Empaatia ja uudishimu ning muutustega kaasas käimise soov
Uurisime Tallinna Ülikooli sotsiaaltöö erialal õppinud inimestelt, mis neid õpingute ajal võlus ja mõjutas ning mis on keerulisel ajal innustanud valdkonnas jätkama. Küsisime ka, millisena näevad nad sotsiaaltöö tulevikku.
Eike Käsi
Õppisin TPÜ pädevuskoolituse teises lennus (1993–1995), 2000. aastal kaitsesin magistritöö, milles analüüsisin supervisiooni võimalusi. Sotsiaaltööd olen teinud 29 aastat, nii Keila sotsiaalnõuniku kui ka valdkonna abilinnapeana.
Õpinguaastaid meenutades hindan väga kogenud kolleegidega mõttevahetusi ja kogemuste põhjal oma töös muudatuste tegemist ning muidugi olulisi õppekäike nii Eestis kui välismaal – oli vaja oma silmaga näha, et kõik on võimalik, kui teooria praktikaga ühendada ja mõttekaaslastega üheskoos kohalikke liitlasi leida.
Ka minu tütar Janne õppis sotsiaaltööd, sest ta oli ema tegemisi kõrvalt näinud, vahel ka ise kaasa löönud ja otsustas, et see amet sobib ka talle.
Tänastele tudengitele on minu arvates oluline anda rohkem teadmisi psühholoogiast, seadusandlusest, projektitööst, valdkondadevahelisest sidususest ja koostööst. Sotsiaaltööd ei tehta praegu enam omaette, valdkond on olulisel määral seotud nii hariduse kui ka tervishoiuga, seda tuleks õppekavade koostamisel silmas pidada. Napib juriidilist kirjaoskust. Ei osata seadusi lugeda ja neid tõlgendada. Eriala lõpetajatel on vähe teadmisi erivajadusest. Samuti minu lemmikvaldkond – supervisioon võiks leida koha tulevaste sotsiaaltöötajate koolituskavas. Oluliseks arengusuunaks sotsiaaltöötajate koolitamisel pean kitsamat spetsialiseerumist. Kuna suures osas on sotsiaalteenused üle tulnud kohalikule omavalitsusele, siis tegelikult on kohtadel puudus erialase ettevalmistusega spetsialistidest. Palju panustatakse muidugi ka täienduskoolitustesse, mille osatähtsust ei saa kuidagi alahinnata, aga põhjalikumad teadmised stuudiumi jooksul oleks vaid boonuseks ametis.
Marje Paljak
Õppisin TPÜs eriala aastatel 1993–1996 ning töötan alates 1997. aastast Tallinna Kesklinna Valitsuse hoolekande osakonna juhatajana. Suuremat tähelepanu tuleks koolituses pöörata kliendi abivajaduse terviklikule hindamisele, vaimse tervise ja lähisuhtevägivalla probleemidele ning kindlasti ennetustööle nii lastekaitse valdkonnas kui ka sotsiaalvaldkonnas tervikuna.
Reet Velberg
Õppisin Tallinna Ülikoolis sotsiaaltöö eriala magistriõppes aastatel 2002–2004. Tütar Mari-Liis oli samal erialal bakalaureuse üliõpilane ja tema ülikooli sisseastumisel oli soovijaid lausa üle 30 ühele kohale. Mari-Liisi kogutud väga mahukas õppematerjal oli mulle asendamatuks abiks, sellest enamuse töötasin enne sisseastumist läbi. Ilma sellise ettevalmistuseta poleks kuidagi söandanud magistriõppesse pürgida. Eelmisest, hoopis teise valdkonna kõrghariduse omandamisest oli möödas 18 aastat. Lõpetasime magistrantuuri koos ja see väga kuum suvepäev oma erilise meeleoluga on ilus mälestus.
Tegutsen sotsiaaltöö praktikuna Padisel, mis kuulub nüüd Lääne-Harju valda. Oma praktilisele kogemusele toetudes õpetasin tudengitele aastatel 2010–2014 ainet „Sotsiaaltöö kliendid ja teenused eri sihtrühmadele”, mille rõhk oli klienditööl.
Näen oma töös, et on palju teraapiat vajavaid kliendijuhtumeid. Koolituses võiks ja peaks olema pereteraapia algkursus, et näeks süsteemselt perekonna lugu ning hoiaks oma tööjõudu ja saaks aidata abivajajal edasi liikuda. Sotsiaaltöötaja on justkui „inimese elu arst”. Vaja on osata teha koostööd ja osutada integreeritud teenuseid teiste valdkondadega era- ja avalikust sektorist. Sotsiaalne aspekt peab saama eelise ja olema orgaaniliseks ühisosaks kõiges ühiskonnas (ka äritegevuses) toimivas. Sotsiaaltöötajaks õppija peaks tulevikus oskama seda märgata, sõnastada, kirja panna ja vajadusel esitleda.
Eetika ja väärtused on minu jaoks olulisemad tööriistad, mille korrashoiuks vajangi korrapärast supervisiooni. Meie rasked tööalased valikud ja eetilised kaalutlused nõuavad jagamist ja kõrvalpilguga ülevaatamist. Sama on väärtustega – nad vajavad säilitamist, analüüsimist ja arendamist.
Helmen Kütt
Sotsiaaltöö õppimine eri tasemetel (1993–2003), sh sotsiaaltöö magistriks saamine andis mulle akadeemilised teadmised ja oskused, mida olen kasutanud erinevates ametites sotsiaaltööd tehes ja seda ka professionaalse poliitiku ning sotsiaalkaitseministrina. Sain kaasa oskused teaduspõhisusele toetudes langetada otsuseid, mõista sotsiaalpoliitika seoseid teiste valdkondade poliitikatega, planeerida ja analüüsida tänaste otsuste mõju tuleviku vaates.
Järjest rohkem murrab ka sotsiaalvaldkonda sisse innovatsioon, toimub kiire tehnika areng ja robotiseerumine. Muidugi ei asenda inimest ja inimlikku suhtlust miski, kuid need oskused, et ajaga kaasas käia ja valmis olla tuleviku arenguteks, peavad jõudmas ka õppekavadesse. Kuna maailm on avatud ja toimub tööränne ning üldine migratsioon, siis on sotsiaalvaldkonna töötajatel vajalik oskus arvestada ka klientide muutumisega (erinevad kultuurid, tavad ja traditsioonid). Ka sellega peaks õppekavad arvestama kasvõi esmaste baasteadmiste jagamisel.
Vaid sotsiaalvaldkonnas töötavad haritud inimesed hoiavad eriala mainet ja pakuvad parimaid lahendusi olgu siis perede, laste-, erivajadustega inimeste või eakatega töötades ja kujundavad ka valdkonna arenguid parimal viisil. Kõik need oskused tollane Tallinna Pedagoogikaülikool mulle ka andis.
Helika Saar
Sain TLÜs sotsiaaltöö magistrikraadi aastal 2007, olles eelnevalt õppinud Tartu Ülikoolis õigusteadust ja olnud erialasel tööl. Omandatud teadmisi olen saanud rakendada täieliselt viimasel kaheteistkümnel aastal Lastekaitse Liidus töötades, sh koostades igapäevaselt lapse huvidest lähtuvaid arvamusi õigusloomes, mitmeid uuringuid lapse osaluse kohta erinevates keskkondades, aga ka ÜRO Lapse õiguste konventsiooni täiendava aruande sisuanalüüsi (2015).
Õpinguaastatest saadud innustus lastekaitsetöö arendamise suhtes on olnud ajendiks lastekaitsetöötajatele õigusalase seminaride sarja „Samal poolel – lapse poolel” loomisel. Sari sai alguse 2013 koostöös Eesti Advokatuuriga ja on lastekaitsetöötajate seas jätkuvalt hinnatud. Tänaseks on lastekaitsetöötajate täienduskoolituseks toimunud 16 seminari ja aastal 2020 ja 2021 ka suvekool.
Ülikoolilt ootaksin suuremat tähelepanu õigusalaste teemade käsitlemisele, teooria suuremat sidumist praktikaga ja sisulist panustamist lastekaitsetöötajate täienduskoolitusse ning lastekaitsetöö kuvandi arendamisel.
Tulevaste sotsiaaltöötajate õpetamisel tuleks asetada suurem rõhk kaasaegsete lahenduste, sh digilahenduste tutvustamisele. Olulisel kohal peaks olema teadmiste ja oskuste jagamine muu hulgas järgmistes valdkondades: probleemilahendus, koostöö loomine ja hoidmine, sh multidistsiplinaarsus, enesejuhtimine, protsesside juhtimine, eetika ja multikultuursus, meediaoskused, aga ka valdkondlikud õigusteadmised. Sotsiaaltöö eriala lõpetanul peaks olema julgust otsuseid teha ja nende eest vastutada.
Andrei Petuhhov
Õpinguid alustasin 2011 Tallinna Pedagoogilises Seminaris, mis liideti järgmisel aastal Tallinna Ülikooliga. Vilistlaseks sain 2014. Kohe tehti ettepanek liituda Mustamäe linnaosa valitsuse sotsiaalhoolekande osakonnaga – ju siis nägi osakonnajuht pärast kaht kuud praktikat minus potentsiaali. Peamiseks töölõiguks said ja jäid sotsiaalteenused: teenused omastehooldajatele, sotsiaaltransport jms. Aastal 2017 avanes võimalus asuda töö kõrvalt TLÜ magistriõppesse, mille lõpetasin 2019. Suur aitäh vastutulelikele kolleegidele, kes mu õpinguid toetasid!
Märtsis 2020 otsustasin senist suunda muuta ja asusin (endalegi üllatuseks) tervishoiukriisi haripunktis tööle Terviseametis. Minu põhitöö oli ja on uussissrännanute nõustamine üldarstiabi valdkonnas Euroopa Sotsiaalfondi projekti raames, kuid kriitilisematel hetkedel (mida jagub) olen tegelenud ja tegelen väga erinevate ad-hoc-ülesannetega. Kindlasti pole varasem sotsiaaltöö kogemus kohalikus omavalitsuses mööda külgi maha jooksnud.
Ülikoolist sain kaasa arusaamise, et sotsiaaltöötaja on olemuselt ilmatark, kes rehepapiliku kavalusega lahendab abivajajate probleeme, kaasates tervishoiutöötajaid, politseinikke, juriste, abivajaja sugulasi, korteriühistute esindajaid jpt. Seda, kes, mis ametkonnad ja eraettevõtted juhtumite lahendamiseks võiksid sobida ning kuidas inimesi juhtumikorraldusse kaasata, saaks õpetada hakkajatele sotsiaaltöötajatele juba bakalaureuseõppes. Kindlasti aitab kontaktide loomine praktikakohtades. Unustada ei tasu teooriat, eelkõige filosoofia põhitõdesid, sest inimese loomus ja elulised probleemid või pahed ei ole ajas muutunud. Laiemate ühiskondlike protsesside tundmine ja analüüsimine nii abivajajate kui ka iseenda tegevuses on sotsiaaltöö lahutamatu osa.
Katrin Tsuiman
Bakalaureuseõppes õppisin sotsiaaltööd Tallinna Ülikooli Rakvere kolledžis 2004–2008. Jätkasin 2013–2015 Tallinna Ülikooli magistriõppes.
Aastast 2000 olen olnud tegev sotsiaalvaldkonnas. Õpingute ajal ja järel töötasin kohalikus omavalitsuses sotsiaaltöö spetsialisti eri ametikohtadel, olin ka sotsiaalministeeriumis psüühilise erivajadusega inimeste teenussüsteemi arendusprojekti juht. Praegu töötan sotsiaalkindlustusametis erihoolekandeteenuste arendusprojekti juhina. Katsetame koostöös kohalike omavalitsustega abi korraldamist kogukonnas isikukeskse uue teenusmudeli järgi. Olen õiguskantsleri kantselei juures tegutseva inimõiguste nõukoja liige ja tegev Eesti Sotsiaaltöötajate Assotsiatsiooni Lääne-Eesti piirkonna juhatuses.
Õpingutest sain kaasa sotsiaalvaldkonna põhitõdede ja üldise toimimise alusteadmised; oskuse leida ja väärtustada teoreetilisi käsitlusi ning rahvusvahelist praktikat, märgata ja seostada näiliselt tähtsusetut päriselt olulisega. Väga tähtis oli, et juba õpingute ajal töötasin samas valdkonnas. See andis võimaluse vormida praktilised kogemused akadeemilisteks teadmisteks ja teooria seostus kergelt tegeliku eluga. Meeles on värvikad ja vahetud Anne Tiko loengud, kus saime materjale vaadata grafoprojektori vahendusel, kuid õppejõu teadmised ja vahetu emotsioon oli palju olulisem kui tehniline vilumus. Minu õppejõud olid valdkonna tugevad teadlased: professor Merike Sisask, Lauri Leppik, Katrin Niglas, Erik Terk, Kalev Leif, Ene Silvia Sarv, Mati Heidmets, Tiia Tamm, Taimi Tulva jt. Hirmsaimaks eksamiks peeti Erik Terki oma, kus 2/3 pidid esimese korraga läbi kukkuma.
Üha keerulisem on aru saada, mida peab sotsiaaltöötaja teadma ja oskama. Kõike, mida praktikapõllul töötades vaja võib minna, ei saa ega peagi ülikoolist kätte saama. Inimlik, kvaliteetne ja tulemuslik sotsiaaltöö muutub üha enam võrdselt vastutavate partnerite suhteks ja koosloome tulemuseks. Hea on, kui ülikool annab teadmise, et sotsiaaltöötaja ei saa töötada tõdemusega „mina tean, sest olen õppinud”. Sotsiaalvaldkonnas tegutsedes ja ka abimeetmeid korraldades tuleb aina rohkem lähtuda põhimõttest, et inimene ise teab ja vastutab ning sotsiaaltöö toetab eesmärgini jõudmist ja eluradadel püsimist.
Tänapäevaselt ülikoolilt ootan holistilist käsitust, mis koolitab kaasavaid, koostööd väärtustavaid ja võrdse partnerluse vaimus tegutsevaid sotsiaaltöötajaid. Vaja on oskust ja tahet hoida ning arendada enda kui teadliku praktiku professionaalseid tööriistu. Samal ajal tuleb olla ja tegutseda tuge vajavate inimestega koos, nende olukorda mõista ning rääkida lihtsalt ja mõistetavalt.
Käthlin Mikiver
Tundub, nagu oleks see olnud alles eile, kuid minu magistriõppest TLÜs (2008–2010) on möödunud juba veidi rohkem kui kümme aastat.
MTÜs Lastekaitse Liit oli töö väga mitmekülgne ja huvitav, kuid tundsin, et vajan veel teadmisi ja sotsiaaltöö magistriõpe tundus kõige paremini sobivat. Sel ajal kui mina õppisin, sai ka n-ö spetsialiseeruda. Valisin psühhiaatrilise sotsiaaltöö. See andis mõistmise, mis on ja võiks olla sotsiaaltöötaja roll tervishoius. Valdkondade integreerituse vaatest on väga oluline mõista teiste valdkondade ja spetsialistide töö sisu ning piire, sest sotsiaaltöötaja saab olla näiteks sotsiaal- ja hariduse-, tervishoiu- või justiitsvaldkonna siduv lüli.
Töötasin 2021. aasta lõpuni sotsiaalministeeriumis, kus minu üks peamine valdkond on vaimne tervis, mis on n-ö kutse- ja valdkonnaülene. TLÜs omandatud teadmised on mind töös kindlasti toetanud.
Suur väärtus on TLÜ kaasteelised, kellest mitu on karjääri rohkem või vähem sidunud sotsiaalvaldkonnaga. Palju lihtsam on teha tööd, kui on professionaalsed partnerid, kes väärtustavad ennetust, kellel on asjakohased teadmised ja oskused, kes on analüütilised, muutustele avatud ja tulevikku vaatavad. Nad on kohanemisvõimelised ja valmis tegema koostööd selle nimel, et hoida ja luua tõhusamaid süsteeme, mis toetaks inimeste heaolu. Just selliseid inimesi vajab valdkond praegu ja ka tulevikus.
Aitäh, TLÜ, ja palju õnne ning pikka iga!
Heli Kallasmaa
Nautisin taas tudengipõlve Tallinna ülikooli sotsiaaltöö magistriõppes aastatel 2018–2020, mille lõpetasin endalegi üllatuslikult cum laude sotsiaalteaduste magistri kraadiga.
Enne õppima asumist ja ka õpingute ajal töötasin Pärnu Sotsiaalkeskuse juhatajana, kus kavatsen jätkata, kuni tekib tahtmine ja võimalus hakata pensionipõlve pidama. Hariduse nõutamist küllaltki hilja, 56-aastasena, mõjutas kõige rohkem tõsiasi, et olles töötanud sotsiaalvaldkonnas üle viie aasta, ei olnud ma omandanud vastavaid erialaseid teoreetilisi teadmisi. Kõik vajalik oli saadud ise õppides ja uurides, väljaspool akadeemilist õppeasutust. Aga „kuklasse hingasid” noored haritud spetsialistid, tuli õppida!
Kaks aastat möödus imekiiresti ja üllatavalt lihtsalt. Midagi, mis oleks üle jõu käinud või raskeks osutunud, ei meenugi. Õpingute lõpp jäi kahjuks esimese koroonalaine kätte ja see oli ka ilmselt põhjus, miks minuga koos õppima asunutest lõpetas paraku ainult mõni üksik.
Pandeemia on ilmselt ka põhjus, et sotsiaaltöös nähakse üha rohkem ametit, mis kindlasti, ka raskel ajal leiva lauale toob. Kas leiva kõrvale ka saia ja selle peale kalamarja saab, on kahtlane, aga nälga ei jää – töö on kogu aeg kindlustatud ning abivajajate ja ühiskonna tänu ja lugupidamine ka.
Jaanika Petti
Aastail 2014–2017 õppisin bakalaureuseastmes ja 2017–2019 magistriõppes. Töötasin ASis Hoolekandeteenused tiimijuhina ja alles hiljuti asusin sotsiaalkindlustusameti klienditeeninduse juhiks. Valisin sotsiaaltöö eriala teadlikult, sest mulle on alati meeldinud inimesi aidata ja meie pere oli sel ajal hoolduspere. Soovisin õpingute käigus rohkem aru saada sotsiaaltöö olemusest.
Bakalaureuseastmes alustades olin kindel, et minust saab lastekaitsetöötaja. Ma ei teadnud, et sotsiaaltöö haridusega on tööturul rohkem valikuid. Pärast magistriõpinguid laienesid valikud veelgi. Kõige suurem väljakutse oli inglise keel. Ülikooli astudes ei osanud ma seda sõnakestki ja esimesel aastal kaugõppes sain aru, et pean keelt õppima aktiivsemalt. Eriti magistriõpingute ajal oli meil kokkuhoidev kursus. Õppisime koos ja toetasime üksteist, näiteks tõlkisime kodutööks antud artikleid. Ka magistritöö kirjutamisel oli kursuskaaslaste tugi väga oluline, see innustas mitte alla andma.
Usun ja loodan, et sotsiaaltöö areneb paremuse suunas. Peame andma maksimumi, et ühiskond võtaks vastu natukene teistsuguseid inimesi. Oluline on ka töö kogukonnaga, sest ikka tuleb mul selgitada, miks „sellised” inimesed elavad meie keskel. Loodetavasti paraneb ka lastekaitsesüsteem ja abi vajaja tunneb, et lastekaitsja on partner ning toetaja. Ehk väärtustab ka riik sotsiaaltöö tegijaid rohkem, siis oleks professionaale ka rohkem valida.
Isikliku kogemuse põhjal arvan, et ülikool võiks tudengeid valides hinnata isikuomadusi – need on sotsiaaltöös väga olulised. Juba bakalaureuseastmes võiks õpetada motiveeriva intervjueerimise tehnikat (mina sain seda õppida magistriõppes). Ülikooli programmis võiks olla vene keele õpe, sest eriti Põhja-Eestis on palju venekeelset elanikkonda, kes vajaks abi ja toetust.
Olga Lupanova
Astusin Tallinna Ülikooli 2015 ja kolm aastat hiljem sain bakalaureusekraadi sotsiaaltöö erialal. Magistriõpingud läbisin Tartu Ülikoolis. Jätkan õpinguid Tallinna Ülikooli doktorantuuris ja töötan nooremteadurina.
Bakalaureuseõpingutest meenuvad sisukad ja huvitavad õppeained oma ala asjatundjatelt. Just tänu lektor Reeli Sirotkina innustavatele ja mõtlemapanevatele loengutele ning seminaridele aines „Sotsiaaltöö eakatega” ning tema kutsel rahvusvahelises projektis osaledes hakkasin tundma huvi gerontoloogilise sotsiaaltöö ja vanemate inimeste uurimise vastu.
Vanemate meeste sotsiaalse osalemise küsimustesse süvenedes teadvustasin, et ühiskonna vananemise tõttu on vaja rohkem sotsiaaltöötajaid, kellel on tänapäevased teadmised ja oskused tööks vanemaealiste meeste ja naistega. Nii oskavad nad arvestada sihtrühma eripäradega, unustamata sooerinevusi, kuid ei lähtu vanuse kohta kujunenud stereotüüpidest ja hoiakutest, vaid näevad vanemaealisi kogukonna varana.
Ülly Enn
Olin aastatel 1995–2003 Tallinna Ülikoolis sotsiaaltöö tudeng kaheksa aastat: viis aastat bakalaureuseõppes ja kolm magistriõppes. Ülikoolis õppimise ajal tegutsesin täiskohaga EL-i noorteprogrammi arendamisel Eestis ja Euroopas. Erialane töö õpingute ajal tõi kaasa väärtuslikke äratundmisi ja põnevaid avastusi teooria ning praktika piirimail, seetõttu ei kahetse ma pisut pikaleveninud õpinguid sugugi. Viskasin toona nalja, et ülikool ei ole spordivõistlus, kus kiiresti lõpetama peab. Hilisemas tööelus sotsiaalteaduste õppekavade arendamise ja hindamisega kokku puutununa oskan nüüd lõpetamise kasulikkust ehk mõnevõrra teisiti hinnata kui toona.
Hiljuti lõpetasin töö riigiametis ja liitusin nooremteadurina Tallinna Tehnikaülikooli ning rahvusvahelise interdistsiplinaarse P2P Lab uuringutiimiga. Eesmärk on arendada vastastikusel õppimisel põhinevaid koosloomelisi õpikogukondi, et aidata kaasa laste ja noorte sotsiaalse ebavõrdsuse vähendamisele. Olen ikka südamega nende küsimuste juures, mis mind juba õpingute ajal köitsid. Nendega tegelen ka avaliku halduse valdkonna doktorandina tehnikaülikoolis, õpetan tudengeid Tartu Ülikoolis ja aitan valdkonna arengule kaasa koolitaja ning autorina.
Õpingutest olen tööellu kaasa võtnud väärtuslikke teadmisi õppejõududelt ja inspiratsiooni kursusekaaslastelt, mitmega neist olen koostööd teinud või hoiame sidet sotsiaalmeedias. Juhendaja Anu Leppimanilt sain tudengina sütitava akadeemilise pisiku ja hea koostöövõrgustiku esimese teema uurimisel, mis käsitles 1990. aastate Eesti väga valusat küsimust, tänavalapsi ja -noori. Meenub, kuidas Anne Tiko rääkis loengus särasilmi oma lemmik raamatupoest, kust ta akadeemilisi teoseid avastas, ja oma üllatust, kui professor Taimi Tulva teatas, et mälu treenimiseks ei kasuta ta kalendermärkmikku. Ülikoolist saab kaasa hindamatu eluõppepagasi kõige laiemas mõttes. Kui lõpuks magistrikraadi sain, olin kindel, et tahan jätkata ka doktoriõppes: võttis 18 aastat täis pööraselt põnevaid töökogemusi nii Eestis kui ka välisriikides, kuni sel aastal jõudsin äratundmisele, et aeg on küps. Seosed ja hoovad on kindlasti palju mõjusamad, kui otseselt ehk teadvustadagi oskan.
Mulle meeldib, et sotsiaaltöö areneb eelkõige inimkeskse uuendustele avatud erialana. Kliendist lähtuv mõtteviis, empaatiline siiras huvi mõista klientide ja koostööpartnerite vajadusi ning huve, koostöö- ja koosloomeoskused ning tundlik ühiskondlik närv on valdkonna arengu tuum. See peakski olema õpingute keskmes.
Sotsiaal- ja noorsootöötajana ning olles ka töötanud rahvusvahelise poliitika kujundamisel, nt juhtides Euroopa Liidu Nõukogu eesistumise ajal EL-i riikide noortepoliitika läbirääkimisi, tean hästi, miks on vaja rahvusvahelisi kokkuleppeid ja õigusakte. Aga vaja on ka südant, mõistust ja julgust olla inimene inimesele.
Sisuka õppekava ja inspireerivate õppejõudude toel kujunevad ka hoiakud. Tähtsad on teadmised ja oskused, selles on ülikooliõpingutel kandev roll. Samavõrd aga tuleb kujundada valmisolekut muutustega kohaneda ja ennast pidevalt täiendada. Äkki siis võikski öelda, et empaatia ja uudishimu ning soov käia kaasas aja ja muutuvate oludega ongi kaks olulist sotsiaaltöö tugisammast?
Artikkel ilmus ajakirja erinumbris 30 aastat sotsiaaltöö õpetamist Tallinna Ülikoolis