„Hooldajatel on kiire, meil on jälle aega üleliia.” Hooldekodu elanike autonoomiaga arvestamine kolme hooldekodu näitel

---

KOKKUVÕTE
Artikkel tutvustab sel kevadel Tartu Ülikoolis kaitstud magistritööd*, milles uuriti hooldekoduelanike autonoomiat ehk võimalust kaasa rääkida igapäevatoimingutes: ärkamise, magamamineku, söömise, pesemise ja intiimhoolduse valikutes.
Hoolimata üldhooldusteenuse suurest osatähtsusest eakate hoolduses, pole valdkonda palju uuritud. Viisin ellu etnograafilise uurimuse, et tutvuda olukorraga: töötasin hooldajana kolmes eriilmelises hooldekodus, tegin osalusvaatlust ning intervjueerisin juhte, hooldajaid ja kliente.
Tulemustest selgusid probleemid klientide autonoomia tagamisel. Hoolealuste soovidega arvestamist pärssisid asutuse rutiin, töötajate puudus ja sellest tulenev ajanappus või ka töötajate suhtumine ning füüsiline keskkond (näiteks kutsunginuppude puudumine).

MÄRKSÕNAD
Hooldekodu, eakas, autonoomia, totaalne institutsioon, etnograafiline uurimus

---

Institutsionaalse hoolduse kõrval soovib riik pakkuda üha enam koduhooldust, kuid vajaduste ja võimaluste vahel on suured käärid. Seetõttu jõuavad tuhanded hoolduse ja toe vajajad hooldekodusse.

Autonoomia mõisteni jõudsin lugedes dr Atul Gawande raamatut „Surelikkus. Meditsiinist ja sellest, mis on tegelikult oluline” (eesti keeles ilmunud 2016), kus ta kirjutab: „Hooldekodu vabastab eaka pereliikmed hooldamise vaevast ja aitab vaesusse langenud vanureid, kuid ei tegele olulise küsimusega, mida teha, et elu jääks elamisväärseks ka siis, kui inimene on vana ja väeti ega suuda enda eest hoolitseda.”

Olen näinud oma vanaema hääbumist hooldekodus, kus tema võimalused ise valida ja otsustada kahanesid selleni, et tal ei lubatud oma toas tuld põlema panna. Samuti olen kokku puutunud hooldushaiglatega, kus eakatel ei lubata tualetti minna, sest teekonnal sinna võib kukkuda.

Autonoomia kui elamisväärse elu üks eeltingimus

Seaduse järgi on üldhooldusteenuse üks põhieesmärke turvalise keskkonna tagamine (sotsiaalhoolekande seadus, 2015, § 20) ning sotsiaalkindlustusameti (SKA) järelevalve näitab, et rõhuasetus ongi füüsilisel hooldusel ja tervisenäitajatel (Sotsiaalkindlustusamet 2019). Kuid puhtad riided, kuiv mähe ja kindlustunne, et ravimid võetakse õigel ajal, ei taga veel head enesetunnet. Võimalus kaasa rääkida igapäevatoimingutes on samuti tähtis.

Kaalusin töös ka enesemääratlemise ja agentsuse (toimevõimekuse) mõistete kasutamist, kuid jäin autonoomia juurde, tuginedes teiste riikide uuringutele, kus klientide võimalusi ise oma eluolu üle otsustada uuriti just autonoomia mõiste kaudu.

Doyal ja Gough (1991) nimetavad autonoomiat universaalseks vajaduseks ja inimõiguseks. Selle säilitamist pikaajalises hoolduses peab oluliseks ka Maailma Terviseorganisatsioon (2000). Tuginedes eri autoritele, võib öelda, et isikuautonoomia austamise põhimõtet on järgitud siis, kui hooldekodus elav eakas saab valida, kuidas oma päeva veeta (Welford jt 2010); kaasa rääkida söömist, puhkust, und, hügieenitoiminguid, sotsiaalseid tegevusi ja külastusi puudutavates otsustes (Moilanen jt 2020) ning valida, kellega koos elada ja suhelda (Caspari jt 2018). Kui otsuseid ei saa oma eelistuste järgi ellu viia, peab inimesele jääma võimalus neid ikkagi ise langetada ja teistele delegeerida (Collopy 1988). Tähtis on ka, et hooldajad toetaksid hooldekodu elanike minapildi säilimist (Goffman 1961) ja oskaksid seostada nende iseloomu ja elulugu tehtud valikutega (van Thiel jt 2001) ning hooldekodus oleks kodune õhkkond (Welford jt 2010).

Kui need tingimused ei ole täidetud, on Erving Goffmani (1961) järgi tegemist totaalse institutsiooniga. Sellele on iseloomulik, et kõik toimingud tehakse samas kohas, argitegevuse iga etapp toimub koos teistega, kõiki koheldakse sarnaselt, kogu päeva tegevus on tihedalt planeeritud, üks tegevus viib etteantud ajal järgmiseni ja kogu tegevusjada kehtestatakse ülevalt poolt (Goffman 1961, 17). Paljude jaoks on totaalses institutsioonis veedetud aeg raisatud või nende elust röövitud (Goffman 1961, 66). Institutsionaalsed režiimid ja kord tekitavad hooldekodu elanikes tunde, et nad on oma autonoomia kaotanud (Choi jt 2008).

Hoolekodude argielu kirjeldav uurimus

Seadsin magistritöö eesmärgiks kirjeldada üldhooldusteenuse korraldusest ja COVID-kriisist tulenevaid piiranguid hooldekodu elanike autonoomiale ning hooldajate ja hooldekodu juhtide tõlgendusi sellest. Küsimus tõstatub eriti teravalt tervisekriisi ajal, kui hooldekodud on piiranud viiruse leviku tõkestamiseks klientide vabadust: võimalust käia majast väljas või kutsuda külalisi.

Tegemist oli etnograafilise uurimusega (Hammersley ja Atkinson 2019). Andmete kogumiseks tegin veebruaris-märtsis 2021 hooldustööd ja intervjuusid töötajate ning klientidega kolmes eriilmelises hooldekodus: saja kliendiga erahooldekodus; omavalitsuse hooldekodus, kus on üle saja kliendi, ja sihtasutusena asutatud hooldekodus, kus on alla viiekümne kliendi. Igas hooldekodus viibisin neli päeva ja selleks sõlmiti minuga praktikaleping. Hooldekodu juhtidele oli eelkõige oluline, et asutused jääksid töös anonüümseks. Muudes küsimustes oldi uuringus osalemisest huvitatud.

Esitasin neli uurimisküsimust: 1) kuidas arvestatakse üldhooldusteenuse korralduses klientide autonoomiaga; 2) kuidas tõlgendavad hooldekodu töötajad ja kliendid autonoomiat hooldekodus; 3) missugused totaalse institutsiooni tunnused ilmnevad üldhooldusteenuse korralduses; 4) kuidas üldhooldusteenuse korralduses mõjutab COVID-kriis klientide autonoomiaga arvestamist.

Andmete analüüsimiseks koondasin vaatlusandmed ja intervjuude transkriptsioonid ühte faili ning hakkasin andmeid korrastama kodeerimise abil. Kodeerimine hõlmab andmete läbilugemise, kategooriate väljatöötamise ning toimuvast arusaamise ja mõtestamise kõrval ka segmentide ehk allüksuste loomist (Hammersley ja Atkinson 2019, 423). Kui kõik kategooriad on läbi töötatud, ilmnevad olulised kontseptsioonid (Hammersley ja Atkinson 2019, 414). Ühena neist tõusis esile näiteks töötajate suhtumine ja selle roll klientide autonoomia austamisel.

Ohutus esikohal, privaatsus puudub

Uurimistulemustest selgus, et sageli puudub hooldekodu elanikel võimalus kaasa rääkida igapäevatoimingutes: ärkamise, magamamineku, söömise, pesemise ja intiimhooldusega seotud valikutes.

Söömisel tuli ette kõrvalist abi vajavate klientide tagantkiirustamist. Arvestati haigustest tuleneva eripära ja vajadustega, maitse-eelistusi võeti arvesse aga vähem.
Hooldekodu elanik: „Olen ütelnud, et ärge mulle palun liha pange, aga nad ikka peavad panema, sest see on neil ette nähtud. Juhataja ütles, et meil on norm ja me ei saa ühte toitu eraldi teha.”

Hooldekodu elanikud ei saanud ka ise valida, millal nad ärkavad või magama lähevad.
Hooldaja: „Kümme enne viit hakkame neid juba korda tegema. Enne kella kuut ei tohiks neid äratada, öörahu ju, aga teisiti ei jõua lihtsalt valmis.”

„Puhtad riided, kuiv mähe ja kindlustunne, et ravimid võetakse õigel ajal, ei taga veel head enesetunnet.”

Eelkõige kurtsid kliendid valikuvõimaluste puudumist intiimhoolduse toimingutes. Pesemine toimus graafiku alusel ja sõltus mõnel juhul konkreetse hooldaja töölolekust, mistõttu võis pesemine päevi edasi lükkuda. Samuti ei pääsenud rohkem kõrvalist abi vajavad hooldekodu elanikud piisavalt tihti tualetti, vaid pidid kandma mähet või kasutama potitooli. Hoolealuste soovidega vastuollu minevaid korraldusi põhjendasid töötajad ohutuse tagamisega.

Olulise probleemina tõstatus privaatsuse tagamine pesemise, tualetis või potitoolil käimise ajal. Ühes hooldekodus olid olemas sirmid, kuid neid kasutas vaid üks hooldaja. Nii mõnelgi eakal oli piinlik end hooldaja juuresolekul pesta, kuid kukkumisohu tõttu ei saanud neid üksi jätta.
Hooldekodu elanik: „Ma olin seal [haiglas] omaette ja WC oli toas – vaat, milline luksus! Sain seal omaette pesta. Seal mulle meeldis väga!” [vaatluspäevik, 17.03]

Kuigi elanikud olid COVIDi vastu vaktsineeritud, ei saanud nad ikkagi majast väljas käia ega külalisi vastu võtta, mis võttis mõnelt hoolealuselt viimase elurõõmu. Ometi oli külastuspiirangu eesmärk kaitsta elanike ja töötajate tervist.
Küsisin elanikult, mida ta arvab hooldekoduelust: „Üksluine, igav on. […] Maga ja söö, maga ja söö ja rohkem mitte midagi. Suvel läheb kindlasti lõbusamaks, siis saab väljas käia, aga kodus on ikka kõige parem.” [vaatluspäevik, 18.02]

Ohutuse tagamise kaalutluse kõrval pärsib hooldekodu elanike autonoomiat nende võime soove väljendada ja ellu viia. Ometi ei tohiks see isikuautonoomia austamise põhimõtet silmas pidades nii olla: inimene, kes ei suuda ise oma soove täita, peab saama neid siiski avaldada ja teistele delegeerida (Collopy 1988).

Uuringust ilmnes, et suurema hooldusvajadusega inimesed pidid kauem ootama, et mõni nende soov ellu viidaks või pidid nad oma soovi põhjendama, sealjuures näiteks soovi minna kindlal ajal tualetti, saada kuiv mähe, saada voodisse pikali või voodisse istuma või tarbida kõhulahtistit. See kõneleb hooldekodust kui totaalsest institutsioonist, kus väikeseid asju tuleb anuda või alandlikult paluda (Goffman 1961, 31).

Hooldekodu – rohkem haigla kui kodu

Mõnel juhul öeldi üldse ära: üks inimene palus öösel märg särk ära vahetada, kuid sellele vastu ei tuldud, teine palus võimalust mõnel muul päeval pesemas käia, kuid seda ei saanud. Palvete eiramine, nende täitmise edasilükkamine või küsimärgi alla seadmine iseloomustab samuti totaalset institutsiooni (Goffman 1961, 45). Klientide olukord, kes ei saanud voodist iseseisvalt tõusta, oli mõnel juhul komplitseeritud ka seetõttu, et ei olnud hooldaja kutsumise nuppu ja ainus viis endast märku anda oli hõikuda või loota, et hooldaja kõnnib toast mööda ning siis saab ta enda juurde kutsuda. Töötajad ei salanud, et suurema hooldusvajadusega klientide soove on keeruline täita ja sellega ei tulda alati toime. Põhjusena toodi töötajate suur koormus ja nende väike hulk hoolealustega võrreldes.

„Kuigi elanikud olid COVIDi vastu vaktsineeritud, ei saanud nad ikkagi majast väljas käia ega külalisi vastu võtta, mis võttis viimase elurõõmu.”

Jäi mulje, et hooldekodudes, kus uurimuse korraldasin, ei olnud keskkond eriti kodune. Ühe põhjusena tõid nii töötajad kui ka elanikud välja, et hooldekodus toimub kõik kella järgi. Ka füüsiline keskkond kippus meenutama meditsiiniasutust: puudust tunti taimedest ja loomadest, õues käimise võimalusest ja lähedastega kohtumisest. Mõni töötaja pidas meeles, et hooldekodu on klientide kodu, kus töötajad ei tohi joosta või karjuda, kuid seda tuli siiski ette. Mööblit lubatakse inimestel kaasa võtta, kui selleks on ruumi, kuid enamasti seda pole. Tuppa mahub üks väiksem sahtlitega kapp, suuremat riidekappi tuleb toanaabriga jagada. Ka hooldekodu töötajad ja juhid teadvustasid vajadust olukorda parandada.
Juht: „Ütlen alati, et inimesed võtaks siia kaasa enda isiklikke asju: albumeid … Tugitool ja diivan ei mahu lihtsalt, aga ei ole nii, et tuled ühe koti riietega – see tuleb ära lõpetada!”

Hooldekodu elanikud ei saanud valida, missuguses toas olla või kellega seda jagada, mis taas iseloomustab totaalset institutsiooni (Goffman 1961, 36–37). Sageli tuli ette, et ühes toas elavad inimesed ei saanud omavahel läbi. Võttes aluseks isikuautonoomia austamise põhimõtte peaksid inimesed saama valida, kellega koos elada ja suhelda (Caspari jt 2018). Pingeid tekitas ka väga erineva hooldusvajadusega klientide paigutamine ühte tuppa. Mitu uurimuses osalejat kurtsid, et neil on raske pealt näha raskes seisus toakaaslast ning veel hullem on, et enda liikumispiirangu tõttu ei saa toakaaslasele vajadusel appi minna. Pidevalt surma ja leina nägemist peavad Choi jt (2018, 538) üheks autonoomiat pärssivaks asjaoluks.

Klientide ja töötajate kõnepruugis võrreldi hooldekodu vangla, sõjaväe ja internaatkooliga, mida Goffman (1961, 16) arvab hooldekodudega sarnaselt totaalsete institutsioonide hulka. Uuringust selgus, et dementsusega inimestel tuli pidevalt silma peal hoida ning kui nende korrusel oli kaks ust, piirati üks neist laua või tooliga – see on paternalistlik hooldusvõte. Tubade uksed olid üldjuhul lahti või irvakil ning sisse astudes ei koputatud. Nii said hooldajad kliente pidevalt jälgida. Vanemhooldaja pahandas kliendiga, kes kasutas hooldekodu sööklast võetud tassi. Teisel inimesel oli kogemus, et töötaja käis tema sahtlite sisu kontrollimas ja tegi selle kohta märkusi.

Suurem hooldekodu, mitmekesisem teenus

Totaalset institutsiooni iseloomustab see, et kogu tegevus toimub samades ruumides koos teistega (Goffman 1961, 17). See selgus ka uuringu tulemustest. Vaheldusrikkust tõid hooldekodu tegevusjuhendajad, kuid neid ei olnud nii palju, kui elanikud oleks soovinud. Tegevusjuhendaja käis 90 elanikuga hooldekodus üle päeva, 40 elanikuga hooldekodus pidi tegevusjuhendaja asendama ka hooldustöötajat või osalema hooldustoimingutes. Sestap kurtsid kliendid tegevusetust.

Hooldekodudes tehti toolivõimlemist ja individuaalseid harjutusi, kuid mitmekesise tegevuse pakkumisel tuli selgelt välja hooldekodude erinev võimekus. Suurimas hooldekodus, kus oli rohkem personali ja ruumi, korraldati filmivaatamisi, viktoriine, bingomängu, elanikele loeti ette ajalehti ning käisid hingehoidjad. Teises kahes oli vähem tegevusvõimalusi ning nendes oli ka vähem ruumi: rohkem rõhku pandi individuaalsele käelisele tegevusele: mängiti klotsidega, pandi puslet kokku, värviti. Selline olukord näitab, et aja mõtestatud veetmise võimalusi ei pakuta piisavalt, millele on tähelepanu juhtinud ka SKA (Sotsiaalkindlustusameti ... 2019).

„Hooldekodu suurusest on olulisem see, kuidas teenust korraldatakse ja kui palju vaheldusrikast tegevust elanikele pakutakse.”

Uuringu tulemustest selgus, et nii elanike arvu kui ka suurema füüsilise ruumiga hooldekodu on väiksematest mitmes aspektis edukam: rohkem raha tähendab rohkem personali ja töötajate koolitusvõimalusi, suurem maja tähendab vaheldusrikkamat keskkonda ja päeva mitmekesisemat sisustamist. Suures hooldekodus oli ainsana võimalus kohapeal süüa osta. Väiksematesse hooldekodudesse pole mõtet puhvetit ehitada, sest see ei tasuks rahaliselt ära. Uuringu põhjal ei sõltunud teenuse kvaliteet omandivormist: erahooldekodus olid klientide autonoomia tagamisel samad probleemid mis mujalgi.

Võib oletada, et kirjeldatud probleemid on sügavamad, ehk isegi ühiskondlikud. Keskmise suurusega hooldekodu õe arvates viiakse inimesed välismaal hooldekodusse, et nad saaksid omaealistega suhelda, Eestis kahjuks viiakse nad kodust jalust ära. Hooldekodusse suundumine ei ole meil enamasti valik, vaid on paratamatus: kodus pole enam kedagi, kes vajadusel abistaks ning koduhooldusteenust pole võimalik vajalikus mahus saada. Üks juhtidest leidis, et kui eakad saaksid, ei elaks nad hooldekodus.

Hooldekodu kui ühiskonna peegel

Ühiskonnas levinud negatiivne suhtumine hooldekodudesse peegeldub töötajate suhtumises. Uurimuses osalenud hooldekodude klientidel oli kogemusi, et hooldajad võisid küll nende soovi täita, kuid tegid seda mõnikord ebasõbralike kommentaaride saatel või sootuks ärritusid. Igas hooldekodus kasutati nõudlikumate klientide kohta sõna „kapriisne” ehk paremas kirjas olid need, kes hooldajaid vähem tülitasid. Autonoomia osa aga on võimalus emotsioone, sh ka pahameelt väljendada; emotsioonide allasurumine nõrgestab kliendi autonoomiat (Goffman 1961, 47). Sacco-Peterson ja Borell (2004, 382) täheldasid oma uuringus samuti, et hooldajad hindasid seda, kui klient neid võimalikult vähe häirib ning seda nähti omamoodi voorusena.

Töötajate suhtumine on otseselt seotud nende haridusega. Seda kinnitavad ka Tuominen jt (2016, 23), kes toovad autonoomiat toetava asjaoluna välja hooldajate erihariduse ja eetikateadmised. Hellströmi ja Sarvimäki (2007, 422) uuringus tundsid eakad, et nende sõltumatust parandaks, kui töötajaid oleks rohkem ja nad oleksid kõrgemalt haritud. Käesoleva uuringu tulemustest selgus, et töötajaid on raske leida, seetõttu võetakse tööle või asendama ka ettevalmistuseta inimesi. Ühel juhul asendasid hooldajat kokk ja tegevusjuhendaja.

Üldiselt ei väärtustanud hooldekodus elavad inimesed seal veedetud aega ja paljud tundsid, et võiks juba surnud olla. Kliendid tundsid, et neil ei ole õigust midagi nõuda, sest nad ei panusta ise enam kuidagi. Eriti tundsid nii need, kelle hooldekodukoha eest maksid lähedased, kellele ei tahetud koormaks olla. Teadmine, kas koha eest maksab inimene ise koos lähedase abiga või omavalitsus, ilmnes ka hooldajate suhtumises. Ühes hooldekodus nimetati esimesi kliente „tasulisteks”.

Üks suuremaid probleeme oli hooldekodu elanike minapilt. Käsitledes inimesi homogeense massina, hägustub sotsiaalne identiteet (vanaema või -isa, spordifänn) ning inimesed muutuvad hooldatavateks (Kasser ja Ryan 1999, Scott jt 2003). Sarnane protsess toimub ka totaalses institutsioonis: „mina” hälbib, sest inimese ja maailma vahel on tõke (Goffman 1961, 24).
Hooldekodu elanik: „Minapilti ei ole. See tuleb ära unustada, kes sa enne olid. Kui sa seda ei unusta, on sul väga raske. Aga … Mis olnud, see olnud.”

„Töötajate suhtumine on otseselt seotud nende haridusega. Autonoomiat toetavad eriharidus ja eetikaalased teadmised.”

See sarnaneb Hellströmi ja Sarvimäki (2007) uuringu tulemustega, kus eakad kirjeldasid ennast kui mööblieset, mõni tundis, et on ainult number või rämps.

Ärevuse ja depressiooniga toimetulekuks on elanikel vaja identiteeti kujundavaid vestlusi (Riedl, Mantovan ja Them 2013), lohutust leitakse usust, kuid oluline on saada vabalt rääkida ning veelgi enam – saada ära kuulatud (Riedl jt 2013). Sellest oli hooldekodus suur puudus. Hingehoidja oli pidevalt vaid suurimas hooldekodus. Hooldajad ei pidanud klientidega pikemaid vestlusi ja õppisid neid tundma vaid siis, kui inimene ise oma elust rääkis. Seega ei tundnud hooldajad ka klientide elulugusid ega saanud seostada nende valikuid iseloomuga, mis on üks autonoomia tagamise tingimus (van Thiel jt 2001).

Järeldused: miks ei suudeta tagada klientide autonoomiat?

Kõigis vaadeldud hooldekodudes oli ka häid näiteid, kuidas töötajad ja juhid püüdsid klientide soovidele vastu tulla. Vahel ka teadvustati probleeme ja nendega tegelemise vajadust. Siiski võib uurimuse põhjal järeldada, et väga sageli ei saa hooldekodude elanikud otsustada oma igapäevaelu üle ja kaotavad suurel määral oma iseseisvuse. Kogutud andmete põhjal võib järeldada, mis võiks olla inimeste autonoomia tagamise suurimad takistused.

• Hooldekodudes peetakse autonoomiast olulisemaks ohutust. Hooldekodudes ei arvestata inimese võimet või valmisolekut teatud riski võtta. Kane jt (1997, 1087) toovad välja, et reeglitena kehtestatud keelud, mis on mõeldud haavatavate elanike kaitsmiseks, võivad piirata elanike valikuvabadust, mida näitas ka käesolev uuring. Kuigi kõikvõimalike piirangute kehtestamine on kasulik hooldekodule, pole inimesed rangete reeglitega asutuses elades õnnelikud.
• Hooldajaid pole elanike soovide täitmiseks piisavalt. Hooldekodu elanike autonoomia tagamise üks peamisi takistusi oli töötajate vähesus. Kahes hooldekodus oli ühe hooldaja kohta 20 või rohkem klienti ning paratamatult ei jõua töötajate-klientide sellise suhtarvu juures kõigi soove rahuldada. Kogesin osalusvaatluse ajal ka ise, et sellise koormuse juures kõigini ei jõua. Öises vahetuses on veel vähem töötajaid, mis võib tähendada ühe hooldaja kohta 40 ehk tavalisest kaks korda suurema hulga klientide hooldamist. Öösel tehakse järeleandmisi, näiteks pannakse kliendile vastu tahtmist mähe, sest töötaja ei jõua üksi kõiki tualetti aidata.
• Hooldekodude institutsionaalsed aluspõhimõtted pärsivad autonoomiat. Teenuse korralduses leidus palju sarnasusi totaalse institutsiooniga, kus elu kujundab jäik rutiin, et tagada tõhus tegevus. Totaalse institutsiooni eesmärk polegi toetada elanike autonoomiat. Vastupidi: elanikke koheldakse ühetaoliselt ning nende identiteet taandub hooldatava omale. Klientide soovidest lähtuva teenuse osutamiseks tuleks kogu süsteem osadeks võtta ja taasluua.
• Füüsilised vajadused seatakse esikohale psühhosotsiaalse heaolu ees. Hooldekodudes pannakse rõhku füüsilisele aktiivsusele, tegevusjuhendajad korraldavad võimlemist ja aitavad tugiraamiga kõndida, aga vaimu virgena hoidmise võimalusi peaaegu pole. Saab küll värvida, lõigata, kleepida või puslet kokku panna, kuid see tegevus ei paku eduelamust. Kui aga võtta suund deinstitutsionaliseerimisele, siis neid põhimõtteid järgivates hooldekodudes on igapäevaelu ehitatud üles just sisukale ja mõtestatud tegevusele toetudes, näiteks toidu valmistamisele (te Boekhorst jt 2007).

„Ärevuse ja depressiooniga toimetulekuks on vaja identiteeti kujundavaid vestlusi.”

• Oluline ei ole mitte asutuse suurus, vaid teenuse sisu. Euroopa Komisjon ütleb, et väikesed majutuskohad ei kaota iseenesest institutsionaalset kultuuri (Common European Guidelines … 2012). Nagu eelnevalt kirjeldatud, on hooldekodu suurusest olulisem see, kuidas teenust korraldatakse ja kui palju vaheldusrikast tegevust suudetakse elanikele pakkuda.
• Ühiskonnas levinud negatiivne suhtumine hooldekodudesse peegeldub töötajate suhtumises. COVID-kriisis tõsteti esile meditsiini- ja hooldustöötajate panust, kuid erialaühingutel või hooldekodudel endil tuleks leida võimalusi, kuidas hooldajaid tunnustada ja hooldekodusid ühiskonnale rohkem avada. Suhtumist võiks parandada vabatahtlike kaasamine, mida näitas ka Hämeli (2016) uuring.
• Töötajate erinev ettevalmistus jätab hoolduse kvaliteedi juhuse hooleks. Hooldekodu elanike heaolu oleneb vahetult hooldustöötajatest. Haritud töötajad austavad kliente rohkem, ei räägi nendega nagu lastega, peavad silmas privaatsust.
• Tähelepanu tuleks pöörata ka asutuste füüsilisele keskkonnale. Mõned hooldekodud on vanades kortermajades, kus pole ühistegevuseks ruumi ega omaette kohta, kuhu vahelduseks pageda. Kuid ka uued hooldekodud kipuvad teinekord meenutama rohkem haiglat kui kodu. Ruumipuuduse tõttu saavad inimesed võtta hooldekodusse kaasa vähe isiklikke asju. Iseseisvust toetavaid tehnilisi lahendusi, nt kutsunginupud, ei kasutata piisavalt.
• Raha annab klientidele väärikuse. Võimalus osta puhvetist šokolaadi või sigarette ning teadmine, et oma koha eest hooldekodus suudetakse ise tasuda, oli otseselt seotud väärikustundega. Niisiis peaks vältima olukorda, et inimeselt võetakse hooldekodu kohatasuks peaaegu kogu tema pension.

Poliitikasoovitus: hooldajate arv seadusesse

Tuginedes oma uuringu tulemustele, soovitan sotsiaalpoliitika väljatöötajatel ja rakendajatel juurutada hooldekodudes deinstitutsionaliseerimise põhimõtteid. See ei tähenda suurte hoonete asendamist väiksematega, küll aga võiksid olla ühe suure asutuse osakonnad toimida kui omaette pere. See tähendab, et igas osakonnas võiks olla näiteks köök, kus süüa valmistatakse, oma söögi- ja elutuba. Riiklikult võiks reguleerida, kui suur on optimaalne töötajate arv teatud hulga klientide kohta. Hooldekodu kohatasu peaks aitama maksta riik ja omavalitsus. Kõrge kohatasu tõttu jõutakse hooldekodusse viimases hädas ja suure hooldusvajadusega. Selle muutmiseks tuleks teenuseid diferentseerida nii, et igaüks leiab teenuskoha oma vajaduste järgi: suurema hooldusvajadusega inimesed peaksid saama õendusteenust, dementsusega inimesed jälle nende eripärale vastavat teenust.

---

* Kevadel 2021 Tartu ülikooli ühiskonnateaduste instituudis kaitstud Kadri Kuulpaki magistritöö „Hooldajatel on kiire, meil on jälle aega üleliia. Hooldekodu elanike autonoomiaga arvestamine kolme hooldekodu näitel”, juhendaja Häli Tarum.

Viidatud allikad

Caspari, S., Lohne, V., Wilhelm Rehnsfeldt, B. A., Sæteren, B., Slettebø, Å., Heggestad, Nåden, D. (2014). Dignity and existential concerns among nursing home residents from the perspective of their relatives. Clinical Nursing, 2(3), 22–33.

Choi, N. G., Ransom, S., Wyllie, R. J. (2008). Depression in older nursing home residents: the influence of nursing home environmental stressors, coping, and acceptance of group and individual therapy. Aging & Mental Health, 12(5), 536–547.

Collopy B. J. (1988). Autonomy in long term care: some crucial distinctions. The Gerontologist, 28, 10–17.

Common European Guidelines on the Transition from Institutional to Community Based Care. (2012).

Doyal, L., Gough, I. (1991). A Theory of Human Need. New York: Guilford.

Goffman, E. (1961). Asylums: Essays on the social situations of mental patients and other inmates. England: Clays Ltd, St Ives plc.

Hammersley, M., Atkinson, P. (2019). Ethnography: Principles in Practice. London and New York: Routledge.

Hellström, U. W., Sarvimäki, A. (2007). Experiences of self-determination by older persons living in sheltered housing. Nursing Ethics, 14(3), 413–424.

Kane, R. A., Caplan, A. L., Urv-Wong, E. K., Freeman, I. C., Aroskar, M. A., Finch, M. (1997). Everyday matters in the lives of nursing home residents: wish for and perception of choice and control. Journal of the American Geriatrics Society, 45(9), 1086–1093.

Kasser, V. G., Ryan, R. M. (1999). The relation of psychological needs for autonomy and relatedness to vitality, well-being, and mortality in a nursing home. Journal of Applied Social Psychology, 29 (5), 935–954.

Moilanen, T., Kangasniemi, M., Papinaho, O., Mynttinen, M., Siipi, H., Suominen, S., Suhonen, R. (2020). Older people’s perceived autonomy in residential care: An integrative review. Nursing Ethics.

Riedl, M., Mantovan, F., Them, C. (2013). Being a Nursing Home Resident: A Challenge to One's Identity. Nursing Research and Practice, 932381.

Sacco-Peterson, M., Borell, L. (2004). Struggles for autonomy in self-care: the impact of the physical and socio-cultural environment in a long-term care setting. Scandinavian Journal of Caring Sciences, 18(4), 376–386.

Sotsiaalhoolekande seadus (09.12.2015). Riigi Teataja.

Sotsiaalkindlustusamet (2019). Aruanne üldhooldusteenuse järelevalvetest 2019. aastal. (19.02.2021).

te Boekhorst, S., Willemse, B., Depla, M. F., Eefsting, J. A., Pot, A. M. (2008). Working in group living homes for older people with dementia: the effects on job satisfaction and burnout and the role of job characteristics. International Psychogeriatrics, 20(5), 927–940.

Tuominen, L., Leino-Kilpi, H., Suhonen, R. (2016). Older people's experiences of their free will in nursing homes. Nursing Ethics, 23(1), 22–35.

van Thiel, G. J., van Delden, J. J. (2001). The principle of respect for autonomy in the care of nursing home residents. Nursing Ethics, 8(5), 419–431.

Welford, C., Murphy, K., Wallace, M., Casey, D. (2010). A concept analysis of autonomy for older people in residential care. Journal of clinical nursing, 19 (9–10), 1226–1235.

WHO. (2002). Active ageing: a policy framework. Geneva: World Health Organisation.

---

Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö nr 3/2021