Aasta sotsiaaltöötaja – päikeseliselt soe Johanna Hollo
Aasta sotsiaaltöötaja Johanna Hollo on õppinud raskes ja pingelises ametis hästi hakkama saama ning lahendusi leidma. Vahel peljatakse noore inimese pakutud abi vastu võtta, kuid rõõmu teeb, kui saab aidata natukenegi. Töö ei saa otsa kunagi ja rutiinigi ei teki.
ajakirjanik
Johanna Hollo tee sotsiaaltöö juurde oli käänuline ja erialavalik lähedastele ehk isegi üllatav. „Sotsiaaltöötaja amet on väga nõudlik, aga see annab ka palju tagasi. On suur rõõm, kui tänu minule lahenevad probleemid ja abi vajaja saab iseseisvalt paremini hakkama,” ütleb Tartu linnavalitsuse hoolduskoordinaator, tänavune aasta sotsiaaltöötaja Johanna Hollo (30).
FOTO: Kristina Traks
Ta ei unistanud kunagi tööst sotsiaalvaldkonnas ega teadnudki sellest alast õieti midagi. Pärast gümnaasiumi asus ta ülikoolis õppima hoopis inglise filoloogiat ning avastas riigiteaduse ja psühholoogiaainete kaudu sotsiaalpoliitika ning edasi juba sotsiaaltöö. Valdkond tundus põnev ja huvitav ning Johanna võttis neid aineid juurde.
Magistrantuuris õppis ta juba sotsiaaltööd, kuid alles õppimise käigus mõistis, et tahab alaga tegeleda just praktiliselt, abi vajajaid aidates. „Mida rohkem ma sotsiaalteemadesse süvenesin, seda enam see kõik mind huvitas ja tekkis äratundmine, et mulle see kõik sobib,” ütleb ta. „Filoloogiks õppides tundsin ikka, et väljundeid on kuidagi vähe, aga sotsiaaltööd on kõikjal: sa võid töötada eri vanuse- ja sihtrühmadega. Tööpuudus ei ähvarda mitte kunagi ja saab endale kujundada mitmekesise karjääri, sest sotsiaalvaldkonnas on ameteid palju.”
Ringiga tagasi Tartu linnavalitsuses
Johanna on sotsiaaltööd teinud pea kuus aastat. Praegu on ta ringiga tagasi Tartu linnavalitsuses. Vahepeale jäi kolm ja pool aastat Tartu ülikooli kliinikumis õendusabiosakonna sotsiaaltöötajana. „Väga proovile panev ja pingeline töö! Patsiendid vahetuvad haiglas kiiresti ja piiratud aja jooksul oli vaja lahendada palju küsimusi. Enamasti olid patsiendid eakad, palju tegelesin hooldus- ning eestkosteküsimustega, valmistasin patsiente ja nende lähedasi ette kojuminekuks. Tüüpiline olukord, et haiglasse satub varem tegus ja iseseisev eakas inimene, kes peab koju naastes jääma voodisse. Selline olukord on kriis nii inimesele kui ka tema lähedastele, kes peavad kogu elu ümber korraldama,” räägib Johanna. „Nii suur kriis ei möödu haiglas oldud päevade või nädalatega, läheb kuid ja aastaid, enne kui sellega hakkama saadakse. Sotsiaaltöötaja töökoormus haiglas oli väga suur ja tundsin, et mul pole piisavalt aega probleemidesse süveneda.”
Johanna tunnistab, et haiglast lahkudes tundis ta end läbipõlenuna ja see oligi üks põhjus, miks ta vahetas töökohta. Siiski lisab ta, et haigla kollektiiv oli väga toetav, kuid ilmselt tema ise noore ja mitte väga kogenud sotsiaaltöötajana ei osanud end paremini hoida ega töö- ja eraelu vahele piiri tõmmata. „Kui seda ei tee või ei oska teha, siis on kerge läbi põleda, sest sotsiaaltöötaja töö ei saa kunagi otsa,” nendib ta.
„Katsume pakkuda sellist abi, et inimene saaks taas iseseisvalt oma kodus võimalikult kaua hakkama. Kui olukord halveneb, vaatame asjad uuesti üle.”
Tartu linnavalitsuses töötab Johanna hoolduskoordinaatorina, kelle ülesanne on aidata orienteeruda keerulises sotsiaal- ja tervishoiuteenuste süsteemis. Tema kliendid on peamiselt vanemad inimesed ja nende eest hoolitsevad lähedased. Abita ei jää ka lapsed, noored, puudega täiskasvanud ja teised. „Meie põhimõte linnavalitsuses on, et hõlmame oma tööga inimese kogu elukaart. Vanusest, diagnoosist või probleemist olenemata võivad meie poole pöörduda kõik. Üritame alati anda vastuse või leiame kellegi, kes saab aidata. Püüame vältida tarbetut edasi suunamist ega ütle, et see pole meie töö,” räägib Johanna. Mõnikord ei olegi vaja midagi väga konkreetset teha, tuleb lihtsalt toeks olla, ära kuulata ning edasi saadakse jälle ise hakkama.
Sotsiaaltöötaja on natuke ka psühholoog
„Tuleb osata inimest kuulata ja see on täiesti õpitav. Kohe ei pea hakkama küsimustega pommitama, vaid tuleb lasta vabalt rääkida. Tihti räägitaksegi nii ära need asjad, mida on vaja kuulda või teada saada,” ütleb Johanna. „Suhtlemisvajadus on väga suur, eriti kui ollakse üksi jäänud või elatakse üksi. Mõni tahab lihtsalt rääkida, mis tal on juhtunud, mida ta lehest luges või telekast vaatas. Eks käiakse ka perearsti juures mõnikord niisama juttu ajamas. Kui aga kellegi juttudest koorub välja, et tema meeleolu on langenud, olen soovitanud rääkida hingehoidjaga. Selle võimaluse eest ollakse väga tänulikud.”
Abivajajad jõuavad Johanna juurde mitmel moel. Tartu hoolduskoordinaatorid teevad tihedat koostööd perearstidega ja sageli tuleb pöördumisi sealtkaudu. Räägitakse ju perearsti visiidi ajal ka muudest muredest kui vaid terviseprobleemid. Kui perearstile tundub, et abiks saaks olla sotsiaaltöötaja, annab ta info edasi Johannale või mõnele tema kolleegile. Muret teeb enamasti see, kui ei saada enam kodus üksi hästi hakkama või ei tule lähedased hooldamisega toime.
„Sotsiaaltöö on hea amet, kui meeldib suhelda, probleeme lahendada ja sobivad vahelduvad olukorrad.”
„Palju küsitakse infot raviteenuste ja teenuste kohta üldiselt ning seda, kuidas nendele ligi pääseda. On ka meie mõistes lihtsaid muresid, nagu talvepuude vajadus või tilkuv veekraan. Sageli ei kasuta eakad internetti ega oska leida sobivat teenusepakkujat (näiteks torumeest), kes tuleks ja parandaks tilkuva kraani. Õnneks on Tartus ka heaolumeistrid, kellega koostöös sellised mured lahenduse leiavad.”
Johannal on hea meel, et tal on kliente vähem kui piirkonna hoolekandespetsialistidel. See tähendab, et ta saab igaühele ka rohkem aega pühendada. Enamasti on tegu eakamate inimestega, kelle abivajadus suureneb aja jooksul. „Meil on aega iga paari-kolme kuu tagant helistada ja uurida, kuidas on läinud ja kas on midagi lisaks vaja. Nii saame natuke ka probleeme ennetada,” ütleb Johanna.
Sotsiaaltöötajat ei pea kartma
Johanna käib kodudes ja ütleb, et nii mõnigi kord märkab ta ärevust, et sotsiaaltöötajat justkui kardetakse. „Silmast silma kohtumine on tihti parem suhtlemisvariant kui telefon, mille kaudu suheldes võib osa infot hoopis kaduma minna. Ütlen kõigile, et mind ei pea kartma: ma ei käi kedagi kontrollimas. Ma ei hinda, kuidas elatakse ega hurjuta kedagi sellepärast, et laes on ämblikuvõrgud või põrand tolmune. Tean, et elama õpetamine ei lõpe hästi, keegi ei taha sellist suhtumist kogeda. Inimesi tuleb austada ja austama peab ka nende elamiseviisi,” sõnab ta.
„Muidugi näen mõnikord ka olukordi, kus on vaja sekkuda. Näiteks kui kellelgi on väikesel elamispinnal väga palju asju, siis räägin ikka, et võtame asju natuke vähemaks, nii on parem ja ohutum elada. Tõsi, asjade küsimus on sageli keeruline. Mõni ei taha neist üldse loobuda ja siis on vaja teda järk-järgult veenda, et vähemate asjadega on elu lihtsam.”
Abisse suhtutakse Johanna sõnul väga erinevalt. See oleneb sageli sellest, kas ja kuivõrd on inimene leppinud olukorraga, et vajab abi. Igakord ei võetagi pakutud abi vastu, kuid Johanna sõnul annab turvatunde juba see, kui tema on käinud sotsiaaltöötajana end tutvustamas ja jätnud oma kontaktandmed.
Keeruline on aidata neid, kes on alkoholiga kimpus. Väga palju oleneb sellest, kas ja kui palju inimene ise muutust soovib. Sunniviisiline alkoholist ilma jätmine ei ole üldiselt tulemuslik. Johanna proovibki nende murede korral aidata niipalju, kui tahetakse ja koostööd tehakse.
Kui asi kipub käest minema
Kõiki eakaid abivajajaid ühendab Johanna sõnul üks mõtteviis: mitte keegi neist ei soovi lahkuda oma kodust. „Nii katsumegi pakkuda sellist abi, et inimene saaks oma kodus iseseisvalt hakkama võimalikult kaua. Kui olukord halveneb, vaatame asjad uuesti üle. Minul teeb meele väga rõõmsaks, kui saan natukenegi kellegi olukorda stabiilsemaks või paremaks muuta. Hästi oluline on jõuda inimeseni enne, kui probleem on täiesti käest ära läinud,” sõnab ta. Mida tähendab „täiesti käest ära” probleem? „See võib olla olukord, kui enam ei saada kodus üksi hakkama, näiteks voodihaige, kelle lähedastel pole oskusi ega võimalusi tema eest hoolitseda. Need on juhtumid, kui probleemid on aegamisi või ootamatult muutunud inimesele ja tema lähedastele üle jõu käivateks.”
Mõnikord tuleb ette ka klientide skeptilist suhtumist noorde sotsiaaltöötajasse, tunnistab Johanna. Eakad abivajajad võivad arvata, et äkki Johanna ei mõista nende probleeme ega oska nendega suhestuda. „Ütlen neile alati, et ega ma isiklikult teagi, mida näiteks tähendab insult üle elada, kuid katsun seda ette kujutada. Üldiselt saan ka vanemate inimestega väga hästi jutule ja tavaliselt, kui oleme juba mõnda aega koostööd teinud ning nad on näinud, et mul on tõesti oskusi ja võimalusi neid aidata, ei ole enam usaldamisega probleeme.”
Võileivapõlvkonna lood
Johanna kirjutas oma magistritöö võileivapõlvkonna probleemidest. Nii nimetatakse neid, kes on justkui kahe tule vahel: neil on hooldada eakad vanemad ja samal ajal kasvatada ka lapsed. „Need on väga keerulised lood ja üldiselt tekib selline topelt hoolduskoormus äkki. Eakas on olnud toimekas ja kenasti hakkama saanud, kuid ootamatu haigus või kukkumine muudab olukorda päevapealt ja paneb lähedastele suure hoolduskoormuse,” kirjeldab Johanna. „Ega sellisele variandile ette mõelda, eriti kui eakas on ise hakkama saanud. Intervjueerisin magistritöös võileivapõlvkonna topelt hoolduskoormuse kandjaid. Nende põhimure oli tunne, et oma elu jääb elamata, sest nad lihtsalt ei jaksa koormusele vastu pidada.”
„Johanna oskab ennast hoida ja seega on ka tema kliendid hoitud.”
Võluvitsa sellises olukorras hakkama saamiseks kahjuks pole. Laste eest hoolitsemine on elu loomulik osa ja seda üldjuhul koormuseks ei peeta. Vanemate eest hoolitsedes tuleb aga leida võimalusi saada sotsiaalteenuseid, selleks annab Johanna nõu iga päev. „Arusaadavalt on eaka sugulase hooldekodusse paigutamine kõige viimane variant. Mu kliendid ütlevad ikka, et pigem hoolitseksid ema või isa eest kodus, mitte ei paneks teda mõnda asutusse,” räägib Johanna.
Enda eest hoolitseda on ülioluline
Kui töö on päevast päeva tegeleda teiste inimeste muredega ja lahendada probleeme, peab enda eest hästi hoolitsema, et seda kõike jaksaks. Johanna teab seda pärast läbipõlemiskogemust. Ta on nüüd õppinud teadlikult oma mõtteid suunama ja end maha laadima. Aitab trenn, mediteerimine ja väga palju abi on supervisioonist. Kui keegi ütlebki krõbedalt, siis ei võta Johanna seda isiklikult.
„Inimesel on probleem. Viha ja pettumus on normaalsed emotsioonid, mida tuntakse. Mõistan, et ta ei ole vihane minu, vaid süsteemi, olukorra ja võib-olla ka iseenda abituse peale,” ütleb Johanna. „Haiglas juhtus ikka, et mulle öeldi väga halvasti ja järgmisel päeval tuldi vabandama. Ma ei võta seda isiklikult, ei pea viha ega kanna negatiivseid emotsioone endaga kaasas.”
Johanna rõhutab, et töö ja eraelu piir peab olema selge. „Meie töö ei saa kunagi otsa. Kui piire ei tõmba, siis võtab see ära kogu vaba aja,” teab ta. Johanna kiidab Tartu linnavalitsuse kolleege ja mõnusat tööõhkkonda, kus tihti küsitakse üksteiselt, kuidas läheb.
Soovitab sotsiaaltööd noortelegi
Tal on palju kiidusõnu ka klientide aadressil. „Ma pole veel kohanud kedagi, kes oleks südames halb. Lihtsalt meie teed ristuvad pingelisel hetkel. Aga kui mure laheneb, siis sellele järgnev siiras tänu teebki meele rõõmsaks. Tunnen, et olen valinud õige ameti!”
Johanna julgeb noortele sotsiaaltöötaja ametit soovitada. „Kui meeldib suhelda, probleeme lahendada ja sobivad vahelduvad olukorrad, siis on see hea amet. Töö ei saa kunagi otsa, päevad on erinevad, rutiini pole,” ütleb ta.
„Ma pole kohanud kedagi, kes oleks südames halb. Lihtsalt meie teed ristuvad pingelisel hetkel.”
Kui Johanna saaks midagi sotsiaalsüsteemis muuta, siis mis see oleks? „Kõigist sihtrühmadest rääkides muudaksin teenused kättesaadavaks ja paindlikumaks. Palju jääb praegu raha ja ka selle taha, et ükski teenus pole justkui see õige ega konkreetsele inimesele sobiv. Tuge peaks olema rohkem, sest oma kodus tahavad elada kõik – abi vajav eakas, laps ja täiskasvanu. Oleks vaja toetada hoolduskoormuse all nõrkevaid lähedasi, kes pereliikmete eest hoolitsedes läbi põlevad. Sotsiaalsüsteemi võiks muuta inimesekesksemaks ja sellesse valdkonda oleks vaja rohkem töökäsi.”
Kommentaar
Olen iga päev tänulik, et Johanna meie juures töötab!
Piret Väljaots, Tartu linnavalitsuse sotsiaal- ja tervishoiukonna tervishoiuteenistuse juhataja, Johanna Hollo otsene ülemus: „Tõenäoliselt on Johannal olemas kõik need omadused, mis ühel sotsiaaltöötajal olla võiksid: empaatia, põhjalikkus ja suure pildi nägemine, soov ning tahe inimest võimalikult hästi aidata, törts musta huumorit sinna sekka.
Pole kunagi kuulnud Johannat ütlemas, et on raske või on kliente, kellega ei saaks hakkama. Tegelikult ju ikka on aeg-ajalt raske ja on ka kliente või koostööpartnereid, kes võtavad mõnikord nõutuks. Sel juhul Johanna jagab muret, arutleb ja ka ütleb, et ta ei tea, mida teha. Siis aga hakkab tegutsema nii, et kõik olukorrad ühel või teisel moel lahenevad.
Kiiduväärt on Johanna oskus iseennast mitte ära unustada. Ükskõik, mis tööd me teeme, ei tohiks ära unustada iseennast. Peaks oskama märgata, kui vajame ise turgutust. See on omadus, mis aitab ka kõige keerulisemat tööd tehes vastu pidada. See on eeldus, et saaksime pakkuda klientidele ja kolleegidele iga päev parimat iseendast. Johanna oskab ennast hoida ja seega on ka tema kliendid hoitud. Vähem tähtis pole seegi, et ta märkab kolleege enda kõrval: vajaduse korral võtab teiste koorma enda kanda, kuid ei häbene ka oma koormat jagada.
Olen iga päev tänulik, et Tartu linnavalitsus on saanud tubli ja rikkaliku sisemaailmaga hoolduskoordinaatori võrra rikkamaks.”
Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö nr 3/2021