Valikud uue ja vana vahel – kilde Euroopa Liidu „uute liikmesriikide“ perepoliitikast (I)

---

KOKKUVÕTE

Eesti perepoliitika on saanud mõjutusi nii Ida-, Lääne- kui ka Põhja-Euroopast. Et üks aluspõhimõte on olnud perekonnaliikmete vastastikune ülalpidamiskohustus, siis meil on päris palju ühist meist lõunasse jäävate riikidega – endine sotsialismileer, Kesk-Euroopa ja Balkanimaad. Isegi siis, kui neid riike ollakse külastanud turistina, tuntakse nende poliitika ja elukorralduse kitsamaid aspekte järjest vähem. Aga sealtki on meil nii mõndagi õppida.

Järgnev analüüs on valminud koostöös Tallinna Ülikooli magistriõppe üliõpilastega ja käsitleb nimetatud piirkonna Euroopa Liidu liikmesriikide perepoliitikat laia (küll mitte kõikse) meetmete skaala abil. Uuriti demograafilisi andmeid, perekonna struktuuri, sotsiaalkaitsealaseid seadusi, poliitikameetmete administreerimist ja rahastamist, aga ka emaduse ning laste ja perede toetamise süsteemi.

Artikli esimeses osas tutvustakse analüüsi tulemusi, mis puudutavad abielu ja perekonda, emaduse kaitset, sünnitoetust ja üksikvanema lapse toetust.

MÄRKSÕNAD

Abielu ja perekond, Kesk- ja Ida-Euroopa riigid, emaduse kaitse, ülalpidamiskohustus, perepoliitika, töö ja pereelu ühitamine

---

Euroopa Liidu (EL) uute liikmesriikide sotsiaalpoliitika analüüs ei ole ühiskonnateadlaste lemmikteema. Suutmata paigutada neid klassikalisse maatriksisse (konservatiivse, liberaalse, sotsiaaldemokraatliku, ladina sotsiaalpoliitika mudeli esindaja), kasutatakse analüüsides riikide geograafilist grupeerimist (Baltimaad, Višegradi, Balkani riigid, Bulgaaria-Rumeenia). Selline liigitus ei toeta sisuliste tõenduspõhiste käsituste kujundamist ega laiemat üksteise kogemuste ülevõtmist.

Nende riikide sotsiaalpoliitika ühisosa on nähtavam tuumvaldkondades – pensioni- ja tervishoiukorralduses, ja seda mitte ainult sotsialismiperioodil (1944–1990) tekkinud ühisosa tõttu. Oma mõju oli 20. sajandi lõpukümnendil rahvusvahelise valuutafondi (IMF) ja Maailmapanga diktaadil. Selle tulemusena püsis mõlemas nimetatud poliitikavaldkonnas tööalase aktiivsuse ja „kesktasemel“ sotsiaalse kindlustuse seos. Töö kui kohustuse põhimõte asendus 1990. aastatel nende riikide kodanike jaoks töö kui võimaluse põhimõttega.

Sotsiaalpoliitika tuuma arengust erineb kitsamate poliitikavaldkondade areng. G. Esping-Anderseni (1990) tuntud analüüsides kasutatud mõiste „dekommodifikatsioon“ (turust sõltumatu heaolu pakkumine) on nende korralduses paratamatult tähtsam ja IMF-i ning Maailmapanga mõju rahvuslikele valikutele oli väiksem. Seetõttu on ekssotsialistlike riikide lapse- ja perepoliitika üsna mitmekesine. Lõpptulemusena on Eesti perepoliitika mõne probleemi lahendamisel naabrist tõhusam, teisel juhul on naaber Eestist tulemuslikum. Paraku piirdub riikide infovahetus kitsa asjatundjate ringi koostööga. Laiemat tähelepanu pälvivad pigem forsseeritud ja kulukad (ka populistlikeks tituleeritud, näiteks Ungari ja Poola) poliitikamuudatused.

Uuringu korraldus

Allakirjutanu analüüsis koos Tallinna Ülikooli viimase kolme õppeaasta sotsiaalkaitse suuna üliõpilastega Bulgaaria, Eesti, Horvaatia, Leedu, Läti, Poola, Rumeenia, Slovakkia, Sloveenia, Tšehhi Vabariigi ning Ungari lapse- ja perepoliitikat. Üks eesmärk oli leida minevikust pärit jooni. Soovisime hinnata ka seda, kas ühe või teise rahvuse elukorralduses on peret väärtustavaid ning laste sündi ja kasvatamist toetavaid mehhanisme, mis vääriksid ülevõtmist (mida meie võiks õppida ja mida meilt võiks õppida). See ülevõtmine saab olla siiski pigem „peenhäälestus“, sest sotsiaalkaitse on inertne poliitikavaldkond ja põhiraja vahetus on keerukas.

Uuriti demograafilisi andmeid, perekonna struktuuri, sotsiaalkaitsealaseid seadusi, poliitikameetmete administreerimist ja rahastamist, aga ka emaduse ning laste ja perede toetamise süsteemi (poliitika tehnilist poolt). Perepoliitika piiride hägususe tõttu käsitletakse analüüsides väga erinevaid probleeme (sekkumisvaldkondi). Etteruttavalt tuleb öelda, et välja jäi erinevate perekonnavormide, puuetega laste ja eluaseme temaatika ning EL-i raamistikku silmas pidades ka piiriülesed õigused.

Tähelepanu võiks pälvida Eesti ja Läti lapsehooldustasude võrdlus. Erinevus on Eesti kasuks nii suur, et mõjutab piiriäärsetel aladel rännet.

Sotsiaalstatistika on detailirikas, seetõttu kirjeldati rahvastikunähtusi ühe andmeallika, Euroopa statistikaameti (Eurostat), info põhjal. Sotsiaalkaitsesüsteemide võrdlemisel lähtuti asjaomasest EL-i ühismõõdustatud kirjeldusest (MISSOC-süsteem, Mutual Information System on Social Protection in the EU Member States and the EEA). Ühe või teise rahvuse jaoks perekonna kui sellise tähenduse (perekesksest pereleige suhtumiseni) selgitamiseks kasutati nii formaalsemaid (teadusartiklid, konkreetse riigi valitsuse, sotsiaalministeeriumi vms kodulehekülje kaudu edastav info vms) kui ka vabamaid ja mõnikord pigem „info argitarbijale“ vormis allikaid (Euroopa Komisjoni koduleheküljel märksõnade „Your rights country by country“ või „Euroopa komisjon. Sotsiaalkindlustusõigused. Poola“, aadressilt e-justice.europa.eu leitavat infot jms).

Analüüsi metoodilise eeskujuna kasutati majandusliku koostöö ja arengu organisatsiooni (OECD) andmebaasi toel ühinenud rahvaste organisatsiooni lastefondi (UNICEF) tehtud kompaktset ja lihtsat analüüsi (Chzen jt 2019).[1]

Abielu ja perekond

Rahvastikuteaduses on kasutusel kujundlik mõiste Hajnali joon. See Venemaalt Peterburist Itaaliasse Triestesse tõmmatud mõtteline joon jagab rahvused valdava abielutüübi alusel Lääne- ja Ida-Euroopa-tüüpi abielu järgijateks. Lääne abielutüüpi iseloomustab hiline abiellumine, vähelapselisus ja/või lastetus, aga ka see, et uue leibkonna moodustamiseks lahkuvad lapsed tavaliselt tuumaperest ning leibkondades on sageli mittesugulasi (Hajnal 1965). Eestlased jäid selle joone tõmbamise ajal läände.

Praegu on eestlaste abielukäitumist nii baltlaste kui ka laiemalt ida-eurooplaste omast raske eristada. Abiellumuse ja lahutumuse üldkordajad (sõlmitud abielusid või registreeritud lahutusi 1000 elaniku kohta) on vaadeldavates riikides 2020. aasta andmetel EL-i keskmisest pigem kõrgemad (me ei arvesta Valgevenet, Ukrainat, Vene Föderatsiooni ega teisi Euroopa Liitu mittekuuluvaid Euroopa riike, mis olid omal ajal osaks Nõukogude Liidust). Sarnased üldkordajad leiame Eesti, Läti ja Leedu andmetest, see tähendab, et abiellutakse ja ka lahutatakse „kergemini“.

Eestis on üksikvanema perekonnad suure vaesusriskiga leibkonnatüüp, seega peaksid üldise hoolekandepoliitika kõrval olulised olema abielu ja partnerlust toetavad arusaamad ning hoiakud.

Kuigi seadused mõjutavad abiellumusest hoopis rohkem lahutumust, on Kesk-Euroopas ja Baltikumis viimastel aastatel avalikkuse tähelepanu all pigem abiellumus just samasooliste partnerluse pärast. Mõnikord maalib meedia seksuaalvähemuste (LGBT) aktivistide värvikaid aktsioone kajastades ühe või teise riigi oludest lihtsustatud pildi. Asjasse süüvides aga selgub, et näiteks Poola ja Slovakkia tunnustavad inimeste seksuaalsest sättumusest või suhte tüübist olenemata kahe isiku eraõiguslikku lepingulist kooselu. Horvaatia, Ungari ja Montenegro lubavad põhiseaduse määratlusele (abielu kui mehe ja naise vaheline liit) vaatamata samasooliste paaride tsiviilpartnerlust. Musta lamba, Ungari, statistikaameti andmed näitavad, et aastatel 2009–2021 registreeriti 1044 samasooliste madjarite kooselu. Hoiakute muutuseks on Sloveenia näitel vaja aega. Sealsel 2015. aasta referendumil lükkasid kodanikud abieluvõrdsust taotleva ettepaneku tagasi. Konstitutsioonikohtu sekkumise järel muutis parlament aga 2022. aasta lõpul perekonnaseadust, andes samasoolistele partneritele õiguse abielluda ja lapsendada.

Abielu on konservatiivse sotsiaalpoliitika seisukohast tähelepanu, hoidmist ja toetamist vääriv institutsioon. Seetõttu on ka mõistetav, et seda järgivates riikides on viimasel kümnendil astutud abiellumust toetavaid samme. Ungari statistikaameti andmetel sõlmiti sotsiaaldemokraatide viimasel valitsemisaastal (2009) 36 700 abielu. Kümnend hiljem, 2021. aastal konservatiivide juhitud riigis kaks korda rohkem, 72 000. Ungarile heidetakse ette piiratud meediavabadust, vähest läbipaistvust riigivalitsemisel jms. Need tegurid aga ei saa otseselt mõjutada rahvastikuprotsesse.

Lihtne, aga tõhus juriidilist abielu toetav võte on olnud 2019.–2022. aastal Ungaris väljastatud sihtotstarbeta riigilaenud (nn beebilaenud). Laenuvõtja on 21–41-aastane abielus naine, maksimaalne laenuperiood on 240 kuud ja summa kümme miljonit forinti (üle 26 tuhande euro). Laenutingimused muutuvad iga lapse sünni järel laenajale järjest soodsamaks, pärast kolmanda lapse sündi laenujääk kustutatakse. Tšehhid (ja slovakid) aga toetuvad oma perepoliitikas ajaliselt pikemalt püsinud perekonda väärustavatele hoiakutele. Loomulikult on ka nende rahvuste abielumustrid muutunud. Kuid omadused, mille alusel hinnatakse partnerit, mitte nii väga. Samuti pole kadunud pereliikmete soopõhine tööjaotus jne (Panasenko 2013).

Lahutuse korraldus ja ülalpidamiskohustus

Eri riikide suhtumise erinevus abiellu avaldub ilmekalt suhtumises lahutusse. Erisus algab sellest, kas abielulahutust on vaja sisuliselt põhjendada või mitte, kas see on ühe või mõlema abielupoole tahteavaldus jne. Suhtumist näitab ka see, kas lahutust on võimalik vormistada ainult kohtus (Poola, Horvaatia, Leedu, Slovakkia, Bulgaaria) või on alternatiive: abielujärgseid suhteid reguleerib kohus või notari juures vormistatud leping (Läti); kohtus või notari juures sõlmitud kokkulepe või leping; perekonnaseisuameti lahutusakt (Eesti, Rumeenia, Sloveenia, Ungari). Lahutusprotseduuri keerukusest olenevalt kaasatakse ka sotsiaalasutusi. Kohustuslikku nõustamist või perelepituse teenust pakutakse näiteks Horvaatias.

Veel mitmekesisemad on eri maades varasuhteid, ülalpidamiskohustust, laste hooldust ja suhtlust korraldavad perekonnaseaduse või tsiviilkoodeksi sätted.

Lastega perede toimetulekut on paljudes riikides edendatud tulumaksusoodustuste kehtestamisega.

Paljude erisuste kõrval on Ida-Euroopa riikide perekonnaseadustes ka sarnasusi. Üks neist on ülalpidamiskohustuse ulatus. Nii EL-i kuuluvates kui ka liikme staatust taotlevates riikides kehtib horisontaalse ja alaneva ülalpidamiskohustuse kõrval ka ülenev ülalpidamiskohustus (abikaasa, laste ja vanemate eest hoolitsemine).

Eestis on ülalpidamiskohustus põhijoontes sarnasena kehtinud alates Balti eraseaduse kehtestamisest 1864. aastal, Tšehhis näiteks juba 1811. aasta tsiviilseadusest. Tegemist on tüüpilise konservatiivse sotsiaalpoliitika põhimõttega (nn sotsiaaldemokraatliku-konservatiivse sotsiaalkaitserežiimiga Soomes ülenev kohustus puudub).

Perekond kui institutsioon

Ülalpidamiskohtuse käsitlemise kaudu oleme abielu juurest jõudnud perekonna kui institutsioonini. Võrreldes suhtumisega abiellu tuleb siin suhtumise erinevus ida ja lääne vahel veel selgemalt esile. Laias sotsioloogilises käsitluses on perekond saanud ülemaailmselt külge „ühiskonna põhiinstitutsiooni“ sildi. Seda kinnitab ka mõni aasta tagasi tehtud väärtushinnangute uuring (Ainsaar ja Strenze 2019): „1990. aastate alguses pidas Eestis perekonda väga oluliseks vähem kui 70% inimestest, mis oli tunduvalt vähem kui teistes riikides, kuid alates 1990. aastate lõpust on pere väärtustamine kasvanud ning 2018. aastal pidas perekonda väga oluliseks ligi 90% Eesti inimestest.“ Tagantjärele ühe aastatel 2002–2006 ellu viidud Eesti–Hollandi ühisprojekti materjale sirvides leidsime Eurobaromeetri uuringust välja nopitud põhiinstitutsioonide hierarhia. Eestlastel oli 1.–2. kohal perekond ja töö, hollandlastel oli perekond alles kolmandal kohal.

Vaadates perekonda kirjeldavat statistikat, peame küsima, kas eestlaste vastused perekonna väärtustamise kohta on olnud ikka ausad. Nimelt on Rootsi, Taani, Eesti, Läti ja Leedu riikide grupina Euroopas esirinnas üksikvanema perekondade suhtarvu poolest (üle 20%, Eestis 28%, 2020. a andmed, Eurostat). Tšehhis on vastav suhtarv veel üle EL-i keskmise (13%), kõik ülejäänud Ida-Euroopa riigid on 5–10% üksikvanema leibkondade suhtarvuga pingerea tagaotsas. Järjestuse lõpus oleva Horvaatia madalaima üksikvanema perede protsendi taga on muu hulgas suurim leibkondade arv, kus elab koos mitu põlvkonda. Ilmselt mõjutab kooselu vanavanematega Horvaatia perede majanduslikku toimetulekut, toetab töö- ja pereelu ühitamist ning aitab kaasa laiemalt sidusa ühiskonna kujunemisele. Eestis on üksikvanema perekonnad üksikpensionäride järel suurim vaesusriskis leibkonnatüüp, seega peaksid üldise hoolekandepoliitika kõrval (vaesuse vähendamisele suunatud meetmed) olulised olema abielu ja partnerlust toetavad arusaamad ning hoiakud.

Isapuhkus tundub idaeurooplastele olevat pigem kohustus kui võimalus.

Keeruline on seostada vanemate partnerlussuhete olemuse ja perekonna tulevikku suunatud dünaamikat. Hollandi tunnustatud perekonnauurija Jaap Drookers (2016) on aga 12 riigi näitel (nende hulgas Bulgaaria, Läti, Ungari, Rumeenia) võrrelnud kooselu keskmist kestust juhtudel, kui partnerlus ei lõpe väliste tegurite mõjul (ühe või mõlema partneri surma tõttu): kooselupaaride suhte keskmine pikkus on selle uuringu järgi 5,3 aastat, alguses registreerimata kooselus elanud ja hiljem abiellunud paaridel 14,6 aastat; ainult registreeritud abielus elanud paaridel 23,2 aastat.

Levinud arvamuse kohaselt on Eestis ja Rootsis väljaspool abielu sündinud laste osatähtsus Euroopa suurim. Tegelikult oleme siiski vaid nende üheteistkümne Euroopa riigi hulgas, kus üle poole lastest sündis Eurostati andmete kohaselt 2022. aastal väljaspool abielu. Pingerida juhib Island 69,4 protsendiga. Kaheksat riiki saab geograafiliselt omavahel siduda (Põhja- ja Lääne-Euroopa riigid) ning kolm jäävad sellest riikide rühmast välja (Bulgaaria 59,4%, Sloveenia 57,7% ja Eesti 53,7%). Neist kolmest on Sloveenias ja Eestis seadustatud abieluvõrdsus. Seega võib küsida, kas ka Bulgaaria astub lähiajal sarnase sammu. „Abielukindlusteks“ saab liigitada Šveitsi (27,7% sündidest väljaspool abielu), Luksemburgi (24,7) ja Liechtensteini (19,8) ühest ja Sloveenia (22,8) ning Põhja-Makedoonia (13,0) Euroopa teisest otsast. Seega kehtib üldjoontes tugev seos selle vahel, milline on ühiskonnas valitsev suhtumine abiellu ning kui palju lapsi sünnib vastavalt kas kahe vanemaga või üksikvanema perekonda, millest sõltub omakorda nende laste kasvu- ja sotsialiseerumiskeskkond.

Emaduse kaitse ning isapuhkus

Emaduse kaitse on laste- ja perepoliitika „vanem“ osa, mis hõlmab nii meditsiiniteenuseid kui ka juriidilisi ja majanduslikke meetmeid. Ida-Euroopa riikide tervishoiukorraldust rahastatakse kohustusliku sotsiaalkindlustuse abil (erand on Läti). Ka rasedus-sünnitustoetusi makstakse sotsiaalkindlustuse summadest (erand on Eesti). Eelarvelisest või kindlustusel põhinevast rahastusest olenemata on arenenud riikides naistel õigus raseduse korral tervishoiuteenustele[2]. Tervishoiukorralduses kasutatakse mõnikord raha pehme sunnivahendina, näiteks selleks, et allutada tulevane ema sünnitoetuse maksmise tingimuste kaudu meditsiinikontrollile (nt Ungaris, aga sarnaseid võtteid kasutatakse ka mitmel pool Lääne-Euroopas).

Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeksi ratifitseerinud riigid on oma kodanikele kokku leppinud ühetaolise miinimumkaitse rasedus-sünnituspuhkuse ajaks. Nimelt tagatakse naistele raseduse, sünnituse ja emadusega seotud tervishoiuteenuste kättesaadavus ning vähemalt 12-nädalane tasustatud rasedus-sünnituspuhkus (Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeksi ratifitseerimise seadus 2004). Isapuhkuse korraldust püüab mõjutada EL-i 2019. aasta juunis vastu võetud töö ja pereelu ühitamist käsitlev direktiiv. Selles nõutud kümnepäevase isapuhkuse kehtestamisega alates 2022. aasta augustist pole mitu liikmesriiki hakkama saanud.

Emaduse kaitse (rasedus-sünnituspuhkuse) korraldusest Kesk-Euroopas ja Balti riikides hakkab silma kaks probleemi. Esiteks on rasedus-sünnitushüvitise arvutamise alus mõnel juhul nihutatud puhkuse algusest üsna kaugele minevikku (sh ka Eestis), mis räägib usaldamatusest kodanike vastu, kes reeglite kehtestajate arvates võivad hüvitistega manipuleerida. Teiseks tundub isapuhkus idaeurooplastele olevat pigem kohustus kui võimalus (kahjuks ei õnnestunud andmeid puhkuseõiguse tegeliku kasutuse kohta, mis võimaldaksid anda olukorrast objektiivse hinnangu, leida). Seadusega kehtestatud isapuhkuse minimaalpikkus (5–10 päeva) annab siiski selge sõnumi: imiku hooldajana peetakse ema palju tõhusamaks kui isa.

Rasedus-sünnituspuhkuse ja tasustatud isapuhkuse korraldus EL-i idapoolsetes riikides on üldistatult, kõiki detaile kajastamata esitatud tabelis 1. Mõned selles esitatud arvud nõuavad väga head kohaliku poliitika ja tavade tundmist. Näiteks tabelis kõrvuti paigutatud Eesti ja Horvaatia rasedus-sünnituspuhkuse üldine pikkus on sama, kuid sünnituseelsed (Eestis 70 ja Horvaatias 28 päeva) ja sünnitusjärgsed (Eestis 30 ja Horvaatias 70 päeva) puhkused on pöördvõrdelise pikkusega.

Eestis on 2022. aasta 1. aprillist emaduse kaitse korraldatud põhimõtteliselt teisiti kui mujal Euroopas. Rasedus-sünnitustoetuste maksmine on sotsiaalkindlustuse hüvest muudetud riigieelarvest rahastatavaks hüveks (kindlustuse tunnustega sotsiaalabiks) ning rasedus-sünnitus- ja lapsehoolduspuhkus on ühendatud üheks terviklikuks vanemapuhkuseks. See põhimõtteline muudatus on aidanud muuta puhkuse kasutamise ja jagamise paindlikumaks. Sotsiaalpoliitika vaatenurgast on kahtlemata tegemist uuendusega, olenemata selle uuenduse sisulistest põhjustest (ravikindlustusraha kokkuhoid).

Sünnitoetus ja kindlale sihtrühmale mõeldud toetused

Tabel 2 koondab üldistatud kujul andmeid sünnitoetuse maksmise kohta Euroopa Liidu idapoolsetes riikides, samuti andmeid üksikvanema lapse toetuse ning elatisabi korralduse kohta.

Eestis on sünnitoetuse maksmisel pikk traditsioon. See algas 1944/1945. aastal, kui Nõukogude võim hakkas sünnitoetusi maksma üksikemadele ja lasterikastele emadele (sünnijärjekorras neljanda ja järgmiste laste sünnitamisel). Lääne-Euroopa riikides sünnitoetus pigem puudub (Austria, Taani, Saksamaa, Portugal, Rootsi, Holland) või makstakse seda kindlatel tingimustel (Hispaanias sünnijärjekorras teisele, kolmandale ja neljandale ning enamale lapsele, Prantsusmaal kuuenda ja Itaalias seitsmenda raseduskuu lõpus, Kreekas üks kuu enne lapse sündi ja lapse viie kuu vanuseks saamisel). Ida-Euroopa riikidest ei maksa sünnitoetust ainult Rumeenia.

See, et sünnitoetuse asendusena on Soomes populaarne beebipakk, on paljudele teada fakt, kuid et värsketele lapsevanematele pakutakse samasugust abi ka Lätis, teavad vähesed.

Eriti suurt sünnitoetust maksab (maksis) Venemaa emakapitali nimetuse all: 2007. aastal alustati toetuse maksmist esimesele lapsele, 2020. aastal lisandusid järgmised lapsed. Aastal 2021 oli esimese lapse sünnitoetus 483 880 rubla (u 5700 eurot), teise ja järgmiste toetus 639 430 (u 7500 eurot). Maksete tõus oli kindlaks määratud kuni 2025. aastani. Summaarne sündimuskordaja oli Venemaal tõusnud 2007. aasta 1,2 pealt 1,8 peale 2020. aastal (Statista 2022).

Hulk lapsetoetusi on mõeldud kindlale sihtrühmale. Üldlevinud nii läänes kui ka idas on puudega lapse toetus. See on igakuise lapsetoetuse lisa või eraldi toetuse liik (nagu Eestis). Kindlale sihtrühmale on suunatud ka üksikvanema pere toetus või üksikvanema lapse toetus. Ida-Euroopa kohta on andmed samuti tabelis 2. Lääne-Euroopa riigid, kus üksikvanema lapse toetust (v.a sotsiaalabi) ei maksta, on Austria, Saksamaa, Kreeka, Itaalia, Luksemburg, Hispaania ja Holland.

Üksikvanema lapse toetus ja elatisabi

Üksikvanema perede arv Eestis ja ka mujal Euroopas suureneb. Põhiosa üksikvanema peredest on Euroopas üksikema pered (85%). Objektiivselt on nende perede sissetulek üks palk kahe asemel. Sissetulekut mõjutab ka üksikvanema madal kvalifikatsioon või ebastandartne tööaeg. Vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse riskis on 48% üksikema ja 32% üksikisa peredest (European Institute for Gender Equality 2016). Nende asjaolude tõttu peaks laste- ja perepoliitikas pöörama nimetatud peretüübile keskmisest suuremat tähelepanu.

Eestis pole üksikvanema pere toetust (ingl lone parent benefit), vaid üksikvanema lapse toetus (ingl lone parent child benefit), s.t toetus on ette nähtud lapsele, kelle sünniaktis pole isa kohta märget või üks vanematest on tagaotsitav. Aastatel 2001–2022 oli toetuse summa tagasihoidlik 19,17 eurot kuus. Peretoetuste seaduse muudatusega, mis jõustus 2023. aasta 1. jaanuaril, tõsteti toetus hüppeliselt 80 eurole kuus (tegemist on tavalise lapsetoetuse lisaga, sünnijärjekorras esimese ja teise teadmata isaga lapse toetus on 160, kolmanda ja järgmiste toetus 180 eurot).

Eestis oli 2021. aasta rahvaloenduse andmetel 58 600 kuni 25-aastaste lastega peret, kus oli ainult üks vanem. Üksikvanema lapse toetust saavaid perekondi oli 2022. aasta märtsis aga 8804 ning toetust saavaid lapsi 10 222. Seega peaaegu 50 000 ühe vanemaga leibkonda ei saanud riiklikku toetust.

Rense Nieuwenhuis (2020) konstateerib arvukate uuringute tulemustele tuginedes, et sellistele formaalselt kahe ülalpidajaga peredele lahutuse järel kohtu määratavad ülalpidamistoetused ei ole paljudel juhtudel piisavad leibkonna (laste) vaesuse vähendamiseks. Probleemi analüüsinud eksperdid leiavad, et üksikvanemaks olemist tuleks määratleda nii, et arvesse võetakse kõiki üksikvanemaid, olenemata nende varasemast partnerlussuhtest või teise vanema pakutavast toetusest (Bernardi ja Mortelmans 2018).

Lastega perede toimetulekut on paljudes riikides edendatud tulumaksusoodustuste kehtestamisega. Mõnel juhul on võimalik valida igakuise lapsetoetuse või (kord aastas välja makstava) tulumaksusoodustuse vahel. Enamasti on sellises süsteemis soodsam kasutada tulumaksusoodustust, kuid lapsevanemad eelistavad kiiresti kätte saadavat raha (igakuist lapsetoetust). Ida-Euroopa riikides on tulumaksusoodustus laste pealt vähe levinud, kasutusel on see Horvaatias, Leedus, Tšehhi Vabariigis ja Eestis (Eestis alates teisest lapsest, mis kaob 2024. aastast). Ungaris ei maksustata tulumaksuga alates 2022. a kuni 25-aastaste keskmisest tulust väiksemat brutotulu. Tavaline on Ida-Euroopas tulumaksu alandamine lastehoiu kulude arvel.

Artikli teises osas võrreldakse lapsehoolduspuhkuse ja -hüvitise ning igakuise lapsetoetuse maksmise põhimõtteid ning töö ja pereelu ühitamist soodustavaid meetmeid. Lõpus esitakse analüüsi põhjal kokkuvõtvad järeldused.

Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö 3/2023.

---

[1] Seda uuringut on tutvustanud ka Eesti meediakanalid. OECD-sse ja/või EL-i kuuluvad 41 riiki paigutati peresõbralikkust kirjeldavasse pingeritta. Eestil oli pingereas neljas koht. – Autor.

[2] Ka viljatusravi ja kunstlik viljastamine on meditsiinilise toetuse osa ning arenenud riikide kodanike eluviisi ja sündimuskäitumise muutuste tõttu järjest tähtsam. Kitsa ja spetsiifilise valdkonnana on see aga analüüsist välja jäätud. – Autor.

Viidatud allikad

Ainsaar, M., Strenze, T. (toim) (2019). Väärtused kui inimvara ja nende seos ühiskonna arenguga. Tallinn, Tartu: Arenguseire Keskus, Tartu Ülikool.

Bernardi, L., Mortelmans, D. (2018). Supporting Lone Parents and Their Children in Europe.

Chzen, Y., Gromada, A., Rees, G. (2019). Are the world's richest countries family friendly? Policy in the OECD and EU. Firenze: UNICEF Office of Research.

Drookers, J. (2016). Cohabitation, Marriage and Union Instability in Europe. Family Studies, 7. aprill.

Esping-Andersen, G. (1990). The Three Worlds of Welfare Capitalism. Princeton University Press.

Euroopa Komisjon. (2019). Recent trends in child and family policy in the EU. European Platform for Investing in Children: Annual thematic report. 

Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeksi ratifitseerimise seadus. (2004). Riigi Teataja II, 2004, 6, 17.

European Institute for Gender Equality. (2016). Poverty, gender and lone parents in the EU.

Eurostat. (2022). Fertility statistics. Eurostat Statistics Explained.

Hajnal, J. (1965). European Marriage Patterns in Perspective. Teoses D. V. Glass, D. E. C. Eversley (toim), Population in History. Essays in Historical Demography. Volume I: General and Great Britain (101–143). New Brunswick: Aldine Transaction.

MISSOC. (i.a.). MISSOC database.

Nieuwenhuis, R. (2020). The situation of single parents in the EU. European Parliament's Committee on Women’s Rights and Gender Equality (FEMM). Vilnius: European Institute for Gender Equality. 

Panasenko, N. (2013). Czech and Slovak Family Patterns and Family Values in Historical, Social and Cultural Context. Journal of Comparative Family Studies, 44(1), 79–98.

Statista. (2022). Maternity capital benefits in Russia 2007–2025.