Erialadevahelisest koostööst mitmesse süsteemi hõlmatud laste ja perede toetamisel

---

KOKKUVÕTE

Kaitsesin selle aasta kevadel doktoritöö[1], mille eesmärk oli selgitada, kuidas on rakendatud erialadevahelist koostööd kui lapsesõbraliku õigusemõistmise üht põhimõtet sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse osutamisel ning korraga nii lastekaitse- kui ka justiitssüsteemi hõlmatud laste kohtujuhtumite lahendamisel.

Doktoritöö tugines neljale uuringule ja eraldi andmekogumile. Peamine rõhusetus oli lapsesõbraliku õigusemõistmise põhimõtete ja erialadevahelise koostöö analüüsil.

Uuringust selgus, et lastekaitse- ja justiitssüsteemi hõlmatud lapsed kuuluvad küll abi vajavate laste suurde rühma, kuid nende abivajaduse märkamiseks ning lapsesõbraliku toetussüsteemi ülesehitamiseks on vaja erilist tähelepanu, aega, spetsialiste ja täiendavaid investeeringuid. Doktoritöö tulemuste põhjal selgunud kitsaskohtade kiireima lahendusena näen erialadevahelise koostöö tähtsustamist ülikoolide õppekavades ja täienduskoolituses. Lapse kuulamine ja aitamine on iga lapsevanema ülesanne, kuid kindlasti ka lastega töötavate erinevate erialade spetsialistide, meeskondade, laste ja perede valdkonna arendajate ja poliitikakujundajate ning valdkonda uurivate teadlaste vastutus.

MÄRKSÕNAD

Abivajav laps, lastekaitse- ja justiitssüsteemi hõlmatud laps, sotsiaalne rehabilitatsioon, lapsesõbralik õigusemõistmine, erialadevaheline (interprofessionaalne) koostöö

---

Alaealiste õigusrikkumised on üks tõsisemaid probleeme eelkõige laste ja noorte endi jaoks, kuid samuti peredele ja kogukondadele. Õigusrikkumiste põhjused ja mõjud on ulatuslikud ning pikaajalised. Need on seotud lapse toimetulekuga praegu ja tulevikus, tuues kaasa negatiivsed majanduslikud tagajärjed, täiendavad kulud ühiskonnale ja, mis kõige kurvem, välja kujunemata jäävad või vähenevad laste ja noorte endi oskused ning teadmised. Seetõttu pööratakse sellele probleemile nii kohalikul kui ka rahvusvahelisel tasandil suurt tähelepanu (CoE 2010).

Väga tähtis on õigeaegne tõhus abi raskustesse sattunud lastele ja noortele, ka neile, kes on juba toime pannud õigusrikkumisi, et toetada nende heaolu ning toimetulekut, samuti ennetada või vähemalt leevendada probleeme, mis on lisakoormus lastekaitse-, hoolekande-, justiits-, tööturu- ja tervishoiusüsteemile (Graham 2011).

Igal lapsel on õigus, et tema heaolu, arengut, eneseväärikust ja muid õigusi kaitstakse ja toetatakse.

Doktoritöö peamine eesmärk oli teha kuuldavaks sotsiaalse rehabilitatsiooni teenusele suunatud laste, nende vanemate ja valdkonna spetsialistide seisukohad. Seda silmas pidades ja sobivaimaid sotsiaalteadusliku analüüsi võimalusi rakendades soovisin paremini mõista abi vajavatele lastele mõeldud sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse osutamise olukorda ning arenguvõimalusi.

Kesksed mõisted

Doktoritöö kesksed mõisted olid „lastekaitse- ja justiitssüsteemi hõlmatud laps“ (ingl dually-invovled child), „abivajav laps“, „alaealine õigusrikkuja“, „deviantne“ ja „delikventne“, „seadusega pahuksisse sattunud laps/noor“. Kasutasin neid oma teadusartiklites ja analüüsisin erinevaid käsitlusi oma doktoritöö teoreetilise raamistiku peatükis. Mõistete paljusus võib tekitada mõningast ebaselgust ja nende kasutamisel tuleb olla tähelepanelik ning taktitundeline. Alati ei ole tegemist sünonüümidega, mõiste valikut on mõjutanud valdkonna areng.

Seadusega pahuksisse sattunud laste ja noortega töötamise meetodid on aja jooksul oluliselt muutunud. Omal ajal alustati positivistlikest ja meditsiinikesksetest käsitlustest. Tänaseks oleme jõudnud lapse väljavaadete ja kogemuste ning lapse heaolu, vaimse tervise ja toetava keskkonna, proportsionaalsete sekkumiste ning varase ennetuse tähtsustamiseni.

Abi vajava lapsega kokku puutuvad spetsialistid peavad oskama märgata ning hinnata abivajadust oma valdkonna piires.

Mõistame, et lapsega juhtuvaga toimetulekuks ei saa siiski kogu vastutust lapsele endale panna, nagu seda eeldaks neoliberaalne diskursus. Haavatavas olukorras laps peab saama abi, see peab olema vajaduspõhine ja kvaliteetne ning traumateadlik. Lapsi mõjutavad individuaalsed, aga ka pere, sõprade, kooli ning kogukonnaga seotud riski- ja kaitsetegurid; kaitsetegureid ja laste säilenõtkust tuleb tugevdada. Igal lapsel on õigus, et tema heaolu, arengut, eneseväärikust ja muid õigusi kaitstakse ja toetatakse.

Teoreetilised lähtekohad

Erialadevahelise koostöö kontseptualiseerimiseks kasutasin Reevesi jt mudelit (2010) ning PINCOM-mudelit (Ødegård 2007; Ødegård ja Strype 2009), mida kohandasin vastavalt vajadustele. Esimene neist on raamistik, mis aitab erialadevahelist meeskonnatööd mõtestada, paigutades peamised mõjutegurid nelja domeeni alla: suhete, protsessi ja organisatsiooniga seotud ning kontekstist tulenevad. PINCOM-mudel on erialadevahelise koostöö kohta tehtud uurimusi toetav vahend, mis arendati välja laste vaimse tervise valdkonnas ja mis võimaldas analüüsida koostöö eri aspekte sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse kontekstis.

Lisaks toetusin lapsesõbaliku õigusemõistmise kontseptsioonile. Selle eeldus on arusaam, et laps on oma õiguste kandja ning tema õigused ja parimad huvid tuleb seada esikohale (CoE 2010). Lapsesõbraliku õigusemõistmise rakendamiseks tuleb lähtuda lapse õigustest, toetada tema osalemist, informeeritust ja arusaama toimuvast, austades õigust era- ja pereelule ning eneseväärikust. Tagatud peavad olema kolm lapse põhiõigust (Guidelines of CFJ 2010; UNCRC 1989): õigus kaitstusele, õigus osalusele ja õigus saada vajalikke teenuseid. Väga tähtis on arvesse võtta lapse huve, haavatavust ja võimekust mõista oma eluga seotud asjaolusid (Vandekerckhove ja O’Brien 2013).

Uuringu ülesehitus

Interpretatiivsetele ja konstruktivistlikele lähtekohtadele toetuv väitekiri ja selle analüütiline ülevaade tuginevad neljale uuringule, mille tulemuste alusel on avaldatud ka kolm teadusartiklit. Uuringu ülesehitusest annab ülevaate tabel.

Tulemused

Kohtujuhtumid: lapsed ei ole saanud lapsesõbralikule õigusmõistmisele vastavat abi

Kõiki analüüsitud 11 juhtumit iseloomustab lastel varasemas eas tuvastatud riskitegurite ja probleemide läbipõimumine, komplekssus ja tõsidus. Enamasti esines probleeme peresuhetes, vanemate riskikäitumist, varast koolikohustuse täitmatajätmist, käitumisprobleeme, sõprade halba mõju ja vanemate vähest mõju, vaimse tervise probleeme vanematel. Käitumisprobleemid ja õigusrikkumised muutusid aasta-aastalt tõsisemaks, rakendatud meetmed ja mõjutusvahendid üldjuhul ei toiminud. Laste tugevaid külgi, hobisid ega muid positiivseid asjaolusid ei toodud kohtutoimikutes esile, spetsialistide hinnangud ei kajastanud laste arvamusi. Lapsed ei olnud vanemaga kontakti saanud või vanematel ei olnud laste kohta midagi olulist öelda. Last ja vanemaid või peret koos kaasavaid sekkumisi oli esile toodud vähe.

Kirjeldatud probleemid ja vajadused oleksid eeldanud erialadevahelist tuge, kuid seda ei pakutud. Ühe juhtumi korral ei hoitud infot konfidentsiaalselt ja teave lapse karistuse kohta jõudis kooli, põhjustades lapse diskrimineerimist. Abi vajava lapse toetamine oli olnud korduvalt ebaefektiivne ning lahendust ei leitud. See viitab selgelt, et keeruliste juhtumite korral peaks eeldama, soosima ja nõudma erialade koostööd. Selle edukaks rakendamiseks on vaja toetavat juriidilist ja korralduslikku süsteemi, vahendeid ning koolitatud spetsialiste.

Analüüsitud juhtumites jäädi probleemide märkamisega hiljaks, abivajadust hinnati ebapiisavalt, sekkumised ei olnud piisavad ega toimivad, puudu oli vajalikke teenuseid ja oskusi.

Kui laps või lapsevanem ei ole nõus kokkuleppeid täitma, siis ei ole lahendus see, et rakendatud meede märgitakse mittetoimivaks ja proovitakse midagi muud. Tegemist on abi vajavate laste ja peredega ning nende eluga. Abi vajava lapsega kokku puutuvad spetsialistid peavad oskama märgata ning hinnata abivajadust oma valdkonna piires, et juhatada abi vajav laps ja pere vajaduse korral teiste asjaomaste spetsialistide juurde.

Kõigi ametkondade eesmärk peab olema, et seadusega esmaselt pahuksisse minevad lapsed saaksid kiiresti adekvaatset ja mõjusat tuge. Kohtusse ei tohiks jõuda lapsi ja noori, kes on läbinud kuhjunud probleemide ning mittetoimivate sekkumiste kadalipu. Kui aga asi ikkagi niikaugele jõuab, peaks olema valmidus kohtusse jõudnud noor ära kuulata, teda mõista ja hiljemalt selles etapis võimalikult tõhusalt aidata.

Rehabilitatsiooniplaanide analüüs: suur kattuvus spetsialistide hinnangutes

Analüüsist, mis hõlmas 160 rehabilitatsiooniplaani (esinduslik valim, 50% aastail 2010–2014 teenusele suunatud alaealiste õigusrikkujate juhtumitest), selgus, et erialade koostöös kujuneva hinnangu andmisel ja vormistamisel dubleerisid spetsialistid märkimisväärselt üksteise tööd. Analüüsi tegemisel määrati õigusaktide alusel erialade järgi hindamisvaldkonnad ja seejärel analüüsiti spetsialistide hinnanguid, mida oli rehabilitatsiooniplaanides kajastatud.

Hinnangute ebaühtlus ja kattuvus viitas erialade ebapiisavale koostööle.

Suurim kattuvus oli tegevusvõime hindamisel, mida hindas enamik spetsialiste. Sotsiaaltöötajad hindasid kõige sagedamini eripedagoogide, logopeedide ja psühholoogide hindamisvaldkonna näitajaid. Arstid koostasid enim hinnanguid psühholoogide, tegevusterapeutide ja õdede hindamisvaldkonna kohta. Õdede hinnangud kattusid enim arstide ja tegevusterapeutide ning füsioterapeutide hindamisvaldkondadega.

Hinnangute ebaühtlus ja kattuvus viitas erialade ebapiisavale koostööle. Sellest nähtus, et aastatel 2010–2014 Eestis alaealistele õigusrikkujatele sotsiaalse rehabilitatsiooni teenust osutavad rehabilitatsioonimeeskonnad koostasid hinnanguid ja võib eeldada, et ka töötasid pigem mono- või multiprofessionaalselt, mitte erialade koostöö põhimõtete kohaselt (Reeves jt 2010; Willumsen 2009). Vajaduste hindamine on sotsiaalse rehabilitatsiooni tegevusplaani koostamise alus. Seetõttu on väga oluline, et kogu protsess alates esmasest kuni lõpphindamiseni toimuks erialade koostöös ja abi vajavaid lapsi silmas pidades kindlasti ka lapsesõbralikult.

Intervjuud rehabilitatsioonispetsialistidega: erialade koostöö on tugev individuaalsel, nõrk grupi ja organisatsiooni tasandil

Selgus, et rehabilitatsioonispetsialistid mõistavad ja tajuvad erialade koostöö elemente nii, nagu PINCOM-mudel neid kajastab (Ødegård 2007; Ødegard ja Strype 2009). Siiski võis märgata märkimisväärseid kattuvusi, kui koostöös teiste erialade esindajatega koostati hinnanguid ja osutati nõustamisteenust.

Individuaalsel tasandil on rehabilitatsioonispetsialistid motiveeritud töötama holistiliselt ning koostöös teiste valdkondadega, arendades nõnda ka oma teadmisi ja oskusi. Nähakse, et koostöö toetab professionaalset arengut, samal ajal pakub see ka väljakutseid, et tulla toime võimu ja vastutuse jagamisega. Koostööd teiste erialade spetsialistidega hindavad keeruliseks eelkõige need, kellel on vähe selliseid kogemusi. Siiski tunnistatakse, et komplekssete juhtumite korral on erialade koostöö tulemuslikum.

Puudust tuntakse teenuse saajaid täiendavalt toetavatest toetustmeetmetest ja -teenustest.

Eeldatakse, et rehabilitatsioonispetsialistidel peavad olema mitmekülgsed teadmised ja oskused, nad peavad olema paindlikud ja kohanemisvõimelised, valmis elukestvaks õppeks. Spetsialistid hindasid keerukaks toimetulekut teenusesse sisse kirjutatud vastuoluga: ühelt poolt toetada ja teisest küljest olla mõjutaja. Tuleb olla leidlik ja professionaalne, et luua usaldussuhe lapse ja tema pere kui n-ö sundkliendiga, keda omal ajal suunas teenusele alaealiste komisjon ja nüüd lastekaitsetöötaja. Kuidas tuvastada juurprobleemid, luua lapse ja perega koostöösuhe ning samal ajal töötada nii rühmas (rehabilitatsioonimeeskonnas) kui ka üldisemalt võrgustikutöös sünergiliselt – see on suur väljakutse.

Toodi välja, et erialade koostöö aitab vead kiiresti välja selgitada, valdkonnaüleselt kergemini lahendused leida ja ära kasutada iga valdkonna eriomased vahendid ning võimalused. Reeglite, seaduste, eeskirjade ja juhiste kohta arvati, et puuduvad töö sisu käsitlevad spetsiifilised juhendmaterjalid, mis tekitab vahel (peamiselt algajates töötajates) segadust, kuid pigem annab võimaluse loovalt välja töötada lahendusi, mis arvestavad konkreetse lapse vajadusi. Samuti annab see rehabilitatsioonimeeskonnale teatava professionaalse võimu, mida muidugi ei tohi valesti kasutada.

Üldiselt ei peeta kattuvusi erialade töös probleemiks, kui need ei takista lapse toetamist ega valdkondade koostööd – see tulemus on kooskõlas varasemate sarnaste analüüsidega (Willumsen 2009). Teenuse üldkorralduse bürokraatlikke nõudeid tõlgendatakse teenuse riiklike korraldajate usaldamatuse märgina ja enamasti nähakse sisulise töö takistusena. Teenuse osutamisega seotud administratiivse koormuse suurenemist nähakse probleemina ja sellesse suhtutakse väga kriitiliselt.

Rehabilitatsioonimeeskonna (grupi) tasandil peetakse kõige tähtsamaks meeskonnatöö juhtimist ja toimivat kommunikatsiooni, et maandada pingeid ning tagada last ja peret toetav sujuv töökorraldus. Infovahetus peab olema avatud, läbipaistev ja võrdsetel alustel. Laiemal teenuse korralduse tasandil peetakse oluliseks, et juriidiline raamistik peaks senisest enam toetama sisulist teenust. Peaks olema võimalus laste vajadustest lähtudes kasutada teenuse piirmäärasid ületavaid personaalseid eelarveid. Analüüsida tuleks teenuse osutamisega seotud administratiivse koormuse vähendamise võimalust. Puudust tuntakse teenuse saajaid toetavatest toetusmeetmetest ja -teenustest, mis ei ole seotud rehabilitatsiooniteenustega.

Meeskondi on vaja targalt ning järjepidevalt arendada koolituste ja jõustamise kaudu.

Valdkondade koostöövalmidus on igal tasandil tugev ja teadvustatud. Uuringu tulemuste kohaselt on vaja oluliselt arendada valdkondade koostööd rühma ja organisatsiooni tasandil. Üks selge võimalus ja vajadus on erialahariduse lõimimine ülikoolides ja täienduskoolitused juba töötavatele praktikutele. Valdkondade koostöökultuuri arendamine võtab aega, selleks on vaja võimalusi ja arendustegevust: tuleb välja kujundada tugev valdkondadevahelise hariduse baas- ja täienduskoolitussüsteem, tagada selle toimivus, kättesaadavus ning järjepidev areng. Järjepidevalt tuleb analüüsida sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse praktilist tööd ja teha seda toetavaid uuendusi nii korraldusnõuetes, teenust toetavas taristus kui ka rahastus- ja kvaliteedisüsteemis. Toetada tuleb rehabilitatsioonimeeskondade ja juhtide professionaalset arengut, motiveeritust ja järjepidevat teenuse osutamist, heade kogemuste jagamist nii riigis kui ka rahvusvaheliselt.

Intervjuud laste, vanemate ja spetsialistidega: valdkonnaülene koostöö ei teki ega arene iseenesest

Laste ja vanemate hinnangul on esmatähtis individuaalne ja suhetega seotud valdkonnaülene koostöö. Hinnatakse juhtumkorraldaja rolli, laste jaoks turvalist „professionaalset sõpra“ rehabilitatsioonimeeskonnas ning lapsele ja perele pakutavat tingimusteta tuge ja jõustamist. Tähtis on kuulata last ja lasta tal valida enda jaoks sobiv turvaline isik rehabilitatsioonimeeskonnas. Praktikas ei pruugi see olla lihtne ega odav, kuid sarnaselt Rannala (2014) doktoritöö tulemustega võib selles laste ja vanemate hinnangul peituda teenuse tulemuslikkuse üks edutegur. Valdkondade koostöö mõttes eeldab see spetsialistidelt aega ja valmidust last usaldada, kuulata ja oma professionaalset võimu lapse ning perega jagada. Esmane kontakt ja kohtumine on nii laste, vanemate kui ka spetsialistide hinnangul otsustav: tähtis on avatud kommunikatsioon, vastastikune austus, lapse ning vanemate osaluse toetamine, info jagamine.

Lapsed ja vanemad tunnevad puudust põhjalikumast infost enne teenuse algust, edulugude kuulamisest ja kogemuste vahetamisest ning tänapäevastest infotehnoloogilistest nõustamislahendustest. Pered näevad, et rehabilitatsioonimeeskondade spetsialistid saavad aidata muuta teisigi nendega seotud võrgustikke (haridus, tervishoid, justiits jms), et sealgi oleks senisest enam osalemise toetamist, vastastikust austust, avatud kommunikatsiooni.

Lapsed ja vanemad väärtustavad kaasatust, koostööd ning teadlikkust oma võimalustest, lähedast ja usalduslikku koostööd juhtumikorraldaja ehk n-ö professionaalse sõbraga.

Uuringust järeldub, et lapsed ja vanemad väärtustavad kaasatust, koostööd ning teadlikkust oma võimalustest, lähedast ja usalduslikku koostööd juhtumikorraldaja ehk n-ö professionaalse sõbraga.

Spetsialistid tunnevad puudust valdkondadevahelistest koolitusvõimalustest. Üllatuslikult hindasid rehabilitatsioonispetsialistid osakoormusega tööd rehabilitatsioonimeeskonnas (ja täiskoormusega oma erialal mujal) professionaalset arengut toetavana ning läbipõlemist ennetavana. Sarnaselt varasemate uuringutega (Saame 2008; Gornischeff jt 2018; Saia jt 2019) ilmnes vajadus arendada hindamispraktikat ja valdkondade koostöö oskusi ning teadlikkust rühma ja organisatsiooni tasandil.

Organisatsiooni tasandil ja üldisemalt olid nii vanemad kui ka spetsialistid kriitilised, sest teenusele suunamisel oli info ebapiisav (sarnastele tulemustele jõudis Hanga 2018). Huvitav oli teada saada, et nii lapsed kui ka vanemad sooviksid olla läbivalt kaasatud endaga seotud vahe- ja lõpphindamiste arutelusse, teenuse täpsemasse kavandamisesse ja võrgustikuga seotud infovahetusse. Spetsialistid tunnetavad, et üha suurenev administratiivne koormus ja lisanduvad kontrollimeetmed on usaldamatuse märk ning vähendavad otseseks klienditööks mõeldud aega.

Organisatsiooni või laiemal makrotasandil näevad spetsialistid vajadust võimaldada teenuse rahastust juhtumipõhiselt, tagada teenuse jätkuvus ja kvaliteet piisava rahastusega (spetsialistide palk), toetada rehabilitatsioonimeeskondade koostööarendust, võimaldada valdkonnaüleste koostööoskuste ja sotsiaalses rehabilitatsioonis vajalike spetsiifiliste meetodite täienduskoolitusi. See on kooskõlas Barri ja tema kolleegide (2005) soovitustega, et meeskondi on vaja targalt ning järjepidevalt arendada koolituste ja jõustamise kaudu.

Kokkuvõtvad järeldused

Lastekaitse- ja justiitssüsteemi hõlmatud abi vajavate laste tulemuslikuks toetamiseks on oluline arendada lapsesõbralikku abivajaduse märkamise, hindamise ja sekkumisvõimaluste süsteemi. Selle üks osa komplekssete juhtumite korral on erialade koostöö, mille üks väljund on sotsiaalse rehabilitatsiooni teenus. On tähtis põhjalikumalt uurida, mis toimub, kui lapsed, vanemad, pered, rehabilitatsioonispetsialistid ja võrgustiku liikmed teevad koostööd sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse osutamisel. Peamine ja lihtsaim võimalus oleks seda küsida spetsialistidelt, sekkumata teenuse osutamisesse (D’Cruz ja Jones 2004), kuid tähtis oleks uurida, kuidas toimub praktiline töö.

Kitsaskohtade kiireima lahendusena näen erialadevahelise hariduse tähtsustamist ülikoolide õppekavades ja täienduskoolituses.

Üha rohkem on nii riigisiseseid kui ka rahvusvahelisi uuringuid, mille järeldused tuleks koondada näiteks uurimisrühmas, mitte üksnes projektipõhiselt, ajakohasena hoida ja süstematiseerida, kättesaadavaks teha ning rakendada valdkonnaülese hariduse toetamise hüvanguks. See hõlmaks kursusi õppekavades, täienduskoolitusi, mentorlusprogramme, praktikat jms.

Enam kui kümnendi jooksul praktilise töö käigus arenenud sotsiaalse rehabilitatsiooni teenus, kogenud teenuseosutajad ja saadud kogemused on väärtuslik vara, mida tuleks analüüsida, head kogemused välja selgitada, neid süsteemselt arendada ja jagada. Sellesse tuleb investeerida raha, sellele tuleb kulutada aega ja leida inimesed: niisama, iseenesest ei püsi ega arene ükski mudel ega kogemus. Uuringutest nähtuv põhiteadmine ja järeldused on kujutatud joonisel.

Näen doktoritöö peamise tulemusena teadmist, et lastekaitse- ja justiitssüsteemi hõlmatud lapsed kuuluvad küll abi vajavate laste suurde rühma, kuid nende abivajaduse märkamine ning lapsesõbraliku toetussüsteemi ülesehitamiseks on vaja erilist tähelepanu, aega, spetsialiste ja raha (täiendavaid investeeringuid). Uurimuse keskmes oli küll erialade koostöö kui lapsesõbraliku õigusemõistmise, menetluse ja abi vajavate laste toetamise üks põhimõte, kuid jõudsin täiskasvanuhariduse, professionaalse arengu ning praeguse kõrgharidussüsteemi probleemideni (vt Saia ja Toros 2020; Saia 2022).

Doktoritöö tulemuste põhjal selgunud kitsaskohtade kiireima lahendusena näen erialadevahelise hariduse tähtsustamist ülikoolide õppekavades ja täienduskoolituses. See eeldab probleemi riiklikku tähtsustamist ja rahastamist, et arendada välja toimiv koolitussüsteem, tagada pidev areng ning praktiline töö vajaduste alusel. Erialade koostöö on end tõestanud kompleksse abivajaduse korral ja eelkõige haavatavas positsioonis sihtrühmades (Laming 2009; Carpenter ja Dickinson 2016). Need, kes töötavad koos, peaksid ka õppima koos, eelkõige interaktiivseid, täiskasvanu õppimise ja refleksiivse praktiseerija teooriaid, grupikäitumise ja meeskonnatöö sotsiaalseid ning psühholoogilisi teooriaid aluseks võttes (Barr jt 2005).

Lastekaitse- ja justiitssüsteemi hõlmatud laste ja perede sihtgrupi juurde tagasi tulles on ülioluline märgata ja kuulata last, kes vajab abi, mõista tema vajadusi, aidata teda lapsesõbralikult, keerulisemate juhtumite korral erialadevahelises koostöös. Lapse kuulamine ja aitamine on iga lapsevanema ülesanne, kuid kindlasti ka lastega töötavate erinevate erialade spetsialistide, meeskondade, laste ja perede valdkonna arendajate ja poliitikakujundajate ning valdkonda uurivate teadlaste vastutus.

Artikkel ilmul ajakirjas Sotsiaaltöö nr 4/2022

---

[1] „Erialadevaheline koostöö lastekaitse- ja justiitssüsteemi hõlmatud laste sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse näitel Eestis“. Juhendajad prof Karmen Toros ja prof Lauri Leppik.

---

Viidatud allikad

Barr, H., Koppel, I., Reeves, S., Hammick, M., Freeth, D. (2005). Effective Interprofessional Education: Assumption, Argument and Evidence. Blackwell: London.

Carpenter, J., Dickinson, H. (2016). Interprofessional Education and Training. UK: Policy Press.

CoE. (2010). Guidelines of the Committee of Ministers of the Council of Europe on childfriendly justice and their explanatory memorandum.

D’Cruz, H., Jones, M. (2004). Social Work Research: Ethical and Political Contexts. London: Sage.

Gornischeff, K., Saia, K., Toros, K., Ülviste, E. (2018). Lapsesõbraliku õigusemõistmise põhimõtete rakendamine Eesti õigussüsteemis ja alaealiste õigusrikkujate juhtumite kohtulahendite näitel. Acta Politica Estica, 9, 24–62.

Graham, A. (2011). Early Intervention: The Next Steps. An Independent Report to Her Majesty’s Government. HM Government.

Hanga, K. (2018). Developing an initial social rehabilitation needs assessment procedure and the scope of rehabilitation services for persons with disabilities in Estonia [Doctoral dissertation]. Tallinna Ülikool.

Laming, W. (2009). The protection of children in England: A progress report. London: The Stationery Office.

Ødegård, A. (2007). Time used on interprofessional collaboration in child mental health care. Journal of Interprofessional Care, 21, 45–54. doi:10.1080/13561820601087914

Ødegard, A., Strype, J. (2009). Perceptions of interprofessional collaboration within child mental health care in Norway. Journal of Interprofessional Care, 23(3), 286–296. doi:10.1080/13561820902739981

Rannala, I.-E. (2014). Dialoogi olulisusest töös riskikäitumisega noortega. Alaealiste komisjonide näitel [doktoritöö]. Tallinna Ülikooli sotsiaaltöö instituut.

Reeves, S., Lewin, S., Espin, S., Zwarenstein, M. (2010). Interprofessional Teamwork for Health and Social Care. Wiley-Balckwell.

Saame, K. (2008). Rehabilitatsiooniteenus alaealistele õigusrikkujatele Eestis [magistritöö]. Tallinna Ülikooli sotsiaaltöö instituut.

Saia, K. (2022). Interprofessional Collaboration in Social Rehabilitation Service for Dually Invovlved Children in Estonia [Doctoral Dissertation]. Tallinn University.

Saia, K., Toros, K., DiNitto, D. M. (2020). Interprofessional collaboration in social rehabilitation services for dually-involved Estonian youth: Perceptions of youth, parents, and professionals. Children and Youth Services Review, 113. doi:10.1016/j.childyouth.2020.104945

Saia, K., Toros, K., DiNitto, D.M., Leino, M., …Tersteegen, E. (2019). Juvenile offender rehabilitation in Estonia: interprofessional collaboration in written assessments and specialists’ perceptions. European Journal of Social Work. doi:10.1080/13691457.2017.1357022

Saia, K., Toros, K. (2020). The shifting paradigm of interprofessional collaboration in higher education: getting the students ready for interprofessional practice. Teoses: L. Jõgi, M. Ümarik, K. Pata (toim.), Teaching and Learning at the University: Practices and Transformations (59−74). Cambridge Scholars Publishing.

Saia, K. (2022). The Case of Social Rehabilitation. Teoses: A. Falch-Eriksen, K. Toros (toim.), Professional Practice in Child Protection and the Child’s Right to Participate (1−10). Routledge.

UNCRC. (1989). United Nations Convention on the Rights of the Child.

Vandekerckhove, A., O’Brien, K. (2013). Child-Friendly Justice: turning law into reality. ERA Forum 14, 523–541. doi:10.1007/s12027-013-0323-y

Willumsen, E. (2009). Tverrprofesjonelt samarbeid i praksis og utdanning i helse-og sosial sektoren. Teoses: E. Willumsen (toim.), Tverrprofesjonelt samarbeid i praksis og utdanning. (Cross-professional cooperation in practice and education) (16–32). Oslo: Universitetsforlaget.