Hooldekodud annavad endast parima, et dementsusega inimestega kohaneda

Mõtteid jagasid Gerli Liiva Häädemeeste eakate kodust, Katrin Urbanik Antsla tervisekeskusest ja Luule Karilaid Avitar OÜ-st.

Palun rääkige natuke endast ja asutusest, kus te töötate.

Gerli Liiva: Olen Häädemeeste eakate kodu juhataja olnud juba kaksteist aastat. Õppisin Tartu ülikooli Pärnu kolledžis, enne sotsiaaltööga kokkupuutumist olin ka tugiisik ja läbisin selleks koolitused. Aga ka minu eelnev töökogemus toitlustuses ja varem omandanud teadmised on praegusel ametikohal kasuks tulnud.

Häädemeeste eakate kodu kuulub vallale ja eelisjärjekorras saavad koha oma valla eakad. Kohti on 69. Suur osa elanikest on dementsussündroomiga, kahjuks valdavalt ilma diagnoosita. Lisaks pakume intervallhooldust ja päevahoiuteenust. Meil on 23 ühe- ja 23 kahekohalist tuba. Projekti toel rajasime neli aastat tagasi õueala dementsusega inimestele.

Peab selgitama, et nad on täpselt sama täisväärtuslikud inimesed nagu me kõik. See peaks kindlasti olema pildil kogu aeg ka ajakirjanduses.

Katrin Urbanik: Juhatan Antsla tervisekeskust. Meie MTÜ on ka vallaga seotud ja eelistatud on oma valla inimesed. Asutus on väike ja kodune, selles on 40 kohta. Ühe- ja kahekohalisi tube on enam-vähem pooleks. Inimesed ei taha nii-öelda pioneerilaagris olla ja küllalt keeruline on leida kaht sarnast, kes omavahel sobivad. Sellepärast pole me ka ühekohalisele toale kõrgemat hinda kehtestanud. See annab vabaduse inimesi tubades ümber tõsta, kuidas keegi kellegagi sobib. Enamik teenusel olijatest on dementsussündroomiga, kuigi diagnoos on ainult neljal. Mured ja rõõmud on meil kõigil ilmselt üsna sarnased.                          

Olen sotsiaalvaldkonnas ikka väga-väga roheline, alles kolmas aasta käib. Enne olen pikalt olnud jaemüügis ja avalikus teenistuses, hariduselt finantstaustaga. Mul vedas väga, sest tulin tööle ja kahe päeva pärast läksin tervise arengu instituudi (TAI) dementsuseteemalisele koolitusele[1]. Kui mul seda võimalust ei oleks olnud, siis arvan, et oleksin olnud ikkagi väga hädas. See andis palju tuge ning ka tugigrupi ja võrgustiku, kellega suhelda ja kogemusi vahetada. Oleme saanud palju kontakte, käinud teistes asutustes külas ja kutsunud endale külla; vaadanud, saanud ideid ja teinud järele.

Luule Karilaid: Mina töötan Avitar OÜ-s meditsiiniõena. Olen siin olnud kolm aastat. Nagu Katrin ütles, on see dementsuseteemaline koolitus tõesti põhjapanev. Sealt sai häid teadmisi, mida rakendada ja kolleegidega jagada. See on minu arvates meie elu siin palju muutnud, just suhtlemisel dementsusega inimestega.

Tegemist on erahooldekoduga Viljandi külje all Viiratsis. Meil on 44 kohta ja 24 tuba, enamik neist on kahesed, aga on ka mõned kolmesed ning ka üheseid tube. Hästi ilus on õueala, mis on projektirahaga korda tehtud ja mõeldud just dementsusega inimestele. Enam kui poolel klientidest on dementsuse ilmingud, aga diagnoosiga on tõesti ainult mõni üksik.

Tegemist ikka jätkub. Ega väga ei tule enam teenusele inimesi, kes omal jalal kõnnivad ja toimetavad. Suund on sinnapoole, et enamik on üsna raskes seisus, tulevad meile juba haiglast. Neil on palju erinevaid tervisehädasid. Paljud tulevad haavanditega, mis vajavad sidumist. Nii et jah, see kaheksa tundi läheb lennates.õ

Kui dementsusega inimesi on asutuses palju, siis kuidas olete töökorraldust muutnud?

Gerli: Meie eakatekodus on kõik koos ega ole eraldi osakondi. Jään sellele küsimusele vastuse võlgu: me ei ole nagu midagi kohandanud. Selle järele ei ole vajadust olnud. Olen kogu aeg mõelnud, et miks peab dementsusega inimesi eraldi panema. Võib-olla kui keegi mulle rohkem selgitaks, siis ma muudaks meelt. Praegu arvan, et parem ongi, kui kõik on koos: enamasti ei vähene ka tegevusvõime järsku. Üheskoos tekib ka sisuline, mõtestatud vestlus. Kui panna ainult dementsusega inimesed kokku, siis piirdub vestlus kolme lausega ja see hakkab kuidagi korduma.

Olemegi püüdnud ise kohanduda nende inimestega ja see ongi võib-olla kõige suurem muutus.

Personali osas oleme kindlasti muudatusi teinud: iga-aastased koolitused, nii mina kui ka üks tegevusjuhendaja oleme läbinud TAI koolituse, sel aastal läks hooldusjuht. See on tõesti üliäge asi, mida pakutakse. Hooldajate teadlikkust tuleb ka järjepidevalt suurendada, ei piisa, et ühe korra käib koolitusel ära.

Katrin: Meil on üsna sarnane olukord. Dementsusega inimesed pole eraldi, vaid kõik on koos ja vaatame, kes kellega kuidas sobib. Proovime iga inimese eripära aktsepteerida. Hästi palju on ka neid, kes veedavad päeva voodis. Hoolduse seisukohast on nendega lihtne, nad ei põgene …

Gerli: ... ei korralda midagi …

Katrin: Dementsusega elanikel ei ole n-ö tavakliendiga võrreldes mingit vahet. Kõndivatel inimestel peab silm lihtsalt rohkem peal olema. Vahel on nendega väga lõbus ja nad on väga-väga leidlikud. Meil on juba ammu koridorides, trepikodades ja õuealal videovalve. Nüüd on ka hoov kinnine, varem rentisime ruume kiirabile ja värav oli kogu aeg lahti. Ustel on häiresignaalid, mis annavad märku, kui keegi liigub. Need kliendid, kes oskavad, saavad kasutada häirenuppu.

Dementsuse kompetentsikeskuse veebilehel on palju asjalikke videoid ja suunavaid linke.

Kindlasti on koolitused tähtsad, teeme töötajatele sisekoolitusi. Aga oleme ka tööjõudu juurde võtnud. Et hooldajatel oleks rohkem aega sisuliseks tegevuseks, palkasime kaks inimeste pesijat. Nad on tööpäeviti olemas. Poole kohaga võtsime tööle toreda noore tütarlapse, kes käib elanikega õues. Ta hoiab neil silma peal ja korraldab ka tegevust: tantsitakse ja lauldakse, kuulatakse muusikat. See on hästi palju andnud just dementsusega inimestele, kes võib-olla ei oska enam rääkida, aga tantsida veel oskavad.

TAI koolituselt oleme saanud palju nippe, näiteks kuidas paigutada mööblit, taldriku alla paneme erksavärvilise liniku ja nii edasi. Oleme soetanud robotloomad: meil on majas kaks robotkassi ja -koer. Suuri ümberkorraldusi ei ole saanud teha, sest raha napib, aga unistusi on.

Gerli: Meil on ka kaks tegevusjuhendajat majas. Samamoodi on robotkass. Tundub, et majast-majja on ühed ja samad asjad, mida oleme saanud soetada. Aga see on tore.

Luule: Paljud asjad tõesti kattuvad, aga ütlen lisaks, et olemegi püüdnud ise kohanduda nende inimestega ja see ongi võib-olla kõige suurem muutus. Meilgi on tavapärane maja, eraldi osakonda ei ole. Üritame tubadesse sättida kokku inimesed, kes omavahel sobivad. Teinekord ongi nii, et dementsusega inimese kõrval on üsna selge mõistusega elanik, aga nad kuidagi täiendavad teineteist ja mõnikord peavad pikad jutud maha, samal ajal üks hoiab teisel ka pilku peal.

Aiaala on piiratud, inimesed saavad väljas olla, seal toimetada, istuda. TAI koolitused on andnud palju mõtteid. Aga igaühega toimib ise asi, nii et kogu aeg peab nuputama. Oleme teinud sisekoolitusi ja ongi tore hooldajatega vahel jälle maha istuda ning koos mõelda, mis ühe või teise inimese puhul töötaks, mida keegi on proovinud.

Kust lisaks koolitusele olete saanud veel mõtteid või nõu, kuidas teenust arendada?

Gerli: Kui ma ei olnud veel TAI koolitusel osalenud, siis ikkagi aitas, kui käisime teistes hooldekodudes külas. Lihtsalt hoidsin silmad lahti, tuhnisin ka internetiavarustes. Dementsuse kompetentsikeskuse veebilehel on palju asjalikke videoid ja suunavaid linke. Kui ise tahad ja vähegi aega on, saab lõputult otsida. Kogu aeg hoiad kätt pulsil ja tegeled kordamööda kõigega.

Hästi oluline on, et omavaheline suhtlus toimiks.

Katrin: Internetist leiab palju asju. Minu meelest on väike asutus ka meie eelis: suudame võtta ühendust ja saada nii-öelda omaks inimese lähedastega. Neid on kaht tüüpi: lähedasi, kes ei tunnista haigust, tuleb nõustada ja aidata ning see on keeruline, aga õnneks on ka neid, kes on asja endale vägagi selgeks teinud ja käivad tugigruppides. Nad on nii teadlikud, et õpetavad ka meile mingeid asju. Näiteks on meil üks proua, kes ei oska enam rääkida ega ise süüa, aga ta liigub. Kuid ta ei lähe koridorist välja, kui ei näe ukselinki. Ei olegi midagi rohkemat vaja, kui et seome lehvikese ukselingi külge. Selle nipi ütles meile tema abikaasa, kes käib aktiivselt tugigrupis ja saab sealt ideid.

Luule: Mina toetun tõesti palju koolitusele: jälle võtad materjali lahti ja tuletad meelde. Vaatan dementsuse kompetentsikeskuse veebilehelt juurde, kolleegidega ja ka teiste hooldekodude töötajatega arutame. Niimoodi see info tuleb ja nii leiab ka uusi nippe ja võtteid või tuletad vanu lihtsalt meelde.

Kõige keerukam ongi just lähedastele selgitamine.

Gerli: See ongi minu arust hästi oluline, et omavaheline suhtlus toimiks, ei pea ju ise jalgratast leiutama. Ma näiteks polnud kuulnudki seda lipsukese sidumise nippi. Eks see ole ka kellegi kogemuse pealt tulnud. Suhtlus on ülioluline, olgu omavahel, teiste asutuste töötajate või omastega.

Luule: Jah, just omastelt saab ka infot, mida võib pidevalt jälle juurde küsida. Seda teeme palju.

Mis teie arvates on praegu suurimad dementsusega klientidele teenuse osutamise probleemid?

Gerli: See on jälle selline küsimus, millele ma väga vastata ei oska. Meil pole olnud midagi. Me ostame õe teenust sisse ja õde on esmaspäevast reedeni kaheksast neljani majas. Inimesed käivad eriarstil, hambaarstil, perearstil, ka sellega on hästi.

Katrin: Meil on samamoodi õendusteenus kenasti kaetud ja väga heal tasemel, perearstikeskus on samas majas, sinna saab koridori mööda. Hambaarst ja füsioterapeut ning kõik sellised asjad on meil ühes majas. Saab käidud, tehtud.

Kõige keerukam ongi just lähedastele selgitamine. Kui ema mäletab väga hästi, et 60. aastal oli tal lehm Maasu, siis tal ju pole mäluprobleemi. Üks juhus on eredalt meeles, kui hooldekodu elanik käitus ebaadekvaatselt ja rikkus hinnalise eseme. Siis oligi suur uurimine, et kes oli tööl, kes on süüdi, tema lähedane aga meie selgitusega kuidagi ei leppinud. Sellised olukorrad on keerulised.

Pigem on probleem see, et meil ei jätku raha ennast veelgi rohkem elanike vajaduste järgi kohandamiseks, ka personali mõttes.

Meil on videovalve ja kinnine territoorium, seega pole ka ära kõndimist. Silma peal hoidmist võib võtta pigem proovikivi kui probleemina. Tore ju, et inimene veel liigub. Pigem ikkagi on probleem see, et meil ei jätku raha ennast veelgi rohkem elanike vajaduste järgi kohandamiseks, ka personali mõttes. Palgad võib-olla polegi nagu põhjus, meil siin piirkonnas ongi väiksed palgad ja meil pole põhjust nuriseda: inimesed on üsna motiveeritud selle palgaga tööle tulema. Aga just tingimuste loomiseks, erineva tegevuse, nt teraapiate, pakkumiseks – kõigeks selleks ei jätku raha.

Luule: Toon ka selle välja, et kõige suurem probleem ongi nende peredega, kes ei mõista, mis nende lähedasega toimub. Dementsuse kompetentsikeskusel on väga head materjalid ja oleme neid jaganud. Aga kui pere on seisukohal, et mis te siin ikka räägite, meie teame paremini … See on jah keeruline koht, et kuidas neile siis selgitada. Ja kui midagi on valesti, keegi on midagi teinud, või pärime, kes hooldekodus elav inimene oli varem, mis tööd ta tegi, et mõista, kust see käitumine tuleb, siis mõni lähedane saab üsna pahaseks. Aga see käib töö juurde, et pead leidma õiged viisid, kasutama psühholoogilisi nippe, et nendest olukordadest rääkida.

Räägime unistustest. Kui ei oleks rahalisi ega muid takistusi, milline võiks üks asutus olla?

Gerli: Mina mõtlen, et võiks olla korteritüüpi või peremaja, et ongi neli-viis hoolealust ja kaks abistajat-suunajat. Need majad võiksid olla vastavalt inimese taustale, näiteks kas ta armastab linna- või maaelu. Meil on suvel õues ka kanad ja jänesed, aga mul ei ole võib-olla linnahärrale mõtet pakkuda, et kuule, mine nüüd sinna kanu vaatama. Need pered võiksid ollagi vastavad taustale. Töötajaid nimetakski ma abistajaks või suunajaks, mitte hooldustöötajaks, sest on ülioluline, et inimesi suunatakse, mitte ei tehta nende eest asju ära. Elu seal oleks nagu päris: vastavalt võimetele tehtaks koos süüa, mitte ei keedetaks toitu valmis. Seda muidugi siis, kui inimene pole väga sügava dementsusega. Meil on küll ka kokandusring, aga ikkagi, inimesi on palju ja tegevusjuhendajaid ainult kaks, seetõttu ei jõua nad nii individuaalselt juhendada, et inimeste oskused võimalikult kaua säiliks. Meditsiinipersonal peaks muidugi ka läbi käima.

On ülioluline, et inimesi suunatakse, mitte ei tehta nende eest asju ära.

Katrin: Unistused lähevad ühte suunda. Mina mõtlen ka just selliste teemamajade peale, et igaüks saaks kodu tõesti valida oma huvide järgi: näiteks loomad või muusika. Lisaks oleks hästi palju teraapiatubasid, tänapäeval on ju palju erinevaid teraapiasuundi: valgus-, muusikateraapia. Just käisin Mõdrikul koolitusel, kus tutvustati huvitavaid masinaid ja helide mõju. Seal tundsin, et olen sellele nii palju mõelnud. Need seadmed on ju kõik olemas, ainult nende hinnad on meie väikse kodu jaoks soolased. Aga väikseid nippe sain juba sealt ka. Nimelt oleme mõelnud akvaariumile, aga seal taipasin, et ei peagi olema elus kalad, vaid on olemas kalade lambike, mis mulksub. Kuidas ma ei ole selle peale tulnud!

Aga meil on ka üks konkreetne unistus, mida oleme juba mitu aastat arutanud. Sooviksime endale väga talveaeda, kus oleks lilled ja ka külmema ilmaga saaks nautida ilusaid vaateid. See oleks ka töötajatele kihvt koht. Meil on maja küljes varjualune, mis vaja korda teha, see just sobiks.

Info projektide kohta võiks tullagi ministeeriumist või sotsiaalkindlustusametilt otse.

Luule: Tõesti võiksid olla teematoad ja rohkem personaalset suhtlemist, lähtudes sellest, mis on inimesele huvi pakkunud: üks teeb puutööd, teine käsitööd või ongi muusikainimene olnud. Seda tuleks rohkem rakendada, aga kahjuks praegu … Vahetevahel midagi püüame, aga üldiselt on see ikkagi olematu. Ja näed, Katrini käest sain kohe ühe idee! Kirjutasin endale selle kalade lambi üles. Nüüd läheb pimedaks ka, siis on see lamp kindlasti vahva.

Aga võib-olla midagi isegi sotsiaalpoliitikas? Kas näete, mida võiks kohe parandada, kui võimalus oleks?

Gerli: Meil käisid Koeru dementsuse osakonna inimesed külas. Tuli jutuks, et nemad ka ehitasid oma õueala ja taotlesid projektiraha meiega samal ajal. Aga see oli ühekordne projekt. Seega on palju pansionaate, eakatekodusid, mis tookord raha ei saanud. Eestis on dementsusega inimestele sobivaid teenuskohti väga vähe. Mina julgustaks asutusi looma neid tingimusi. Kui selline projekt jälle avaneks, saaks asutused taas kohandada olusid dementsusega inimestele sobivamaks. Praegu küsitakse hästi palju teenuskohta dementsusega inimesele, meil Pärnumaal vist osutataksegi teenust ainult meie ja Tootsi hooldekodus. Paljud ei julge vastutust võtta või pole neil võimalusi. Sellised projektid aitaksid ehk kaasa.

Reformi halb külg tuleb esile raskete klientidega. Neid ei võeta kuhugi ja pered on läbipõlemise äärel.

Katrin: Ma ütleks sama. Olen ka hoidnud projektidel silma peal. Meil polnud keldrikorrusel ventilatsiooni, selle ehitamiseks saime projektiraha. Ühtpidi on see küllalt hull kadalipp, aga niisuguseid väiksemaid projekte ja sutsakad võiks ikkagi olla rohkem. Info projektide kohta võiks tullagi ministeeriumist või sotsiaalkindlustusametilt otse, et ei peaks kogu aeg otsima, kas kuskil mingi rahastus avaneb.

Gerli: Vahel kuuled kolleegilt, et kohe-kohe on tähtaeg ja siis pole enam midagi teha.

Kuidas on hooldereform mõjutanud teie igapäevatööd?

Gerli: Arvan, et see on tänuväärne asi, aga kas see on otseselt mõjutanud … Muidugi, kui tuli välja, et see hakkab 1. juulist 2023 kehtima, siis helistati küll, et soovin kohta, et nüüd saab ju tasuta. Kes kuidas siis asjadest ikkagi aru sai. Aga mul ei tulnud mingit hullemat laviini siis peale. Seda küll ei ole, et lihtsalt soovitakse inimest eest ära saada. Kui avaldus ikka tuleb, siis loedki nagu raamatut, et seal on lugu taga, miks teenust on vaja. Aga abivajajaid on ikka meeletult. Helistataksegi, et saime omavalitsuse sotsiaaltöötajalt hoolekandeasutuste numbrid, olete mul viimane võimalus. Siis ma ikkagi julgustan tegema eri kohtadesse avaldused, sest järjekorras võib olla inimesi, kes enam kohta ei vaja.

Katrin: Meil suurenes raamatupidamises töökoormus: varasema ühe arve asemel tuleb mõnikord saata kolm. Aga nõustun, et kohtadega on ilmselt keeruline, meile ka iga päev helistatakse, inimesed on hädas.

Vahel on nendega väga lõbus ja nad on väga-väga leidlikud.

Luule: Ühest küljest saavad inimesed paremini teenusele, neil on julgust helistada ja küsida, kui siiamaani võib-olla raha takistas. Aga järjekorrad on meeletult pikad. Nii palju oleks vaja ehitada päris uusi maju. See on jah probleem. Mida me ka näeme, et palju on hästi keerukaid lugusid. Inimene on juba mõnda aega haiglas olnud, ootab seal, et saaks kuskile koha. Sellist kepsutavat dementsusega inimest ikkagi väga palju enam ei kohta. Vähemalt meile siia ei satu, pigem on juba päris keerukas seisundis.

Katrin: Reform tegi inimestele palju lihtsamaks arvete maksmise ja kindlasti on metsaküladest toodud vahel väga hullus seisus memmed jutuga, et perel või sellel memmel ei ole raha olnud, et teda varem hooldekodusse tuua. Aga meil on kohtade defitsiit, olen kuulnud paarilt hooldekodult, et nad tõesti valivad kliente. Nagu missivõistlused, enne käivad inimest kodus vaatamas. Ja see ajab kananaha ihule.

Gerli: See on ühelt poolt naljakas, aga tegelikult nii kurb.

Katrin: Sellel reformil on oma hea ja oma halb külg. Halb külg tuleb esile raskete klientidega. Neid ei võeta kuhugi ja pered on läbipõlemise äärel. Siin peaks juba riik sekkuma või mingid tingimused looma. Praegu on tekkinud tohutu ebavõrdsus.

Kas on midagi, mida tahaks veel lisada?

Gerli: On väga tänuväärne, et dementsusest kirjutatakse. See peaks kogu aeg olema orbiidil, et sellest räägitaks ja inimesed muutuksid teadlikumaks.

Katrin: Paljud inimesed, kes ei ole kokku puutunud, ei teagi sellest. Suhtumist, et kui inimesel mälu enam ei ole või ta käitub kummaliselt, siis ta on hull, tuleb murda. Peab selgitama, et nad on täpselt sama täisväärtuslikud inimesed nagu me kõik. See peaks kindlasti olema pildil kogu aeg ka ajakirjanduses.

Luule: Üldsust tuleks pidevalt informeerida, sest see on ju süvenev probleem. Ka televisioonis ja raadios võiks olla reklaamijupikesi või suunamist näiteks dementsuse kompetentsikeskuse lehele, et sellised asjad plingiks pidevalt kuskil. Nii jäävad need teadvusesse. Kompetentsikesksuse lehel on ju häid videoklippe. Neid võiks veel juurde salvestada ja siis lasta kogu aeg. Dementsusest kui haigusest üksnes rääkimine ei haaku hästi, inimesel ei ole kokkupuudet. Aga kui ta näeb, läheb hetkeks mõne minutiga sinna sisse ... Siis hakkab ta tajuma, mis see tegelikult on ja võib-olla märkab rohkem. See oleks hästi äge.

[1] TAI korraldab dementsussündroomiga inimestega töötavatele spetsialistidele suunatud dementsuse valdkonna arenguprogrammi. Loe lähemalt Kersti Petersoni artiklist „Dementsuse valdkonna arenguprogramm aitab parandada teenuse kvaliteeti". 

Artikkel on avaldatud Euroopa Sotsiaalfondi TAT-i „Pikaajalise hoolduse kättesaadavuse ja kvaliteedi parandamine“ toel. 

Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö 3/2024.