Aljona Kurbatova: uimastisõltlasi saab vanglas olles päästa küll. Aga selleks peab riik ka pingutama

Kurb statistika ütleb, et narkootikumide tarvitamine nii noorte kui ka täiskasvanute seas on tõusuteel ning surmaga lõppevate üledooside arv kasvab. Iga tarvitamise ja üledoosi juhtumi taga on aga täiesti erinev isiklik lugu, mis oleks võinud kujuneda teistsuguseks.

Tervise Arengu Instituut on seisukohal, et iga juhtum väärib eraldi tähelepanu ja järelduste tegemist – mida oleks saanud teha teisiti. Vanglakaristusest tõhusamaks võivad narkootikumide tarvitamisele reageerimisel olla alternatiivsed lahendused, milleks on nii ravi kui ka erinevad nõustamisteenused. Teatud juhtudel aitavad need mitte ainult inimest ennast, vaid ka tema lähedasi, töökaaslasi ja ühiskonda laiemalt.

Oleme ühel nõul, et näiteks katkenud haridusteekonna ja lapsepõlve traumakogemusega 18-aastast, kes pole saanud kodunt kaasa toimetulekuoskusi iseseisvaks eluks, vangla ei ravi. Narkootikumide tarvitamine on üldjuhul millegi tagajärg. Mida paremini võimaldavad seadused eristada probleemidega üksi jäänud narkootikume tarvitava inimese kuritegelikul eesmärgil narkootikumide käitlejast, seda suurem on tõenäosus inimesele karistuse asemel abi pakkuda. Selline lähenemine on ka mujal maailmas võitmas üha enam poolehoidu ning on osutunud tulemuslikuks.

2019. aastal jõustus kriminaalmenetluse seadustiku muudatus (KrMS § 203 lg 1¹), mille kohaselt saab kohus kriminaalmenetluse tingimuslikult lõpetada, kui kahtlustatavat või süüdistatavat isikut võib sõltuvushäire ravimise või selle häire kontrolli all hoidmisega mõjutada edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest.

Seda võimalust kasutatakse praktikas üha enam – näiteks määratakse inimesele muu hulgas kohustus osaleda tugiisiku teenust pakkuvas sotsiaalprogrammis SÜTIK ja läbida psühhiaatriline hindamine uimastitarvitamise häire osas SA Viljandi Haiglas. Psühhiaatrilise hindamise abil saab selgeks, kas inimene vajab sõltuvusravi ning tugiisik aitab välja selgitada sotsiaalsed probleemid, et alustada koos nende lahendamist.

Justiitsministeeriumi planeeritav karistusmäärade diferentseerimine toob kaasa veel paremad võimalused selle suuna jätkamiseks. Taolist muutust peab aga toetama kogu riiklik süsteem, et sotsiaal-, ravi- ja nõustamisteenused oleksid valmis ja võimelised teenindama varasemast oluliselt rohkem abi vajavaid inimesi ning abi saamise võimalused oleksid võrdselt kättesaadavad kõikides Eesti piirkondades. 2024. aasta seisuga seda kinnitada ei saa ja ressursse selleks pigem vähendatakse. Kui seda suunda soovitakse tulevikus jätkata, tuleb leida vajalikud vahendid juba toimivate teenuste jätkamiseks ning uute arendamiseks.