Viktoriiniküsimus: mis tõendusmaterjalile tugineti isaduse kohtulikul tuvastamisel 1938. aastal?
Ajakirja Sotsiaaltöö 25. sünnipäevaüritusel korraldatud viktoriini jaoks ette valmistatud küsimus on seotud nii lastekaitse kui ka demograafiaga ning puudutab isaduse kohtulikku tuvastamist Eesti esimesel iseseisvusperioodil.
Lauri Leppik
sotsiaal- ja rahvastikupoliitika professor, Tallinna Ülikool
Mais 1938 ilmus Postimehes teade, et Elva kohus mõistis Meeri küla mehelt Hendrik L-ilt välja alimendid umbes 1700 krooni suuruses summas tütre kasvatamise kuludeks. Millise tõendusmaterjali alusel kohus mehe isaduse kindlaks tegi?
Vastusevariandid:
A. Vereproovid
B. Lapse ema ütluste usutavus
C. Silmade värv ja kõrvade kuju
D. Naabrite tunnistused
Õige vastus on A – vereproovid.
Vastuse kommentaar: Tuleb arvestada, et DNA testid, mis võimaldavad isaduse tuvastada 99,9% tõenäosusega, tulid kasutusele alles 1980. aastatel. 1930. aastatel nii kõrge tõenäosusega isaduse tuvastamine võimalik ei olnud. Põhimõtteliselt ainsaks n-ö tõenduspõhiseks meetodiks oli tol ajal ema ja lapse veregruppide võrdlemine väidetava isa veregrupiga. Ent see meetod ei andnud siiski usadatavat tulemust, sest veregruppide võrdlemise abil saab vaid kuni 30%-l juhtudest välistada võimalikku isadust, ent sellise meetodiga ei saa rangelt võttes tõestada konkreetse mehe isadust. Nii et selles mõttes ei olnud kohtu kasutatud tõend palju usaldusväärsem muudes vastusevariantides märgitud võimalustest, mida erinevate riikide kohtud ajaloos samuti isaduse tuvastamisel kasutanud on.
Vallaslaste põlvnemise tuvastamist reguleeris EW ajal varasemast Vene ajast pärit Balti eraseaduse § 165, mis ütles nii: „Mitte seaduslikult sündinud lapse isaks tunnistatakse see, kes, kas vabatahtliselt lapse sündimist omaks võttis, ehk kohtus selleks sai tunnistatud, ehk saab tõeks tehtud, et temal on lihalusti ühendus tema emaga olnud, muidugi mitte varem, kui kümme kuud, ega ka mitte hiljem kui sada kaheksakümmend kaks päeva tema sündimisest arvatud. Aga tema saab isa kohustustest vabastatud, kui tõendab, ehk kui mitte seaduslikult sündinud lapse ema ise tunnistab, et tema selle vaheaegas ka teistega lihalusti ühendust pidanud.“ Viimane printsiip (lad k exceptio plurium concubentium) tähendas, et juhul kui ei olnud kindlaks tehtav, kes mitmest lapse emaga samal ajaperioodil suguliselt läbi käinud mehest tegelikult lapse isa on, siis tõlgendati kahtlusi üldiselt kostja kasuks.
BES § 165 rakendamise kohta andis EW ajal korduvalt tõlgendusi ka Riigikohus. Paaris 1930. a lahendis märkis Riigikohus: „Kuna suguline vahekord kuulub inimelu intiimsemate momentide hulka, mida asjaosalised loomusunnil häbenevad ja kõrvaliste isikute eest püüavad varjata, siis toimub suguline akt harilikult pealtnägijateta, välja arvatud harukordsed juhud. Seepärast oleks sugulist akti kui säärast tunnistajate läbi peaaegu võimatu kindlaks teha. /.../ Kuna loodus isaksolemist varjab, siis ei saa iialgi isaduse fakti tõestada sedavõrd vastuvaidlematult, kui näiteks emast sündimist, vaid BES § 165 järgi võib kohus kõiki asjaolusid arvesse võttes isaks tunnistada mehe, kelle kohta on tõestatud, et ta teatud asjaolude olemasolul võis last eostada.“ Teisalt lubas Riigikohus, et exceptio plurium vaide korral võib väidetava isa tõstatatud kahtlusi lapse ema kõrvaldada kõikide lubatud tõestusvahenditega, sh „kostja ja lapse vereproovide uurimise teel asjatundjate-arstide läbi.“
Mis puudutab konkreetsel juhul väljamõistetud elatisraha summat (1700 krooni), siis sama ajaperioodi ajalehtedes võib leida tööpakkumisi ämmaemandale või lasteaia juhatajale kuupalgaga 50 krooni. See tähendab, et elatisena mõisteti mehelt välja umbes kolme aasta palk.