Vähitõrje tegevuskava elluviimine vajab teadlaste tuge

Kahel viimasel aastal on vähk jäänud COVID-19 akuutse kriisi varju, ent haigus ei ole kuhugi kadunud. Endiselt saab Eestis igal aastal ligi 9000 inimest vähidiagnoosi ja 2021. aastal nõudis haigus üle 3500 inimelu. Tervise Arengu Instituudi (TAI) surma põhjuste registri andmetel on vähisuremus COVID-19 kriisi ajal küll jätkanud pikaajalist langustrendi, ent vähi nagu ka mitmete teiste krooniliste haiguste korral ei ole kõik pandeemia pikaajalised mõjud veel ilmnenud.

TAI vähiregistri andmete põhjal tehtud vähielulemuse analüüs näitab, et pandeemiaeelsel perioodil oli Eesti vähipatsientide viie aasta elulemus (patsientide osakaal, kes on elus viis aastat pärast diagnoosimist) paljude vähkide korral samal tasemel Põhjamaadega. Eriti just nende vähkide korral, mis nõuavad multimodaalset ravi ehk eri raviliikide – kirurgia, kiiritus- ja süsteemravi – omavahelist oskuslikku kombineerimist. Mahajäämust Põhjamaade tasemest näeme esmajoones selliste vähkide puhul, mille puhul sõltub prognoos sellest, kui vara vähk avastatakse.

Just seetõttu on varane avastamine uue, alates 2021. aasta aprillist kehtiva vähitõrje tegevuskava üheks prioriteediks, kõrvuti tõhusa vähiennetuse, vähiravi kvaliteedi ja kättesaadavuse parandamise ning patsientide ja nende lähedaste elukvaliteedi tõstmisega. Vähitõrje tegevuskava 2021–2030 on ekspertide hinnangul sisutihe dokument, millele on pandud palju lootusi.

Nii nagu tegevuskava sai TAI juhtimisel koostatud teadusuuringutele tuginedes ja rahvusvahelisi juhendeid arvesse võttes, tuleb samu põhimõtteid jälgida ka edaspidi tegevuskava rakendamisel. Vähitõrje tegevuskava elluviimine vajab pühendunud eestvedamist, teaduspõhist lähenemist ning usaldusväärsetele andmetele ja uuringutulemustele tuginevat pidevat tulemuste hindamist. Ka WHO vähitõrjealase tegevuse üheks eesmärgiks on soodustada vähitõrje riiklikku hindamist vähiregistrite andmetel ning kohalikele oludele kohandatud teadusuuringute läbi. Tänase parima teadmise järgi ongi rahvusvaheliste reeglite järgi töötav vähiregister optimaalne võimalus saada regulaarne ülevaade vähi esinemisest rahvastikus, varase avastamise seisust, ravitulemustest ja vähipatsientide prognoosist.

Täna TAIs töötav Eesti Vähiregister on üks vanemaid vähiregistreid Euroopas, kus on vähiandmed juba alates 1968. aastast. Vähiregistri järjepidev teaduspõhine arendamine üle viie aastakümne ja rahvusvahelistele nõuetele vastavate täpsete ja usaldusväärsete andmete olemasolu on saanud võimalikuks tänu registri tihedale koostööle teadlastega, nagu on öelnud vähiregistri rajaja Mati Rahu. On selge, et usaldusväärsete uuringutulemuste saamiseks on vaja kvaliteetseid algandmeid, ent teisalt tagab just pidev andmete kasutamine uuringutes ka registriandmete kvaliteedi.

Vähiregister on pidevas arengus. Lähtuvalt vähitõrje tegevuskavast on vähiregistri, teadlaste ja onkoloogide koostöös valminud plaan, kuidas kogutavate andmete loetelu ehk andmekoosseisu lähitulevikus täiendada nii, et see vastaks muutuvatele nõudmistele nii vähitõrje edukuse hindamiseks kui ka üha täpsemaid andmeid nõudva teadustöö tegemiseks. Vähemtähtis ei ole jätkuv osalemine pikaajalistes üleeuroopalistes ja ülemaailmsetes teadusprojektides, ilma milleta ei oskaks me anda hinnangut Eesti vähiennetuse ja -ravi tänasele seisule ja arenguvõimalustele rahvusvahelises kontekstis.

Paraku oleme täna olukorras, kus Sotsiaalministeeriumi kavandatav riigireformi plaan lõpetada TAI tegevus teadus- ja arendusasutusena lahutab teadustegijad vähiregistrist, mis omakorda toob paratamatult kaasa registri arengu pidurdumise ja andmekvaliteedi languse ning pöördumatud tagajärjed vähiepidemioloogilise teadustöö jaoks, sest laguneb aastakümneid kestnud töö tulemusena üles ehitatud vähiepidemioloogia töörühm. Lisaks sellele on oht vähitõrje tegevuskava elluviimise takerdumiseks, sest seni on vähitõrje tegevuskava koostamise ja rakendamise eestvedajateks olnud just teadlased.

Näite vähiregistri ja teadlaste rollist praktiliste vähiennetusmeetmete väljatöötamisel võib tuua emakakaelavähi sõeluuringust. Vähiregistri andmetel tuginevad teadusuuringud näitasid, et 2006. aastal käivitatud emakakaelavähi sõeluuring ei andnud vähi ennetamisel piisavalt kiiresti oodatud tulemusi ja emakakaelavähki haigestunute arv püsis kõrgel tasemel. Sõeluuringus osalemiseks on olnud vaja külastada kliinikut, mis võib paljude naiste jaoks olla takistuseks ning seetõttu oli vaja leida uusi lahendusi, kuidas teha sõeluuringus osalemine naiste jaoks lihtsamaks. Et sõeluuringuid teaduspõhiselt arendada, tuleb uue sõeluuringu või meetodi puhul alustada väikesemahulisest teostatavusuuringust kontrollimaks, kas uus meetod antud keskkonnas toimib. Sellele järgneb juba riiklikku programmi imiteeriv pilootuuring teatud piirkonnas või rahvastikurühmas, mis toob välja kõikvõimalikud probleemid ja kitsaskohad. Alles seejärel on otstarbekas alustada rahvastikupõhise programmiga, olles uuringutes väljatulnud probleemidele lahendused leidnud. Just sellise kulusid säästva mudeliga oleme viimastel aastatel tegutsenud emakakaelavähi sõeluuringu arendamisel, viies TAI eestvedamisel aastatel 2020 ja 2021 läbi teostatavus- ja pilootuuringu meetodiga, mis võimaldab sõeluuringut teha kodus. Tänaseks on teadusuuringud viinud selleni, et innovatiivne HPV kodutestimine saab koostöös Eesti Haigekassaga kõigile soovijatele kättesaadavaks juba lähitulevikus.

Panus vähiregistri töösse ja vähitõrje tegevuste kavandamisse ja elluviimisse on täna TAIs töötavate vähiepidemioloogide igapäevatöö osa. Just tipptasemel teadustöö ja rahvatervishoiu praktika sidumine iseloomustab sotsiaalministeeriumi haldusalas tegutsevas teadus- ja arendusasutuses töötavate teadlaste tööd.

Vähk on (rahva)tervishoiu valdkond, kus maailmas toimub väga kiire areng. Et arengust sündiv kasu jõuaks ka meie inimesteni – tänaste ja homsete (võimalike) vähipatsientide ja nende lähedasteni – , tuleb teadust ja praktikat üksteisele veelgi lähemale tuua, mitte neid lahutada.

Kaire Innos

TAI epidemioloogia ja biostatistika osakonna juhataja

Arvamusartikkel ilmus 3. juulil Eesti Päevalehes