Hooldekodude rahastamise põhimõtted muutuvad

Ketri Kupper, sotsiaalministeeriumi pikaajalise hoolduse arendamise poliitika juht

Meeli Tuubel, sotsiaalministeeriumi nõunik

---

Hooldereformist on kaua räägitud ja seda on kaua oodatud. Ilmselt ei ole vaja põhjalikult selgitada, miks reformi vaja on. Lühidalt: üht kallimat ja kõige suurema hooldusvajadusega inimestele mõeldud sotsiaalteenust on senini ebaproportsionaalselt palju pidanud rahastama teenuse saajad ja nende ülalpidajad.

Reformi eesmärgid

Ööpäevaringse üldhooldusteenuse kogukuludest tasusid 2021. aastal ligikaudu 80% teenuse saajad ja nende lähedased ning 19% omavalitsused. Uue korra järgi hakkab omavalitsus osalema iga teenust vajava inimese teenuse rahastamisel, kes selleks soovi avaldab.

Reformil on kolm võrdselt tähtsat peamist eesmärki.

• Muuta kodus elamist toetavad teenused kättesaadavamaks. Omavalitsustel tekib ülevaade kõigist ööpäevaringse üldhooldusteenuse vajajatest, mis võimaldab teadlikult planeerida pikaajalist hooldust. Muudatused teenuse rahastamises peaksid motiveerima leidma tõhusamaid lahendusi (nt lisama koduteenusele uusi teenuskomponente, suurendama teenuste mahtu, arendama päevahoiuteenust jne) selleks, et vältida või lükata edasi inimeste sattumist asutuspõhisele hooldusele.
• Osutada hooldekodudes senisest isikukesksemat teenust, milleks on vaja arvuliselt rohkem kvalifitseeritud hooldustöötajaid. Hooldusvaldkonda kummitab töötajate puudus, sest töö on raske ja vähe tasustatud. Täiendav avalik rahastus võimaldab tõsta töötajate palka, samuti kehtestatakse hooldekodudes hooldustöötajate ja klientide suhtarvud, mis seab piirid töötajate koormusele ning võimaldab osutada senisest personaalsemat teenust.
• Muuta üldhooldekodu teenus taskukohaseks, et keegi ei peaks muretsema lähedastele koormaks jäämise pärast, ka lähedased ei peaks olema sunnitud loobuma töötamisest, sest neil pole võimalik teenuse eest maksta.

Hoolduskulu kannab omavalitsus

Alates 1. juulist 2023 tekib kohalikel omavalitsustel kohustus katta hooldekodu kohamaksumusest hoolduskulud. Hoolduskulude hulka kuuluvad hooldustöötajate ja abihooldustöötajate tööjõukulud ja tööriietuse, tervisekontrolli ning koolituskulud. Teenust saav inimene tasub ülejäänud osa teenuse maksumusest, need on peamiselt majutuse, toitlustuse ja muud teenuse osutamisega seotud kulud.

Omavalitsustel on õigus (kuid mitte kohustus) kehtestada hoolduskuludele piirmäär. See ei saa olla turuhinnast madalam ja peab tagama teenuse kättesaadavuse vähemalt mõnes inimese vajadustele vastavas hooldekodus, kus on võimalik ka teenust kohe saama hakata.

Uue korra järgi hakkab omavalitsus osalema ööpäevaringset üldhooldust vajava inimese teenuse rahastamisel.

Piirmäära kehtestades tuleb omavalitsuste volikogudel arvestada ka, et hooldekodudele tekib üleminekuajaga nõue tagada vajalik arv hooldustöötajaid, mis koos inflatsiooniga toob kaasa hooldekodukohtade hinnatõusu ennaktempos. Tööjõupuuduses hoolekandeasutustel on keeruline leida kvalifitseeritud ja sobivate isikuomadustega hooldustööd tegevat personali ning olemasolevaid inimesi tööl hoida, mistõttu on hooldustöötajate palgatõus vältimatu. OSKA sotsiaalvaldkonna tööjõu- ja oskuste vajaduse uuringu kohaselt on järgmisel viiel kuni kümnel aastal puudu 1000–1200 hooldustöötajat. Hooldustöötaja ametikohalt lahkub ligi 1000 inimest aastas, väljaõppinud hooldustöötajaid kaotatakse konkureeriva palgatasemega kaubandus- ja teenindussektorile (Pihl ja Krusell 2021).

Palka tõsta ja töötajat säästvat töökeskkonda kujundada aitab ka hooldereformiga lisatav raha hooldekodukoha katmiseks. Uute töötajate hooldustööle toomise, sotsiaalvaldkonnas väljaõppe uuendamise ja töötamise toetamiseks on planeeritud kasutada täiendavalt välisvahendeid kümne miljoni ulatuses.

Kohaliku omavalitsuse kanda jääv hoolduskulude maksumus inimese väljavalitud teenuseosutaja juures on põhiline hinnakomponent, mida tuleb ööpäevaringse üldhooldusteenuse osutajatel välja töötama hakata, avalikustada oma asutuse kodulehel ja hoida ajakohasena. Soovitame teenuseosutajatel võimaluse korral aprilliks avalikustada oma teenuskoha maksumus ja hoolduskulud teenuse saaja kohta, et omavalitsustel oleks info piirmäärade kehtestamiseks. Omavalitsused võiksid hiljemalt juuniks omavalitsuse sotsiaalhoolekandelise abi andmise korras üldhooldusteenuse rahastamist reguleerivad sätted jõustuvate muudatustega kooskõlla viia, et üleminek oleks sujuvam ja kogu tegevus ei langeks suvepuhkuste aega.

Omavalitsuselt rahastuse saamise eeldus on hinnatud hooldusvajadus

Kui hooldusvajadusega inimene pöördub kohaliku omavalitsuse poole, hinnatakse tema abivajaduse ulatust ja leitakse sobivad teenused. Eelmisel aastal jõustunud sotsiaalhoolekande seaduse põhimõtte kohaselt pakutakse esmajärjekorras sellist abi ja tuge, mis võimaldab inimesel elada kodus või osutatakse teenust, mis on kodusarnase keskkonna ja elukorraldusega. Ööpäevaringse üldhooldusteenuse vajaduse korral hakkab kohalik omavalitsus osalema sobiva teenuseosutaja hinda ja omavalitsuse kehtestatud piirmäära arvestades hoolduskulude katmises.

Selleks et omavalitsused saaksid ees ootavaid muudatusi rakendada, eraldab riik 2023. aastal toetusfondi kaudu 39,2 miljonit eurot.

Juba hooldekodus elavate inimestega või ka nende lähedastega tuleks omavalitsusel 2023. aasta esimesel poolaastal ühendust võtta. Seda selleks, et uurida, kas nad soovivad, et omavalitsus osaleks edaspidi nende hoolduskulude rahastamisel (rahastamise aluseks on ka neil hooldusvajaduse hindamine). Sotsiaalteenuste- ja toetuste andmeregistri (STAR) päringut tehes saab teada, millistes hooldekodudes omavalitsuse elanikud teenusel on. Päringu vastusena kuvatakse nii nende inimeste andmed, mis kohalik omavalitsus on STAR-is teenuse kohta sisestanud, kui ka need, mis on STAR-i sisestanud hooldekodu. Otsingu tulemused kuvatakse Exceli tabelina.

Palume teenuseosutajatel aidata kaasa teenusel olijate andmete õigsuse kontrollimisele STAR-is: kas kõigi teenusesaajate andmed on sisse kantud ja teenuselt lahkunutel teenus lõpetatud; kas kõigil teenusesaajatel on STAR-is näha nende rahvastikuregistrijärgne elukoht, et nende kodukoha omavalitsus teaks oma inimestega ühendust võtta. Samuti saavad teenuseosutajad aidata teavitada teenusesaajaid kavandatavast rahastamise muudatusest ja koostöös kohaliku omavalitsusega hinnata inimese hooldusvajadust.

Omavalitsustel soovitame teenusesaajate kohta päringut tehes mitte hakata enne inimesega kontakti võtmist kontrollima tema andmeid, mis puudutavad sissetulekut, puuet ja pereliikmeid. Kõik praegu hooldekodus olevad inimesed ei pruugi tahta, et omavalitsus nende andmeid registrites vaatama hakkaks või ei soovi nad omavalitsuse rahastust, ehkki võidakse seda eeldada. Inimesel on võimalik loobuda KOV-i rahastusest ja tasuda kohamaks ise täies ulatuses. Ennekõike võib selline soov tekkida, kui hindamise tulemusena selgub, et inimene ei vaja ööpäevaringset üldhooldusteenust, kuid ta ise või tema lähedased soovivad seda teenust kasutada. Kindlasti peaks omavalitsus ka sel juhul inimesi ja lähedasi nõustama sobivate kodus elamist toetavate teenuste võimaluste saamisel. Oma tegevust varakult kavandades on sotsiaaltöötajatel võimalik saavutada eesmärk, et 1. juuliks 2023 on igal senini üldhooldusteenust kasutanul teada, kui palju tal tuleb teenuse eest tasuda.

Täiendav hüvitis väikese sissetuleku korral

Keskmisest vanaduspensionist väiksema sissetulekuga inimeste toetamiseks hakkab kehtima täiendav hüvitis. Sissetulekute hulka arvatakse riiklik pension, kogumispension, töövõimetoetus ja sotsiaalmaksuga maksustatud tulu. Kui sissetulek on väiksem statistikaameti avaldatud eelmise aasta teise kvartali keskmisest vanaduspensionist (2023. aastal umbes 636 eurot), peab kohalik omavalitsus aitama tasuda ka teenuse saaja makstavat osa (majutuse, toitlustuse jm kulusid). Omavalitsused ei pea tegema seda piiramatult, vaid täiendavat hüvitist tuleb anda kuni sissetuleku ja keskmise vanaduspensioni vahe ulatuses (vt näidet).

Näiteks kui kuusissetulek on 500 eurot ja ta elab hooldekodus, mille kohamaksumus on 1200 eurot kuus, millest omavalitsus tasub hoolduskulu 600 eurot, jääb inimesel kohatasu tasumiseks puudu 100 eurot. Selle 100 eurot hüvitab täiendavalt omavalitsus. Sellisel juhul ei pea inimene toetuma ülalpidajatele ja saab hooldekodu koha oma sissetuleku eest makstud.

Kui aga soovitakse minna kallimasse (näiteks 1600-eurose kohatasuga) hooldekodusse, katab omavalitsus ikka hoolduskulud 600 euro eest ja täiendavalt hüvitab veel inimese sissetuleku ja keskmise vanaduspensioni vahe 136 eurot. Näites kallima hooldekodu koha korral jääb kohatasust puudu 364 eurot. Sel juhul leiab puuduoleva raha inimene ise oma vara ja säästude arvelt või ülalpidajate toel.

Keskmisest vanaduspensionist suuremat sissetulekut saavate inimeste hoolduskulud katab samamoodi kohalik omavalitsus ning täiendavat tuge majutuse- ja toitlustuse eest tasumiseks, nagu eespool toodud näites kirjeldatud, nad ei vaja. Mida suurem on sissetulek, seda enam jääb raha isiklikeks vajadusteks.

Hoolduskulude rahastamine ja keskmisest väiksema sissetulekuga inimeste täiendav toetamine on omavalitsusele kohustuslikud tasukomponendid. Hoolduskulude tasumise üle otsustamisel ei võeta enam arvesse ülalpidajate maksevõimet ega teenust saava inimese vara. Vajadus selleks tekib, kui inimese sissetulekust ja omavalitsuse kaetavast osast ei piisa kohatasu maksmiseks või inimesel on lisaks kohatasu maksmisele vaja teha muid isiklikke kulutusi.

Üldhooldusteenusele kehtivad ka edaspidi sotsiaalhoolekande seaduse § 16 tasu võtmise põhimõtted: sotsiaalteenuse eest võetava tasu suurus ei tohi olla teenuse saamise takistus ja arvestada tuleb teenuse saaja ning tema perekonna majanduslikku olukorda.

Kui inimese sissetulekud on väikesemad või isiklikud kulutused suuremad ja tal puudub muu vara või ülalpidajate tugi, peab omavalitsus kaaluma inimeselt võetava tasu üle otsustamisel nii isiklikeks kulutusteks jääva raha vajadust kui ka tema võimalust katta kohatasust seda osa, mida omavalitsuse kohustuslikud tasukomponendid ei kata.

Hooldekodu saab ise valida

Inimesele jääb alles valikuvõimalus, millisesse hooldekodusse ta teenusele soovib minna. Hooldekodude kohamaksumus on väga erinev. Hoolduse vajajal ja tema perel tuleb hinnata, kas suudetakse maksta see osa, mida kohalik omavalitsus ei tasu.

Nii omavalitsused kui ka teenuseosutajad on tundnud huvi, kas reformi tulemusena peavad omavalitsused korraldama teenuskohtade ostmiseks riigihankeid. Riigihanget ei pea korraldama, kui inimene saab täiesti vabalt valida hooldekodu, kuhu teenusele minna. Omavalitsused saavad ise otsustada, kas hüvitada teenusekulud inimesele makstava toetusena või osta teenust teenuslepinguga. Kui omavalitsus ostab hooldekoduteenust lepinguga (sõlmib hooldekoduga lepingu), tuleb kindlasti järgida riigihangete seaduse §-st 126 tulenevat sotsiaal- ja eriteenuste erimenetluse korda. Riigihange tuleb korraldada siis, kui hangitava teenuse eeldatav maksumus on võrdne sotsiaal- ja eriteenuste riigihanke piirmääraga või ületab seda (riigihanke piirmäär 300 000 sotsiaal- ja eriteenuste lepingute korral).

Selleks et omavalitsused saaksid ees ootavaid muudatusi rakendada, eraldab riik 2023. aastal toetusfondi kaudu 39,2 miljonit eurot. Alates 2024. aastast eraldab riik 56,7 miljonit eurot omavalitsuste tulubaasi, mis tagab rahastuse iga-aastase suurenemise. Samuti muutub tulumaksu arvestus ja omavalitsustele hakkab laekuma tulumaksu ka pensionide tuludelt. Meetme rakendamiseks planeeritud rahast umbes 5% suunatakse tasandusfondi, et tasandada erineva finantsvõimekusega omavalitsuste sissetulekuid.

Arvestuste järgi jääb järgmistel aastatel omavalitsustele ööpäevaringse üldhooldusteenuse rahastamiseks ette nähtud summadest täiendavalt kasutada 3,5–3,7 miljonit eurot. See raha on eeskätt mõeldud koduteenuse, päevahoiuteenuse ja teiste pikaajalise hoolduse teenuste korraldamiseks, mis aitavad hooldusvajaduse süvenemist ennetada ning pere hoolduskoormust leevendada. Järelevalve tõhustamiseks on planeeritud sotsiaalkindlustusametile igal aastal 300 000 eurot.

Omavalitsusi nõustab rakenduslikes küsimustes sotsiaalkindlustusameti kohalike omavalitsuste nõustamistalitus, kes on omavalitsustega juba võtnud või kohe võtmas ühendust. Nõustamistalitus korraldab märtsis teenuse osutajatele ja kohalikele omavalitsustele piirkondlikud infopäevad. Reformi käsitlev juhendmaterjal on avaldatud ka sotsiaalkindlustusameti nõustamistalituse veebilehel. Sotsiaalministeerium jätkab üldhooldusteenuse sisunõuete, seal hulgas hooldustöötajate ning teenuse saajate suhtarvu väljatöötamist.

Artikkel ilmus algselt 2022. aasta detsembris ja seda on täiendatud veebruaris 2023.

Viidatud allikas

Pihl, K., Krusell, S. (2021). Tulevikuvaade tööjõu- ja oskuste vajadusele: sotsiaaltöö. Uuringu lühiaruanne. Tallinn: SA Kutsekoda.

---

KOMMENTAAR

Maire Koppel
Eesti Sotsiaalasutuste Juhtide Nõukoja juhatuse esimees

Hooldekodude rahastamise reform tähendab kolossaalset muutust. Eesti iseseisvuse taastamisest saati pole riik hooldekodu vajajatele appi tulnud, kui välja arvata asjaolu, et mõni aasta tagasi hakkas tervisekassa rahastama hooldekodudes töötavatele õdedele palga maksmist.

Eesti Sotsiaalasutuste Juhtide Nõukoda (ESJN) hakkas rääkima reformi vajalikkusest 2019. aastal, kui tutvustasime Riigikogu sotsiaalkomisjonis rahastusmudelit, mille kohaselt oleksid kulud jagatud teenuse saaja, kohaliku omavalitsuse (KOV) ja riigi vahel. Õnneks olid valdkonna minister ja sotsiaalkomisjoni liikmed valmis küsimust edasi arendama.

Aastast 2023 hakkab riik osalema KOV-ide kaudu üldhoolduse teenuse rahastamises. See on positiivne muudatus eelkõige teenust vajavate inimeste lähedastele. Inimene ei pea enam muretsema, et ta on koormaks lastele või abikaasale. Senine rahastuskord on olnud lähedastele ülekohtuselt raske.

Mida toob reform kaasa hooldekodule ja töötajatele? Eraldi soovin rõhutada, et hooldekodud ei hakka rahas suplema, vaid muutub hooldustasu maksja ja täpsustuvad hooldusteenusele esitatavad nõuded. Praegu saadab hooldekodu teenust vajava inimese pensionist puudu jääva summaga arve lähedasele, kuid juulist alates peaks see laekuma KOV-ile. Erivajadustega seotud kulud, nt podoloog ehk meditsiinilise jalahoolduse teenus, sõit eriarsti vastuvõtule, prillide ostmine, retseptiravimid, jäävad hoolduse vajaja kanda. Kui inimese pension ei kata neid kulutusi ja lähedastel puudub võimalus toetada, siis ka selle puudujääva osa eest tasub KOV.

Hooldusteenuse kvaliteet peaks paranema, sest hooldatavate ja hooldustöötajate suhtarv sätestatakse määruses. Ka praegu on üldhooldusteenuse osutajal vaja taotleda tegevusluba, mille alus on ruumide suurus, kvalifitseeritud personal ning vastavus päästeameti, terviseameti ja sotsiaalkindlustusameti (SKA) nõuetele.

Suurem hooldustöötajate arv võimaldab hooldatavatega rohkem individuaalselt tegeleda. Eraldi küsimus on uute hooldustöötajate leidmine. Usume, et kui hooldatavate ja hooldustöötajate suhtarvu reguleerimine vähendab tööpinget, siis leidub ka huvilisi. Ka hooldustöötajate palgad peaksid tõusma, sest hooldekodudel tekib kohustus kajastada oma kodulehel KOV-i tasutavate hoolduskulude komponendid: hooldustöötajate tööjõukulu ja lisakulud (vaktsineerimine, tööriietus, koolitus).

ESJN-i esindajad on kutsustud sotsiaalministeeriumi töögruppi, kus püüame koos lähedaste, SKA ja KOV-idega selgelt sõnastada teenuse rahastaja ning osutaja õigused ja kohustused. Arutelu all on olnud näiteks, kas meditsiiniline jalahooldus on hooldus- või raviteenus; kas töötaja, kes tegeleb hooldust vajavate inimestega aktiveerimisega, on hooldaja või huvijuht; kellele ja kui sageli anda infot jms.

Kõigil osalistel on 1. juuliks veel palju teha. Hooldekodud ootavad märtsiks planeeritud koostöökohtumisi, kus saab täpsustada päevakorras olevaid küsimusi: kas ja mis määral on KOV-il õigus valida hooldekodu; kas ja kuidas jõuavad KOV-id abivajaduse ulatust hinnata; millal eelistatakse koduhooldust; mis saab siis, kui hooldust vajava inimese tervislik seisund nõuab hooldekodu vahetamist jne.

Hooldekodud peavad arvestama lähedaste suuremate ootustega. Oluline on läbi mõelda töökorraldus, teenuse osutamist reguleerivad juhised jm. SKA järelevalvejuhendi täpsustamine aitaks muuta koostöö konstruktiivsemaks.

Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö 1/2023