Doktoritöö uurimus kui sotsiaaltöö teadmusloome

---

Doktorikraad on ülikoolis õpetamise eeldus juba viimased viis aastat. Siiski pole see nõue praktikas juurdunud ja ka tudengite motivatsioon jätkata õpinguid pärast magistriõpet on madal. Sotsiaaltöötajaid on õpetatud Eesti kõrgkoolides kõigest kolmekümmend aastat, sotsiaaltöö doktoriõpe Tallinna Ülikoolis algas 1997. aastal. Mõned meie teadlased on kasutanud võimalust läbida doktoriõpe teises riigis, Soome on seni olnud neist kõige populaarsem.

Selles artiklis[1] analüüsitakse 13 Eestis tegutseva sotsiaaltöö teadlase sotsiaaltöö või sotsiaalpoliitika erialal kaitstud doktoritööd, mille teema on olnud otseselt seotud sotsiaaltööga. Üheksa tööd on kaitstud Tallinna Ülikoolis, kolm Soomes ning üks Tartu Ülikoolis. Analüüsist jäid välja teisel erialal kaitstud sotsiaaltööteemalised doktoritööd, aga ka sotsiaaltöö erialal kaitstud doktoritööd, mis pole otseselt sotsiaaltöö teemadel, nt suitsiidist, pensionite süsteemist jms.

Doktoritööd on oma aja nägu ja igaühes neist on peidus osake Eesti sotsiaaltööteadust.

Doktoritööde väärtust on raske alahinnata, sest neid analüüsides saab teada, millised on aktuaalsed teadustöö teemad Eestis sotsiaaltöös. Akadeemilises maailmas peetakse professionaalse arengu ja uurimisalaseks tippsaavutuseks just doktorikraadi (Orme 2003, 541). Kui erialal on doktorikraadiga inimesi, näitab see eriala tugevust teaduslikus ning professionaalses mõttes (Fong 2014). Mitmed eri riikides korraldatud uuringud (Hämäläinen jt 2014; Brekke 2012; Mäntysaari ja Haak 2007; Kobolt 2014; Rothwell jt 2015) näitavad, et ühest küljest suureneb igal pool sotsiaaltöö valdkonnas kaitstud doktoritööde arv ning teisest küljest on uurimustel sotsiaaltöös aina olulisem roll.

Kuidas me teame, mida me teame?

Sotsiaaltöö uurimuse eripära üle on palju vaieldud ja osa teadlasi arvab, et sotsiaaltöö uurimus on spetsiifiline (Erath 2007; Shaw 2010) ning teiste teadusharude uurimismeetodite kasutamine lisab sellele vaid osalise teadmise uuritava kohta (Mäntysaari ja Weatherley 2010). Seega on küsimus hallis alas erialade vahel ja selles, mis teeb teadmisest just sotsiaaltöö teadmise. Lisaks vaieldakse eriala spetsialiseerumisvõimaluste ning üldise olemuse üle. Neile küsimustele heidab valgust see, kuidas maailma nähakse. Eristatakse kaht võimalust: 1) teadmiste kogumine faktide, tõendite ja rutiinide järgimise alusel ning 2) interpreteerimine ja kontekstiga arvestamine teadmiste hankimisel. Rakendada võib mõlemat uurimisviisi, sest sotsiaaltööle on ühelt poolt iseloomulik keerukas kontekst, refleksiivsus ja erialade koostöö ning teiselt poolt faktidest ning reeglitest lähtumine.

Sotsiaaltöö professionaliseerumise taust Eestis

Viiskümmend aastat okupatsiooni katkestas sotsiaaltöö teadmiste arengu, sotsiaaltöö kui eriala ei peetud noil aastail ühiskonnas tähtsaks. Selleks et jätkata professiooni arendamist, on vaja kõigi osaliste pingutust. See tähendab, et sotsiaaltöö peab olema teiste erialade hulgas tunnustatud, ühiskonnas aktsepteeritud ning sellel peavad olema kindlad piirid, milles tegutseda. Üheksakümnendatel toimus kolm paralleelset protsessi: sotsiaaltöötajad alustasid tööd kohalikes omavalitsustes, kõrgkoolides algas sotsiaaltöö õpe ja sotsiaaltööd hakati reguleerima seadustega. Nüüdseks on sotsiaaltöötajaid koolitatud kolmkümmend aastat, asutatud on erialaorganisatsioon ja koostatud kutsestandard. Järjest enam lähtutakse nõudest, et sotsiaaltöötajal peab olema erialane kõrgharidus.

Sotsiaaltöö doktoriõpet on vaja, et sotsiaaltöö uurimine areneks ja sealt saadud teadmised oleksid kõrgel tasemel ning et akadeemilises kõrgkoolis säiliks õppejõudude järjepidev koolitamine.

Sotsiaaltööalaste doktoritööde teemad

Eesti sotsiaaltööteadlaste doktoritöö teemad on väga erinevad kindlate sihtrühmade ja laiemalt professiooni uurimiseni. Kaitstud on nii monograafia kui ka artiklite alusel tehtud doktoritöid.

Esimese doktoritöö kaitses Taimi Tulva 1995. aastal Lapimaa Ülikoolis Soomes. Ta oli esimene uurija, kes selgitas sotsiaaltöö rolli üleminekuajal Eestis. Kaks järgmist lõpetajat, Mare Leino ja Judit Strompl, lõpetasid 2002. aastal: Leino Tallinna Pedagoogikaülikoolis ja Strompl Tampere Ülikoolis Soomes. Mare Leino analüüsis sotsiaalseid probleeme, mis tekkisid üleminekuperioodil koolikeskkonnas. Õpetajad said uutes oludes uue rolli ja Leino näitas, kuidas sotsiaalpedagoogilised strateegiad võiksid muutunud olukorras aidata. Judit Strömpl uuris, mis toimub tüdrukute erikoolis, analüüsides suhteid kinnises asutuses ja nende interpreteerimise ning selgitamise võimalusi.

Järgmine doktoriõppe lõpetaja, Marju Medar (2004), analüüsis sotsiaalteenuste osutamise arendamist kohalikes omavalitsustes ja sotsiaaltöö praktikat. Riina Kiik (2006) ja Tiia Tamm (2010) keskendusid oma uurimistöös sotsiaaltöö põhiteemadele, sotsiaaltöö ja sotsiaalpoliitika seosele ning Eesti sotsiaaltöötajate professionaalsele identiteedile. Aastal 2011 doktoriõppe lõpetanud tegid oma tööd perekonna sotsiaaltöö (Leppimann 2011) ja lastekaitse (Toros 2011) valdkonnas.

Ülle Kasepalu kaitses 2013. aastal doktorikraadi vananemisest, töö pealkiri oli „Vananemine Eestis: eakate toimetulek ja põlvkondade vastastikune mõju”. Aastal 2018 kaitses Karin Hanga väitekirja „Sotsiaalse rehabilitatsiooni vajaduste esialgse hindamise korra väljatöötamine ja puuetega inimeste rehabilitatsiooniteenuste ulatus Eestis”. Davide Ticchi (2019) uuris narratiivteraapiat kliinilises sotsiaaltöös. Aastal 2020 kaitsti kaks doktoritööd: Airi Mitendorf uuris Eesti sotsiaaltööd neoliberaalses kontekstis ja Kersti Kriisk kohalike sotsiaalteenuste ja sotsiaaltoetuste kättesaadavust. Aastal 2021 kaitstud Ingrid Sindi töös on uuritud asenduskodudes elavate laste kogemusi.

Doktoritöö kirjutajad näevad ka väga selgelt ühiskondlikku ja individuaalset vastutust ning sotsiaaltöö seost ühiskonna küpsusega.

Viis väitekirja käsitleb sotsiaalkaitset ja sotsiaalseid probleeme. Lauri Leppik (2006) arutles pensionisüsteemi arengu üle Eestis ning Andriy Yuryev (2012), Lauraliisa Mark (2018) ja Jing Wu (2014) analüüsisid enesetaputeemat laiemast terviseteaduste vaatenurgast, kasutades selleks statistilisi tõendeid. Ilona-Evelin Rannala kaitses 2014. aastal väitekirja töö teemal „Dialoogi tähendus töös riskikäituvate noortega: alaealiste komiteede näitel”. Viimaseid töid pole selles analüüsis kasutatud.

Kolmekümne aasta jooksul kaitstud doktoritööd on sisult erinevad. Käsitletud on spetsiifilisi küsimusi, nagu lastekaitse, eakate hoolekanne või sotsiaalteenused, aga ka neid, millel on sotsiaaltööga seos sotsiaalpoliitika kaudu, kuid mis otseselt ei uuri sotsiaaltööd. Samuti eristuvad tööd metodoloogiliselt. Kuigi on mitu kvalitatiivse metodoloogiaga tööd (Strömpl, Kiik, Mitendorf, Sindi, Lepimann), on mitmes töös kasutatud kombineeritud meetodit (Medar, Tamm). Uurimistöö teemade valik on olnud lai, samuti probleemide uurimise meetodid.

Sotsiaaltöö taasavastamine

Milline on sotsiaaltöö doktoritöö kirjutajate pilgu kaudu ja milline on nende uurimistöö ehk kuidas nad ennast positsioneerivad ning millise panuse annavad sotsialatöö teadmusesse?

Suuremas osas varasematest töödest on rõhuasetus muutustel, mis toimuvad üleminekul ühelt riigikorralduselt teisele ja selle mõjust üksikisikutele ning laiemalt kogu ühiskonnale. Nii Tulva kui ka teised kirjeldavad keerukust, mida tekitasid üheksakümnendate kiired muutused majanduses ja sotsiaalses keskkonnas laiemalt. Osutatakse sotsiaalsetele probleemidele, nagu vaesus, stratifikatsioon, kodutus. Neid nähtusi on doktoritöö koostajad kirjeldanud järgmiselt:

„Minu uurimistöö toimus ajalooliselt ainulaadsel ja Eesti ühiskonnas väga olulisel ajal; sügava ülemineku ajastu. /.../ Muutused avaldasid mõju ühiskonna kõikidele tasanditele ja aspektidele ning Eesti rahva elule. Ilmnes palju uusi sotsiaalseid probleeme /.../, mis varem polnud teada: koolist puudumine, tänavalapsed, laste prostitutsioon, laste narkomaania, HIV/AIDSi levik laste seas jne.” (Strömpl 2002: 8, 12, 28)

„Samal ajal suurenes probleemide arv ja tekkisid uued riskirühmad. /…/ Eesti ühiskonnas olid tõsised sotsiaalsed probleemid: kihistumine, tööpuudus ja vaesus, mis põhjustavad sotsiaalset tõrjutust ja tekitasid seega pingeid ühiskonnas tervikuna.” (Tamm 2010: 11, 13–14)

Sotsiaaltöötajate tegevust dramaatiliste muutuste ajal kirjeldatakse eelkõige kui praktilist abi inimestele. Lisaks mainitakse enamikus algusaastate doktoritöödes sotsiaaltöö taasavastamist ja sotsiaaltöötajate hariduslikku tausta, mis ei võimaldanud osutada professionaalset abi.

Seega põrkusid algusaastate sotsiaaltöös inimeste ootus abi järele ja erialahariduseta sotsiaaltöötajate tegevus abistajatena.

Teekond konteksti mõistmisest muutmiseni

Kuigi konteksti kirjeldavad peaaegu kõik doktoritöö kirjutajad, toimub pärast 2010. aastat muutus: soov olukorda mõista asendub sooviga tekitada erialase tegevuse kaudu muutusi ühiskonnas. Toros kirjeldab oma uurimuse ülesannet järgmiselt:

„Nendele küsimustele antud vastused on abiks lastekaitsetöötajate hindamispraktika mõistmisel Eestis, see /.../ aitab töötajatel hindamispõhimõtteid ja -tegevust ühtlustada. /.../ Tekkis vajadus täita lünk praktika ja olemasolevate teadmiste vahel.” (Toros 2011: 9, 11, 17)

Sel ajal kirjutatakse kaheksa sotsiaaltöö praktikat analüüsivat uurimust ja kõigi eesmärk on üks: muuta sotsiaaltöö praktika teadmistel põhinevaks, professionaalseks.

Viimaste kaitstud tööde hulgas on eriala arengule keerukates oludes tähelepanu pööranud Airi Mitendorf (2020). Ühe olulisema uurimistulemusena kinnitab ta, et sotsiaaltööl on Eesti ühiskonnas oma koht ning teadmistepagas, mis on selgelt näha nii praktikas kui ka teoorias. Kuigi tema järelduste hulgas on ka väide, et ülespetsialiseerumine ohustab sotsiaaltööd, näeb ta ühena vähestest suuremat vajadust struktuure mõjutava sotsiaaltöö arengu järele. Eriala keeruka konteksti kirjeldus ja professionaalse tegevuse kriitiline analüüs muudavad Mitendorfi doktoritöö uueks verstapostiks pärast Tulva (1995, vt Tulva 1996), Kiige (2006) ja Tamme (2010) kaitstud töid, mis võimaldab eriala arengut täpsemalt jälgida.

Sotsiaaltöö olemus doktoritöödes

Sotsiaaltöö põhiülesandeid analüüsivad oma doktoritöödes kaudselt Tiia Tamm ja otseselt Riina Kiik ning Airi Mitendorf. Igaühel on oma lähenemisnurk. Tamm kirjeldab professiooni tähendust ametikasvu seisukohast, Kiik seob sotsiaaltöö laiemalt sotsiaalpoliitilise teadmisega ja Mitendorf läheb süvitsi sotsiaaltöötaja tegevuse ning konteksti sidumisega.

Enamik doktoritööde autoritest uurivad spetsiifilisi sotsiaaltöö sihtrühmi või sotsiaalseid probleeme ja sotsiaalteenuseid. Kuigi üheksakümnendate sotsiaaltööd kirjeldatakse kui abistavat, on hilisemates töödes (Medar ja Tamm) näha sotsiaaltöö võimestav ülesanne. Medari töös on veel väga selge kriitika sotsiaaltöö teooriate ja meetodite seostamata kasutamise kohta sotsiaaltöö praktikas, kuid Torose ja Hanga töös on näha humanistliku paradigma, oskusliku meeskonnatöö ja selgete töövahendite kasutamine rehabilitatsioonis ning lastekaitsetöös.

Pärast 2005. aastat kaitstud doktoritöödest näeb sotsiaaltöö tugevamat seost uurimistööga ja osutatakse uurimistulemuste rakendamise vajadusele sotsiaaltöö praktikas.

Sotsiaaltöö koht ühiskonnas

Mitu doktoritöö autorit tunnistavad, et sotsiaaltöö positsioon ühiskonnas pole selge, veelgi enam: selle üks põhjus on ka paljude sotsiaaltöötajate puuduv eriharidus ja teadmiste juhuslik kasutamine. Medar nendib järgmist:

„Uurimusest selgus, et Eesti sotsiaaltöötajad on oma praktilises töös kasutanud nii riski hindamist, ülesandekeskset sotsiaaltööd, antidiskrimineerivat praktikat, hoolduse korraldust kui ka hoolekande tagamist, kuid see on olnud pigem holistiline oma oskuste ja teadmiste kombineerimine katse-eksituse meetodil. Asjaolu, et sotsiaaltöö praktikat Eestis on mõjutanud pigem elanikkonna vajadused ja piirkondlikud ressursid kui erinevad teooriad, on tingitud mitmest põhjusest.” (Medar 2004, 21)

Doktoritöö kirjutajad näevad ka väga selgelt ühiskondlikku ja individuaalset vastutust ning sotsiaaltöö seost ühiskonna küpsusega võtta sotsiaalsete probleemide lahendamisel kollektiivne vastutus. Strömpli ja Hanga töödes peegeldub kriitiline suhtumine ühiskondlikesse struktuuridesse ja kodanike olukorda ning sotsiaaltöötajate võimu kasutamisse. Strömpl (2002, 248) leiab: „Kui sotsiaalsed probleemid ja probleemsed inimesed on kollektiivse tegevuse tulemus, siis peaks ka selliste probleemide lahendamine ja inimeste abistamine olema kollektiivne tegevus.”

(Neo)liberaalses ühiskonnas vastutab igaüks ise oma tegevuse eest ja ka probleemid võivad olla vastuolulised. Viisteist aastat pärast Strömpli kriitilist väidet nendib Hanga (2018, 85): „Eestis on vajalik paradigma muutus, et puuetega inimesi käsitletaks täisväärtuslike kodanikena, mitte teenustest ja toetustest sõltuvate abivajajatena. Need negatiivsed hoiakud on ilmsed kogu ühiskonnas ja isegi sotsiaalteenuste valdkonna spetsialistide ja puuetega inimeste hulgas.”

Viimasel ajal kaitstud doktoritöödes tuleb esile sotsiaaltöö kontekstitundlik olemus (Mitendorf 2020) ning võimalused ja vajadused leida uusi uurimisviise Eesti olude tarvis (Kriisk 2020).

Sotsiaaltöö uurimus doktoritöödes

Doktoritöö uurimuslik osa on paljudes töödes väärtuslikem, sest tegemist on pikaajalise uurimistööga. See heidab valgust Eesti sotsiaaltöö olukorrale ja seab enamasti eesmärgi siduda omavahel sotsiaaltöö praktika ja teooria.

Nii nagu aastate möödudes muutub doktoritöö uurimistulemustes arusaam sotsiaaltööst, nii on ka selgelt näha sotsiaaltöö uurimise traditsiooni tugevnemine. Doktoritöödes kasutatakse nii kombineeritud meetodit kui ka kvalitatiivset või kvanitatiivset meetodit.

Sotsiaaltöö uurimisel on doktoritöö autorite jaoks mitu tähendust: nii sotsiaaltööteaduse koha kindlustamine ülikoolis kui ka praktika arendamine. Leitakse, et sotsiaaltöö teadmiste pagas muutub pidevalt ja seetõttu peab ka uurimuslik osa arenema koos praktikaga.

Eetilised küsimused on praktikal põhinevates Eesti doktoritöödes tähtsal kohal. Strömpl (2002) kasutab mitu korda fraasi „eetiline koormus”, et tuua esile etnograafilise uurimuse ülesanded ja dilemmad. Uurimistöö ülesehituse kirjeldustes leidusid ka sellised fraasid nagu „eetiline vastutus” (Strömpl 2002, 41), „eetilised probleemid” (Strömpl 2002, 42), „eetikaga seotud teemad” (Toros 2011, 61) ning „uurija positsioon” (Mitendorf 2020) ja „uurija refleksioon” (Sindi 2021). Lepimann (2011) mainib oma topeltrolli ja eetilisi kaalutlusi nii uurijana kui ka perelaagrites osalemisel:

„Tegevusuuringuid tehes projektikoordinaatori, teadlase ja perelaagri koordinaatorina olin teadlik nii mitmest rollist, mis mul uurimistöö ajal olid, kui ka eetilistest dilemmadest.” (Leppiman 2011, 14)

Enda küsitlemine sotsiaaltöötaja ja teadlasena oli sotsiaaltöö uurimise loomulik osa. Nende uuringute peamine kirjeldav komponent oli tähenduste leidmine ja ümbritseva mõistmine. Pieteeditunne uurimisaine ja uurimiseetika vastu ilmnes kõigis doktoritöödes.

Kokkuvõtte asemel

Doktoritööde täpsem uurimine ja analüüsimine annab võimaluse süvitsi käsitleda sotsiaaltöö keskseid küsimusi, mida on uuritud põhjalikult ja aastaid. Need pole lühiajalised uurimisprojektid, vaid sotsiaaltööteadusele lisandväärtust loovad praktikauurimused. Algusaastate uurimused pigem kirjeldavad sotsiaaltöö olukorda, kuid viimase kolme aasta uurimuste eesmärk on ambitsioonikam: muuta sotsiaaltöö teooria ja praktika seos nähtavamaks.

Doktoritööd on oma aja nägu ja igaühes neist on peidus osake Eesti sotsiaaltööteadust.

---

Viidatud allikad

Brekke, J. S. (2012). Shaping a Science of Social Work. Research on Social Work Practice, 22(5), 455–464.

Erath, P. (2007). Theory Building, Research and Knowledge Transfer in Social Work. Raamatus: Adams, A., Erath, P., Jovelin, E. (toim.) Social Work and Science – An uneasy relationship? Contributions on the occasion of the conference „Social work in scientific debates”, Lille, 12.–14.03. 2007. Czech Republic, 11–26.

Fong, R. (2014). Framing Doctoral Education for a Science of Social Work: Positioning Students for the Scientific Career, Promoting Scholars for the Academy, Propagating Scientists of the Profession, and Preparing Stewards of the Discipline. Research on Social Work Practice, 24(5), 607–615.

Gibbons, M., Limoges, C., Novotny, H., Schwartzman, S., Scott, P., Trow, M. (1994). The New Production of Knowledge: The Dynamics of Science and Research in Contemporary Societies. London: Sage.

Hanga, K. (2018). Developing an initial social rehabilitation needs assessment procedure and the scope of rehabilitation services for persons with disabilities in Estonia. Tallinn University.

Hämäläinen, J., Littlechild, B., Špilackova, M. (2014). Introduction: The Importance of Reseach for Social Work Across Europe. Raamatus: Hämäläinen, J., Littlechild, B., Špilackova, M. (toim.), Social Work Research Across Europe: Methodological Positions and Research Practice. University of Ostrava – ERIS with Albert Publisher. 5–16.

Kasepalu, Ü. (2013). Vananemine Eestis: eakate toimetulek ja põlvkondade koostoime. [Ageing in Estonia: coping of elderly and intergenerational coaction]. Tallin University.

Kiik, R. (2006). Key themes and settings of social work in Estonia. University of Tartu.

Kobolt, A. (2014). Research in Social Work in Slovenia: Developmental Lines in Social Pedagogy. Raamatus: Hämäläinen, J., Littlechild, B., Špilackova, M. (toim.) Social Work Research Across Europe: Methodological Positions and Research Practice. University of Ostrava – ERIS with Albert Publisher, 175–187.

Kriisk, K. (2020). Intergovernmental Relations and Territorial Disparities in Access to Local Social Policy Measures: The Case of Estonia. Tallinn: Tallinna Ülikool.

Leino, M. (2002). Social problems at school and how the teachers cope with the social problems. Tallinn Pedagogical University.

Leppiman, A. (2010). Everyday Experiences: Camp- and Experience-Based Arkipäivät (Weekdays) Family Service as a Producer of Social Experience. Tallinn University.

Medar, M. (2004). Coping of the population of Ida-Virumaa and Pärnumaa: need for, use and administration of social services. Tallinn: Tallinna Pedagoogikaülikool.

Mitendorf, A. (2020). Professional social work narratives in a young, complex neoliberal society. Dissertations on Social Sciences, 133. Tallinn: Tallinn University.

Mäntysaari, M., Haak, R. (2007). Suomalainen sosiaalityön väitöskirjantutkimus vuosina 1982–2006. [Finnish social work doctoral studies in 1982–2006], Janus, 15(4), 357–366.

Mäntysaari, M., Weatherly, R. (2010). Theory and Theorizing; Intellectual Contexts of Social Work Research. Raamatus: Shaw, I., Briar-Lawson, K., Orme, J., Ruckdeschel, R. (toim.), The SAGE Handbook of Social Work Research (180–195). London: Sage.

Nowotny, H., Scott, P. Gibbons, M. (2003). Introduction: `Mode 2' Revisited: The New Production of Knowledge. Minerva 41(3), 179–194.

Orme, J. (2003). Why does social work need doctors? Social Work Education: The International Journal, 22(6), 541–554.

Rothwell, D., W., Lach, L., Blumenthal, A., Akesson, B. (2015). Patterns and trends of Canadian Social Work Doctoral Dissertations. Journal of Teaching in Social Work, 35(1–2), 46–64. doi: 10.1080/08841233.2014.977988

Shaw, I. (2018). Research and the social work picture. Bristol: Policy Press.

Sindi, I. (2021). Discursive practices of child institutional substitute care. Experiences from and ethnographic research in SOS children’s village Estonia. Tallinn University.

Sommerfeld, P. (2014). Social Work as an Action Science: A Perspective from Europe. Research on Social Work Practice, 24(5), 586–600.

Strömpl, J. (2002). The K. School. Residential Management of Troublesome Girls in Transition-time Estonia, University of Tampere. Department of Social Policy and Social Work.

Tamm, T. (2010). Professional Identity and Self-concept of Estonian Social Workers. University of Tampere, Department of Education.

Ticchi, D. (2019). Slender shadows of youths: A narrative therapy approach to explore life stories about social and self-stigma of chest wall deformities for clinical social work practice. Dissertations on Social Sciences, 130. Tallinn: Tallinn University.

Toros, K. (2011). Social work assessment with child protection cases in Estonia. University of Tallinn, Institute of Social Work.

Tulva, T. (1996). Eesti sotsiaaltöö kujunemisest murranguperioodil. [Social work in the period of change]. Tallinn: Spin Press.

---

[1] Põhineb artiklil: Sirotkina, R., van Ewijk, H. (2022). ‘There is no future with no acknowledgement of the past’ – phenomenological approach in analysing postgraduate studies in social work in Estonia. Social Work Education, 1−19. doi: 10.1080/02615479.2021.2012564

---

Artikkel ilmus ajakirja erinumbris 30 aastat sotsiaaltöö õpetamist Tallinna Ülikoolis