Abivahenditeenuse korralduses lähtutakse edaspidi inimese vajadustest

Abivahendid ratastoolidest ja kuuldeaparaatidest kuni väiksemate igapäevaelu hõlbustavate tarvikuteni, nagu luubid ja niisutatud pesukindad, on paljude inimeste jaoks hädavajalikud iseseisvuse ja väärika elukvaliteedi säilitamiseks. Mõnel võimaldavad abivahendid liikuda, teisel suhelda või koduseid toiminguid teha. Mõlemal juhul muudavad abivahendid keerulise tegevuse lihtsamaks ja annavad kindlustunde, et oma elu saab korraldada võimalikult sõltumatult. Seega ei ole riiklik soodustus üksnes praktiline tugi, vaid aitab kaasa heaolu ja sotsiaalse võrdsuse kindlustamisele.

Abivahenditeenust on järjepidevalt arendatud, et tagada õiglane ja õigeaegne ligipääs kõigile, kelle igapäevane toimetulek sellest sõltub. Viimase kolmekümne aasta jooksul on abivahenditeenuse korraldus liikunud killustatud ja inimesele ametlikult määratud puudeastmest või vähenenud töövõimest sõltuvalt korralduselt paindlikuma ning inimkesksema poole.

Abivahendi vajadus võib tekkida ka neil, kellel puude taotlemine ei ole põhjendatud või kes ei soovi seda taotleda.

Selle arengutee loogilise jätkuna jõustus 1. septembrist 2025 oluline muudatus: varasem puude raskusastme tuvastamisel või vähenenud töövõime hindamisel põhinenud süsteem asendati uue korraga, kus arvestatakse üksnes inimese tervislikku seisundit ja funktsionaalset vajadust. Muudatuse eesmärk on parandada abivahendite kättesaadavust, tagada nende vajajate õiglasem kohtlemine ja lihtsustada protsessi kõigile.

Artiklis anname ülevaate teenuse senistest kitsaskohtadest ja tutvustame uut korraldust ning osaliste ülesandeid uues süsteemis. Abivahenditeenust arendatakse ka tulevikus, et see tooks kasu nii abivajajale kui ka ühiskonnale laiemalt.

Abivahenditeenuse kujunemislugu

Kui abivahenditeenus Eestis loodi, kehtis päris palju aastaid kord, et riikliku soodustusega abivahendi saamiseks pidi esmalt läbima ekspertiisi ja saama ametliku puude või vähenenud töövõime otsuse (enne 2016. aasta töövõimereformi töövõimetuse otsuse). Selline korraldus tekitas aga vastuolu: kõik puudega inimesed ei vaja abivahendeid, kuid abivahendi vajadus võib tekkida ka neil, kellel puude taotlemine ei ole põhjendatud või kes ei soovi seda taotleda. 

Seetõttu ei kattunud tegelik vajadus ja toetuse saamine ja osa inimesi jäi abita või pidi riikliku soodustuse kasutamise võimalust ootama ebamõistlikult kaua, sest staatusel põhinev süsteem tõi kaasa viivitusi, aeganõudvaid menetlusi ning jättis ajutise või ootamatu tervisemurega inimesed sageli toetuseta.

Alates 1. septembrist 2025 on iga Eesti elanik õigustatud saama riigi toetusega abivahendit, kui selleks on tõendatud vajadus. 

Enne kui sotsiaalkindlustusamet (SKA) hakkas abivahenditeenust keskselt korraldama, oli see detsentraliseeritud: riik jaotas piiratud eelarvet maavalitsuste kaudu. See tähendas, et abivahendite kättesaadavus olenes elukohast ja maakonnas tegutsevate teenuseosutajate hulgast või kohalikule haldusüksusele eraldatud summa suurusest. 

Kallimate või keerulisemate abivahendite üle otsustas komisjon, mis kogunes vaid paar korda aastas, pikendades ooteaegu veelgi. Selline süsteem peegeldas toonast sotsiaalpoliitilist arusaama, mille kohaselt oli abi saamise eeldus puude kui seisundi tõendamine. Praktikas aga ei lähtunud toetus inimese tegelikust toimetulekust ega igapäevasest vajadusest.

Oluline muudatus toimus 2016. aastal, kui abivahenditeenuse korraldus koondati SKA alla ja loodi üleriigiline süsteem. Teenuse arengus tähistas järgmist olulist sammu 2020. aastal valminud meditsiiniseadmete ja abivahendeid hüvitavate süsteemide lõimimise kontseptsioon, mille eesmärk oli vähendada kunstlikke piiranguid ja kujundada süsteem, mis põhineb abivajaduse hindamisel vajaduse alusel. 

Sotsiaalkaitseministri määruse lisas 74 ehk abivahendite loetelus kirjeldatud täpsemalt ja ühtlustatult abivahendite kasutamise näidustused.

Sellele järgnes 2021. aastal SKA eestvedamisel ellu viidud katseprojekt, mille kaudu võimaldati soodustingimustel abivahendeid puude ja töövõime languseta tööealistele. Katsetus kinnitas, et ametlikult kinnitatud puue või vähenenud töövõime ei ole eeltingimusena põhjendatud ja pigem takistab abi jõudmist inimesteni. Need kogemused sillutasid tee uue korralduseni, millega abivahenditeenus seatakse vajadus- ja tõenduspõhisele alusele.

Abivahenditeenuse korralduse põhilised muudatused

Alates 1. septembrist 2025 on iga Eesti elanik õigustatud saama riigi toetusega abivahendit, kui selleks on tõendatud vajadus.

Uus kord näeb ette vajaduspõhisust ja vahetut reageerimist inimese olukorrale. Toetuse kasutamise alus on edaspidi ainult arsti või muu selleks volitatud tervishoiuspetsialisti professionaalne hinnang abivahendi vajaduse kohta. Tõendi andmisele ei pea eelnema puude tuvastamine või töövõime hindamine. See vähendab tarbetut asjaajamist ja võimaldab kiiremat juurdepääsu abivahenditele.

Sotsiaalkindlustusamet hüvitab näidustatud vajaduse korral kõigile lastele abivahendeid 90% ulatuses piirhinnast.

Muudatus on eriti oluline näiteks inimestele, kes ootamatu haiguse, nagu insuldi või infarkti, tõttu vajavad pärast haiglaravi koju naastes kõnniraami, ratastooli või muid abivahendeid. Selles olukorras ei ole mõeldav ega vajalik, et inimene peaks esmajärjekorras läbima puude tuvastamise või töövõime hindamise pika menetluse. 

Samavõrra oluline on võimalus kohe kasutada riiklikku toetust ka lähedastele, kes valmistuvad pereliikme koju naasmiseks ja peavad kiiresti ümber korraldama igapäevaelu, näiteks soetama tugikäepidemed vannituppa. Kui abi oleks võimalik saada vaid pärast puude või vähenenud töövõime kinnitamist, pikendaks see lähedaste jaoks ooteaega ja muudaks hoolduse korraldamise kodus oluliselt keerulisemaks.

Uus kord aitab vältida seda, et inimene on sunnitud taotlema puuet abile ligi pääsemiseks, kuigi funktsionaalne vajadus võib olla ajutine või olukorraspetsiifiline, näiteks õnnetuse tagajärjel tekkinud liikumispiirangute korral või siis, kui ollakse taastusravil. Siiski ei välista muudatus võimalust, et inimene taotleb vajaduse korral puude raskusastme tuvastamist või töövõime hindamist. Erinevus seisneb aga selles, et abivahendi saamiseks ei ole see enam kohustuslik ega pikenda teekonda abi saamiseni.

Vajaduse määramise ja tõendamisprotsess

Uues süsteemis tuvastab abivahendi vajaduse arst või vastava eriala tervishoiuspetsialist [1].

Hindamise alusel väljastatakse abivajaja nimele abivahendi tõend, mis on riikliku soodustuse saamise eeltingimus. Tõend annab õiguse pöörduda otse abivahendeid müüva ettevõtte poole, kus valitakse abivahend, kohandatakse seda ja õpetatakse kasutamist.

Arsti või teise samas rollis tegutseva spetsialisti ülesanne on hinnata inimese funktsionaalset toimetulekut tervikuna: arvesse tuleb võtta nii terviseseisundit, taastusravi tulemusi, raviplaani kui ka muid toetavaid teenuseid. Hindamise alus ei ole diagnoos iseenesest, vaid inimese tegelik igapäevane toimetulek ja konkreetne vajadus abivahendi järele. Kuigi abivahenditeenuse kättesaadavuse paranemine toob kaasa senisest laiema kasutajaskonna, aitab spetsialistide professionaalne hindamine tagada, et vahendeid kasutatakse sihipäraselt ja abi jõuab nendeni, kes seda kõige enam vajavad.

Uus kord täpsustab ja tugevdab abivahenditeenuse osaliste ülesandeid.

Toetamaks abivajaduse tuvastajate tööd abivahendi vajaduse hindamisel, on sotsiaalkaitseministri määruse nr 74 lisas ehk abivahendite loetelus kirjeldatud täpsemalt, kes milliseid abivahendeid võib määrata ja millistel näidustustel. Täpsustatakse, milline funktsionaalne piirang või tervislik seisund õigustab konkreetse abivahendi kasutamist. Loetelu on kättesaadav ka veebis. Loetelu praktilisemaks kasutamiseks on SKA veebilehel interaktiivne abivahendite otsimootor, mis aitab spetsialistidel kiiresti kindlaks teha, milliseid abivahendeid inimene oma olukorras vajab ja millised on nende hüvitamise tingimused.

Samuti on täpsustatud abivahenditõendi vormi sisu ja rakendustingimusi. Standarditud tõendivorm muudab arstide ja teiste spetsialistide töö lihtsamaks ning aitab vältida olukordi, et tõend jääb puudulikuks või sisaldab liigseid isikuandmeid. Selge andmekoostis tagab, et tõend on piisavalt informatiivne, kuid selle koostamisel ei ole rikutud isikuandmete kaitse põhimõtteid. Tõendi vorm on kättesaadav SKA veebilehel jaotises „Spetsialistidele ja partneritele: abivahenditõendite väljastajad“. Ühtne dokumentatsioon parandab ka andmekvaliteeti, võimaldades teenust sihipärasemalt arendada ja teha järelevalvet.

Uus süsteem ja õiglane juurdepääs

Täpsustati ka abivahendite riikliku toetuse määrasid. Nende muudatuste eesmärk on suurendada süsteemi õiglust ja ligipääsetavust. Alates 1. septembrist 2025 kehtivad järgmised üldpõhimõtted.

• Lapsed (kuni 18-aastased) saavad abivahendeid 90% soodustusega piirhinnast.
• Täiskasvanutele (alates 18. eluaastast) kehtivad soodustused 50% või 90% ulatuses, olenevalt abivahendite loetelus sätestatud tingimustest.

Laste puhul on tegemist olulise muudatusega, sest varem hüvitati lastele, kellel oli vajadus, kuid ei olnud puude raskusaste määratud, abivahendi maksumus vaid 50% ulatuses. SKA hüvitab näidustatud vajaduse korral kõigile lastele abivahendeid 90% ulatuses piirhinnast. Täiskasvanute toetus oleneb abivahendi liigist ja määramisreeglitest, mis võtavad arvesse funktsionaalse piirangu raskusastet, abivajaduse ulatust, toimetulekuraskuste vähendamise eesmärki ja muid tegureid. Enamikule abivahenditele kehtib 90% soodusmäär. Teenuste piirhinnad on ära toodud abivahendite loetelus.

Osa abivahenditele kehtib põhimõte, et ühe tõendi alusel antud õigus kasutada riiklikku toetust kindla toote jaoks laieneb ka teistele seotud toodetele.

Samuti kehtib edaspidi abivahendi loetelule vastav soodustus kõigile noortele, olenemata sellest, kas nad õpivad või ei õpi (varasem said 90% soodustust vaid 18–26-aastased õppurid). Muudatus loob võrdsemad võimalused kõigile noortele, sest samal ajal tõsteti mitme abivahendi riikliku soodustuse määra, et need oleksid soodsamalt kättesaadavad kõigile täiskasvanutele, mitte vaid neile, kes õpivad. Muudatuse eesmärk on muuta korraldus õiglasemaks, sest senine kord võis vähem toetada neid noori, kes hariduses osaleda ei saanud, ent kelle vajadused olid sama suured või suuremadki. 

Haridust omandavate erivajadustega noorte toetamiseks jäävad kehtima asjakohased meetmed haridussüsteemis. Majanduslikult haavatavate inimeste toetamiseks säilib võimalus vähendada omaosaluse määra 5%-le. Automaatselt rakendatakse seda inimestele ja nende peredele, kes on saanud toimetulekutoetust tõendi väljastamise kuul või sellele eelneva 12 kuu jooksul. See tagab ligipääsu teenusele ka siis, kui inimene on majanduslikult keerulises olukorras. 

Osaliste ülesanded uues süsteemis

Uus kord täpsustab ja tugevdab abivahenditeenuse osaliste ülesandeid, muutes süsteemi arusaadavamaks ja tõhusamaks kõigile.

Abivahendit vajav inimene peab esmalt laskma oma vajaduse hinnata ja kinnitada arstil või teisel pädeval spetsialistil, nii nagu see on ka praegu. Hindamise alusel väljastatakse paberil abivahendi tõend, mis on riikliku soodustusega abivahendi saamise eeltingimus. Inimene vastutab selle eest, et ta pöördub vajaduse tekkimisel esimesel võimalusel arsti või muu pädeva spetsialisti poole, et tõend väljastataks ja abivahendi kasutuselevõtt ei viibiks.

Vajaduse määravad spetsialistid – arstid ja teised valdkondlikud spetsialistid on olnud ja jäävad ka edaspidi abivahenditeenuse toimimise olulisteks osalisteks. Nende ülesanne on hinnata inimese funktsionaalset võimekust, kaaluda abivahendi vajadust koos muude ravivõimaluste ja sekkumistega ning otsustada, kas abivahendi kasutuselevõtt on põhjendatud. Selle töö toetamiseks on selgelt kirjeldatud näidustused ja standarditud tõendi vorm, mis aitab langetada otsuseid ühtsetel alustel ning lihtsustab dokumentatsiooni. 

Milline spetsialist on pädev abivahendi vajadust tuvastama, oleneb endiselt konkreetsest abivahendist. Lähtutakse sellest, millise spetsialisti juurde inimene oma abivajadusega peaks jõudma. Näiteks saab kõrvasisesisese ja kõrvataguse kuulmisabivahendi tõendi väljastada just audioloog või nina-kõrva-kurguarst.

Tulevikus võidakse ühildada abivahendid ja meditsiiniseadmed ühtsesse süsteemi.

Nii abivahendi vajaja kui ka tõendi väljastaja töö lihtsustamiseks ei ole osal abivahenditel riikliku toetuse kasutamiseks vaja korduvat tõendit (nt käimisraam, silmajälgijad). Osa abivahenditele kehtib põhimõte, et ühe tõendi alusel antud õigus kasutada riiklikku toetust kindla toote jaoks laieneb ka teistele seotud toodetele (nt vanni-, duši- ja mähkimislaua vajadust kinnitav tõend laieneb tualetitoolide, poti- ja dušitoolide, potikõrgenduste, vanni- ja dušitoolide kasutamisele).

Abivahendite müüjad ja üürijad tagavad sobivate abivahendite kättesaadavuse. Kindlate andmeväljade ja selge terviseprobleemi kirjeldusega tõend võimaldab ettevõtetel osutada sihipärasemat teenust: soovitada, kohandada ja õpetada abivahendi kasutamist. Parem andmekvaliteet toetab järelhindamist ja võimaldab osalistel oma tegevust paremini koordineerida. Täiendav teave ettevõtetele, sh abivahendite loetelu ja tehnilised juhised, on kättesaadav sotsiaalkindlustusameti veebilehel.

Mida toob tulevik?

Muudatusega on astutud tähendusrikas samm abivahenditeenuse inimkesksema ja tõhusama korralduse poole. Siiski näeme võimalusi muuta teenus kõigile veelgi mugavamaks ja mõistlikumaks. Praegu on abivahendite ja meditsiiniseadmete rahastamine jagatud kahe asutuse vahel: sotsiaalkindlustusamet katab abivahendite ja tervisekassa meditsiiniseadmete soodustingimustel kasutamise kulud. 

Need aga on sisuliselt samalaadsed tooted: mõlemad aitavad igapäevaeluga toime tulla, sageli vajavad neid samad inimesed, vajadust hindavad samad tervishoiuspetsialistid ning müüvad ja rendivad samad ettevõtted. Kahe paralleelse süsteemiga jätkata on seetõttu keeruline, dubleeriv ja ressursimahukas nii inimese, arsti, teenuseosutaja kui ka riigi jaoks.

Tulevikumudeli loogika on lihtne: abivahendid ja meditsiiniseadmed tuleb ühildada ühtsesse süsteemi. See tähendaks, et inimesel on üks digitõend, spetsialistil ühtsed tööriistad ja ettevõttel ühesugused reeglid olenemata sellest, kas tegemist on abivahendi või meditsiiniseadmega. Nii väheneb bürokraatia, kiireneb ligipääs vahenditele ja riigi raha saab kasutada tõhusamalt. Neid muudatusi käsitleva väljatöötamiskavatsuse saatis sotsiaalministeerium kooskõlastusele suvel 2025. Partnerite tagasisidet analüüsitakse ja sellest tulenevalt lepitakse kokku edasine aja- ja tegevuskava. 

Olulised viited

• Abivahendite loetelu. Sotsiaalkaitseministri määruse nr 74 lisa
• Abivahendi otsimootor. Sotsiaalkindlustusamet
• Tõendi vorm 
• Abivahendi ettevõtted. Sotsiaalkindlustusameti veebilehe jaotis „Abivahendi vajajale“