TAI teadusseminar: teaduspõhine vähitõrje vajab fookust, koostööd ja julgeid otsuseid
21. mail Tervise Arengu Instituudis toimunud teadusseminar „Vähitõrje Eestis – teadusest lahendusteni“ tõi fookusesse Eesti vähitõrje võtmeküsimused: haigestumuse ja suremuse trendid, sõeluuringute osaluse, riskitegurite mõju ning vähiga elamise väljakutsed.
Seminari avas TAI direktor Annika Veimer, kelle sõnul vajab tõhus vähitõrje lisaks ravile ka süsteemset ennetust, andmepõhist juhtimist ja psühhosotsiaalset tuge. „Iga vähijuht pole ennetatav, aga me saame oma riske vähendada – liikudes rohkem, suitsetamisest loobudes, alkoholi tarvitamist vähendades ning osaledes sõeluuringutel ja vaktsineerides,“ sõnas Veimer.
TAI teadusdirektor Kaire Innos andis ülevaate vähi haigestumus- ja suremustrendidest Eestis: kolmandik juhtudest diagnoositakse 75+ vanuses ning kuigi suremus väheneb, on sõeluuringute osalus endiselt madal. Patsiendid elavad järjest kauem, kuid elukvaliteedi andmete puudus on märkimisväärne lünk.
Vanemteadur Rainer Reile rõhutas, et 31% vähi tervisekaotusest on seotud käitumuslike riskiteguritega: suitsetamise, alkoholitarbimise ja liigse kehakaaluga. „Tavasigarettide suitsetamine on küll vähenemas, aga asemele on tulnud muud nikotiinitooted, eriti noorte seas. Kui tahame vähipõhjust vähendada, tuleb saavutada tervisekäitumise muutus ühiskonnas“ märkis Reile.
Rinnavähi teemal esinenud Aleksei Baburin tõi välja, et kuigi suremus on vähenenud, on sõeluuringute osalus madal ja haigust avastatakse endiselt hilises staadiumis. Noorte vähipatsientide elulemust käsitlenud Keiu Paapsi näitas, et paranemine on toimunud, kuid noored vajavad kohandatud tuge – alates viljakusest kuni sotsiaalse toimetulekuni.
Kaire Innos tõi oma ettekandes välja, et soolevähk on üks enim esinevaid vähivorme. Kuigi nooremate patsientide elulemus on Põhjamaade tasemel, siis eakate puhul jääme maha. Neljandas staadiumis avastatakse endiselt liiga palju juhtumeid.
Oskar Nõmm käsitles sotsiaalset ebavõrdsust vähitõrjes. Näiteks emakakaelavähi suremus on madalama haridustasemega naiste seas märkimisväärselt kõrgem. HPV vaktsineerimise hõlmatus on madal ja teadlikkus viiruse mitmetest vähivormidest ebapiisav. Lapsevanemad ja ka tervishoiutöötajad vajavad HPV vaktsineerimise kohta rohkem infot.
Seminari lõpetas aruteluring, kus osalesid Made Bambus (Sotsiaalministeerium), Maria Suurna (Tervisekassa), dr Indrek Seire (PERH) ja Kaire Innos (TAI). Arutelus toodi esile, et lahendusi on, kuid need vajavad fookust, koostööd ja poliitilist tahet. Olulise ebakohana toodi esile andmekvaliteet ning arutelus osalejad leidsid üksmeelselt, et suured probleemid tuleb harutada väikesteks, leppida kokku konkreetsed tegevused ja nende eest vastutajad ning jõudsalt edasi liikuda. Aruteluringi lõpetuseks jäi kõlama, et kogu ühiskonnas on vajalik laiem kaasatus vähitõrjesse ning empaatia nende suhtes, keda vähk puudutab.
Seminari ettekanded ja salvestis on kättesaadavad Tervise Arengu Instituudi kodulehel.