Aafrika kogemus sotsiaaltööst pagulaste ja sisserännanutega
Solidaarsus on sotsiaaltöö olulisemaid lähtekohti. See muutub aina tähtsamaks maailma eri paigus, kus seistakse silmitsi probleemidega vaesuse, sõja ja kliimamuutuse tõttu, usub sotsiaaltöötaja Serges Claver Nzisabira.
ajakirja Sotsiaaltöö vastutav toimetaja
Novembris Tallinnas toimunud konverentsil „Kriis – upud või õpid“ tegi ühe peaettekande Burundist pärit lastekaitse- ja sotsiaaltöötaja Serges Claver Nzisabira, kes rääkis lõunapoolkera kogemuse najal sotsiaaltöö eripäradest pagulaste ja sisserännanutega. Ajakiri Sotsiaaltöö tegi tema ettekandest kokkuvõtte.
Pagulasest teiste abistajaks
Serges Claver Nzisabiral on endalgi kogemus elust sõjapõgenikuna: 1993. aastal, kui Burundis puhkes kodusõda, pidi ta koos vanematega kodumaalt lahkuma ja jääma eksiili Tansaaniasse. Kuigi ta oli siis kõigest kaheksa-aastane, jäid need sündmused eluks ajaks meelde. „Kodusõda tähendas, et naabrid tapsid naabreid, pidime koos vanematega põõsastikus varjuma. Põgenikelaagris elasime telkides, mis asetsesid tihedalt üksteise kõrval,“ räägib Nzisabira. Sellistes tingimustes elas tema pere seitse aastat. Ta meenutab heade sõnadega abiorganisatsioonide töötajaid, tänu kellele tal tekkis võimalus koolis käia ja elus edasi jõuda. „See tekitaski minus tahtmise saada sotsiaaltöötajaks, et olla kellegi teise jaoks see oluline inimene, kes aitab leida väljapääsu.“
Kõige olulisemaks sotsiaaltöö väärtuseks peab Nzisabira austust igaühe vastu.
Nzisabira õppis Burundis asuvas Hope Africa ülikoolis sotsiaaltööd ja kogukondade arendamist ning keskendus viimasele teemale ka magistriõpingutes. Praegu omandab ta veel üht magistrikraadi Euroopa viie ülikooli ühisõppekaval Advanced Development in Social Work (ADVANCES). Kraadiõpet rahastab Erasmus Mundus programm. Tallinna konverentsile tuligi ta kursusekaaslase Piret Taluri kutsel.
Kodumaal Burundis abistab Nzisabira kohaliku sotsiaalvaldkonna organisatsiooni S.A.D (Social Action for Development) kaudu pagulas- ja põgenikelaagrites elavaid lapsi ja nende peresid ning algatab lastekaitse valdkonna projektipõhiseid tegevusi, et abivajajate eluolu parandada. Ta on ka Burundi sotsiaaltöötajate ühenduse NASWA-Burundi president ja võtnud südameasjaks sotsiaalpoliitika arendamise ning inimõiguste eest seismise.
Sõjapõgenike valusad kaotused
ÜRO pagulasameti definitsiooni järgi on pagulased ehk põgenikud inimesed, kes on sõja, vägivalla, konflikti või tagakiusamise tõttu kodumaalt lahkudes ületanud riigipiiri, et leida turvalisust võõrsil. Rahvusvaheliste põgenike kõrval on ka neid, kes on pidanud samadel põhjustel ümber asuma riigisiseselt. Sageli muudavad halvenenud keskkonnatingimused, näiteks põuad või üleujutused, Ida-Aafrika riikides kodukohta jäämise võimatuks. Sisserändaja mõiste on laiem, sest selle alla kuuluvad eri õigusliku staatusega inimesed, sh ka need, kes on vahetanud elukohta vabatahtlikult.
Enamiku jaoks tähendab põgenikuks saamine ka vaesusse langemist.
Olud, millest põgenikud on pääsenud, võivad hõlmata sõda, vahistamist ilma kohtuotsuseta, võimude või vaenulike rühmituste tagakiusamist, piinamist, tapmiste pealtnägemist, lähedaste pereliikmete kadumist ja looduskatastroofe. „Sisuliselt on nad kaotanud kõik peale elu. Enamiku jaoks tähendab põgenikuks saamine ka vaesusse langemist,“ selgitab Nzisabira miljonitele inimestele kogu maailmas osaks saanud olukorda. Ka teekond uude viibimiskohta on sageli täis ohte, võib kaduda side mõne pereliikmega, on neid, kes on aastaid varjunud metsas, vahelaagrites, saanud vigastusi.
Elu pagulaslaagris
Nzisabira toob välja, et elu Aafrika pagulaslaagrites on väga raske. Arstiabi on halvasti kättesaadav, mistõttu on haiguspuhanguid, ei jätku toitu, vee kvaliteet ja sanitaartingimused on viletsad. Laagrid on ülerahvastatud, sagedased on vägivallajuhtumid ja eri kogukondade pagulaste konfliktid, kogetakse tõrjutust ja diskrimineerimist. Laste õppimisvõimalused on piiratud. „See tähendab, et normaalne elukulg katkeb. Lastel jääb poolikuks haridustee, täiskasvanutel tööelu, mis halvendab tulevikuväljavaateid. Kõik need läbielamised jätavad paratamatult jälje nii füüsilisele kui ka vaimsele tervisele,“ kirjeldab Nzisabira nende kogemuste mõju. Mõnes riigis, näiteks Tansaanias, ei lubata pagulastel ka laagri territooriumilt lahkuda ega väljaspool seda tööle asuda või tasustatakse nende tööd oluliselt madalamalt võrreldes kohalikega. See on teravas vastuolus inimõigustega: pagulastel on samasugune õigus tööle, vabale liikumisele ja õiglastele töötingimustele.
Sotsiaaltöö ülesanded eri etappidel
Nzisabira räägib sotsiaaltöötajate tegevusest sõjapõgenike abistamisel, mis jaguneb suures plaanis kolmeks.
- Vastuvõtuetapis on peamine rahuldada esmavajadused, pakkuda psühhosotsiaalset tuge, jagada infot ja suunata teenustele. Oluline on pakkuda turvatunnet ja luua usalduslikke suhteid, milleks saab kasutada aktiivse kuulamise tehnikaid.
- Kuigi lootus varsti koju tagasi minna jääb põgenikke tihti pikalt saatma, ei saa elu elamata jätta. Lõimumisetapis tuleb korraldada hariduse omandamine ja soodustada kuuluvustunde ning sotsiaalsete kontaktide kujunemist. Seda saab teha näiteks ühisürituste ja -ettevõtmistega. Endiselt tuleb tegelda ka tervise küsimustega.
- Autonoomiaetapis on eesmärk jõuda iseseisva toimetulekuni vastuvõtvas riigis. Selleks tuleb inimesi jõustada, aidata lahendada õiguslikud ja töökoha küsimused, hinnata olukorda, kui tekib abivajadus.
Nzisabira rõhutab, et erilist tähelepanu tuleb pöörata haavatavatele rühmadele: lapsed, naised, eakad, puudega ja krooniliste haigustega (nt HIV) inimesed.
Kokkukuuluvus ja inimeste austamine
Aafrika sotsiaaltöös järgitakse Ubuntu-filosoofiat, mille kesksed põhimõtted on solidaarsus, kokkukuuluvus ja tegutsemine ühise heaolu nimel. Konfliktide lahendamisel kasutatakse pärimuslikke teadmisi, kogukonnas tuntakse huvi kaaslaste käekäigu vastu. Ubuntu mõtteviisi keskmes on suhted, üksteisest hoolimine, jagatud vastutus ja inimsaatused, teistega koos hakkamasaamine ning üksteise abistamine. Püütakse saavutada nii aafriklaste kehalist, sotsiaalset, majanduslikku, spirituaalset (sh psühholoogilist) kui ka ökosotsiaalset heaolu.
Nagu näitab ka Aafrika kogemus, toob põgenike eraldamine ja koondamine suurtesse laagritesse probleeme juurde ning muudab kohanemise raskemaks.
Kõige olulisemaks sotsiaaltöö väärtuseks peab Nzisabira austust igaühe vastu. „See väljendub meie igapäevatöös. Tunnistame, et teenuse kasutaja on samasugune inimolend nagu me isegi. See paneb meid kohtlema teda nii nagu tahaksime, et meid ennast koheldaks. Laste ja täiskasvanutega töötades peab olema empaatiline, astuma nende kingadesse. Kujutama ette, mis teenuseid vajaksime nende olukorras ja püüdmagi pakkuda neile parimat kogu südamest, aga ka spetsialistina. Seejuures peab oskama võimusuhteid tasakaalustada. Kuigi meil on sotsiaaltöötajatena teadmised ja ametipositsioon, ei anna see meile õigust suhtuda abivajajasse üleolevalt ega panna teda tundma ennast ebamugavalt,“ kirjeldab Nzisabira oma tõekspidamisi.
Eesti on põgenike abistamisel õigel teel
Serges Claver Nzisabira kuulas konverentsil huviga Eesti sotsiaaltöötajate ja vabaühenduste esindajate kogemusi tööst sõjapõgenikega. „Eesti on teinud Ukraina sõjapõgenike abistamisel väga tublit tööd,“ kommenteerib ta. „Olete näidanud tõelist solidaarsust. Siia tulnud inimeste jaoks on parim, et nad said elama asuda kogukonnas, neil on kohalike elanikega võrdsed võimalused käia tööl ning kasutada haridus-, tervishoiu ja sotsiaalteenuseid samadel alustel. Nagu näitab ka Aafrika kogemus, toob põgenike eraldamine ja koondamine suurtesse laagritesse probleeme juurde ning muudab kohanemise raskemaks.“
Nzisabirale avaldas muljet sotsiaaltöö kiire areng Eestis ja kõrge professionaalne tase, kuhu ollakse viimase kolmekümne aastaga jõutud. Tal oli ka võimalus kohtuda Mustamäe linnaosavalitsuse lastekaitsetöötajatega ja külastada Tallinna Lastekodu. Burundis on sotsiaaltöö alles lapsekingades, seda ei ole veel tunnustatud ametliku elukutsena, kuigi selles suunas tegutsetakse. Vähesed Nzisabira-sugused koolitatud sotsiaaltöötajad tegutsevad õlg õla kõrval vabatahtlikega, kellega jagavad teadmisi töö käigus. „Kuid loodan, et meil õnnestub ennast tõestada ja olukorda muuta. Julgustan teidki vaatama oma tööle rõõmsama pilguga. Ka siis, kui tundub, et on väga raske, ei tasu kaotada lootust ega loobuda oma unistustest,“ lõpetab Serges Claver Nzisabira optimistliku noodiga.
Artikkel ilmul ajakirjas Sotsiaaltöö nr 4/2022
Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsiooni korraldatud sotsiaaltöö aastakonverentsil Kriis – upud või õpid? 2. ja 3. novembril jagati sõjapõgenike abistamise ja kogukondade võimestamise kogemusi, kuulati ettekandeid tegutsemisest kriisioludes ja vaimsest tervisest.