Akadeemilise sotsiaaltöökoolituse kujunemine Tallinna Ülikoolis: retrospektiivne vaade

Taimi Tulva, Anne Tiko, Lauri Leppik

---

LÄHTEKS

Artikkel esitab tagasivaate sotsiaaltöö eriala kujunemisele Tallinna Ülikoolis kolmekümne aasta jooksul (1991–2021), toetudes dokumentatsioonile, sotsiaaltöökoolitust käsitlevatele artiklitele ning kolleegide ja vilistlaste meenutustele. Akadeemilise sotsiaaltöökoolituse kujunemist vaadeldakse ajas ja muutustes, mõistmaks seeläbi toimimisloogika suundumusi. Teadvustatakse, et olevikku saab mõista ja tundma õppida vaid minevikku tundes, mineviku üldistamisega seoses visandatakse tuleviku piirjooni. Juppi (2006) hinnangul võimaldab toetumine retrospektiivsele analüüsile käsitleda teemat paindlikult ja mitmekülgselt.

MÄRKSÕNAD

Akadeemiline sotsiaaltöökoolitus, sotsiaaltöötaja, sotsiaaltöö ajalugu, sotsiaaltöö eriala, bakalaureuse-, magistri- ja doktoriõpe, sotsiaaltööteadus

---

Sotsiaaltöö eriala teke taasiseseisvunud Eestis oli otseselt seotud ühiskondlike muutustega, mis tõid kaasa sotsiaalsete probleemide laiema tunnistamise ning ühtlasi vajaduse koolitatud sotsiaaltöötajate järele. Akadeemilise eriala arengut Tallinna Ülikoolis on oluliselt mõjutanud ülikoolis toimunud struktuurimuutused ja reformid.

Kolm sotsiaaltöökoolituse perioodi

Akadeemilise sotsiaaltöökoolituse kujunemisloos saab eristada kolme perioodi.

Esimene periood (1991–2007) hõlmab eriala algusaastaid. Esimesel õppeaastal (1991/1992) kureeris eriala toonase E. Vilde nim. Tallinna Pedagoogilise Instituudi (TPedI) pedagoogikateaduskonna koolieelse kasvatuse kateeder. Aastal 1992 muudeti instituut ülikooliks ning Tallinna Pedagoogikaülikooli (TPÜ) pedagoogikateaduskonnas moodustati sotsiaaltöö kateeder. Aastal 1993 loodi sotsiaalteaduskond ning selle koosseisus sotsiaaltöö osakond (1993–2007). Alates 2005. aastast kannab ülikool nime Tallinna Ülikool (TLÜ). Esimesel perioodil juhtisid eriala prof. Taimi Tulva (1991–2001) ja dots. Anne Tiko (2001–2004); sotsiaaltöö osakonna juhi ülesandeid täitis ka pikaaegne juhi abi, sotsiaaltöö teadusmagister Anneli Niinemets (2004–2007).

Teist perioodi (2008–2015) võib iseloomustada kui iseseisva instituudi aega, mil sotsiaaltöö eriala ja õppekavu korraldas TLÜ sotsiaaltöö instituut. Sel perioodil juhtisid eriala prof. Lauri Leppik (2008–2012) ja dots. Marju Medar (2012–2015).

Kolmandal perioodil (alates 2015) kureerib sotsiaaltöökoolitust TLÜ ühiskonnateaduste instituudi (ÜTI) sotsiaalkaitse suund. Suuna juht on prof. Karmen Toros.

Sotsiaaltöökoolituse juured on minevikus

Sotsiaaltöö eriala ja hoolekande ajalugu on Eestis veel suhteliselt vähe käsitletud (vt nt Kennik 1985; Leppik, E. 1995 ja 1997; Leppik, L. 1995; Kiitam 1998; Kõre 2018). Hiljutistest töödest väärib tähelepanu bakalaureusetöö esimestest sotsiaaltöötajatest (Orma 2021).

Ka akadeemilise sotsiaaltöö koolituse kujunemise lugu tuleb alustada kaugemast minevikust. Eesti Vabariigis (1918–1940) peeti oluliseks sotsiaalsfääri tugevdamist, milles märkimisväärne koht oli koolitusel. 1935. aastal alustas Eesti Naisliit (ENL) uuetüübilise kõrgema astme sotsiaalpedagoogilise iseloomuga Kodumajanduse Instituudi rajamist. Kooli põhiklass – kodumajandusala eriklass – alustas tegevust 1.08.1935 eesotsas juhataja kt Salme Massoga (1909–1990) ENL kutsekoolina (1935–1937). 1936/37. õa avati eriklassi baasil sotsiaalhoolekande haru, kuhu võeti õppima gümnaasiumi lõpetanud neide. ENL Kodumajanduse Instituudi (1937–1940) lõpetanud said kolme aasta jooksul kõrgema sotsiaaltööalase hariduse. Aastal 1936 nimetati kooli juhatajaks tuntud naisliikumistegelane Marie Reisik (s. Tamman, 1887–1940), kes juhtis ENLi ülalpeetavat eraõppeasutust kuni selle likvideerimiseni 7.08.1940 (Kennik 1985).

Üks paljudest instituudi väärikaist õppejõududest oli juristiharidusega sotsiaalnõunik Ella Kirsipuu (1898–1991), kes osales mitme seaduse väljatöötamises. Kirsipuu oli üks eestvedajaid lastekaitse ja hoolekandetöö korraldamisel Eesti Vabariigis (Leppik, E. 1997; Haavik jt 2006).

7. augustil 1940 avati instituudi baasil riiklik õppeasutus Sotsiaal- ja Kodundusinstituut, mille juhatajaks määrati Dagmar Jürgenson (1899–1983). Hakati koolitama sotsiaalassistente, lastekaitsetöötajaid ja dietolooge. Jätkus ka lasteaiakasvatajate ettevalmistamine. Koos nõukogude võimu kehtestamisega hüljati sotsiaalhoolduse põhimõtted ning nõukogude partokraatia lagundas instituudi 1.09.1950. Plaanis oli sotsiaalprobleemid juba eos hävitada, mistõttu ei peetud vajalikuks sotsiaaltöötajaid enam koolitada.

Instituudi lõpetanud sotsiaalassistendid täitsid pikka aega seda lünka, mis tekkis koolituses aastail 1951–1990. Nõukogudeaegses hoolekandes tehti tööd väikese palga eest, tulemuslikumalt siiski emade- ja lastekaitses (Tulva 1995). Sotsiaaltöötaja kui „ühiskonna arsti” tööd tegid sovjetiajal ka lähedaste erialade esindajad: arstid, õpetajad, juristid, psühholoogid. Inimeste heaolu tagamise eest seisid suuremad organisatsioonid, sh tehased, kolhoosid ja sovhoosid, kelle ülesanne oli toetada oma töötajaid igapäevaeluga hakkama saamisel.

Sotsiaaltöö kui professiooni taasteket mõjutas kasvanud vajadus sotsiaalhoolekande järele seoses elanikkonna sotsiaalmajandusliku olukorra järsu halvenemisega aastatel enne iseseisvuse taastamist. Sotsiaalametite loomisega alustati 1991. aasta sügisel. Vastava koolitusega töötajaid vajati sotsiaal- ja tervishoiuosakondades, haiglates, hooldekodudes, koolides, kinnipidamiskohtades ning mitmel pool mujal.

Sotsiaaltöö koolituse algus taasiseseisvunud Eestis

Akadeemilise sotsiaaltöökoolituse jätkamine pärast 41-aastast vaheaega sai võimalikuks 1991. aastal, mil sellega alustas E. Vilde nim. Tallinna Pedagoogilise Instituudi (TPedI) rektoraadi ettepanekul prof. Taimi Tulva. Sotsiaal- ja Kodundusinstituudi vilistlane (1946) ning sotsiaaltöökoolituse taasavamise toetaja Asta Kiitam (1923–2016) on kirjutanud: „On tunnustust vääriv, et Eesti Vabariigi taasiseseisvumise aastal taastati ka sotsiaaltööalane kõrgharidus Tallinna Pedagoogikaülikoolis. Mõistagi nõudis see tegijailt pinget, vaeva ja missioonitunnet. Ja selles asjas on hea märkida oivalist järjepidevust: Marie Reisik, Dagmar Jürgenson, Taimi Tulva.” (Kiitam 1998, 16).

Sotsiaaltöötajate erialast koolitamist kutsekeskhariduse õppekava alusel alustati juba 1990. aastal Tallinna Pedagoogikakoolis, hilisemas Tallinna Pedagoogilises Seminaris. 1991. aastal sai eriala nimeks sotsiaalpedagoogika (õppeajaga 3 a). Alates 1995. aastast tekkis seminaris võimalus omandada samal erialal rakenduskõrgharidus, aastatel 1998–2015 kandis eriala taas sotsiaaltöö nime.

Sotsiaaltöötajate koolitust arendati hoogsalt ka mujal: järgnevatel aastatel alustati sellega Tartu Ülikoolis (1992), Rakvere Pedagoogikakoolis / Lääne-Viru Rakenduskõrgkoolis (1992, praegune Tallinna Tehnikakõrgkooli teenusmajanduse instituut) ja Tartu Ülikooli Pärnu Kolledžis (1998).

Sotsiaaltöötajate ettevalmistamine koos teadusuuringutega lõi eeldused teaduspõhise sotsiaaltööpraktika kujunemiseks.

1991–2007: õppekava avamine ja algusaastad

Kõrgharidusega sotsiaaltöötajate koolitamise kasvuraskused

Ühiskond vajas sotsiaaltöötajat, kes aitaks probleemide küüsi sattunud inimestel leida uusi teid ja võimalusi ning pakkuda tuge probleemidest välja rabelemiseks. Ettevalmistused akadeemilise sotsiaaltöötajate koolitusega alustamiseks tehti 1990/91 TPedI rektori, prof. Rein Virkuse (1930–1998), pedagoogikateaduskonna dekaani prof. Eha Hiie (1937–2017) ja koolieelse kasvatuse kateedri juhataja prof. Taimi Tulva initsiatiivil ning sotsiaalminister Siiri Oviiri toetusel. Sotsiaaltöö eriala käivitamist meenutas Siiri Oviir järgmiselt: „Tolleaegse haridusministri Rein Loigiga leidsime ruttu ühise keele ja meele, ametnike hulgas leidus kõhklejaid. Sain teada, et minuga ühel lainel on tegutsemisvalmis prof. Taimi Tulva ja selle teadmisega sain rektor Rein Virkuse juurde minna, kellel polnud kõhklusi tulevase kateedrijuhi osas. Kaitsesime rahandusministeeriumis ja valitsuses teemat ning minu rahulolu oli piiritu.” (Tulva 2010, 34).

Ettevalmistused eriala avamiseks kestsid terve aasta: eriala õpetama asunud pedagoogikateaduskonna õppejõud tutvusid sotsiaaltöökoolitusega Soomes, Rootsis, Taanis ja Saksamaal ning kasutati ka sotsiaalassistentide koolitamise kogemusi möödunust. Tõhus tugi tuli kolleeg Tiiu Petersonilt (1941–2014), kes sukeldus innukalt uue õppekava loomisesse ja otsis võimalusi praktikate korraldamiseks.

Tookordne dekaan Eha Hiie meenutas eriala loomise algust: „Pedagoogikateaduskonna rüpes tuli hakata tegema ettevalmistusi uue eriala avamiseks, õppejõudude kaadri kujundamiseks, uuele erialale vastava teadustöö korraldamiseks, välissuhete arendamiseks, õppekavade loomiseks.” (Tulva 2010, 35).

Õppekava koostati kolleegide, praktikute ja väliskolleegidest konsultantide toel. Domineeris eestikesksus ja arusaam, et iga rahva kultuur on erinev ning sotsiaaltöö juured on sotsiaal- ja kultuuriantropoloogias. Usuti, et tulevastel sotsiaaltöötajatel on vaja tundma õppida sotsiaalsete suhete olemust ja osata analüüsida ühiskonna toimimist, norme ning väärtusi; mõistagi sotsiaaltöö, aga ka sotsiaalpedagoogika teooriaid ja meetodeid ning nende rakendusvõimalusi.

Bakalaureuse tasemel õppekava avati sügisel 1991 TPedI-i pedagoogikateaduskonnas sotsiaalpedagoogika nime all. Erialale võeti vastu 22 noort, neist viis noormeest. Õppima asusid nad juba taasiseseisvunud Eestis. Rühma hakkas kureerima Lauri Leppik. Õppeaeg nagu teistelgi erialadel neli aastat. Konkurss erialale oli juba esimesel vastuvõtuaastal TPedI-i suurim, kuus noort kandideeris ühele kohale[1]. See näitas ilmekalt noorte huvi ühiskonnas toimuva vastu, mis motiveeris õppima sotsiaalteadusi, sealhulgas sotsiaaltööd.

Lauri Leppik meenutab: „Esimesest vastuvõtust sotsiaaltöö erialale on jäänud üpris eredad mälestused värvikatest, terava mõtlemise ja ambitsiooniga noortest inimestest. Kuna konkurss õppekohtadele oli suur ja väga hea keskkooli lõputunnistusega kandidaate palju, ei oleks noormeestel sisuliselt tekkinud võimalust. Tuleb tunnistada, et vastuvõtukomisjon kasutas toona kuigivõrd positiivset diskrimineerimist, tuginedes seisukohale, et tärkav eriala vajab naisjõu kõrval ka mehi. Kahjuks esimese rühma noormeestest keegi nominaalajaga lõpetamiseni ei jõudnud, ent Indrek Juss kaitses paarkümmend aastat hiljem magistrikraadi ning tegutseb nüüd SOS Lasteküla programmijuhina.”

Põhilise õppima asumise motiivina tõid sisseastujad välja soovi aidata hättasattunud inimesi ning tahte omandada selleks teadmisi ja oskusi. Mõned tõid siiski välja ka vajadust käivitada ühiskondlikke muutusi ja nägid kaugemaid perspektiive. Näiteks avaldas Signe Riisalo juba sisseastumiskatsetel (1992) soovi saada ministriks, mis tal pea 30 aastat hiljem sotsiaalkaitseministri ametisse asudes õnnestuski.

Õppekava kavandati laiapõhjalisena. Sellesse kuulusid sotsiaalpedagoogika; sotsiaaltöö teooria ja metoodika; kasvatusteaduse alused; psühholoogia; sotsioltöö ja meedia; filosoofia; laste, puuetega inimeste ja eakate hoolekanne; arvutiõpe; hoolekande praktikad; võõrkeel; sotsioloogia; sotsiaalpsühhiaatria; sotsiaaltöö õiguslikud alused; keskkond ja tervis; demograafia alused; Eesti aja- ja kultuurilugu; eetika. Erikursuste kaudu süvendati põhiainete õpet, süvendati põhiainete õpet, mida vahendasid  L. Kusma, S. Karro, V. Ranniku, J. Uibu jt.

Õpetasid valdavalt pedagoogikateaduskonna, aga ka teiste teaduskondade ning teiste ülikoolide õppejõud: A. Tiko, L. Leppik, T. Tulva, K. Kutsar, S. Oviir, K. Koger, S. Väljataga, P. Pints, K. Katus, M. Kreegipuu, A. Aarelaid, A. Albert, I. Lilleorg jt. Lisandusid lepingulised, eriala praktikat tundvad spetsialistid V. Neare, M. Koel, E. Tomberg, A. Liiv jt. Uurimistöö metoodikat ja eetikat vahendas J. Veimer.

Sotsiaaltöö teooriat ja metoodikat lugesid alguses Soome õppejõud ja paaril esimesel aastal oli tudengitel võimalus soome keelt õppida. Erikursuse raames õpetati ka erialast inglise keelt, kuivõrd toona polnud sisseastujatel veel nii head võõrkeeleoskust nagu nüüd.

Taimi Tulvale meenub: „Alustamine oli keeruline ja vaevarohke, vajasin koostöötahtega mõttekaaslasi ja uute ideede genereerijaid. Tööle tuli aastase erialase töökogemusega noor õppejõud Lauri Leppik, kes oli hiljuti saanud matemaatika õpetaja hariduse. Ta pühendus tarmukalt õppetööle ning tõlkis soomlastest õppejõude, nagu hiljem tegid ka seda Anne Tiko ja Krista Suislepp. Uued teemad pakkusid noorele kolleegile rohkelt avastamisrõõmu. Laurist kujunes teadusmagister ja doktor, Eesti sotsiaalpoliitika arendaja ning tunnustatud õppejõud.”

Nähtav tugi kogu õppeprotsessi kaasajastamisele tuligi Soomest ja selle kaudu oli võimalik paotada uks Euroopasse ning kaugemalegi. Kohe esimesel aastal tuli sotsiaaltööd õpetama Tampere Ülikooli õppejõud prof. Mikko Mäntysaari ning sotsiaalpoliitikat samast ülikoolist prof. Jorma Sipilä, kellest peagi sai Tampere Ülikooli rektor. Üheks õppeaastaks (1993/94) tuli külalisprofessorina sotsiaalpoliitikat õpetama prof. Matti Mikkola Helsingi Ülikoolist, kes aitas kaasa ka sotsiaalhoolekande seaduse loomisele ning sotsiaalvaldkonna arendamisele.

Eriala õpetamiseks puudus õppekirjandus ja seda tuli kohe looma hakata.

Ajavahemikul 1992–2010 olid eriala õppejõud kirjutatud või koostatud 36 väljaannet (juhendid, monograafiad, konverentside materjalid, teadusartiklite kogumikud jne) üliõpilaste õppe- ja teadustöö tarvis.

Sotsiaalministeeriumi arenduskeskus (juht M. Priske) toetas aastatel 1992–1994 sotsiaaltööalaste vihikute väljaandmist. „Sotsiaaltöö küsimusi” avaldati viies väljaandes, mis refereerisid Soome ekspertide artikleid sotsiaaltöö tuumküsimustest: I, III ja V osa koostas T. Tulva, II osa sotsiaaltöö teooriatest M. Mäntysaari (1993) ja IV osa sotsiaalpoliitika alustest J. Sipilä (1994).

Tolleaegne õppejõud Signe Väljataga meenutab, et sotsiaaltöö õpetamise algusaastad olid huvitavad ja täis entusiasmi: „Taimi ettepanekul viidi sisse kaasaegse eesti keele lühikursus, sest kantseliit vohas nii ajakirjanduses kui ka üliõpilaste kõnepruugis. Hakkas tegutsema ka terminoloogiakomisjon, mis püüdis ennetada juhuslike terminite kinnistumist ja õigeaegselt välja pakkuda sisuliselt ja keeleliselt täpsemaid vorme.”

Probleemiks kujunes tehniliste vahendite muretsemine; puudust tunti isegi paberist, mida siis saatis abi korras üks kogudus Saksamaalt. Nappis kirjutusmasinaid. Töötajad muretsesid endale kohvermasina, arvutid tulid alles 1990. aastate lõpus. Soomlased polnud ilma grafoprojektorita valmis töötama. Tehnilisi vahendeid annetasid välismaised kõrgkoolid Soomest ja Rootsist, aga ka sealsed asutused ja üksikisikud. Nii näiteks hangiti tollase Forssa Ametikõrgkooli rektori Liisa Tiilikkala toel vajalikke seadmeid, erialast kirjandust ning toetati õppejõududele täienduskoolituste korraldamist Soomes[2]. Tiilikkala õppis isegi selgeks eesti keele, et vastastikune suhtlus toimiks sujuvalt.

Alates 1992/93. õa sai õppekava nimetuseks sotsiaaltöö ning pedagoogikateaduskonnas asutati sotsiaaltöö kateeder. Sidemed välisülikoolidega tihenesid ja süvenes noorte huvi sotsiaaltöötajaks õppimise vastu. Sügisest 1992 oli kateedri koosseisus eriala õpetamas viis õppejõudu: T. Tulva, K. Koger, A. Tiko, S. Oviir ja K. Suislepp. Lauri Leppik siirdus erialasele täiendusele Ameerika Ühendriikidesse. Välisõppejõud ja praktikud õpetasid eriala tunnitasu alusel. Õppejõudude kaadri kujundamine oli vaevarohke ja pingeline, mitmed alustanud ei suutnudki koormusele vastu pidada ja lahkusid.

Taimi Tulva: „Anne Tiko on ainuke õppejõud, kes on sotsiaaltöö eriala juures olnud 30 aastat, algusest kuni 2021. aastani. Tiko on olnud kauaaegne bakalaureuse õppekavade juht, tarmukas lõputööde juhendaja ning täienduskoolituste korraldaja. Anne Tiko arendas välja eetika ja inimkäsituse suuna bakalaureuseõppes.”

Aastal 1993 loodi ülikoolis sotsiaalteaduskond (dekaan prof. Mati Heidmets), kuhu kuulus ka sotsiaaltöö kateeder. Taimi Tulva, kes seni juhtis eriala koolieelse pedagoogika professorina, valiti sotsiaaltöö professoriks. Kateedris tekkis sotsiaaltöö ja sotsiaalpoliitika õppetool, avati lastekaitse lektoraat ning loodi sotsiaaltöö täienduskoolitus- ja teaduskeskus. 1993/1994. õa alustati magistriõppega. Esimeseks teadusmagistriks sai 1993. aastal eksternina kaitsnud dr Anti Liiv.

Esimeste lendude tudengid olid kõrgete ootustega, kuid kõiki taotlusi ei olnud finantsiliselt nõrgal järjel oleval ülikoolil võimalik realiseerida. Näiteks sooviti kohtumisi peaminister Mart Laariga, sotsiaalminister Marju Lauristiniga, kuulata lektoreid lisaks Soomele ka teistest Põhjamaadest ning Kesk-Euroopast, saada praktikat mujalgi kui Soomes. Oli toetav, et tookordne õppeprorektor dots. Madis Lepik kohtus korduvalt tudengitega, selgitas ülikooli võimalusi ja aitas lahendada olmeprobleeme. Eesti hoolekanne oli alles kujunemas ning külastused tolleaegsetesse hoolekandeasutustesse kujunesid tudengitele sageli šokeerivaks. Siiski õnnestus esimese lennu tudengitele tänu Soome Sotsiaaltöötajate Liidu toele (tookordne tegevjuht Marjatta Pakarinen) korraldada kuuajaline praktika Soomes.

Esimesed aastad olidki erakordselt valulised. Esimese lennu õpiaastad langesid perioodile 1991–1995, mil ühiskonnas toimusid sügavad muutused. Eesti akadeemiline sotsiaaltöökoolitus ehitati üles praktiliselt nullist, peamiselt oma ülikooli õppejõudude ning teiste riikide kogemuste toel. Lääne kogemusi ja töömeetodeid ei kopeeritud, vaid kohandati Eesti oludele. Õppejõud kohanesid uute tingimustega, asusid koos tudengitega õppima ning ennast täiendama. Selleks leiti võimalusi nii Põhjamaades kui ka Kesk-Euroopas.

Aastal 1995 lõpetas sotsiaaltöö esimene lend. Valmis 15 ajakohast ja sisukat lõputööd. Nii näiteks uuris Irena Ränkel Raplamaa sotsiaaltööd, Kristiina Kaubisch lapsendamist, Katrin Rändvee turvakodude tööd, Annika Veigel teismeliste tüdrukute seksuaalkäitumist, Katrin-Maia Belova naiste kuritegevust. Esimese lennu lõpetajad meenutavad ülikooliaastaid positiivses võtmes. Kolm aastat pärast lõpetamist (1998) kirjutas Urve Siipsen kateedri päevaraamatusse järgmist: „Ma olen õnnelik, et lõpetasin sotsiaaltöö eriala esimese lennu. Need õpinguaastad karastasid mind ning viljad küpsevad kogu elu. Olen saanud inimeseks ning suur osa on selles sotsiaaltöö osakonnal.” (Tulva 2010, 46). Eriala esimese lennu lõpetajatest kolm (Piret Tenno, Kristiina Salong, Anu Jänes) kaitsesid hiljem sotsiaaltöös magistrikraadi. Kaks lõpetanut töötavad USA-s, kaks Soomes, üks Rootsis.

Sotsiaaltöökoolituse mõjutusi Eestist, Soomest ja kaugemalt

Õppereisid Soome avardasid arusaamu sotsiaaltöö ja hoolekande nüüdisaegsest olemusest. „Õppejõudude koolitamiseks pakkusid abi Soome kolleegid. Taimi Tulva moodustas õppejõududest rühma, kellega koos viibisime kahel suvel (1992, 1993) Soome sotsiaaltöökoolituse eestseisja Marjatta Eskola talus Talviaises, kus Soome sotsiaaltöö ja sotsiaalpoliitika professorid Anneli Pohjola, Synnöve Karvinen, Mirja Satka ja Riitta Granfelt oma kogemusi jagasid ja sotsiaaltöö tuumküsimusi avasid. Marjatta on olnud keskne persoon Soome sotsiaaltöötajate koolitamise algatamisel 80-ndatel. Järgmisel suvel koolitati meid Helsingi Ülikooli täiendkoolituskeskuses,” meenutab Anne Tiko.

Õppejõud said täienduskoolitusi nii kodu- kui ka välismaal, korraldati seminare ja konverentse. Rahvusvahelisel seminaril Arbaveres (1993) toodi välja eri õppeasutuste vaateid sotsiaaltöökoolitusele, arutleti praktika osatähtsuse üle koolituses. Teatud erisused tulid esile Tallinna ja Tartu koolkonna vahel. Tallinnas orienteeruti laiapõhjalisele klienditööle n-ö rohujuuretasandil ja otsiti paindlikke klientide abistamise viise, toetudes kasvatusteadustele. Seevastu Tartu Ülikooli esimesed sotsiaaltöö õpetajad olid hariduselt psühholoogid ja sotsioloogid (Strömpl jt 2017), mis mõjutas ka nende vaateid sotsiaaltöö koolitusele. Näiteks Henn Mikkin avaldas tookord arvamust, et sotsiaaltöö bakalaureuse- ja magistriõppele võiks järgneda 2,5-aastane teraapiakoolitus (1993, ref Pohjola jt 1995).

Taimi Tulva mõtiskleb: „Sotsiaaltöökoolituses on kaks igivana probleemi. Esimene seisneb teooria ja praktika suhetes. Teine on küsimus sotsiaaltöö kui integreeritud eriala eripärast, et see säilitaks teiste teadusalade teadmiste kasutamisel oma fookuse. Seega seisneb küsimus ametiidentiteedis, milles peegeldub sotsiaalmajanduslik, ühiskondlik-poliitiline ning ajaloolis-kultuuriline tegelikkus.”

Koostöös Henn Mikkiniga arutati esimestel aastatel regulaarselt õppekavasid, käidi konverentsidel ja täienduskoolitustel. Magistritööde kaitsmiskomisjonide töös osales Mikkini kõrval ka Dagmar Kutsar, kes luges tudengitele nõustamise psühholoogiat.

Eriala kujundamisel tuli märkimisväärne teoreetiline abi väliseestlastest sotsiaaltöö asjatundjatelt nii Rootsist (Valda Loorents, Wiia Puhm) kui ka Kanadast (Peeter Kiviloo, Robert Kreem). Lääne sotsiaalteadlased koostasid Robert Kreemi eestvõttel eestikeelse sotsiaaltöö käsiraamatu (Kreem 1995), millest sugenes kõigile eriala õppuritele oluline abi.

Lapi Ülikooli õppejõu prof. Kyösti Urponeniga kohtus Taimi Tulva Soomes, Seinajoe konverentsil 1993. aastal. Räägiti palju Eesti sotsiaaltöö eriala arengust. Urponen ütles veenvalt, et teil ei tule midagi välja, kui keegi teist ei saa sotsiaaltöö doktoriks, omamaks seeläbi väljavaadet eriala edendamiseks. Tekkis doktorantuuri võimalus Lapi Ülikoolis ja kuna Tulva juba oli kasvatusteaduste kandidaat, siis sai ta sotsiaaltöö doktorantuuri läbida lühema ajaga.

„Doktoritöö sai kaitstud 1995. a Lapi Ülikoolis, Soome kolleegide juhendamisel Eesti empiirika baasil. Vajalikku abi nendel keerulistel aegadel pakkus Lapi Ülikool. Kolm aastat (1993–1995) tuli sõita oma põhitöö kõrvalt, eriala juhtides, Tallinna ja Rovaniemi vahet, kasina toega koduülikoolist, kuna võimalusi nappis. Selleks kõigeks kulus tohutult energiat,” meenutab Taimi Tulva

---

Prof. Kyösti Urponen on olnud omaette nähtus Eesti sotsiaaltöökoolituse ajaloos. Ta tuli õpetama külalislektorina poole koormusega ja Soomega võrreldes madalama töötasu eest. Seda saab pidada lihtsalt altruistlikuks missioonitööks. Urponen jäi 11 aastaks (1994–2005) õpetama sotsiaaltööd, sotsiaalpoliitikat ja uurimistöö metoodikat. Tänutäheks tema panustamise eest õpetamisse ning õppekavade arengusse ja teadustöösse nimetati Kyösti Urponen 1997. aastal Tallinna Ülikooli audoktoriks.

---

Alates 1993. aastast on eriala arengut mõjutanud prof. Malcolm Payne, kes kuulus Urponeni teadusvõrgustikku. Payne on esinenud tudengitele ning nõustanud eriala kujunemist. „Sotsiaaltööd peaks arendama lokaalselt, tulenevalt kohalikest traditsioonidest ja uskumustest. Eesti annab Ida-Euroopa maade sotsiaaltöö kontseptsiooni olulise panuse,” lausus Malcolm Payne 1998. a üliõpilaskonverentsil (Tulva 2010, 78).

Sotsiaalministeeriumi koolituskeskus aitas kaasa Payne’i poolt koostatud sotsiaaltöö teooria aluseid käsitleva põhiõpiku tõlkeväljaande ilmumisele (Payne 1995). See õpik on olnud aluseks eriala õpetamisel enam kui paar aastakümmet. Kuivõrd nüüdseks on sotsiaaltöö Eestis kinnistunud akadeemilise teadusalana, siis oleks lähimatel aastatel ootuspärane eestikeelse originaalõpiku koostamine.

Esimestel õpetamise aastatel kuulus õppejõudude hulka hilisem sotsiaaltöö teadusmagister Kersti Põldemaa, kes leidis õppejõududele mitmeid võimalusi täienduskoolitusteks välismaal. Sotsiaalministeeriumi peaspetsialist Eha Leppik, kes juhtis ministeeriumis eakatega tehtavat tööd, toetas kõigiti koolitust ühenduses sotsiaaltöö arendamisega ja vahendas tudengitele hoolekande ajalugu käsitlevaid teemasid ning aitas kaasa konverentside ja praktika korraldamisel.

Esimene üle-eestiline sotsiaaltöötajate uuring ja pädevuskoolitus

Eesti ühiskonna murranguperioodi sotsiaaltööd ja sotsiaaltöötaja töö sisu ning kuvandit analüüsiti T. Tulva eestvedamisel 1992–1994, mil tehti üle-eestiline kõikne uuring, selgitamaks sotsiaaltöö kujunemist ja sotsiaaltöötaja probleeme kohtadel. Küsitleti kõiki Eesti sotsiaaltöö tegijaid, keda 1994 I kvartalis oli 300, neist vastas 255. Avatud küsimused moodustasid küsimustest poole ja nende kaudu saadi põhjalikumat infot respondentide arusaamadest. Uuriti sotsiaaltöö tegijate ametinimetusi, haridustausta, töö sisu, hinnanguid koolitusele ja selle vajadusele jm (vt ka Ränkel 1995). Uuringu põhjal valmis doktoritöö ning mitmeid väljaandeid (Tulva 1995b, Tulva 1995c, Tulva 1996a).

Vajadus koolitatud sotsiaaltöötajate järele kasvas ja koolitust tuli korraldada laiahaardeliselt: „Ilma kutselise sotsiaaltöötajata pole kliendi kaitset ... Sotsiaaltöötajad on seega teatud mõttes ühiskonna südametunnistus.” (Mäntysaari 1993, 29).

Esimestel aastatel said praktikud lähtuda oma töös valitsuse määrustest ja juhenditest, sotsiaalhoolekande seadus jõustus alles 1995. aasta aprillis. Selle kohaselt võisid erialal töötada üksnes erialase kõrgharidusega töötajad[3]. Sotsiaaltöötajatena asus iseseisvuse taastamise järel tööle põllumajanduses aset leidnud reformide tõttu tööta jäänud inimesi, aga ka teiste erialade esindajaid, kes vajasid ümberõpet. Sotsiaaltööd tegid endised agronoomid, zootehnikud, metsanduse spetsialistid, raamatupidajad, sekretärid, kokad, aga ka lastekaitseinspektorid, õpetajad, endised komsomoli- ja parteitöötajad. Uurimusest selgus, et kasutusel oli ligi 50 eri ametinimetust. (Tulva 1996).

TPÜ-s loodi võimalus praktikutest sotsiaaltöötajate ümberõppeks, mis toimus pädevuskoolituse nime all. Koolitus (80 AP) kestis kaks aastat tsükliõppena ning riigieelarveväliselt. Aastatel 1992–1994 võeti vastu mistahes teise kõrgharidusega sotsiaaltöö tegijaid. Sotsiaaltöötaja kutsepädevuse ning teise kõrghariduse sotsiaaltöö erialal omandas 75 töötajat. Valmisid lõputööde kogumikud (1994a, 1995a).

Eve Laos, tollane Lihula linna sotsiaalnõunik ja esimese lennu lõpetaja mäletas õppimise ja töö algusaastaid selliselt: „Esialgu olime ju kõik iseõppijad, koostasin nimekirju, võtsin arvele kõik pensionärid, invaliidid ja paljulapselised pered. Paljusid asju, mida kuulsime, ei saa otseselt üle kanda, vaja on arvestada kohalikke olusid. Palju oli välislektoreid Soomest, kuulasime tõlgi vahendusel, pärast purssisime juba ise ka … Olime nädal aega Soomes, nägime lastekodusid, varjupaiku, hooldekodusid ja päevakeskusi … mingisuguse suuna ja laengu me alati saime. Oma praegust tööd ei vahetaks millegi muu vastu.” (Tulva 1996b, 88–93).

Õpinguaastaid meenutas ka dr Ilmar Merisalu, toona Kadrina valla sotsiaalabi ameti juhataja: „Olen ametilt arst. Kuna hakkasin sotsiaaltööd tegema, tuli ka õppima hakata. Olen suur alternatiivmeditsiini pooldaja ja tahan selle sotsiaaltööga ühendada.” (Veldi 1994, 8)

Hoo sai sisse täienduskoolitus Viljandimaal tänu praeguse Riigikogu liikme ja tookordse eriala spetsialisti Helmen Küti initsiatiivile. Täienduskoolitusi korraldati ka teistes maakondades, sealhulgas raamatukogutöötajatele ja õpetajatele, aga ka sotsiaalpedagoogidele.

Sotsiaaltöö õpetamise algusaastatel oli väga suure tähendusega lastekaitsetöötajate täienduskoolitus, mida viidi ellu koos Soome õppejõududega sotsiaalministeeriumi tellimusel ja mille läbis kokku 40 lastekaitsetöötajat (1994–1995). Lastekaitsjatel puudusid eraialateadmised ja nappis oskusi, samas probleemid laste ja peredega üleminekuperioodil kasvasid ja teisenesid, muuhulgas vajasid hoolt ja tähelepanu tänavalapsed.

Eri õppesuunad ja nende eestvedajad 1990. aastatel

Tasemeõppe õppekavasid pidevalt arendati ning 1990. aastate teiseks pooleks olid need võrreldes algusaastatega juba tublisti täienenud. Eksperdid, eriti Soome kolleegid, pidasid õppekavu õnnestunuks, viidates küll täiustamise vajadusele, kuid hinnati seda, et õppekavad pole mujalt kopeeritud ja et on loodud võimalusi valikaineteks. „Selleaegsetes õppekavades oli maksimaalselt kõike vajalikku just selles ajas. Kindlasti ei saanudki alguses kõikvõimalikku teadmist pakkuda, ühiskonna areng oli nii kiire. Pidev õppekavade muutmine oli loomulik, et vastata elu nõudmistele,” selgitab Tiia Tamm, eriala kauaaegne õppejõud.

Sotsiaaltöö bakalaureuseõpe kestis kuni 2002. aastani neli aastat (160 AP), vastu võeti üliõpilasi nii päeva- kui ka kaugõppesse. 2005. aastal võrdsustati vastavalt valitsuse määruses sätestatule (RT I 2005, 32, 241) sisseastunutele omistatud bakalaureuse kraad magistrikraadiga. Sotsiaaltöö teadusmagistri õppekava (80 AP, sellest magistritöö maht 40 AP) alusel on ajavahemikul 1993–2002 sisseastunutele ülikoolis omistatud 59 teadusmagistri kraadi.

Tiia Tamm tuli ülikooli tööle erialase töökogemusega 1997. aastal. Ülikoolis õppis ta sotsiaaltöö eriala bakalaureuse- ja magistritasemel, kaitses magistritöö 1998 ja doktoritöö akadeemiku P. Ruohotie juhendamisel ametikasvu ja professionaalsuse teemal Tampere Ülikoolis 2010 (Tamm 2010a, 2010b). Ühtlasi koostas Tamm uue õppeaine „Ametikasv ja professionaalsus” programmi, õpetas seda ainet aastaid ja tudengid pidasid ainet väga vajalikuks. Tamm kirjutas ka ainekohase õpiku (Tamm 2008a) ning avaldas mitmeid teemakohaseid kirjutisi (Tamm 2005, Tamm ja Tiko 2005).

Üheks tähtsaimaks sotsiaaltöö osaks on alati peetud eetikat, seost humanismi ja demokraatiaga. 1997. aastal ilmus sotsiaaltöö õppejõu Anne Tiko ja filosoof Peeter Pintsi õppevahend „Inimkäsitlused ja eetika sotsiaaltöö lähtekohana”, mis kinnistas ka Eestis teadmise, et sotsiaaltöötaja inimkäsitusse kuulub kindlalt arusaam inimesest kui väärtusest (Tiko ja Pints 1997). Selle õppevahendi lisas oli toodud esimene eetikakoodeksi projekt[4].

Üha selgemalt mõisteti seda, et sotsiaalpoliitika annab sotsiaaltööle orientiirid ning sekkumise vaatenurga. Sotsiaalpoliitika seisu hindas seda üliõpilastele õpetanud Lauri Leppik 1996. aastal üleminekuna lapsepõlvest noorusaega, kus küsimus eneseteadvusest ja iseolemisest muutub üha aktuaalsemaks (Leppik 1996).

Praktika koordineerimisse ja sellealase süsteemi loomisse on panustanud Tiiu Petersoni ülikoolist praktilisele tööle (turvakodusse) lahkumise järel aastatel 1996–2002 teadusmagister Indira Viiralt, kes sai sellealase väljaõppe Soomes, kus omandas ka tegevusterapeudi kvalifikatsiooni. Aastast 2002 jätkas praktikaõppejõuna Helena Angerjärv[5].

Sotsiaaltöö õiguslikke aluseid õpetas 12 aastat Siiri Oviir. Õpetati lugema seadusi ning neid tõlgendama.

Aastal 2005 hakati kord aastas edukatele magistrantidele välja andma Siiri Oviiri nimelist stipendiumi, mida rahastas Siiri Oviir ise. Aastatel 2005–2009 pälvisid Siiri Oviiri stipendiumi suuruses 20 000 krooni Mare Leiger, Helika Saar, Kristiina Raud ja Maire Grossmann.

Tervishoiu ja sotsiaaltöö koostoimimist peeti väga oluliseks. Tervishoiualast sotsiaaltööd käsitlevaid aineid õpetas paaril esimesel aastal dr. Tiiu Meriloo, hiljem dr. Kuulo Kutsar (1994–1997) ja dr. Adik Levin (1997–1999). „Emade ja laste kaitse oli õppeaine, mida õpetasin. Loengutes püüdsin edastada üliõpilastele tõelisi väärtushinnanguid, mis olid seotud meid ümbritseva loodusega ja kõikides loengutes toonitasin, et kõigepealt tuleb kaitsta last, tema õigusi ja vajadusi, ja nii saab kaitsta ema kui ka isa õigusi. Üliõpilastele püüdsin sisendada, et poliitilised ja majanduslikud huvid on alati teisejärgulised,” meenutab dr Levin.

Erialale tulid õppima sotsiaalala töötajate kõrval ka tervishoiutöötajad, kes pidasid sotsiaaltöö alal kõrghariduse omandamist oluliseks[6]. 2004. aastal ilmus magistrantide lõputöödest kogumik „Õendus ja sotsiaaltöö”.

„Nii kutseõpe, sotsiaaltöö bakalaureuse- kui ka magistriõpe olid mulle vajalikud, et oskaksin ühendada tervishoiualast haridust ja sotsiaaltööd, näha nende vahelist silda. Õpingud ülikoolis lõid tugeva aluse jätkamiseks Tampere Ülikooli doktoriõppes, kus kaitsesin doktorikraadi terviseteaduses aastal 2018,” kinnitab Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli rektor Ülle Ernits, kes õppis ülikoolis aastatel 1992–2001.

„Meeldiv on tõdeda, et mitmest tudengist on sirgunud tunnustatud spetsialistid tervishoiu sotsiaaltöö erialal, kes jagavad oma teadmisi ja kogemusi,” nimetas sotsiaaltervishoiu kauane õppejõud Ene Lausvee, kes töötas ülikoolis 1997–2019. Eriala üliõpilastele vahendas tervishoiualast sotsiaaltööd ka pikaaegne diakooniahaigla sotsiaaltöötaja Katrin Raamat.

Õppejõudude tööd toetas eriala algusaastatest alates kuni tänaseni õppenõustaja Marika Voogre ja juhiabi Anneli Niinemets (1993–2004). Nad on olnud oma töös väga korrektsed ja täpsed ning saavutanud tudengitega hea kontakti. Osakonnal oli oma erialaraamatukogu, mida juhtis Andres Rohtla, kes pakkus tudengitele lõputööde koostamisel ka andmetöötluses oskuslikku abi.

Teadus- ja arendustegevus

Et Taimi Tulvast sai Eesti esimene doktorikraadiga sotsiaaltöö teadlane, lõi see eelduse doktoriõppekava avamiseks, mis sai teoks 1997. aastal. See oli esimene sotsiaaltöö doktoriõppekava Baltimaades.

Eriala aitas kinnistada ajakirja Sotsiaaltöö loomine 1997. aastal. T. Tulva koos V. Parvega on kuulunud algusest peale ajakirja toimetuse kolleegiumi koosseisu, paljud ülikooli õppejõud ja üliõpilased on kirjutanud ajakirja artikleid ning kasutanud ajakirja õppetöös.

Kakskümmend viis aastat tagasi arenes koostöö MTÜ Lastekaitse Liiduga, mis toetas erialase õppekirjanduse ja konverentside teadusartiklite kogumike väljaandmist, ning konverentside korraldamist. Aktiivset koostööd toetas tookordne juht Alar Tamm, aga ka talle eelnenud Erki Korp, kes mõlemad omandasid sotsiaaltöö erialal magistrikraadi.

Regionaalpoliitiliselt oli oluline Tallinna Ülikooli Rakvere Kolledži avamine aastal 1999, kus valmistati teiste erialade kõrval ette ka sotsiaaltöötajaid. Sotsiaaltöötajate ettevalmistamine lõpetati 2008. a-l ja 2008/2009 alustati sotsiaalpedagoogide koolitamist. Õppekava oli ainuke selle valdkonna BA õppekava Eestis. Mõlemat õppekava kureeris Marje Lepanen. Koolitamisel osalesid innukalt ülikooli õppejõud. Ellu viidi ka ühiseid rahvusvahelisi projekte, laiema kandvusega omastehoolduse teemal[7].

Sisukaks kujunes koostöösuhe Soome õpetus-, kasvatus- ja koolitusühendusega (Okka säätio), mille tegevjuhiks (1997–2010) oli kasvatusteaduste doktor Kimmo Harra. Korraldati ühiskonverentse ja koolitusi. Soome kolleegide ja TLÜ sotsiaaltöö osakonna koostöös ilmus kaks soomekeelset teaduskogumikku, kus olid artiklid nii Eesti kui ka Soome kolleegidelt. Nii saime oma teadustulemusi tutvustada ka Soomes. Raamatuid on Soome ametikõrgkoolides kasutatud õpikutena, kuna uurimuslikud artiklid avavad probleeme mõlema maa vaatenurgast lähtudes (Tulva, toim. 2005b; Tulva, toim. 2007).

Erialakoolituse esimese kümnendi jooksul kujunesid teadussuunad, mis toetasid eriala arengut, kaasati üliõpilasi ja arenes üliõpilasteadus. Analüüsiti sotsiaaltöö arengut eri perioodidel, klienditöö iseärasusi, lastekaitsepoliitikat ning eakate toimetulekut. Ametikasvu ja professionaalsuse teemat on kestvalt fookuses hoitud, seda ka rahvusvaheliselt (Tulva ja Pihlak 2001, Tulva 2005a, Tamm 2005).

Aja jooksul olid magistriõppekavad muutunud, nagu ka nende eest antavad ainepunktid. Pärast teadusmagistri õppekavade sulgemist töötati lühikest aega kutsemagistri õppekava järgi. 2001/2002. õa anti kutsemagistri õppekaval võimalus erialasiseselt spetsialiseeruda: gerontoloogias, laste- ja noorsootöös ning sotsiaaltervishoius. Hiljem on spetsialiseerumist laiendatud ka psühhiaatrilise sotsiaaltöö, kriminaalpreventsiooni ning rehabilitatsiooni suunal.

Kõrgharidusreform ja Bologna deklaratsiooni (1999) põhimõtted tõid kaasa rea muudatusi eriala õppekavades. 2002/2003. õa toimus üleminek 3+2 süsteemile, avati rakendusliku sotsiaaltöö ning lastekaitse ja sotsiaalpedagoogika avatud magistriõpe. Viimane suund on olnud kestvalt väga populaarne. Õppekava kauaaegne juht, dots. Mare Leino on uurinud valdkonda oma doktoritöös. Mare Leino on Eestis ja rahvusvaheliselt tunnustatud sotsiaalpedagoogika teadlane ja eriala arendaja, kelle kirjutatud raamatud ja teadusartiklid on inspireerinud nii üliõpilasi kui ka praktikuid. Suuna väljaarendamisse panustas täie energia ja vastutustundega ka vilistlane ja kauaaegne õppejõud Anu Leppiman, kes kaitses nii oma BA kui ka MA kraadid Tallinna Ülikoolis ja doktoritöö nii koduülikoolis kui ka Lapi Ülikoolis (Soome).

Prof. Airi Värnik liitus osakonnaga 2007. a kui vaimse tervise professor, orienteerudes doktoriõppe suunale, ent panustades ka magistrantide koolitusse. Kõrgelt hinnatakse A. Värniku panust teadustegevusse ja doktorantide juhendamisse.

Eriala õppejõud (Leino, Medar, Tulva, Leppik) on olnud alates 2004. aastast aktiivselt tegevad rahvusvahelistes õppekavade akrediteerimiskomisjonides Lätis, Leedus ja Soomes, juhtides ka komisjonide tööd. See on andnud uusi impulsse erialase õppe- ja arendustegevuse sisukamaks muutmisel.

Sotsiaaltöö õppes peeti sajandivahetusel oluliseks ökosotsiaalset lähenemisviisi sotsiaaltööle (Matthies jt 2001). See käsitlus rõhutab eriala seotust keskkonnaga ning eriala mitmekesistamise vajadust, et kaasa aidata regionaalsete ja globaalsete probleemide lahendamisele. See oligi põhjuseks, miks ülikoolis hakati süvitsi õpetama lastekaitset, sotsiaaltervishoidu, gerontoloogiat, psühhiaatrilist sotsiaaltööd jne.

Esimese kümne aastaga oli läbitud intensiivne areng, erialakoolituses oli käivitunud BA, MA ja PhD õpe. Loodud oli tugev alus edasiseks tegevuseks, mis saavutati missioonitundega tööka kollektiivi ühistöös. Eriala identiteet oli välja kujunenud, kuid täiustumisperiood ja iseseisvuspüüdlused seisid alles ees.

Sotsiaaltöö akadeemilise eriala kujunemise teine periood – iseseisvumine (2008–2015)

Toonane TLÜ rektor Rein Raud algatas ülikoolis struktuurireformi, mille tulemusel lõpetasid teaduskonnad oma tegevuse ning seniste osakondade baasil moodustati instituudid. Jaanuaris 2008 sündis senisest sotsiaalteaduskonna sotsiaaltöö osakonnast sotsiaaltöö instituut. Reformi motoks võib pidada tõdemust, et „väike on ilus.”

Iseseisva instituudi teke ühelt poolt suurendas õppejõudude ja üliõpilaste võimalusi tegevuse korraldamises kaasa rääkida, teisalt tõi kaasa ka suurema vastutuse. Kui varem tuli kõik olulisemad otsused teaduskonna dekanaadiga kooskõlastada, siis instituudis langetas kaalukaid otsuseid (sh arengukava, eelarve, õppejõudude valimine, õppekavade muutmine jm) instituudi otsustuskogu, kus enamuse moodustasid eriala õppejõud, lisaks üliõpilaste esindajad ja paar välisliiget. Instituudi ülesanne oli korraldada nii õppe- kui ka teadustegevust. Koostöö teiste instituutidega toimus valdkonnanõukogude kaudu, seejuures oli sotsiaaltöö instituut esindatud kolmes – sotsiaalteaduste, tervise ja hariduse valdkonnanõukogus (Leppik 2008).

Vastloodud sotsiaaltöö instituudi direktoriks valiti sotsiaalpoliitika prof. Lauri Leppik, kes sai ka doktoriõppe õppekava juhiks. Doktoriõppekava reorganiseeriti vastavalt ülikoolis kehtestatud statuudile. Instituudi õppejuhi rolli astus eriala vilistlane Helena Angerjärv. Õppejuhina suutis Helena Angerjärv luua instituudis ühise hingamise ja turvalise töökeskkonna ning oli väga aktiivne üliõpilastele praktikakohtade leidmisel ning praktika koordineerimisel.

Avardus välissuhtlus, leiti uusi rahvusvahelisi koostööpartnereid. Käivitus Põhjamaade ja Balti riikide sotsiaaltöö doktoriõppe võrgustik (NBSW), mille raames sotsiaaltöö doktorandid said osa võtta sotsiaaltöö erikursustest Põhjamaade ülikoolides ning osaleda doktorantide suvekoolides. Osaleti EL Tempus projektis koostöös Suurbritannia, Sloveenia, Ukraina ja Gruusia sotsiaaltööd õpetavate ülikoolidega. Koostöös Soome Arcada kõrgkooliga osaleti piiriüleses Interreg projektis omastehoolduse teemal. 2010. aastal korraldati koos rahvusvahelise akadeemilise võrgustikuga „Social work and Society” Tallinnas rahvusvaheline konverents „Social work in times of crises”, kus võtmeettekannetega esinesid mitmed nimekad Euroopa sotsiaaltööeksperdid, sh prof. Walter Lorenz, prof. Hans-Uwe Otto jpt.

2010. a seisuga oli instituudil 35 Erasmus-partnerit, mille kaudu toimus üliõpilaste ja õppejõudude vahetus, innukalt osaleti suveülikoolide töös. Käivitati ingliskeelne loengupakett välisüliõpilastele, kes said oma praktikat ka Eestis sooritada.

„On positiivne, et üliõpilaste, vilistlaste, tööandjate tagasiside ning edukalt läbitud rahvusvaheliste evalveerimiste alusel on praktika olulisus saanud veelgi selgemaks, selle maht ja süsteemsus on teinud olulise arengu. Sotsiaaltöös, lastekaitses ja sotsiaalpedagoogikas töötatakse sageli õpingute kõrvalt ja nii mõnigi kord juba enne ülikooliõpingute alustamist – erialases praktikas saadavad teadmised, oskused, endale väljaarendatud koostöövõrgustikud ja kogemused väärindavad ülikoolis omandatud teoreetilised teadmised reaalses elus kuldaväärt pagasiks,” nii iseloomustab Koidu Saia, praegune ÜTI teaduse koordinaator, praktika koordineerimise perioodi ülikoolis aastatel 2011–2015.

Magistriõpe laienes Saaremaale. 2009/2010. õa võeti vastu 18 üliõpilast rakendusliku sotsiaaltöö magistriõppekavale, kellest enamik ka lõpetas magistrikraadiga. Nominaalajaga lõpetas viis alustanut. „Õppima asunud hindasid iseäranis kõrgelt seda, et õpe tuli neile n-ö koju kätte. Oma seni omandatud haridusest kõrgemat kraadi asusid püüdlema inimesed kõige erinevamatelt elualadelt, lasteaia- ja koolipedagoogidest haiglatöötajateni,” kinnitas õppetöö koordinaator Maie Meius, Oesel Studium MTÜ tegevjuht, TÜ väärikate ülikooli programmijuht Saare maakonnas ja Ö-ülikooli programmijuht.

Meenutab vilistlane Piret Kaasik

„Õppekava tundus ahvatlev ja sisutihe ning õppejõud oma valdkonna parimad. Tekkinud déjà- vu tunne oli hea ja magus. Olin olnud kaks aastakümmet tagasi prof. Taimi Tulva üliõpilane, erialaks koolieelne pedagoogika ja psühholoogia. Saatuse teed on ettearvamatud – meie teed ristusid veelkord.

Ei saa väita, et magistriõppes õppida oleks olnud lihtne. Töö ja pere kõrvalt tuli paljuski pingutada. Aga mis oli peamine kasutegur? See oli aeg – aega kulus täpselt niipalju, kui koduuksest õpingute hooneni ja tagasi. Ja muidugi toredad õpingukaaslased, kes erinevatelt elualadelt kokku olid sattunud.

Kahe aasta jooksul viidi meid kurssi Eestis valitsevate sotsiaaltöö vaadete ja suundadega, saime uusi teadmisi demograafiast, sotsiaalpoliitikast ja rakendusliku sotsiaaltöö erinevatest valdkondadest. Samuti tegime selle aja jooksul kõikvõimalikke esseesid, referaate ja projekte. Üheks meeldejäävamaks kodutööks oli dots. Anne Tiko aines ühe inimese elukaare uurimine. Minu uuritavaks sai mehe 90-aastane vanaema, kelle elutee kohta tuli vestluste ja intervjuude käigus välja palju vaka all olnut ka lähedastele pereliikmetele. Nagu selgus – ilus ja pikk elatud elu. On, mille poole ka ise püüelda.

Aktusele sõitsid nominaalajaga lõpetanud saarepiigad rahvariietes. Mäletan, et aktusel muusikalise vahepala tol korral esitanud laulja Luisa Värk (Rõivas) laulis: „kus kulgeb kuu ..., kõik, mis sa suudad, on korraga läind,” ja iseenesest valgusid silmisse pisarad. See oli nüüd lõpuks tehtud. Ei olnud tegelikult midagi läind! Mul oli nüüd magistrikraad, igakuine õppelaenu tagasimakse kohustus ja kodus kasvamas armas aastane plikatirts.

Mõne aasta möödudes jõudis magistrikraadi mõju ka lõpetajate töötasuni. Pealekauba said mitmed saare hoolekandeasutused haritud magistrikraadiga spetsialistid.

 2012. aastal leidis aset Tallinna Pedagoogilise Seminari ühinemine Tallinna Ülikooliga. Nüüdsest jätkus keskastme sotsiaaltöötajate koolitus ülikoolis. Sulandumine ülikooli oli valulik – kui ülikoolis keskenduti teoreetilistele lähtekohtadele, siis seminaris oli põhirõhk praktikatel.

Õppeaastatel 2012–2015 mõjutasid sotsiaaltöö eriala arengut mitmed eestisisesed ja rahvusvahelised erialaga seotud tegevussuunad. Töötati välja uusi ainekursusi. Meenutab Marju Medar: „Püüdes korrastada ülikoolide tööjaotust vastutusvaldkondade jagamise teel, määras haridus- ja teadusministeerium 2013. aastal sõlmitud tulemuslepinguga Tallinna Ülikooli Eestis vastutavaks ülikooliks sotsiaalteenuste õppekavagrupi õppekavade eest. See tähendab vastutust „kõrgetasemelise ja ühiskonna vajadustele vastava õppe läbiviimise, kvaliteedi, arendamise ja populariseerimise ees”. Töötasime dotsent Zsolt Bugarszki eestvedamisel 2014/15. õa välja ja pakkusime avatud ülikooli kaudu täiendusõppes õppijatele ja Erasmus tudengitele kursust „Kogukonnatoetus haavatavatele isikutele” (15 EAP). See suund on kujunenud praegu eriala kindlaks uurimissuunaks. ”

Kolmas periood – sotsiaaltöö koolitus ühiskonnateaduste instituudis (2015–2021)

Eriala arengu kolmas periood algas 2015, mil ülikooli struktuurireformide pendel liikus vastupidises suunas. Rektor Tiit Landi eestvedamisel läbi viidud muudatusi iseloomustasid konsolideerimine, väiksemate üksuste liitmine, uue sünergia otsingud ja interdistsiplinaarsuse taotlemine. Kuivõrd sarnaseid struktuurireforme viidi läbi ka Tartu Ülikoolis ja Tallinna Tehnikaülikoolis, siis iseloomustavad need suundumused Eesti kõrgharidusmaastikku laiemalt.

Sügisel 2015 liideti sotsiaaltöö, riigiteaduste, sotsioloogia, demograafia ja tuleviku-uuringute instituudid ning õigusakadeemia ühiskonnateaduste instituudiks (ÜTI), koos ülesandega katta ülikooli ühte fookusvaldkonda – ühiskond ja avatud valitsemine. Sotsiaaltöö õppekavu kureerib ÜTI-s sotsiaalkaitse suund. Suunajuhiks oli sept-dets 2015 dots. Marju Medar ning alates 2016 prof. Karmen Toros.

Prof. Merike Sisask: „Ühtlasi alustati sellest perioodist suurema rõhu asetamist interdistsiplinaarsusele, mis on väljendunud tugevamas koostöös teiste ühiskonnateaduste instituudi doktoriõppekavadega (demograafia, sotsioloogia, riigiteadused), sh ühise kohustusliku erialaaine „Interdistsiplinaarne doktoriseminar” lisandumisega õppekavasse. Eraldi väärtustatakse rahvusvahelistumist, mis on väljendunud nii välismaalt pärit doktorantide vastuvõtmises kui rahvusvahelises koostöös naaberriikide ülikoolide sarnaste õppekavadega, näiteks aktiivses osavõtus Põhja- ja Baltimaade sotsiaaltöö doktoriõppe võrgustiku (NBSW) tegemistest.” Läbivaks rõhuasetuseks kõigil astmetel on eetika küsimused, inimväärikuse ja sotsiaalse õigluse põhimõttest kinnipidamine, nagu rõhutatakse Rahvusvahelise Sotsiaaltöö Kõrgkoolide Assotsiatsiooni koostatud dokumendis „Eetikapõhimõtted sotsiaaltöös” (2018, eesti keeles 2019).

Sotsiaalkaitse suunal on välja arendatud perspektiivsed uurimisvaldkonnad. Merike Sisaski sõnul on nendeks sotsiaaltöötaja professionaalsus ja areng, kogukonnapõhine sotsiaaltöö, laste ja perede heaolu, sotsiaalpedagoogika, eakad, gerontoloogiline sotsiaaltöö, omastehooldus, rahvatervis ja heaolu, sotsiaalpoliitika, sotsiaalne kaitse ja sotsiaalsed investeeringud, rahvastikuareng ja rahvastikupoliitika, sotsiaalne ettevõtlus ja innovatsioon.

M. Medar on pikka aega tegutsenud ülikooli esindajana Kutsekojas. Kutsekoja eestvedamisel 2016. aastal valminud OSKA (oskuste arendamise koordinatsioonisüsteem) sotsiaaltöö valdkonna oskuste ja tööjõu vajaduse raporti tulemuste põhjal tõid eksperdid välja, et sotsiaaltöös on tegemist turutõrke olukorraga, kus inimesi koolitatakse rohkem, kui oleks vaja, kuid nad ei suundu valdkonda tööle (Jõers-Türn ja Leoma 2016).

Tallinna Ülikool on järginud oma õppekavade arendamisel OSKA soovitusi, ka on see mõjutanud riiklikku tellimust. „Vastuvõetavate üliõpilaste arv vähenes bakalaureuse- ja rakenduskõrghariduse õppes aastatel 2016–2020 90-lt üliõpilaselt 45-le. Magistriõppe tudengite arv on jäänud samaks, 35 üliõpilast võetakse vastu sotsiaaltöö ja 35 üliõpilast sotsiaalpedagoogika ja lastekaitse erialal. Õpe toimub sessioonõppe vormis,” kinnitab Medar.

Doktoriõppele on läbi aastate suunatud palju tähelepanu, kuivõrd just doktoriõppest sõltub eriala akadeemiline järelekasv ja elujõulisus.

Aastatel 2002–2007 kaitsti neli doktoritööd: Mare Leino (2002), Marju Medar (2004), Lauri Leppik (2006) ja Signe Dobelniece (2007). Sotsiaaltöö instituudi perioodil (2008–2015) kaitsti kuus doktoritööd: Anu Leppiman (2010), Karmen Toros (2011), Andriy Yuryev (2012), Ülle Kasepalu (2013), Jing Wu (2014) ja Ilona-Evelin Rannala (2014). Kolmandal perioodil (2015–2021) on seni (seisuga 31.12.2021) kaitstud seitse doktoritööd: Lauraliisa Mark (2018), Karin Hanga (2018), Davide Ticchi (2019), Airi Mitendorf (2020), Kersti Kriisk (2020), Ingrid Sindi (2021) ja Karin Streimann (2021).

Seega on sotsiaaltöö akadeemilise koolituse kõrgeima taseme, doktorikraadi, saanud TLÜst 30 aasta jooksul 17 kraadiõppurit. Lisaks kaitsesid kaks õppejõudu (Taimi Tulva, Tiia Tamm) doktorikraadi Soomes[8].

On märkimisväärne, et veerand kõigist sotsiaaltöö PhD kraadi kaitsnutest on välispäritolu õppurid: Signe Dobelniece Lätist, Andriy Yuryev Ukrainast, Jing Wu Hiinast ja Davide Ticchi Itaaliast. See näitab ühelt poolt rahvusvahelist huvi sotsiaaltöö kraadiõppe vastu ning teisalt tõendab siinse doktoriõppe konkurentsivõimet. Omal moel kinnitab seda ka asjaolu, et enamus viimaste aastate doktoritöödest on olnud artikliväitekirjad, st sotsiaaltöö doktorandid on suutelised avaldama oma uurimistulemusi hea tasemega rahvusvahelistes erialaajakirjades.

Esile tuleb tõsta Karin Hanga (juhendajad L. Leppik ja D. DiNitto) saavutust: tema doktoritöö võitis 2018. aastal üliõpilastööde riiklikul konkursil ühe kahest valdkondadeülesest peapreemiast. See oli esimene kord, kui sotsiaaltöö valdkonna doktoritöö pälvis nii kõrge tunnustuse, tõendades muu hulgas, et sotsiaaltöö on Eestis saavutanud teiste sotsiaalteaduste seas igati aktsepteeritud teadusala staatuse.

Doktoritööde põhijuhendajad on olnud eriala õppejõud (Taimi Tulva, Airi Värnik, Merike Sisask, Lauri Leppik, Anne Tiko, Kyösti Urponen), nende kõrval on kaasjuhendaja rollis olnud nii TLÜ (Mati Heidmets, Ellu Saar) kui ka Tartu Ülikooli (Kairi Kasearu, Judit Strömpl) õppejõud, aga ka mitmed välisõppejõud (Anneli Pohjola, Diana DiNitto, Renate Minas, Hans van Ewijk, Michael LaSala). Nüüdseks on TLÜ ühiskonnateaduste instituudi sotsiaalkaitse suunal pea kõik õppejõud kõrgkoolis õpetamiseks nõutava doktorikraadiga.

Doktoriõppes on rõhuasetus õppe kvaliteedinäitajate parandamisel, väljalangevuse vähendamisel ning nominaalajal kaitstud tööde arvu suurendamisel. Doktoriõppekava on evalveeritud (2018) seitsmeks aastaks.

Prof. K. Torose eestvõttel on viimastel aastatel oluliselt aktiviseerunud teadusartiklite publitseerimine rahvusvahelistes sotsiaaltöö erialaajakirjades, sh International Social Work, European Journal of Social Work, Journal of Social Work Practice, Research on Social Work Practice, Child and Family Social Work. Suuna õppejõud koos doktorantidega avaldavad rahvusvahelise kandvusega teadusartikleid ning osalevad teadusprojektide täitmisel. Erialases teadusdiskussioonis osalemine kinnistab Eesti sotsiaaltööteaduse staatust rahvusvahelises akadeemilises sotsiaaltöö kogukonnas – Eesti on koht, kus sotsiaaltöö praktikat ka heal tasemel uuritakse.

Õppetöö kvaliteeti on rahvusvahelised hindamiskomisjonid regulaarselt hinnanud kõigil astmetel ning hinnangud on olnud positiivsed. Viimati, 2021. a jaanuaris hindas Eesti Kõrg- ja Kutsehariduse Kvaliteediagentuuri rahvusvaheline ekspertkomisjon (kuhu kuulusid Rootsi, Suurbritannia, Belgia, Soome, Malta sotsiaaltöö ja noorsootöö õppejõud ja eksperdid) TLÜ sotsiaalteenuste õppekavagrupi õppekavu, sealhulgas sotsiaaltöö bakalaureuse ja magistri, sotsiaalse ettevõtluse magistri, sotsiaalpedagoogika bakalaureuse ning sotsiaalpedagoogika ja lastekaitse magistriõppekavu.

Hindamiskomisjon tõi esile, et „õppekavad on dünaamilised ja avatud edasisteks arendusteks”, „õppejõud on oma õppevaldkonnas väga pädevad”, „kõik õppekavad on seotud praktikaga – kasutatakse praktikutest õppejõude, toimib dialoog tööandjate ja teiste partneritega, üliõpilasprojektid on praktilised”, „üliõpilased on kõrgelt motiveeritud, entusiastlikud ning töökad.” Need on tunnustavad hinnangud, mille üle ülikool võib olla uhke. Parendamist ootavate küsimuste seas märgiti mh, et ehkki on olemas „hea ligipääs ingliskeelsele elektroonilisele kirjandusele, sooviksid üliõpilased kasutada ka eestikeelseid materjale ja mitteelektroonilisi õpikuid”, samuti „peaks praktika olema õppekavadesse paremini integreeritud,” ning „praktika peaks olema õppejõudude poolt põhjalikumalt juhendatud” (Eesti Kõrg- ja Kutsehariduse Kvaliteediagentuur 2021).

Küsimused emakeelsest erialakirjandusest ning teooria ja praktika lõimimisest ja juhendamisest on seega jätkuvalt päevakorral.

Sotsiaaltöö õpetamise tulevikuvajadused

Eesti sotsiaaltöö ja sotsiaaltöötaja tulevikuperspektiive on mõned aastad tagasi tundlikult analüüsitud ja kõlama on jäänud mõtted: „Eesti sotsiaaltöötaja on praegu ning tulevikus professionaalne, lähtub abivajajast, on leidlik ja kohanev, õpib pidevalt juurde ja arendab oma erialast praktikat … Tulevikusotsiaaltöö võtmesõnad võiksid olla: kogukonnapõhisus, huvikaitse, erialaste esindusorganisatsioonide tugevnemine ning seeläbi elukutse maine ning palgatingimuste paranemine.” (Saia, Sooniste ja Gornischeff 2018, 38).

Palusime ka mõnel selle artikli valmimisele kaasa aidanud inimesel jagada mõtteid selle kohta, mis küsimustega tuleks sotsiaaltöö õppe arendamisel tulevikus arvestada[9].

 „Kindlasti on andnud uue suuna viimaste aastate globaalsed muutused maailma kliimas ja ka pandeemiate levik, mis toob ühiskondadesse ettearvamatuid olukordi, mis haaravad suurt hulka inimesi, kes ei suuda stressi jms toime tulla. See on toonud sotsiaaltöösse täiesti uued rõhuasetused,” kinnitab Tiia Tamm.

Prof. K. Torose sõnul on „õpetamisel oluline rohkem keskenduda toimetulekule erinevate kriisidega, sh kogukonna võimestamine kogukonnaliikmete omavaheliseks toetamiseks, toetussüsteemi arendamine kogukonnas, samuti vaimne tervis nii kliendi kui ka sotsiaaltöötaja enda heaolu kontekstis. COVID-19 pandeemia näitas, et töö klientidega erines piirkonniti, puudus arusaam sellest, kes, mida ja kuidas peab tegema. Kriisi ajal on eriti oluline valdkondadevaheline koostöö, selge vastutuse ja kohustuste määramine. Sotsiaaltöötaja ei saa täita kõiki erinevaid rolle (õpetaja, politsei, psühholoog jne).”

„Uute sotsiaaltöö valdkonna arengutena prognoosin suuremat kogukonna kaasamist elanikkonna heaolu tagamisse ja erinevate koosloome meetodite kasutamist teenuste arendamisel, kus kesksel kohal on loovus, oskus olukorraga kohaneda ja disainmõtlemine, samuti koostöö teenuseid tarbivate inimestega ning erinevate huvirühmade kaasamine,” lisab Marju Medar.

Jälgides akadeemilise sotsiaaltöökoolituse kujunemist kolmekümne aasta jooksul tõusevad üles mõned teemad, mis vajavad jätkuvalt fookuses hoidmist.

1. Sotsiaaltöö staatuse ja identiteedi otsingud on ka praegu kesksel kohal sotsiaaltöö praktikas ja akadeemilises sotsiaaltöökoolituses. 30 aastaga toimunud oluliste ühiskondlike muutuste ning aktuaalsete sotsiaalprobleemide teisenemisega on ka sotsiaaltöö identiteet ning eriala pidevas muutumises. Akadeemilist koolitust tuleb seega käsitleda kui pidevõpet, mille mõjul toimub professiooni areng ja antakse sisend sotsiaaltööteadusele.
2. Tänases akadeemilises koolituses on märgata teooria ja praktika vahelise integratsiooni haprust, mistõttu on vaja tihendada kontakte praktikute ja teadlaste vahel. Tulevikus vajatakse enam sotsiaaltöötajaid, kellel on sügav analüütiline nägemus sotsiaaltööst, tugev ametialane väärikus ning eetikaalane teadlikkus.
3. Ametipädevuse keskseks nõudeks on sotsiaaltöötaja võime erksalt reageerida muutustele, elu poolt esitatavatele uutele väljakutsetele, et kaasa aidata ühiskonnaelu tasakaalustamisele.
4. Sotsiaaltöös on välja kujunenud kogukonnapõhine mudel, mille fookuses on abivajaja, keda toetab interdistsiplinaarne võrgustik.
5. Ingliskeelsetele teadustulemusi kajastavatele artiklitele ja monograafiatele lisaks on kindlasti vaja ka emakeelset õppekirjandust. Teadupärast on Euroopa Liidu pürgimuski säilitada rahvuslikku kõrgharidust, tagamaks kultuurilist mitmekesisust. Usutavasti täieneb eelseisvatel aastatel sotsiaalkaitse suunal ingliskeelse kõrval eestikeelne akadeemiline sotsiaaltöö erialakirjandus.

 Läbi heitluste, otsingute ja leidmiste on sotsiaaltöö eriala Tallinna Ülikoolis kinnistunud akadeemilise õppeainena, erialana ning rahvusvaheliselt tunnustatud rahvusliku sotsiaaltööteadusena.

Sotsiaaltöö akadeemilise eriala tänaste vedajate seas Tallinna Ülikoolis on võtmerollis mitmed eriala vilistlased, andes tunnistust edukast akadeemilisest põlvkonnavahetusest.

Järgmine aastakümme toob kindlasti kaasa uusi perspektiive ja arenguvajadusi, ent loodetavasti pakub ka uusi võimalusi, suureneb sotsiaaltööteooria ja -praktika lõimitus ning sotsiaaltöö õppejõudude ja teadurite hääl kõlab laiemalt suunanäitajana ka Eesti ühiskondlikes aruteludes.

---

Käesoleva ülevaate koostajaid on taasiseseisvumisperioodi akadeemilise sotsiaaltööõppe ja sotsiaalkaitse edendajatena tunnustatud riiklike autasudega järgmiselt: Taimi Tulva (2001, Eesti Punase Risti IV klassi teenetemärk); Lauri Leppik (2007, Valgetähe IV klassi teenetemärk); Anne Tiko (2018, Valgetähe V klassi teenetemärk).

---

[1] Huvi sotsiaaltöö õppimise vastu TPÜs aasta-aastalt kasvas, nt 1999. a oli 32 soovijat ühele kohale.

[2] Tänu koostööle Tiilikkaga arenes hiljem teaduskontakt Tampere Ülikooli ametikasvatuse uurimis- ja koolituskeskusega Hämeenlinnas (prof. P. Ruohotie), mille kaudu kolleeg Tiia Tamm liitus keskuse uurimisteemaga.

[3] Praeguseks on praktikas seaduse tõlgendamisel sellest õilsast taotlusest taganetud, mistõttu on tekkinud vajadus nõude sõnastust seaduses täpsustada.

[4] Eesti sotsiaalala töötaja eetikakoodeks võeti vastu alles 2005. a Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsiooni korraldatud sotsiaaltöö kolmandal kongressil ning seda ei ole seni uuendatud.

[5] Aastate kulus on süsteemi täiustatud. Kui algusaastatel tuli praktikapaigad kokku leppida telefoni teel, kohtadel olukorda uurida, lähijuhendajad leida jms, siis nüüdseks käivitunud Erasmus-vahetused ning digivõimalused pakuvad kommunikatsiooniks lihtsamaid lahendusi.

[6] Eesti esimeseks haigla sotsiaaltöötajaks sai TLÜ vilistlane Helmen Kütt, kes asus 1993. aastal tööle Viljandi Maakonnahaiglas.

[7] Kolledž suleti 2019 ja eriala bakalaureuseõpe toodi üle ülikooli haridusteaduste instituuti, magistriõpe jätkus ühiskonnateaduste instituudis.

[8] Anu Leppiman kaitses doktoritöö nii Soomes Lapi Ülikoolis kui ka TLÜ-s.

[9] Loe ka eriala vilistlaste mõtteid

---

Viidatud allikad

Eesti Kõrg- ja Kutsehariduse Kvaliteediagentuur (2021). Tallinna Ülikooli sotsiaalteenuste õppekavagrupi kvaliteedihindamise otsus.

Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioon (2005). Sotsiaalala töötaja eetikakoodeks.

Haavik, Õ., Kalašnikova, H., Kauber, M. (koost.) (2006). Tallinna Pedagoogiline Seminar 70. Tallinn, 16–17.

IASSW (2018). Global Social Work Statement of Ethical Principles / Eetikapõhimõtted sotsiaaltöös. Sotsiaaltöö 4/2019, 84–91.

Jupp, V. (2006). The SAGE dictionary of social research methods. London: SAGE Publications Ltd. doi: 10.4135/9780857020116.

Jõers-Türn, K., Leoma, R. (koost.) (2016). Tulevikuvaade tööjõu ja oskuste vajadusele: sotsiaaltöö valdkond. Uuringu raport. Tööjõuvajaduse seire ja -prognoosisüsteem OSKA. SA Kutsekoda.

Kiitam, A. (1998). Südame ja mõistusega: meenutusi Tallinna Sotsiaal- ja Kodundusinstituudist. Tallinn: Tallinna Pedagoogikaülikool.

Kennik, A. (1985). Kodumajanduse Instituudist Tallinna Toitlus- ja Eelkoolikasvatuse Tehnikumiks. Nõukogude Õpetaja 16, 27. juuli, 4.

Kreem, R. (toim). Sotsiaaltöö teooria ja praktika. Tartu: Eesti Sotsiaaltöötajate Koondis Lääneriikides.

Kõre, J. (2018). Poliitika suuna muutumine Eesti sotsiaalhoolekandes: viimase saja aasta kogemus. Sotsiaaltöö 4, 8–15.

Leppik, E. (1995). Eesti hoolekande ajaloolisi arengujooni. Kogumikus Kreem, R. (toim). Sotsiaaltöö teooria ja praktika. Tartu: Eesti Sotsiaaltöötajate Koondis Lääneriikides, 48–55.

Leppik, E. (1997). Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta! Sotsiaaltöö 5, 14–15.

Leppik, L. (1995). Historical Roots of Social Welfare Policy in Estonia. Kogumikus: Simpura, J. (toim). Social Policy in Transition Societies. Experience from the Baltic Countries and Russia. Helsinki, 23–31.

Leppik, L. (1996). Sotsiaalpoliitika Eestis anno 1996 – eneseteadvuse kasv. Kogumikus Tulva, T. (koost.). Eesti sotsiaaltöö ajas ja muutumises, 18–22.

Leppik, L. (2008). Sotsiaaltöö Instituut – sotsiaaltöö koolitus Tallinna Ülikoolis uues kuues. Sotsiaaltöö 2, 48–49.

Matthies, A.-L., Närhi, K., Ward, D. (toim.) (2001). The Eco-Social Approach in Social Work. Jyväskylä: Sophi.

Mäntysaari, M. (1993). Sotsiaaltöö küsimusi II. Sissejuhatus sotsiaaltöösse. Eesti Vabariigi Sotsiaalministeerium.

Orma, M. (2021). Esimeste sotsiaaltöötajate lood. Bakalaureusetöö. Tartu Ülikool.

Payne, M. (1995). Tänapäeva sotsiaaltöö teooria: kriitiline sissejuhatus. Tallinn: Tallinna Pedagoogikaülikool.

Pohjola, A., Suislepp, K., Tulva, T., Urponen, K. (toim.) (1995). Eesti sotsiaaltöö ja sotsiaalpoliitika aastal 1995. Viron sosiaalityö ja sosiaalipolitiikka vuonna 1995. Tallinna Pedagoogikaülikool.

Ränkel, I. (1995). Sotsiaaltöö ametikandja eeldatav teadmisalus, filosoofilispoliitiline ühiskonna tunnetus ja sotsiaaltöö erialakäsitus. Sotsiaaltöö eriala lõputöö. Tallinna Pedagoogikaülikool.

Saia, K., Sooniste, I., Gornischeff, K. (2018). Milline võiks olla tulevikus Eesti sotsiaaltöö ja sotsiaaltöötaja? Sotsiaaltöö, 20. aasta juubeli erinumber. 31–39.

Sipilä, J. (1994). Sotsiaaltöö küsimusi IV. Lühike sissejuhatus sotsiaalpoliitikasse. Eesti Vabariigi Sotsiaalministeerium.

Strömpl, J., Kutsar, D., Selg, M., Linno, M., Sirotkina, R., Narusson, D. (2017). Training research-minded social workers: experience from Estonia. European Journal of Social Work, 20(3), 361–373.

Tamm, T. (2010a). Professional Identity and Self-concept of Estonian Social Workers. Academic Dissertation. Tampere: Tampere University Press, Juvenes Print.

Tamm, T. (2010b). Professional Identity and Self-concept of Estonian Social Workers in Context of Professional Growth. Saarbrücken: LAP LAMBERT Academic Publishing AG & Co.KG.

Tamm, T. (2008a). Ametikasv ja professionaalsus. Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus.

Tamm, T. (2008b). Sotsiaaltöö professiooni kujunemisest Eestis. Sotsiaaltöö 3, 29–34.

Tamm, T. (2005). Motivational Factors as Prerequisites for Professional Growth. Kogumikus: Tuominen, M., Wihersaari, J. (toim.) Ammatti ja kasvatus. Ammattikasvatuksen tutkimuksia vuonna 2004. Hämeenlinna, Tampereen yliopisto, Ammattikasvatuksen tutkimus-.ja koulutuskeskus: Saarijärven Offset Oy.

Tamm, T., Tiko, A. (2005). Sotsiaaltöö professiooni kasvuraskused ühiskonnas. Kogumikus: Estonian Social Science Online, Eesti sotsiaalteaduste V aastakonverentsi erinumber: Eesti Sotsiaalteaduste V aastakonverents „Eesti Euroopas: uued väljakutsed sotsiaalteadlastele”, Tartu 12.–13.11.2004.

Tiko, A., Pints, P. (1997). Inimkäsitlused ja eetika sotsiaaltöö lähtekohana. Tallinna Pedagoogikaülikool.

Tulva, T. (2010). Ajapeegel. Kõik on seotud kõigega. Tallinna Ülikool.

Tulva, T. (2005a). Training and education of Social Workers in Estonia: Challenges and the European Perspective. Kogumikus: Tuominen, M., Wihersaari, J. (toim.) Ammatti ja kasvatus. Ammattikasvatuksen tutkimuksia vuonna 2004. Tampereen yliopisto, 98–111.

Tulva, T. (toim.) (2005b). Lapsen kasvuympäristö ja sosiaaliset taidot. Artikkelisarja. Opetus-, kasvatus- ja koulutusalojen säätiö, Tampereen yliopisto, ammattikasvatuksen tutkimus ja koulutuskeskus.

Tulva, T. (toim.) (2004). Õendus ja sotsiaaltöö: teadusartiklite kogumik. Tallinna Meditsiinikool. Tallinna Pedagoogikaülikool.

Tulva, T. (1996a). Eesti sotsiaaltöö kujunemisest murranguperioodil. Tallinna Pedagoogikaülikool.

Tulva, T. (toim.) (1996b). Eesti sotsiaaltöö ajas ja muutumises. Tallinna Pedagoogikaülikool.

Tulva, T. (koost.) (1995a). Eesti sotsiaaltöö küsimusi II. Teadusartiklite kogumik. Tallinna Pedagoogikaülikool

Tulva, T. (1995b). Viron sosiaalityön muotoutuminen murroskaudella. Lapin yliopisto. Akateeminen väitöskirja.

Tulva, T. (1995c). Viron sosiaalityö, työntekijä ja koulutus sosiaalipolitiikan kontekstissa. Janus. Sosiaalipolitiikan ja sosiaalityön tutkimuksen aikakauslehti.

Tulva, T. (koost.) (1994). Eesti sotsiaaltöö küsimusi I. Teadusartiklite kogumik. Tallinna Pedagoogikaülikool.

Tulva, T., Pihlak, M. (2001). Development of social work education in Estonia. Kogumikus: Theoretical approaches in social work education. Lodz, 94–95.

Tulva, T., Uusitalo, I., Harra, K. (toim.) (2007). Vanhuuden monet kasvot. Opetus-, kasvatus- ja koulutusalojen säätiö, Tallinnan yliopiston sosiaalityön laitos.

Veldi, T. (1994). Esimesed kõrgharidusega sotsiaaltöötajad. Päevaleht. 15.06.1994.

---

Artikkel ilmus ajakirja erinumbris 30 aastat sotsiaaltöö õpetamist Tallinna Ülikoolis