Euroopa Liidu Nõukogu soovitab tagada juurdepääsu kvaliteetsetele pikaajalise hoolduse teenustele

---

Euroopa Parlament, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjon avaldasid 2017. aastal sotsiaalõiguste samba dokumendi, millega võeti suund liikuda tugeva sotsiaalse Euroopa ja inimeste suurema heaolu poole. Dokumendis on sõnastatud õiglaste ja hästi toimivate tööturgude ning sotsiaalhoolekandesüsteemide tagamise põhimõtted ja õigused. Aastal 2021 võeti vastu sotsiaalõiguste samba tegevuskava, kus on seatud konkreetsed eesmärgid aastaks 2030.

1. Tööga peaks olema hõivatud 20–64-aastastest vähemalt 78%.
2. Igal aastal peaks koolitusel osalema vähemalt 60% kõigist täiskasvanutest.
3. Vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohus inimeste arvu Euroopa Liidu riikides tuleks 2030. aastaks vähendada vähemalt 15 miljoni võrra.

Tegevuskavas on välja toodud ka nende eesmärkide saavutamise 20 põhimõtet, mis on omakorda jagatud kolme suuremasse peatükki: „Võrdsed võimalused ja juurdepääs tööturule“, „Õiglased töötingimused“ ning „Sotsiaalkaitse ja sotsiaalne kaasatus“.

Riikidel on sarnased probleemid

Sotsiaalse kaitse ja kaasatuse tagamiseks tuleb parandada ka pikaajalise hoolduse teenuste kättesaadavust ning kvaliteeti. Euroopa Komisjon on eelnevates analüüsides, näiteks soovituse alusanalüüsis, esile toonud sarnased probleemid, millega seisavad rohkem või vähem silmitsi kõik riigid. Kevadel 2021 komisjoni ja sotsiaalkaitsekomitee avaldatud pikaajalise hoolduse ühisaruandes on esitatud ülevaade, kuidas riikide sotsiaalsüsteemid ühiste probleemidega tegelevad ning osutatud valdkondadele, kus on puudujääke ja seega vaja teha täiendavat tööd.

Riigid saavad ise valida rakendatavaid meetmeid ja otsustada, mis reforme ning millal ellu viia.

Euroopa Liidu riigid peavad sarnaselt toime tulema järgmiste suuremate probleemidega.

• Rahvastiku vananemine kasvatab juba praegugi suurt nõudlust pikaajalise hoolduse teenuste järele. Hinnanguliselt suureneb pikaajalise hoolduse vajajate arv kogu Euroopa Liidus praeguselt 30,8 miljonilt 38,1 miljoni inimeseni aastaks 2050. Seejuures prognoositakse vähemalt 65-aastaste arvu suurenemist 41% ning vähemalt 80-aastaste arvu suurenemist 88% ehk peaaegu 50 miljoni inimeseni. Mitteametlike hooldajate arv aga kahaneb, sest naised, kes on traditsiooniliselt kandnud enamiku mitteametliku hoolduse koormusest, on üha rohkem tööga hõivatud ja jäävad hiljem pensionile.
• COVID-19 pandeemial on olnud pikaajalisele hooldusele negatiivne mõju, sest see on süvendanud paljusid juba varasemaid struktuurseid puudusi valdkonnas. Aina suuremaks mureks kujunev kvaliteetsete teenuste puudus ja töötajate nappus on toonud esile pakilise vajaduse tugevdada pikaajalise hoolduse süsteemide vastupidavust ootamatustele ja kriisidele ning vajaduse parandada inimeste iseseisva toimetuleku võimalusi olukorras, kui abi ei saa kohe osutada.
• Pikaajalise hoolduse riikliku rahastamise tase on riigiti väga erinev, olles mõnel pool kuni 1% ja teistes riikides 3% sisemajanduse kogutoodangust (SKT). Riikides, kus avaliku sektori kulutused pikaajalisele hooldusele on madalad, on piiratud ametlike pikaajalise hoolduse teenuste kasutamine. Kasvav nõudlus pikaajalise hoolduse järele suurendab aga survet avaliku sektori kulutustele ja sunnib parandama pikaajalise hoolduse kulutõhusust, sh rohkem tegelema tervise edendamise ja ennetuspoliitikaga, teenuste parema lõimimise ja suunamise, andmete kogumise, uute teenuste arendamise ning digitehnoloogia ja muude uute tehnoloogiliste vahendite kasutamise kaudu.

Eesti ees seisvad probleemid

Ka Eesti seisab silmitsi sarnaste probleemidega. Nimetame neist põgusalt mõned olulisemad.

1. Rahvastiku vananemine, erivajadustega inimeste osatähtsuse ja kõrvalabi vajavate inimeste hulga suurenemine kasvatab ka vajadust pikaajalise hoolduse teenuste järele. Meie vähemalt 65-aastased elanikud vajavad teiste eurooplastega võrreldes tõenäolisemalt kõrvalist abi igapäevatoimingutes ja enesehoolduses.
2. Pikaajaline hoolduskoormus takistab inimeste töötamist ja osalemist ühiskondlikus elus. Suurem osa neist, kes abistavad mõnd pikaajalise terviseprobleemi või tegevuspiiranguga inimest, käivad peale hooldamise ka tööl, kuid ligikaudu 15 000 ei tööta (Turu-uuringute AS 2020). Tööturukäitumine on teatud määral häiritud veel mitmekümnel tuhandel inimesel. Paljud hoolduskoormusega inimesed töötavad osaajaga või ei tööta üldse, sest sobiv hooldusteenus puudub (Turu-uuringute AS 2020, Statistikaamet 2021, Eesti tööjõu-uuring 2020) või on hooldamine hoolekandeasutuses liiga kallis ja püütakse ise peresiseselt hooldamisega toime tulla. Mittetöötamise tõttu jäädakse ilma sotsiaalsetest tagatistest ja elatakse vaesuspiiril.
3. Sotsiaalvaldkonna mure on kvalifitseeritud tööjõu nappus. Vajaduste katteks aastaks 2030 peaks lisaks praegusele ligi 16 000 töötajale hõive kasvama 20% (ehk ligikaudu 3000 inimest), kuid aastatel 2019 ja 2020 oleme pidanud tunnistama ligi 12% tööjõu kadu valdkonnas (Kutsekoda 2022).
4. Eesti sotsiaalkaitsesüsteemi iseloomustab ka väike sotsiaalkaitsekulude osatähtsus SKT-s ja rahaliste hüvitiste domineerimine teenuste üle. Eesti panustab pikaajalisse hooldusesse vaid 0,4–0,5% SKT-st (veidi üle 100 mln euro aastas) ehk neli korda vähem Euroopa Liidu keskmise ja peaaegu kaks korda vähem kui meie naabrid Läti ja Leedu (Arenguseire Keskus 2021). Maailmapanga hinnangul peaksid aga pikaajalise hoolduse kulud suurenema vähemalt 2–2,5%-le SKT-st, et liikuda tulemuslikuma pikaajalise hoolduse süsteemi suunas.

Pikaajalise hoolduse soovitus

Ühiste probleemidega tegelemiseks avaldas Euroopa Komisjon 2022. aastal hooldusstrateegia, mis peaks toetama riikide reforme ja poliitikat selles suunas, et kvaliteetsed, taskukohased ning juurdepääsetavad hooldusteenused oleksid kättesaadavad kõigile, kes neid vajavad. Soovitati parandada nii hooldust vajavate inimeste olukorda kui ka nende eest kutsetegevuse raames või mitteametlikult hoolitsevate inimeste töötingimusi, töötasu ja sotsiaalseid tagatisi. Hooldusstrateegiale annab täpsema sisu nõukogu soovitus taskukohasele ja kvaliteetsele pikaajalisele hooldusele juurdepääsu kohta, kus on keskne iseseisvat ning väärikat kodus elamist toetavate teenuste osutamine.

Soovituse sisu saab jagada kolmeks suuremaks teemavaldkonnaks.

1. Teenuste kättesaadavuse, taskukohasuse ja kvaliteedi parandamine, näiteks sotsiaalteenuste osutamine ja teiste meetmete rakendamine hooldusvajaduse tekkimise ning süvenemise ennetamiseks. Tuleb ka kindlustada teenuste osutamine õigel ajal ja hinnatud vajaduse alusel ning jälgida, et teenuste hinnakujundus ei viiks teenuse saajaid ja nende lähedasi vaesusriski. Riike kutsutakse üles tasandama piirkondlikku ebavõrdsust teenuste osutamisel, samuti laialdasemalt kasutama uuenduslikke tehnoloogiaid ja digilahendusi ning rakendama meetmeid, mis aitaksid parandada teenuste kvaliteeti ja tõhustada järelevalvet.
2. Riikidel soovitatakse tegeleda nii ametlike kui ka mitteametlike hooldajate kvalifikatsiooni, töötingimuste, töötasu ja sotsiaalsete garantiide parandamisega. Näiteks tuleks tagada õiglased töötingimused ja töötasu, leida lahendusi tööjõu nappusele, kaasajastada kutsestandardeid, pakkuda nüüdisaegset õpet ning toetada mitteametlikke hooldajaid nii, et lähedase hooldamise asemel saaksid nad töötada nende enda valitud erialal. Samuti kutsutakse riike üles leidma lahendusi, kuidas muuta pikaajalise hoolduse valdkond atraktiivseks tööandjaks ka meestele.
3. Riikidel soovitatakse keskenduda pikaajalise hoolduse valdkonna tulemuslikule juhtimisele. Näiteks tuleks pöörata tähelepanu sellele, et valdkonnas meetmete rakendamine ja investeeringud oleksid kavandatud koordineeritult ning riigieelarvet ja Euroopa Liidu fonde kasutataks võimalikult tulemuslikult. Samuti kutsutakse riike üles töötama välja andmete kogumise, hindamise ja vajaduse prognoosimise raamistikku.

Kuna tegemist on sotsiaalpoliitika valdkonna soovitusega, saavad riigid ise valida rakendatavaid meetmeid ja otsustada, mis reforme ning millal ellu viia. Küll aga soovitatakse pikaajalise hoolduse paremaks koordineerimiseks koostada riiklikud tegevuskavad ja esitada need Euroopa Komisjonile hiljemalt 2024. aasta juuniks. Ühelt poolt aitavad tegevuskavad komisjonil edusamme hinnata, teisest küljest aga annavad võimaluse õppida üksteise parimatest kogemustest, mis on Euroopa Liidu sotsiaalpoliitika valdkonna põhiline töömeetod. Eesti tegevuskava hakkame õige pea ette valmistama. 

Valdkonna areng Eestis soovituse kohaselt

Eesti on soovituse elluviimiseks juba mitu reformi ja muudatust teinud, kuid kahtlemata on palju tööd veel ees. Pikaajalise hoolduse valdkonna sihipärast arendamist alustati 2015. aastal, kui kutsuti ellu hoolduskoormuse vähendamise kõrgetasemeline rakkerühm ja koostöös Maailmapangaga alustati Eesti pikaajalise hoolduse korralduse ning rahastuse analüüsi. Rakkerühma soovitustele ja nimetatud analüüsile tuginedes on valitsuskabinet mitu korda valdkonna probleeme arutanud ja asjaomased rahastusotsuseid teinud. Näiteks eraldati 2017. aastal 18,4 miljonit eurot hoolduskoormuse esmaste vajaduste rahuldamiseks[1].

Kohalikke omavalitsusi on teenuste arendamisel ja osutamisel toetatud nii riigieelarvest (sh tulubaasi suurendamise kaudu) kui ka Euroopa Liidu struktuurivahenditest. Lõppeval struktuurifondide perioodil kavandati kohalike omavalitsuste sotsiaalteenuste arendamise ja osutamise toetamiseks 18 miljonit eurot toetust. Järgmiseks perioodiks (2021–2027) on arvestatud pikaajalise hoolduse teenuste kättesaadavuse ja kvaliteedi parandamiseks 38,6 miljonit eurot struktuurfondide raha.

Rahvastiku vananemine kasvatab juba praegugi suurt nõudlust pikaajalise hoolduse teenuste järele, kuid mitteametlike hooldajate arv kahaneb.

Sotsiaalhoolekande seaduses sätestati pikaajalise hoolduse mõiste, samuti kohustab seadus abi andmisel lähtuma inimese terviklikust abivajadusest, eelistades seejuures abimeetmeid, mis võimaldavad elada kodus või saada kodusarnast keskkonda ja elukorraldust pakkuvaid teenuseid. Lisaks peab kohalik omavalitsus välja selgitama lähedast hooldava inimese toe vajaduse ja ka vastavat abi pakkuma. Sotsiaalhoolekande seaduses on kehtestatud ka sotsiaalteenuste kvaliteedipõhimõtted ja miinimumnõuded ning sotsiaaltöötajate ja hooldustöötajate haridusnõuded.

Alates 1. juulist 2023 muutub ööpäevaringne üldhooldusteenus inimestele taskukohasemaks, sest omavalitsused hakkavad osalema iga teenust vajava inimese teenuse kulude katmises, tasudes hooldekodu kohamaksumusest hoolduskulud (nt hooldustöötajate ja abihooldustöötajate tööjõukulud, tööriietuse, tervisekontrolli ja koolituskulud). Selle muudatuse elluviimiseks eraldab riik kohalikele omavalitsustele 2023. aastal toetusfondi kaudu 39,2 miljonit eurot ning alates 2024. aastast 56,7 miljonit eurot tulubaasi. Tegemist on riigi märkimisväärse toetusega kohalikele omavalitsustele pikaajalise hoolduse korraldamisel. Kohalikud omavalitsused saavad lisavahendeid kasutada nii ööpäevaringse üldhooldusteenuse korraldamiseks kui ka kodus elamist toetavate teenuste suuremas mahus osutamiseks.

Kvaliteetsed, taskukohased ja juurdepääsetavad hooldusteenused peaksid olema kättesaadavad kõigile.

Siiski on veel pikk tee minna – lahendamist vajavad küsimused, mis on seotud omastehooldajate sotsiaalsete tagatistega, sotsiaalvaldkonna ja tervishoiu parema lõimitusega, andmevahetusega jms. Samuti seisab lähiaastatel ees valdkonna tööjõu arendamine. Heaolu arengukava 2023–2030 annab ülesande täpsustada sotsiaalvaldkonna tööjõu kvalifikatsiooninõudeid (sh kehtestada nõuded hoolekandeasutuste juhtidele), vaadata üle kutsestandardid, nüüdisajastada valdkonna õppekavasid, õppevorme ja sisu ning väärtustada sotsiaalvaldkonna erialasid ühiskonnas laiemalt (nt motivatsioonipaketi ja töötajate tunnustamise süsteemi väljatöötamisega).

Reformide elluviimisel on meile olnud toeks ka 2022. aasta soovitus riigile parandada pikaajalise hoolduse taskukohasust ja kvaliteeti, eelkõige tagades pikaajalise hoolduse kestlik rahastamine ning lõimides tervishoiu- ja sotsiaalteenused. Ka järgmiseks aastaks on Eestile soovitatud parandada juurdepääsu pikaajalisele hooldusele ja teenuste taskukohasust eelkõige valdkonna jätkusuutliku rahastamise kaudu.

---

[1] Valitsuskabineti otsusega said rahastuse päeva- ja nädalahoid erivajadustega inimestele, hoolduskoordinatsiooni katsetamine, tugi dementsusega inimestele ja nende lähedastele, sh üldhooldekodude kohandamine dementsusega inimeste vajadustele vastavaks ning hooldajapuhkuse loomine.