seniste põhimõtete alusel. Projekti rahastab Euroopa Sotsiaalfond. Kuigi praegugi tegeldakse mõnel pool juhtumitega sellisel viisil, ei ole seda järjekindlalt juurutatud ja regulatsioonis on puudujääke, mis ei soodusta valdkondadeülest lähenemist ja juhtumikorraldusliku mudeli rakendamist.
Projektis rakendatud mudel
Kui selgub, et lapsel oleks vaja toetust mitmes eri valdkonnas, suunab spetsialist, kes lapsega esimesena kokku puutub (kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja, rehabilitatsioonimeeskonna liikmed, haridusasutuse või Rajaleidja keskuse esindaja, perearst), ta kohaliku omavalitsuse juhtumikorraldaja juurde.
Juhtumikorraldaja teeb lapse, pere ja võrgustikuga suheldes kõigepealt selgeks, kas laps vajab valdkondadeülest lähenemist, ja kui see nii on, siis milliste spetsialistide abi laps vajab. Koos mudeliga testitakse ka töövahendit, mis peaks aitama juhtumikorraldajal välja selgitada probleemsed valdkonnad, ja spetsialistid, kelle tuge laps vajab.
Seejärel kutsutakse last hindama spetsialistid, kes on juba tutvunud kogutud andmetega. Siis toimub esimene võrgustikukohtumine, kus spetsialistid ja lapsevanem lepivad kokku edasise tegevuskava.
Seega on kõik spetsialistid teenuste määramisel kursis lapse ja pere toetamisega igas valdkonnas. Teenuseid ei dubleerita ja vajalik tugi on lapsele tagatud süsteemide üleselt. Projekti raames ei ole puude raskusaste rehabilitatsiooniteenuse saamise eelduseks. Kokku lepitakse ka teenuste saamise logistika – need peavad olema lapsele võimalikult lähedal, vajadusel korraldatakse sotsiaaltransport.
Teenuste määramisega juhtumikorraldus ei lõppe. Juhtumikorraldaja suhtleb pere ja spetsialistidega, jälgib teenuste saamist ja on perele toeks. Vähem olulised pole ka kohustuslikud vahekohtumised, kus vaadatakse üle, kas laps on teenuseid saanud, kas teenuste jm toetusmeetmete puhul on vaja midagi korrigeerida ja kas peret on toetatud vajalikul määral.
Vahekohtumised on eriti olulised väikelaste puhul, sest nende areng võib olla kiire ning toetusvajadus võib lühikese aja jooksul muutuda.
Vahekohtumised on olulised ka näiteks laste puhul, kellel on raskusi koolikohustuse täitmisega. Kohtumistele lisaks on väga oluline ka spetsialistide ja lapsevanema arutelu, sest keeruliste juhtumite lahendused ei ole must-valged ja see, mis toimib ühe lapse puhul, ei pruugi aidata teist.
Lapse ja pere jaoks tähendab uus korraldusmudel seda, et hindamisi on vähem ja pere jaoks on olemas juhtumikorraldaja, kes on juhtumiga kursis. Spetsialistide koostöö, tervikpilt toetusvajadusest ja lapse arengu jälgimine aitavad kiiresti reageerida ja kasutada sobivaid sekkumismeetmeid, nii saab ennetada probleemide süvenemist.
Näitena võib tuua lahenduse Tartu linnas: integreeritud teenuste mudelit kasutatakse töös kuni kolmeaastaste harvikhaigustega lastega. Kui seni juhtus tihti, et harvikhaigustega lapsed jõudsid kohaliku omavalitsuse vaatevälja alles siis, kui lapse abivajadus oli juba süvenenud, kaasatakse nüüd kohalik omavalitsus kohe, kui laps saab diagnoosi.
Lapsed ja pered saavad õigel ajal vajaliku toe, kontaktisiku ja tugiteenused sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonnast. Juhtumikorralduse mudelit rakendades saab toetada lapse ja kogu pere toimetulekut, optimaalset arengut ja ennetada abivajaduse süvenemist.
Mudeli rakendamise eeldused
Senise kogemuse põhjal on integreeritud teenuste korraldusmudeli edukal rakendamisel mitmeid eeldusi, näiteks nõuab see muudatusi nii regulatsioonis kui ka infosüsteemides. Integreeritud korraldusmudeli võtmeisikuks on lapse juhtumikorraldaja, kellel peab olema nii kompetents kui ka piisavalt ressursse.
Ta peab tegema esmase hindamise, olema igapäevaselt perele toeks ja abiks ning seda kõigi pooleliolevate juhtumite puhul. Juhtumikorraldaja rollis on enamasti lastekaitsespetsialistid.
Sujuvaks juhtumikorralduseks on vaja korrakindlat infovahetust. Juhtum peab jõudma KOVi juba selle algusfaasis. Seejärel on oluline, et teabe jagamine pere ja juhtumikorraldaja ning ka teiste meeskonnaliikmete vahel oleks võimalikult lihtne ja loogiline. Korraldusmudel on uus ja alles katsetamisel ning andmeid ja infot ei saa veel automaatselt edastada, seetõttu on see ebamugav ja aeganõudev ka spetsialistidele.
Kõigil lapse juhtumiga seotud asjaosalistel peab olema motivatsioon teha sisulist võrgustikutööd. See on ajamahukas, kuid väga vajalik ning võimaldab ennetada probleemide süvenemist. Võrgustikutööd peavad toetama ka regulatsioonid ja infosüsteemid. Tuleks kokku leppida võrgustiku vahekohtumiste põhimõtted – selleks, et juhtumikorraldus ei jääks ainult juhtumi algatamise etappi, peavad kõik asjaosalised teadma, mis saab edasi.
Vahekohtumised lasevad hinnata seniste sekkumiste mõju ja teha vajaduse korral muudatusi. Laste teenuste saamine ei tohi sõltuda rahastamise allikast, puude raskusastme olemasolust või n-ö valdkonnast – spetsialistide vähesuse korral peaks teenuse osutamine olema võimalikult paindlik. Täpsema ülevaate pilootprojekti tulemustest saame anda 2021. aasta esimesel poolel, kui valmib lõppraport.
KOMMENTAARID
Evi Vilgats, Nõustamis- ja Koolituskeskus Papaver, Haapsalu linnavalitsuse ja Kuusalu valla partner:
„Kliendile teenuse osutamist alustades on juhtumit kohe sisuliselt arutatud ja vajadusel hinnatud näiteks Rajaleidjas. Ära jäi mõttetu bürokraatia rehabilitatsiooniplaani näol. Võrgustiku liikmete vahel tekkis sisuline koostöö, perega lepiti kokku eesmärkides ja tegevuskavas.
Keeruliste olukordade puhul on kiiresti infot vahetatud rehabilitatsioonimeeskonna, lastekaitse, hariduse tugikeskuse ja kooliga. See on aidanud ennetada probleemi süvenemist ja lapse mahajäämust koolis. Hea koostöö KOViga ja psühhiaatriakliinikuga on aidanud saata mitu last uuringutele ja pakkuda meditsiinilist tuge. Koostöö KOViga on olnud järjepidev ja infot perede olukorra ja nõustamisvajaduste kohta on tänu sellele oluliselt rohkem.”
Anu Aavik, Tartu linnavalitsuse lastekaitse spetsialist:
„Paranenud on Tartu linna koostöö lepingupartneritega. Kui varem oli see pigem formaalset laadi, siis pidades koos võrgustikukoosolekuid, analüüsides laste vajadusi ja koostades juhtumiplaane, muutus koostöö sisuliseks ja tegelikuks.
Kõik meie juhtumid on selles mõttes head näited ja midagi eraldi välja tuua ei saa. Võrgustikukohtumistel nägime partnereid ja ka kliente järjepidevalt, seetõttu sai vajadustele reageerida kiiresti, probleemid leidsid kohe lahenduse ja küsimused said vastuse.
Pilootprojektis osalenud lapsevanemad olid tunduvalt vähem segaduses kui need lapsevanemad, kes taotlevad puuet, rehabilitatsiooniplaani ja saavad seejärel lapsele teenuseid tavalist rada pidi. Kogu aeg oli ju olemas juhtumikorraldaja (lastekaitsespetsialist), kelle poole võis küsimustega pöörduda ja ka teenusepakkuja oli ilmselt kättesaadavam.”
Monica Jaanimets, Rakvere valla haridus- ja noorsootöönõunik:
„Rakvere valla jaoks tuli pilootprojekt väga õigel ajal. Tahtsime just erivajadustega lastega tehtavat tööd süstematiseerida, mis on ju ka projekti üks eesmärk. Märgata abivajavat last, saada selgust hetkeolukorrast, kaasata vajalikud spetsialistid, vältida dubleerimist, osutada perele kvaliteetseid teenuseid võimalikult kodu lähedal, läbimõeldult ja otstarbekalt. Selline mudel peaks olema kasutusel igas omavalitsuses.
Tänu heale meeskonnale vallas ja headele koostööpartneritele leiame, et süsteemi loomine ja mudeli katsetamine läks ja läheb edukalt. Suurimaks väärtuseks pidasime võimalust saada partneritega kokku, jagada omavahel infot, sõnastada lapse olulisim probleem ning sellest lähtuvalt kavandada tegevused. Projektis said osaleda lapsed, kes vajavad mitme valdkonna spetsialistide tuge.
Mudeliga seotud töövahend tõi samuti välja peamised kitsaskohad, see kinnitas, et olime kaasanud lapsele vajalikud spetsialistid. Projektis osaleva viie lapse koolis või lasteaias on õnneks olemas tugispetsialistid (vähemalt osalise koormusega) ja toredad õpetajad ning asjalik juhtkond. Õnneks on meil võimalik kaasata arste, kliinilist psühholoogi, REH-meeskonda. Olemas on tugiisikud nii ühele lapsele kui ka kolmele perele.
Ideaalis on spetsialistide koostöö tulemuseks lapse ja pere toetamine nõnda, et lapse potentsiaal saaks avalduda ja leiaks võimalikult hea rakenduse. Meie eesmärk on ju see, et lapsest kasvaks positiivse ellusuhtumisega, endaga toimetulev ja ühiskonnale vajalik inimene.”
Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö 3/2020