Evi Kruzman: „Elutöö auhind ei anna õigust loorberitele puhkama jääda”

---

Kuidas te sotsiaaltööle sattusite?

Kaheksakümnendate aastate lõpus suunati abikaasa tööle Tudulinna sovhoosi direktoriks ja kolisime perega Kiviõlist sinna elama. Sügisel 1991 moodustati vallad ja tollane Tudulinna vallavanem tuli minu juurde koju ning küsis, kas ma ei tahaks tulla valda tööle. Veebruaris 1992 alustasin Tudulinna vallavalitsuses sotsiaalnõunikuna.

„Tööle tulles ootas mind puhas laud: üks paber, pliiats ja lastega perede nimekiri, mille andis vallasekretär.”

Milline ettevalmistus oli teil tollal sotsiaaltööks?

Kui linna- ja vallavalitsused moodustati, ei teadnud Eestis keegi veel, kuidas sotsiaaltööd teha. Minul oli tol ajal asjaajaja keskeriharidus, autojuhiluba ja kaks keelt suus.

Mäletan täpselt, et tööle tulles ootas mind puhas laud: üks paber, pliiats ja lastega perede nimekiri, mille andis vallasekretär. Niimoodi hakkasin pihta paljulapseliste perede abistamisega. Hea oli see, et olin võõras, suutsin otsustada objektiivselt inimeste vajaduste järgi, eelarvamusteta. Väikeses kogukonnas oli nii palju lihtsam tööd teha.

Tasapisi hakkasin inimesi tundma õppima. Vallavanemal oli Zaporožets, millega sõitsime kõik külad läbi. Vedasime inimestele jõuludeks kuuski, muidugi ka saia, leiba, suhkrut ja jahu. Sotsiaaltöö oli tol ajal rohkem füüsiline, arvutitööd ei olnud, kõik pidi üles kirjutama ja inimestega tuli palju suhelda nende endi kodus.

Kuivaineid jagame ju Euroopa Liidu toiduabi toel siiani.

See on hästi kurb, et oleme 30 aastat oma iseseisvust ehitanud, ilma nutiseadmeteta elada ei oska, aga siiani on põlvkondade kaupa inimesi, keda me pole suutnud õpetada majandama ega omale leiba lauale teenima.

Positiivne on see, et sotsiaaltöö ainelise abiga enam ei piirdu.

Jah, kaugeltki mitte. Passiivset toetust jagada on imelihtne, selleks ei ole vaja ülikooli minna. Nüüd on sotsiaaltöö raskemaks läinud. Kolmkümmend aastat tagasi oligi inimeste põhimureks, et saaks ainult süüa ja juua. Ajaga on palju probleeme juurde tulnud ja osutada tuleb toetavaid teenuseid ning anda professionaalset nõu.

Näiteks 1990. aastate keskpaigas, kui asutusi likvideeriti, tuli uue asjana tööpuudus, millega kaasnesid mitmesugused sotsiaalprobleemid. Nüüd on tervishoiukriis. Sotsiaaltöötajad on koos tervishoiu- ja hooldustöötajatega jälle kõige raskemas olukorras, sest nemad ju PEAVAD aitama, korraldama, tooma, ravima ... Aga mida peab tegema inimene (abivajaja) ise? Riik palub ainult ühte: vaktsineerige, mõelge iseenda ja ka teiste peale. Seda ei ole palju palutud.

Olete töisel teekonnal jõudnud tagasi sinna, kus alustasite – Alutaguse maile. Alutaguse vald moodustati viiest omavalitsusest, sh Tudulinna vallast.

Alutaguse vallas on viis kogukonda, kes ei ole siiani veel päris ühtseks saanud. Sotsiaalvaldkonnas me neid piire enam nii väga ei tunne.

Viie endise omavalitsuse sotsiaaltöötajatest on ainult üks omal soovil ära läinud, teised on jäänud. Minu ja abivallavanema Kairi Hõbemere ülesanne oli panna kõik töötajad meeskonnana tööle. Kohe see ei õnnestunud. Kõik kartsid midagi, tööstiil, harjumused, ka võimalused olid varem erinevad. Seni olid kõik töötanud üksinda, aga siin hakkasime töötama meeskonnana.

Eks me siiamaani õpime, aga üks on küll selge: kõik meeskonnas tahavad sotsiaaltööd teha. Oleme neli aastat püüdnud sotsiaalteenuseid osutada hästi ühtselt ja võitnud sellega inimeste südame ning usalduse. Külastame hästi palju kodusid. Siis, kui märgatakse ja kutsutakse, aga ka ennetavalt.

„Võtan vastu väljakutseid, mis nõuavad minult enesearengut: see on raske, aga põnev.”

Sotsiaaltöös on oluline näha inimest selles keskkonnas, kus ta elab. Kui inimene tuleb meie juurde, on ta pestud, kammitud ja sätitud. Küsib näiteks ravimitoetust ja me ei näe, et võib-olla on tal veel mingit abi vaja. Kodus näeme olukorda alates tema maja teeotsast. Näeme lagunenud treppi, ust ja korstnat, küttepuude tagavara, mida me kabinetis ei näe.

Seetõttu olemegi võtnud ühise seisukoha, et hindame kodukülastuse ajal kõike, mis vähegi mõjutab elukeskkonda. Väga palju käime kodudes koos päästeameti ja lastekaitsega. Tänu sellele teame, kui palju on vaja eelarvesse planeerida toetusi. Ka sotsiaaltöö muutub aina rohkem analüüsipõhiseks.

Selline olukorra kindlaks tegemine linnaoludes ei ole võimalik, aga maal vaatame suurt pilti: kui me juba midagi välja selgitame, siis kõik, mitte ainult selle, kas inimene saab ise poodi minna või mitte.

Kodukülastuste ajal näeme ka eakate emotsionaalset üksindust, hooletusse jäetust ning ükskõiksust enda ja teiste vastu.

Vahepeal tegite sotsiaaltööd Kiviõli linnavalitsuses. Alutaguse vald ja Kivõli linn on nii erinevad piirkonnad, kui olla saavad: Alutaguse vald tohutult suure territooriumi ja hõreda asustusega, Kiviõli linn hästi kompaktne.

Kiviõli (nüüdseks osa Lüganuse vallast) on ka mitmekultuurilisem ja seda tuli töös arvestada. Mulle tullakse siiani Kiviõli poes ligi: „Evi, kas võib ainult küsida?” Ütlen, et ma ei tööta siin ammu. „Aga te ju teate kõike.” Kuidas sa ütled, et ei tea. Võtan seda kui tunnustust ja usaldust oma eriala suhtes.

Teil on lai haare ja mitte ainult geograafiliselt, vaid ka valdkonniti: olete juhtinud erivajadustega inimeste hooldekodu Sillamäel ja Ida-Viru maavalitsuse sotsiaalosakonda. Juba 15 aastat juhite Virumaa laste ja perede tugikeskust Jõhvis. Teile on tuttavad sotsiaaltöö eri tahud.

Jah, minu elu on keerelnud ümber sotsiaaltöö. Kui kutsetunnistuse taotlemisel küsiti, mis on kõige raskem, siis vastasin, et ennetav töö. „Noh, sina nii vana tegija, mida sa ei oska ennetada?” Ei oska, sest nii palju uusi tahke tuleb sotsiaaltöös kogu aeg juurde.

COVIDi ennetamisega ei saa isegi Eesti riik hakkama, miks mina peaksin seda rohkem oskama? Või noorte nutisõltuvus, koduvägivald, väga raskete haigustega lapsed. Seetõttu ei saagi seista paigal, vaid pead kogu aeg juurde õppima, end täiendama ja edasi minema.

Olete õppimist väga tõsiselt võtnud: teil on sotsiaaltöö magistrikraad ja lisaks olete riigiteaduste magister.

Mina valisin alguses elukutse, siis läksin õppima, mitte vastupidi, nagu tänapäeval enamasti tehakse. Tänu sellele oskasin õpingutest leida vajaliku ja seda kohe praktikas kasutada.

Kui läksin üle 50-aastasena riigiteadusi õppima, sobisid õppejõud vanuse poolest minu lasteks. See, et laps õpetab mind, tekitas minus vastasseisu, sest mina olin praktik, nemad teoreetikud.

Aga teadsin oma õpilase staatust. Tahtsin küll kangesti vastu vaielda ja tegin palju kirjatöid oma praktikast lähtudes, mida mult vastu ei võetud. Öeldi, et lugege enne raamat läbi ja siis kirjutage. Kirjutasingi siis töö ümber. Mõnele õppejõule meeldis väga, mida ma praktikuna rääkisin, aga mõnele, eriti noorele, üldse mitte. See ongi elukestev õpe ja kohanemine.

Edu võti seisneb mõistmises, usalduses, soovis koos midagi teha. Klientidega on samamoodi. Näiteks mõni päev tagasi viisin ühe inimese vaktsineerima. Helistasin isiklikult ja arutasime põhjuseid, miks ta ei soovi vaktsineerida. Sellega jutuajamine lõppes. Kümne minuti pärast helistas ta tagasi ja küsis, kas ma aitaksin ja tuleksin temaga vaktsineerima. Üheskoos saime kõik hirmud ja eelarvamused ületatud ning vaktsiini tehtud.

Järgmine kõne oli tunduvalt nooremale inimesele, kes saatis mind pikalt ja kaugele ning ütles, et ei soovita mitte kellelgi end vaktsineerida.

Nii et kõigini ei jõua parima tahtmisegi juures?

Jah, see ongi sotsiaaltöö eripära, et püüad kõigest väest, aga alati ei õnnestu. Esiteks pead võitma inimese usalduse. Mõne inimesega piisab viiest minutist, mõnega läheb terve aasta ja mõnega usalduslikku suhet ei tekigi. See pole halb, sest võib-olla lihtsalt mina ei sobi. Sotsiaaltöös ei tohi solvuda, peab oskama mõista inimest ja probleemi.

Tundub, et te ei põlga ära ühtegi tööd.

„Sotsiaaltöö juht” on ainult silt ukse peal. Töö sisuks on kõik, mida on vaja teha. Ainus, mida ma praegu teha ei saa, on füüsiliselt toidupakke jagada, sest tervis lihtsalt seda ei võimalda.

Kui komplekteerisime COVIDi eriolukorra ajal peredele toidupakke, tegin kõik eeltööd: tellisin toiduained, korraldasin logistika. Ma ei taha, et teised peavad minu eest rohkem tegema. Õnneks kolleegid saavad aru ja on hästi toetavad.

Püüan siiski kõike kaasa teha, ka kodukülastusi. Ma ei saa kehvem olla. Kuklasse hingavad noored, tublid sotsiaaltöötajad ja see [Evi osutab elutöö auhinnale] ei anna mulle õigust loorberitele puhkama jääda.

Elutöö auhind on muidugi suur tunnustus. Maavalitsuses töötades tunnustasin kogu aeg teisi ja pean ütlema, et see on palju lihtsam. Mulle meeldib väga teisi märgata, aga kui ise auhinna sain, olin nii endast väljas, et ei suutnud tükk aega end koguda.

Üks teie kolleeg ütles, et Evi väärib elutöö tunnustust sada üks protsenti ja rohkemgi veel.

Kui pärast tunnustuse saamist hakkas minu töö e-postile tulema õnnitlusi täiesti võõrastelt kolleegidelt kogu Eestist, siis see oli väga liigutav.

Kuidas tööpingeid maha võtate?

Sõidan iga päev üle 70 kilomeetri Kiviõlist Mäetagusele tööle ja tagasi, seega pingelistel päevadel räägin autos iseendaga. Räägin seda, mis mul jäi ütlemata ja analüüsin, mida oleksin võinud öelda teistmoodi. Nii saan pinged maandatud. Teine abimees on muusika, mis mul alati autos ja kodus mängib.

Kodus on mul väga mõistev abikaasa ja kaks koera. Kui teen koju jõudes autoukse lahti, jooksevad mulle vastu kaks mastifi, kellel on alati hea tuju. Ongi jälle kõik hästi.

Pereliikmed, ka neljajalgsed, võtavad päevakoorma õlgadelt.

Kui taotlesin kutsetunnistust, siis minu käest küsiti, kuidas ma suhtun supervisiooni ja kovisiooni ning miks ma seal ei käi. Mul on selle kohta oma arvamus. Ma saan selle kodust või oma kolleegidelt.

Koolitate ka uusi sotsiaaltöötegijaid. Kuidas teist koolitaja sai?

Alustasin 2007. aastal, kui Ida-Virumaa kaevandustest ja keemiaettevõtetest hakati inimesi koondama ja paljud jäid töötuks. Tekkis vajadus inimesi ümber õpetada. Koolitusfirmad otsisid kakskeelseid lektoreid, kes selgitaksid sotsiaalkaitse, sotsiaalsüsteemi ja motivatsiooni küsimusi. Nii tehtigi minule ettepanek. Jälle uus väljakutse, proovisin ja vist sain hakkama.

Hiljem taotlesin andragoogi kutse. Ma ei oska olla õpetaja koolis lastele, aga täiskasvanute koolitamine hakkas mulle meeldima. Õppisin juurde, mul on PRIDE-koolitaja tunnistus, st koolitan vanemaid, kes soovivad hakata hoolduspereks või lapsendada. Olen ka külalislektor tervishoiukõrgkoolis, kus pean loenguid hooldajatele. Olen koolitanud kolleege, perearste ja -õdesid, puuetega laste vanemaid.

Võtan vastu väljakutseid, mis nõuavad minult enesearengut: see on raske, aga põnev. Tööandja on mulle pedagoogitööd võimaldanud ja tänu sellele olen pidanud end kogu aeg täiendama. Ma ei ole tahtnud olla passiivne sotsiaaltöötaja, vaid olen õppimised ja õpetamised igapäevase tööga sidunud.

Tütar ütles küll, et ei taha enam minu lõpuaktustel käia. Lapsed ju nägid, mis hinnaga see tuli ja alati küsisid, et kes sul käsib õppida. Elu käsib. Mina tunnen küll kohustust.

Kas uued tegijad on siis tõepoolest ukse taga järjekorras?

Näen, et varsti tuleb sotsiaaltöötegijatest puudus: seda eriala õpivad hästi paljud, aga tööle nad ei tule. Esiteks ei ole palk konkurentsivõimeline, teiseks kurnab töö emotsionaalselt, eriti laste ja pereelu kõrvalt.

Ida-Virumaal on väga suur puudus eestikeelsetest tugispetsialistidest, meil ei jätku logopeede ega psühholooge. Ka neid koolitatakse igal aastal, aga ikka ei jätku.

Üks näide elust enesest: Virumaa laste ja perede nõustamiskeskuses oli väga hea kakskeelne eripedagoog, kes töötas raske autismiga lastega. Aasta pärast ütles ta, et ei taha enam, ta olevat sellest väsinud ja läheb lasteaeda, kus on nunnud terved lapsed ning saab positiivse emotsiooni.

Minu küsimus oli: „Miks sa valisid selle eriala, kui teadsid, et ei saa ainult vaprate ja ilusatega töötada?” Ta vastas: „Sellepärast, et seda oli põnev õppida ja ma ei teadnud, et töö on nii raske.”

Ka sotsiaaltööd on väga põnev õppida, aga töö on raske ja nõuab palju endast andmist. Tuleb osata leida tasakaal – siis on kõik hästi.

„See ongi sotsiaaltöö eripära, et püüad kõigest väest, aga alati ei õnnestu.”

Kas oma lastele soovitasite sotsiaaltöö karjääri?

Kuigi mõlemad lapsed on sisemiselt humanitaarkallakuga, ei ole ma neid suunanud sotsiaaltööd õppima. Mõlemad on insener-tehnilise haridusega: tütar tegutseb robootikamaailmas, poeg tööstuses. Lastel on tugev empaatiavõime ja märkamisoskus ning nad on väga töökad.

Olete pidanud sotsiaaltöös endast nii palju andma, aga mida olete vastu saanud?

Olen andja tüüpi. Ma ei oota midagi vastu. Meenub, kui käisin Toilas vabaõhuüritusel, üks naisterahvas tuli ligi ja ütles: „Te ei tea, kui palju te meie peret aitasite! Sain pärast koolitust kõik oma asjad aetud, tegite nii lihtsalt ja arusaadavalt kõik selgeks.” Ta tänas südamest ja kallistas. Mida veel tahta? See ongi parim tagasiside hea töö eest.

Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö nr 4/2021