Dementsusega inimeste toetamisel tuleb olla avatud uute lahenduste leidmisele

Minu teekond töös dementsusega inimestega algas üht perekonda aidates. Nende lähedane vajas suunamist, et süüa õhtul sooja toitu ja võtta ravimit. Samal ajal õppisin magistrantuuris gerontoloogia õppeaines dementsuse kohta. Õpitut oli huvitav kohe praktikaga siduda ja teadmisi rakendada. Selle kliendiga tegeledes nägin, kui loominguline võib olla dementsusega inimesega töötamine ja kuidas toimivad erinevad võtted. Eelkõige mõistsin, kui tähtis on aru saada, mis inimesega toimub, kohaneda ja tegutseda ennast hoidvalt ning teda väärikalt koheldes.

Dementsusega inimene võib vahel käituda ettearvamatult ja meetodid, mida teame, ei pruugi toimida. Sellega toimetulekuks on töötajal või lähedasel tähtis mõista, et ta ei ole teinud midagi valesti. Inimese abistamisel võib ette tulla ka raskusi, aga kui üks lahendus ei toimi, siis tuleb proovida teisiti, mitte end süüdistada. Dementsusega inimeste lähedasi nõustades räägime ka sellest, mis aitab neil tervist hoida ja kuidas säilitada kõigi osaliste heaolu.

Eelkõige mõistsin, kui tähtis on aru saada, mis inimesega toimub, kohaneda ja tegutseda ennast hoidvalt ning teda väärikalt koheldes.

Need põhimõtted on olnud minuga ülikooliõpingute ajast ja Haapsalu sotsiaalmajas töötades olen neid edasi kandnud ning neist lähtudes ka töötajaid juhendanud. Dementsusega inimesed on ehk kõige keerulisemad kliendid, mõnikord jälle kõige lihtsamad ja armsamad.

Päevakeskuse ja koduteenuse kogemus

Haapsalu sotsiaalmaja osutab dementsusega inimestele peamiselt kodu- ja päevahoiuteenust. Dementsuse kompetentsikeskusega koostöös on juba aastaid koos käinud dementsusega inimeste lähedaste tugigrupp. Oleme osalenud Euroopa sotsiaalfondi projektivoorudes ja teenuseid arendanud, uusi asju proovinud ning väga palju edasi liikunud.

Koduteenust osutatakse Haapsalu sotsiaalmajas ligi 200 inimesele. Osutasime teenust peamiselt nädala sees ja kuni kella 17-ni. Ühel hetkel olime valiku ees, kas suunata inimesed hooldekodusse, kui nad ei tule ravimite võtmisega toime, ehkki muidu saavad kenasti meie toel hakkama, või hoopis vaadata, mida saame teha ja osutada neile teenust ka nädalavahetusel. Valisime teise tee. Peamiselt oli see probleem just dementsusega inimeste jaoks, kes vajasid iga päev abi, et ravimid õigesti võtta.

Kodus saab dementsusega inimene teha seda, mida ta veel oskab ja mis talle meeldib, muude asjadega abistame meie koos pereliikmetega.

Dementsusega inimese hooldamine kodus võib olla väga keeruline. Kindlasti ei ole üht ega ainsat õiget või universaalset retsepti, kuidas teda toetada. Pigem seadsime eesmärgi, et proovime teha kõike, mida teame ja oskame. Proovides oleme loomingulised. Kui tavapärased lahendused (rutiini hoidmine, siltide kasutamine jms) ei toimi, otsime uusi võimalusi.

Dementsusega inimesi saab kodus mitmeti toetada. Neile on väga oluline kindel päevakava ja tuttav ümbrus. See on üks põhjus, miks soovime pakkuda tuge, et dementsusega inimene saaks elada kodus võimalikult kaua. Dementsusega inimese jaoks on oluline rutiin. Keskkonnavahetus võib tekitada palju segadust, kuid kodus elades saab jätkata tegevust, mis on tuttavates oludes selge ja jõukohane. Asutuses võib ta vajada nendeks abi ja võib olla raske ära õppida uus elukorraldus. See tähendab, et asutusse minnes võidakse vajada abi rohkem kui kodus. Kodus saab dementsusega inimene teha seda, mida ta veel oskab ja mis talle meeldib, muude asjadega abistame meie koos pereliikmetega.

Koolitusprogramm õpetas, kuidas tutvuda klientide taustaga ja millist infot koguda.

Kui kodus üksi olek muutub juba ohtlikuks ja vaja on rohkem järelevalvet, siis osutame päevahoiuteenust. Praegu on meil 8–10 klienti, kes vahelduva eduga päevahoius käivad. Päevahoiuteenusel on kindel päevakava. See on olnud edu alus, mis on muutnud kliendid rahulikumaks. Mitu dementsusega inimest näiteks arvavad, et nad käivad mitte päevahoius, vaid tööl. Meilgi on olnud kliente, kes hommikul „tööle‟ ruttavad ja haigestumise korral muretsevad töölt puudumise pärast. Sellisel juhul oleme lubanud neil „haiguslehe‟ võtta.

Nii kodu- kui ka päevahoiuteenuse osutamiseks oleme võtnud oma meeskonda tegevusterapeudi, kes on meie klientide tegevust käsitlenud palju spetsiifilisemalt ja teaduslikumalt. Päevahoius on kindel struktuur, tegevus ja eesmärgid. Austame klientide tegevustahet ja proovime leida võimalusi, et nende tegevus meie juures oleks tähendusrikas. Teenust osutades peab alati meeles pidama, et dementsusega inimesel on olnud väärtuslik ja kogemusterohke elu ning meie juures peaks ta tundma end oskavat endiselt asju teha. Tahame tema oskusi näha ja kasutada, neid rakendades midagi teha!

Eksikombel arvatakse, et dementsusega inimesest saab taas laps. Ehkki päevahoiuteenuse juures on kasutusel tore ja inimestele kergesti arusaadav võrdlus lasteaiaga, pole see siiski päris asjakohane. Dementsusega inimene, nagu iga eakas, on elanud pika ja kogemusterohke elu, ta on välja kujunenud isiksus. Püüame tema isikupära säilitada ning sellest lugu pidada. Arvan, et austust on oluline meeles pidada, kui räägime eakatest. Minu jaoks hoiab see hästi fookust, sest kõike tehes peame arvestama, et meil on väljakujunenud isiksused, keda peame esile tõstma ja austama.

Dementsusega inimestega töötades on ka endal vaja pidevalt areneda, õpitut meelde tuletada ja harjutada.

Praktilise väärtusega koolitus

Aastal 2021 osalesime oma asutuse kolleegiga tervise arengu instituudi (TAI) arenguprogrammis, mille eesmärk on välja õpetada asutusest paar inimest, kes omakorda viivad teadmised asutuse teiste töötajateni.

See koolitus andis põhjalikud teadmised dementsusega inimestest, üldisematest muredest ja ohtudest. Koolitajad jagasid palju kogemusi ja lugusid, mis tekitasid mõistmist ning usaldust.

TAI arenguprogramm on väga hea ülesehituse ja sisuga. Iga osaleja enda teha on, kui palju sellest kaasa võetakse ja rakendatakse.

Koolitusel võeti järjest läbi erinevad dementsusega inimesega seotud küsimused, käsitledes igaühte põhjalikult praktiliste näidete ja kodutööde alusel. Minu jaoks oli väga tähtis, et sain hea ja üksikasjaliku loengu dementsuse kulgemisest, aju talitusest, raviplaanidest. See materjal on mul alati käepärast.

Tähtis on õppida tegutsema nii, et dementsusega inimeste õigused oleks tagatud ja vajadused rahuldatud.

Koolitusprogrammis oli väärtuslik ka see, et pikalt ja põhjalikult räägiti teemadel, millest vahel jääb koolitustel vajaka: tööeetika, lähedastega kontakti loomine, kliendi tausta tundmine ja info kogumine.

Dementsusega inimestega töötades on väga tähtis teada tausta. Minu jaoks on see alati olnud väike võti, et klienditöö sujuks. See sama naine, kelle juures kunagi abiks käisin, aitas mul seda väga hästi mõista. Ta oli olnud pedagoog. Kuigi tavaliselt ei kestnud meie vestlused ühelgi teemal kaua, tegin proovi. Istusime koos lõunalauas ja vaatasin kella pealt, kui kaua ta minuga koos pedagoogilistel teemadel rääkida suudab. Arutasime 25 minutit järjest, kuidas koolis lapsi õpetada. Ta avaldas arvamust jututeemal, mis talle meeldis ja mis oli tema jaoks oluline.

Dementsusega inimene saab positiivse elamuse, kui saab rääkida millestki, mis on tema elus tähtis. Nii saame ka meie töötajatena eduelamuse. Kui tuleb uus töötaja, saab ta varasema info üle vaadata ja tal on juba natuke lihtsam kliendiga kontakti luua. Inimeses endas on nii palju, mis aitab temaga tööd teha. Arenguprogrammist saime palju tööriistu, kuidas see väärtuslik inimeses välja tuua ja tema enda jaoks ära kasutada.

Haapsalu sotsiaalmajas olen kasutanud koolitusmaterjale ja teadmisi, et töötajaid juhendada ning õpetada. Hoian neid materjale käepärast, et mõne aja tagant korraldada töötajatele koolitus koos väljasõiduga. Väljasõit on abiks, et töötaja oleks „kohal“, naudiks head olemist, saaks koos kolleegidega teadmisi omandada ja talle jääks meelde, mida seal õppisime ja ta sooviks kasutada uusi teadmisi enda ning kliendi heaolu tagamiseks. Juba programm kestel tegime ka oma asutuse töötajatele sisekoolitusi. Programmis oli aga nii palju materjale. Võtsin seda koolitust kui midagi palju pikemat. Ikka ja jälle võtan materjalid sahtlist välja ja küsin töötajatelt, mis nad arvavad, kui teeksime uuesti.

Mentor kui programmis osalenute arengu toetaja

Kahel aastal töötasin arenguprogrammis mentorina. See oli omaette kogemus ja kasvamise koht eelkõige mulle endale. Sain olla nelja asutuse mentor. Eestis on sadu hooldekodusid, igaüks oma nägu, kuid probleemid on tihtilugu sarnased. Mentorina olin peamiselt juhtide kõrval, kes said rääkida ja minu kui kogenud kolleegiga muresid ning lahendusi arutada. Hoidsime ka sidet, et arutada, kuidas töötajatele koolitusi korraldada ja toimima saada. Usun, et mentori tugi asutuses andis võimaluse kellegagi oma kogemusi jagada: arutada, kuidas võiks edasi minna, mis on probleemid ja mis on juba hästi tehtud.

Minu arvates on mentor inimene, kellele asutuse juhid ja töötajad saavad rääkida, kuidas nad näevad olukordi enne ja pärast koolitusel õpitut. Sain ka kinnitada, et jah, need on probleemid ja just nendega peab tegelema. Aga ka seda, et samad mured on igal pool ja Eestis on teisigi, kes samade asjadega võitlevad. Seetõttu hindan väga, et TAI toob kõik koolitusel osalejad mõne aja tagant uuesti kokku. Siis saavad valdkonna töötajad kohtuda, kogemusi jagada, mõtteid vahetada ja lahendusi põrgatada.

Asutuse juhid ja töötajad saavad mentorile rääkida, kuidas nad näevad olukordi enne ja pärast koolitusel õpitut.

Oma kogemusele tuginedes pean aga ka ütlema, et mentorina pidin juhte rohkem suunama märkama, mida nad on juba ära teinud, mida on nad teinud õigesti, millised on nende asutuse edulood. Neid oli kõigil ühtmoodi raske avastada. TAI arenguprogrammi suurem eesmärk ehk ongi aidata meil näha, mida juba teeme hästi ja jätta need asjad rahule. Ette tuleb võtta küsimused, mille lahendamine on natuke valus ja töötada kitsaskohtade kallal edasi. Koolitada ja toetada võib ju lõputult, aga tõsiasi on ikkagi, et meetod töötab, kui seda kasutatakse. Kõigi kollektiivne ülesanne on kasutada neid võtteid, teadmisi ja lahendusi, mida meile õpetatakse. Siis saab asju muuta. Pelgalt programmis osalemisest ja vanaviisi jätkamisest ei ole kasu. Koolitajad on oma ala spetsialistid. Kuigi arvame vahel tundvat oma asutust paremini, tasub anda võimalus, et proovida, mis juhtub, kui õpitut rakendada. Kõik programmiväline on ju igaühe enda vastutusel. Mentoriga on hea asju arutada ja panna paika reaalsed sammud, kuidas tööd dementsusega inimestega asutuses edasi arendada.

Inimene jääb ikka inimeseks

Dementsusega inimestega töötades ei saa meist keegi kunagi „valmis“. Seda enam on oluline töötajatel omavahel kogemusi jagada. Sealt tulevad head nipid ja edulood. Juhid saavad suunata ja aidata neid kogemusi mõtestada ning analüüsida, et edulugusid järgitaks ja dementsusega inimest toetataks kõige paremini. Tähtis on õppida tegutsema nii, et dementsusega inimeste õigused oleks tagatud ja vajadused rahuldatud. Kahjuks ei oska väheneva otsustusvõimega inimesed ise ühel hetkel enam enda eest seista. Väga oluline on hoolitseda inimeste eest, kellel on kujunenud dementsus, sest me kõik tahame, et meid koheldaks õigesti ja õiglaselt. Dementsusega inimeste hulk on teatavasti suurenemas ja selles töös tuleb saavutada professionaalsus.

Isegi, kui inimesel on dementsus, ennekõike on tegemist inimesega, tema kogemuste, mälestuste, oskuste, omaduste ja emotsioonidega.

Dementsusega inimeste eripärasid on sama oluline silmas pidada, nagu arvestame ratastoolis liikujatega. Peame olema empaatilised ja mõistma, mida inimesel on vaja, et elada endiselt nii täisväärtuslikult kui võimalik. Kui esimesed dementsuse märgid tekivad, ei ole kohe tegemist sügava dementsusega. Siis vajatakse meeldetuletusi, rutiini ja empaatiat, et esialgu saaks toetusega iseseisvalt veel hakkama. Ma arvan, et oluline on parandada töötajate ja kõigi teiste teadmisi dementsuse kohta, et märkaksime varakult muutusi ja alustaksime inimeste toetamist, et hoida ära suuremaid muresid. Ikka sooviks, et särts ja see miski, mida me inimeses imetleme, jääks püsima ega kaoks ka dementsuse avaldumisel. Selleks peame õppima inimest mõistma ka siis, kui ta mälu hakkab alt vedama ja oskused kaduma. Tema armastus aga ei lõppe, isegi kui ta enam lähedaste nimesid ei tea. Ka see koos veedetud aeg peaks olema ilus ning meeldejääv. Selleks on vaja kõigi abi, mõistmist ja tahet aru saada. Ka asutuses kliendiga töötades tuleb meeles pidada, et dementsus on midagi, mis lihtsalt on. Ennekõike on tegemist inimesega, tema kogemuste, mälestuste, oskuste, omaduste ja emotsioonidega. Sotsiaaltöötajad peavad mõistmist ja tuge suutma edasi anda ka lähedastele.

Rääkides tööst dementsusega inimestega, on peamine õpetussõna, et nendega ei maksa vaielda. Kui see selgeks saada, on kõik juba natuke kergem. Aitab ehk, kui enne hoolega mõelda, millega nõustuda, milles kaasa rääkida. Tuleb analüüsida, mis on valeinfo kinnitamise tagajärg. Kas kinnitamine kahjustab klienti või rahustab teda ja tekitab hea tunde? Kumb on olulisem? Mõtlen siinkohal tõesti selliseid asju, mille üle pole mõtet vaielda. Kui keegi ütleks sulle, et artiklit, mida just lugesid, ei ole päriselt olemas, kas ei ajaks vihale, kui täpselt tead olevat selle just läbi lugenud? Dementsusega inimeste jaoks on asjad, millest nad räägivad, täpselt sama tõepärased. Peame oskama nende maailmas orienteeruda. Nad on ikkagi meie inimesed, kes väärivad mõistmist ja austust.

Artikkel on avaldatud Euroopa Sotsiaalfondi TAT-i „Pikaajalise hoolduse kättesaadavuse ja kvaliteedi parandamine“ toel. 

Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö 3/2024.