Valikud uue ja vana vahel – kilde Euroopa Liidu „uute liikmesriikide“ perepoliitikast (II)

---

KOKKUVÕTE

Perepoliitika on üha laiema ja teravdatud tähelepanu all kogu Euroopas. Ka Eestis on need küsimused viimasel ajal päevakorras. Kasulik oleks vaadata, mida teevad laste ja perede heaolu tagamiseks Kesk- ja Ida-Euroopa riigid, kellega meil on vast rohkem sarnasusi kui üle poole sajandi heaoluriigi hüvesid nautinud Lääne-Euroopaga.

Järgnev analüüs on valminud koostöös Tallinna ülikooli magistriõppe üliõpilastega ja käsitleb nimetatud piirkonna Euroopa Liidu liikmesriikide perepoliitikat laia (küll mitte kõikse) meetmete skaala abil. Uuriti demograafilisi andmeid, perekonna struktuuri, sotsiaalkaitsealaseid seadusi, poliitikameetmete administreerimist ja rahastamist, emaduse ning lapse ja perekonna toetamise tehnilist poolt.

Kogutud info toel, neljast näitajast koosneva indeksi alusel koostatud pingereas, asetub Eesti esikohale, s.t Kesk- ja Ida-Euroopa parima perepoliitikaga riigiks. Tugevuste ja nõrkuste laiem käsitlus toob aga välja naabrite järgimist väärivaid algatusi.

MÄRKSÕNAD

Kesk- ja Ida-Euroopa riigid, lapse- ja peretoetused, perepoliitika, töö ja pereelu ühitamine

---

Artikli esimeses osas tutvustati analüüsi tulemusi, milles käsitleti abielu ja perekonda, emaduse kaitset, sünnitoetust ja üksikvanema lapse toetust. Nüüd heidame pilgu sellele, millised on vaatlusaluste riikide – Bulgaaria, Eesti, Horvaatia, Leedu, Läti, Poola, Rumeenia, Slovakkia, Sloveenia, Tšehhi Vabariigi ning Ungari – lapsehoolduspuhkuse ja -hüvitise ning igakuise lapsetoetuse maksmise põhimõtted ning milliseid meetmeid rakendatakse, et soodustada töö ja pereelu ühitamist. Analüüsi tegemisel kasutati Euroopa statistikaameti (Eurostat) ja MISSOC-süsteemi (Mutual Information System on Social Protection in the EU Member States and the EEA) andmeid, valitsusasutuste veebilehti ja teisi allikaid (vt analüüsi metoodika tutvustust artikli esimeses osas).

Lapsehoolduspuhkus ja -hüvitis

Lapsehoolduspuhkuse (vanemapuhkuse) etalon kogu maailmas oli pikka aega Rootsi, kus puhkuse pikkus on 480 täispäeva (240 mõlema vanema jaoks). Neist 90 päeva kasutamine on kohustuslik ühele ja 90 päeva teisele vanemale, ülejäänud päevi saab üle kanda. Praegu ületab Eesti Rootsit puhkuse pikkuse mõttes (koos rasedus-sünnituspuhkusega 605 päeva, ravikindlustuseta emal 545 päeva lapse sünnist arvates). Hüvitise nominaalsuuruselt ületab Rootsi Eestit, kuid suhtena keskmisse sissetulekusse on Eesti oma lapsevanemate vastu märgatavalt heldem.

Eestis on üksikvanema perekonnad üksikpensionäride järel suurim vaesusriskis leibkonnatüüp, seega peaksid üldise hoolekandepoliitika kõrval olulised olema abielu ja partnerlust toetavad arusaamad ning hoiakud.

Eesti lapse- ja peretoetuste süsteemi kriitika on eelkõige seotud suure panustamisega lühikesele ajale lapse elus (rasedus-sünnitustoetus, sünnitoetus, igakuine lapsetoetus, vanemahüvitis). EL-i mitu idapoolset riiki toetavad teismelisi, makstes koolitoetust: Poola igal aasta programmi „Dobry Start“ 300 Plus raames 300 zlotti kuni lapse 20-aastaseks saamiseni, koolitoetust maksavad ka Bulgaaria jt. Tavaline on ka suure pere toetus (Poola, Sloveenia), ainulaadne aga suure pere autoostu toetus (Ungari). Viimane välja arvatud, mille analoogi Eestis pole, jäid suure pere toetused 2023. a märkimisväärselt alla Eesti rahaabile kolme kuni kuue ja seitsme ning suurema arvu lastega peredele (vt tabel 1). Aastal 2024  jõustunud 200-eurosed kärped „lähendasid“ Eesti perepoliitika Kesk-Euroopa omale. Tabelis võiks muuhulgas pälvida tähelepanu Eesti ja Läti lapsehooldustasude võrdlus. Erinevus on Eesti kasuks nii suur, et soodustab piiriäärsetel aladel Eesti suunalist sisserännet.

Igakuine lapsetoetus. Millest raha räägib?

Kõige laialdasemalt kasutatav, kuid erinevalt rakendatav perepoliitika abinõu on igakuine lapsetoetus. Tabelis 2 esitatud andmetest saab ettekujutuse ka toetuse maksmise põhimõtetest. Esiteks võetakse pooltes EL-i idapoolsetes riikides toetuse määramisel arvesse perekonna sissetulekut (see põhimõte on kasutusel ka vanades liikmesriikides). Teiseks on toetus summa (kuumakse) mõttes üsna tagasihoidlik ja enamikul naabritel on see väiksem kui Eestis. Kolmandaks on võrdsest väljamaksest (nn kõik-lapsed-on-riigi-ees-võrdsed-põhimõte) levinum põhimõte, et riik peab laste kasvatamise võimalusi ühtlustama ja seetõttu on sünnijärjekorras järgmise lapse toetus suurem kui eelmise lapse toetus. Lääne-Euroopas on sageli kasutusel ka lapse vanusest lähtuv toetuse diferentseerimine (väiksemad lapsed, väiksemad kulud; suuremad lapsed, suuremad kulud).

Isapuhkus tundub idaeurooplastele olevat pigem kohustus kui võimalus.

Nii vanemahüvitise kui ka lastetoetuste maksmise praegune põhimõte Eestis on valijatele meelepärane ja riigile kulukas, kuid mõlema vaatenurgast vähe tõhus, sest ei taga eesmärgi saavutamist või eelistust omada keskmiselt 2–3 last perekonnas.

Lapsetoetust makstakse Ida-Euroopas lapse vanuseni 15–18 aastat, õpingute korral 18 või 25 aastani, puude korral ka kuni 27. eluaastani (Horvaatia).

Lapsetoetust indekseeritakse igal aastal Sloveenias, Poolas korrigeeritakse seda mõne teksti järgi iga kolme aasta järel, kuid faktiliselt on see olnud 2016.–2024. aastal 500 zlotti, Leedus ja Slovakkias on toetuse suurus seotud elatusmiinimumiga. Loomulikult jälgitakse kõikjal tarbijahindu, kuid lapsetoetuse ja tarbijahinnaindeksi mehhaanilist seost pole.

Töö ja pereelu ühitamine

Perepoliitika detailide hindamine (poliitiliste sekkumiste mõttes peenhäälestus) eeldab konkreetsete olude põhjalikku tundmist. Selle selgitamine ei ole siinse analüüsi eesmärk ja mõni väide jääb arvamuse või oletuse tasandile. Suurema pildi (poliitika üldpõhimõtete) kõrval on oluline hinnata võtteid, mida rakendatakse pere üleminekul ühest perekonnaetapist teise.

Jääb mulje, et üleminekuvõtteid on mõne Eestiga võrreldava arengutasemega riigi perepoliitikas rohkem. Üleminekumomendid on emapuhkuselt vanema (hooldaja) puhkusele siirdumine, hooldaja puhkuse ja (osaajaga) töö ühendamine ning lapse hooldaja tööle minek täisajaga. Euroopa Komisjoni (Hofman jt 2020) analüüs väidab, et Eestis on kuni kuueaastaste lastega ja väikelasteta 20–49-aastaste naiste tööhõive erinevus EL-i üks suuremaid, 28%, suurem on see vaid Tšehhi Vabariigis, Ungaris ja Slovakkias. Peab aga märkima, et Euroopa Liidu keskmisest kõrgem on see näitaja ka Poolas, Bulgaarias ja Rumeenias. Euroliidu keskmisest madalamat emade hõivet Lätis, Leedus, Horvaatias ja Sloveenias kompenseerib seal isade (võrreldes väikelasteta meestega) EL-i keskmisega võrreldes samal tasemel või suurem hõive. Eestis on väikelastega meeste tööhõive lõhe väikelasteta meestega võrreldes EL-i keskmisest väiksem. Kuid ilmselt „kompenseerib“ seda mingil määral EL-i keskmisest suurem meeste ja naiste palgalõhe.

Viidatud analüüs tõstab naiste sünnitusjärgset tööturule siirdumist toetavate tööturumeetmete hulgas esile mitut momenti.

1. Ema- ja/või vanemapuhkuse järel sünnituseelsele töökohale tagasipöördumise garantii.
2. Perekonnasisene tööjaotus (2016. aasta Eurostati ajakasutuse uuringu järgi on ema ja isa ajakulu erinevus lastehoiule suurim Saksamaal, Eestis, Soomes, Ungaris ja Rumeenias).
3. Väikelastega emadele võimaldatavad tööturuteenused (täienduskoolitus, ümberõpe, lapsevanema lisapuhkus jms).
4. Tööturu paindlikkus üldiselt, eelkõige aga osaajaga töötamise võimalus.

Eesti, aga ka laiemalt Ida-Euroopa tööturg, on pigem jäik kui paindlik. Seetõttu on näiteks Ungaris ja Poolas seaduses sätestatud lapsehoolduspuhkuselt tööle siirduva ema õigus osaajaga tööle.

Arenenud riikide sotsiaalhoolekandes on sajandivahetusest alates levinud kaks vastandlikku tendentsi. Esiteks nii erivajadustega inimestele kui ka eakatele osutatavate teenuste deinstitutsionaliseerimine. Teiselt poolt on lastel ja noorte jaoks protsess vastupidine – koduse hoiu ja hoolduse asendamine hoiurühmas või aias käimisega, erivajadustega laste suunamine erikoolist tavakooli ja tavavajadustega lastele varem pikapäevarühmas, aga tänapäeval järjest rohkem täispäevakoolis viibimise võimaluse loomine.

Lastega perede toimetulekut on paljudes riikides edendatud tulumaksusoodustuste kehtestamisega.

Deinstitutsionaliserimine pälvib (eriti erivajadustega täisealiste kogukonnas toimetuleku ebaõnnestumise korral) kriitikat, kuid laste ja noorte institutsionaliseerimine on enamasti nii riiklikult kui ka EL-i tasandil soositud. Üsnagi autoriteetne Eurydice Report (2019) väidab, et Põhjamaades, Balti ja Balkani regioonides on valdavalt hariduskallakuga koolieelsed asutused, mis tähendab, et hoolduse põhimõtted on koolieelsel ajal sarnased kooli alama astme korraldusega. Kesk- ja Lõuna-Euroopa riikides lähevad aga kolmeaastased lapsed lastehoiutüüpi asutustest haridusliku kallakuga asutustesse. Ilmselt on erisuste kujunemisel omad põhjused, süsteemidel oma tugevad ja nõrgad küljed.

Perepoliitika vaatenurgast on oluline lastehoiu kättesaadavus (kohtade pakkumine ja hind) ning teenuse mitmekesisus (sobivus eri tüüpi peredele). Kindlasti on oluline ka kvaliteet, kuid selle hindamine on süsteemide erinevuse tõttu keeruline. Lastehoiu „kvantiteeti“ kirjeldab kõige üldisemalt hoius viibivate laste osatähtsus võrreldavates vanuserühmades (vt tabel 3). Kuigi EL-i 28 keskmisest väiksem, on Eestis hoius käivate laste osa vanuserühmiti suurem naaberriikidega võrreldes.

Tähelepanu võiks pälvida Eesti ja Läti lapsehooldustasude võrdlus. Erinevus on Eesti kasuks nii suur, et mõjutab piiriäärsetel aladel rännet.

Endistes sotsialismileeri riikides on (ilmselt ajaloolise tausta tõttu) lastehoid subsideeritud, v.a Horvaatias. Võiks arvata, et see on põhjus, miks Horvaatias on hoius käivate laste osa naabritega võrreldes väiksem. Kui aga kõrvutada Slovakkiat (hoiutasu 7,5% lapse toimetulekupiirist ehk 7,47 eurot kuus) ja Sloveeniat (olenevalt sissetulekust maksab pere 0–77% kogu hoiukulust), on esimesel juhul hoius osalemise osatähtsus teisega võrreldes märksa väiksem, mis tähendab, et lastehoiu tasu ja hoiu „populaarsuse“ lihtsat seost ei ole. Kättesaadavust toetab ka lastehoiule tehtud kulude mahaarvamine maksustatavast tulust. Seda võtet kasutab siiski Ida-Euroopa riikide vähemus (Bulgaaria, Eesti, Leedu, Poola, Tšehhi Vabariik).

Eestis on munitsipaallasteaia kohatasu suurus seotud alampalgaga. Enamik võrdlevaid uurimusi võtab hoiu kättesaadavuse hindamise aluseks hoiutasu ja keskmise palga võrdluse. OECD võrdleb kahe hoiulapse kulusid naise keskmise palgaga eri tüüpi perede jaoks (keskmise ja väikese sissetulekuga pere ning paarpere ja üksikvanema pere). Kahe lapsega keskmise sissetulekuga pere kahe lapse hoiu kulu on EL-i keskmisena veerand naistöötaja keskmisest palgast. Erinevate toetusmeetmete (lapsehoiutoetus, lapsehooldustoetus, tulumaksu alandus jm toetusmeetmed) abiga väheneb see 14%-ni keskmise sissetulekuga pere jaoks, 11%-ni väikese sissetulekuga ja 7–9%-ni üksikvanema pere jaoks (OECD 2022).

Kahe lapsega keskmise sissetulekuga pere kahe lapse hoiu kulu on EL-i keskmisena veerand naistöötaja keskmisest palgast.

Eestis, Lätis ja Leedus on hoiutasud enam-vähem samal tasemel, 10% keskmise naistöötaja palgast. Meiega võrreldes on kahe lapse hoiukulu väiksem Horvaatias ja suurem ülejäänud Ida-Euroopa riikides. Kõige kulukam on lapsehoid Tšehhi Vabariigis. Küllap see on ka üks põhjus, miks kuni kolmeaastaste laste hoiu protsent on selles riigis Horvaatia kõrval EL-i üks väiksemaid.

Väikese sissetulekuga kahe lapsega üksikvanema pere kohta esitatud andmed (tasuta lapsehoid Kreekas, Eestis, Lätis, Saksamaal, Itaalias, Maltal) sunnivad küsima, ega uuringu lähteandmetes ole viga. Tegemist on laiemalt väga erineva perepoliitikaga ja ka erineva lapsehoiu korraldusega riikidega. Eesti kohta teame, et konkreetselt üksikvanemale mõeldud lapsehoiutoetust ei ole kehtestatud riik ega ka omavalitsused (valdava osa kollektiivse hoiu korraldaja).  Eesti lastehoiu uuring kinnitab empiiriliselt teadaolevat fakti. Jõukamate omavalitsuste munitsipaalhoidudes on hoiutasu kõrgem. Kuigi kokku (Eestis tervikuna) saab viiendik (21,4%) hoiul olevatest lastest hinnasoodustust, on vaid 2,2% pärit toimetulekuraskustega peredest (Lang jt 2021).

Eesti, aga ka laiemalt Ida-Euroopa tööturg on täiendava välise sekkumiseta pigem jäik kui paindlik.

Toimetulek nõuab üksikvanema perelt pingutust, selle järelduse saame teha Europarlamendi (Hofman jt 2019) eespool refereeritud uuringu põhjal. Uuringu kohaselt ei ole EL-i keskmisena sisulist erinevust 20–49-aastaste kuni kuueaastaste lastega üksikemade ja partneriga koos elavate väikelastega naiste tööhõives võrrelduna väikeste lasteta naiste hõivega (hõive on väiksem vastavalt seitse ja kaheksa protsenti). Eestis on väikelastega emade hõive, võrreldes naistega, kel pole väikesi (kuni kuueaastaseid) lapsi, 16 protsenti, üksikemade hõive aga 2% väiksem. Seega tagab Eesti üksikvanema toimetuleku pigem töö, mitte toetused või abiraha.

Kokkuvõte

Kokkuvõttes enamasti ei esitata uut infot. Tabel 4 aga võtab numbriliselt kokku teemad, mida on eelnevalt käsitletud. Uus info on pingerida, mis on koostatud artikli sissejuhatuses nimetatud uuringu metoodikat jäljendades (Chzen jt 2019). Indeksite koostamiseks kasutati üldkättesaadavaid näitajaid. Magistrandid keeruka otsingu tõttu lastega perede elamistingimusi kajastavaid andmeid ei analüüsinud. Artikli autor peab siiski eluasemepoliitikat nii oluliseks osaks laste- ja perepoliitikast, et on näidiseks võetud metoodika indeksi arvutusele (indeks 1 tabelis 4) lisanud lastega perede elamistingimusi kirjeldava andmetulba. Euroopa Komisjoni uuringus on elamistingimusi kirjeldatud kuue tunnuse alusel (üleasustatus, lekkiv katus, niisked seinad või põrandad, mädanenud aknaraamid või põrand, eluruumis ei ole vanni ega dušši, puudub vesiklosett, eluruum on pime, eluruum on kulukas (Culora ja Janta 2020). Nende andmete lisamine ei muutnud pingereas Eesti (esi)kohta (vt indeks 2), küll vahetasid kohad Tšehhi Vabariik (tõusis teiseks) ja Horvaatia (langes kolmandaks).  

Eesti perepoliitika kujundamine on vähemalt asjatundjate tasemel jõudnud peenhäälestuseni. Seda tõendavad kas või peretoetuste, teenuste ja vanemapuhkuste rohelises raamatus (Sotsiaalministeerium 2015) käsitletud kitsad teemad ja probleemid. Selline käsitlus pole sugugi vale, mida kinnitab tabeli 4 kokkuvõttev veerg. Eesti vastav poliitika on Ida-Euroopa parim.

Eesti üksikvanema toimetuleku tagab pigem töö, mitte toetused või abiraha.

Loomulikult ei rahulda peenhäälestus poliitikuid, sest neil on vaja poliitika juurutamisel kiiret ja nähtavat tulemust. Sellest tulenevad ka vastandlikud hinnangud spetsialistidelt ja poliitikutelt 2024. aasta alguses jõustunud muudatuste kohta Eesti peretoetuste süsteemis. Suuremat tähelepanu on pälvinud lasterikka pere toetuse vähendamine (3–6 lapsega perel 650 eurolt 450 eurole ja 7 lapsega ja suuremal perel 850-lt 650 eurole) ning toetuselt sujuva väljumise lõpetamine. Arvuliselt veel suuremat hulka peresid mõjutab maksuseadusesse tehtud muudatused:  2024. aasta tuludest maksustatavast tulust laste ja abikaasa eest täiendava maksuvaba tulu ning eluasemelaenu intresside mahaarvamise lõpetamine. Olukorras, kus sündimus on järsult langenud ja ilmselt jätkab langust, tekib automaatselt lisaressurss väljamaksmisele kuuluvate lapsetoetuste väheneva mahu arvel. Seda raha saaks süsteemist väljaviimise asemel kasutada poliitika arendamiseks.    

2023. aasta andmete põhjal saab väita, et Ida-Euroopa lapse- ja perepoliitika on üldiselt ratsionaalne ja arvestab ühiskonna vajadusi ning võimalusi. Ratsionaalsem, kui seda on Eesti vastav poliitika. Kas probleemid, mille üle Eestis on vaieldud, kattuvad mujal arutluse all olevate küsimustega, vajab põhjalikumat jooksva infovoo monitooringut. Magistrandid leidsid analüüsitud riikide perepoliitikas uudseid perede toimetulekut parandavaid ja seega ka sündimust toetavaid probleemikäsitlusi.

Nii vanemahüvitise kui ka lastetoetuste maksmise praegune põhimõte Eestis on valijatele meelepärane ja riigile kulukas, kuid mõlema vaatenurgast vähe tõhus.

Esiteks väärtustatakse perekonda üsna kõrgelt, rohkem, kui see Eestis on üldiselt omaks võetud. Perekonna rolli rahvuse jaoks püüdsid magistrandid hinnata ka „eksperdiintervjuude“ abil (kohapeal elavate, õppivate, töötavate tuttavate arvamuse küsimisega). Tšehhi Vabariiki, Horvaatiat ja Sloveeniat kirjeldasid küsitletud ühemõtteliselt kui peresõbralikke maid. Eesti poliitikas on suhtumises perekonda kui institutsiooni paralleelselt käibel nii perekonda toetav kui ka mittesekkuv arusaam (ingl non policy policy).

Teine erisus on suhtumine üksikvanema perekonda mitte kui erandisse (üksikvanema lapse toetust saavaid peresid oli Eestis 8800; peresid, kus on ainult üks ülalpidaja aga kokku 58 600), vaid kui normaalsusse. Üksikvanema rahalise toetamise küsimus on ilmselt terav mitte ainult Eestis, vaid on või on olnud ka naaberriikides. Seetõttu on seal otsitud peredele abi andmiseks kaudseid teid lasteaia kohatasust vabastamise, garanteeritud miinimumsissetuleku arvutamise põhimõtetest lähtuvate abimeetmete vms kaudu.

Kolmandaks võib nimetada paindlikumaid toetusi. Lihtsaim näide on poolakate palju kritiseeritud poliitika 2016. aastast: „Perekond 500 pluss“ (igakuine peretoetus 500 zlotti, s.t 109 eurot), „Hea algus 300 pluss“ (iga-aastane koolitoetus 300 zlotti ehk 65 eurot), igakuine lasterikka perekonna toetus vähemalt nelja-aastastele lastele 30 eurot kuus, pere hoolduskapital vastavalt pere valikule 109 eurot kuus kahe aasta või 218 eurot kuus ühe aasta jooksul jne). Koos sissetulekul põhineva abiga rakendatakse zlott-zloti-vastu-põhimõtet: kokkulepitud piirist suurema sissetuleku korral vähendatakse toetust piiri ületava summa võrra. Sisuliselt on seesama põhimõte Eestis kasutusel toimetulekutoetuse määramisel, aga Poolas on selle rakendus laiem ja selliseid üleminekumeetmeid on mitu.

Poola ja Ungari perepoliitika sai magistrantidelt karmi kriitikat, mis võib-olla isegi põhjendatud mineviku (ajaloo) kontekstis, kuid võrdluses Eestiga tasub küsida, kas 2023. aastal on Poola 109-eurone lapsetoetus igale lapsele kuus (olenemata sünnijärjekorrast) vähem või rohkem õiglane, kui 80–100 eurot Eestis. Või on äkki Poola lasterikka pere toetus 30 eurot kuus vähemalt nelja-aastastele lastele hoopistükkis ebamõistlik (liiga väike, et sel oleks sisulist mõju), kui Eestis mahtus samasuguse sihitusega toetus 2023. aastal vahemikku 650–850 eurot.

Neljandaks märgime universaalsete ja sissetulekul põhinevate toetuste kombineerimist. Eestis on see olemas sotsiaalkindlustuse toetuste (lapsetoetus jms) ja sotsiaalabi (toimetulekutoetus) kombinatsioonina. See kombineerimine on aga põhimõtteliselt teistsugune kui riikides, kus universaalse lapsetoetuse järel tuleb sissetuleku hindamisel või aktiivsusnõude rakendamisel (Tšehhi Vabariik) põhinev sotsiaalkindlustushüvitis ning siis sotsiaalabi. Võib väita, et seda on Eestis aastatel 2013–2017 vajaduspõhiste peretoetuste maksmisega proovitud ja tulemuseks oli läbikukkumine. Vahe on paraku rõhuasetuses, sissetuleku hindamisel põhinev lapsetoetus on vähem märgistav kui sotsiaalabi.

Viiendaks on igas analüüsitud riigis kasutusel konkreetsed ühiskonna heakskiidu pälvinud meetmed, mida Eestis teatakse, kuid ei kasutata. Olgu see ühekordne sünnitushüvitis kindlustuseta emadele Bulgaarias ja Leedus või Soomes ja Lätis sünnitoetust asendav beebipakk; Ungari omavalitsuste selgelt piiritletud kohustus korraldada lastehoidu vähemalt 40 lapsega asulates vähemalt nelja-aastastele lastele, soodustused lapselapsi hoidvatele vanavanematele mitmes riigis jne.

Kuigi tabel 4 annab indeksi arvutuses Eestile vaieldamatu esikoha (parima perepoliitikaga riigi tiitli Kesk- ja Ida-Euroopas) on allakirjutanu lemmik Sloveenia perepoliitika. Perekonna kui sellise väärtustamine, vajaduspõhiste ja universaalsete toetuste kombineerimine, forsseerimata vanemahüvitis, üksikvanema perede toetamine. Need elemendid Eesti perepoliitikas kas puuduvad või on ebapiisavalt välja arendatud.

 Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö 1/2024.

---

Viidatud allikad

Chzen, Y., Gromada, A., Rees, G. (2019). Are the world's richest countries family friendly? Policy in the OECD and EU. Firenze: UNICEF Office of Research. 

Culora, A., Janta B. (2020). Understanding the housing conditions experienced by children in the EU. Luxembourg: Publications Office of the European Union. 

Euroopa Komisjon/EACEA/ Eurydice. (2019). Key Data on Early Childhood Education and Care in Europe – 2019 Edition. Eurydice Report. Luxembourg: Publications Office of the European Union.

Eurostat. (2022a). Children at risk of poverty or social exclusion. Eurostat – Statistics Explained. 

Eurostat. (2022b). Fertility statistics. Eurostat – Statistics Explained. 

Eurostat. (2022c). Living conditions in Europe – childcare arrangements. Eurostat – Statistics Explained. 

Eurostat. (2022d). Social protection statistics – social benefits. Eurostat – Statistics Explained. 

Hofman, J. Nightingale, M., Bruckmayer, M., … Kunertova, L. (2020). After parental leave: Incentives for parents with young children to return to the labour market. Publication for the Commitee on Employment and Social Affairs, Policy Department for Economoc, Scientific and Quality of Life Policies. Luxembourg: European Parliament. 

Lang, A., Sandre, S.-L., Kallaste, E., Sõmer, M. (2021). Alushariduse ja lapsehoiu uuring. Eesti Rakendusuuringute Keskus Centar. 

MISSOC. (i.a.). MISSOC database.

OECD. (2022). Net childcare costs in EU countries, 2021.

Sotsiaalministeerium. (2015). Peretoetuste, teenuste ja vanemapuhkuste roheline raamat.