Vaktsineerimine aitab vältida nakatumist

---

Immuniseerimine (ÕS 2018: nakkuskindlaks tegemine) on üks rahvatervishoiu olulistest alustaladest. Vaktsiinid vähendavad inimese riski nakatuda mingi haigusetekitajaga või ennetavad rasket haigestumist. Tänapäeval on olemas vaktsiinid enam kui 20 eluohtliku haiguse jaoks.

Igal aastal aitab vaktsineerimine hoida ära umbes 2–3 miljonit surma sellistesse haigustesse nagu difteeria, leetrid, teetanus, gripp ja läkaköha. Paljud haigused, mis olid varem laste surmade sagedaseks põhjuseks, on peaaegu kadunud riikides, kus laste vaktsineerimise tase on kõrge. Vaktsiine on ka selliste haiguste ennetamiseks, millesse suremus on kõrgeim just eakamate inimeste seas, näiteks hooajaline gripp. (WHO, i.a)

Vaktsiinide olemus ja toime

Vaktsiin on bioloogiline preparaat, mille korral kasutatakse ära inimese immuunsüsteemi erakordset võimet reageerida ja pidada meeles kokkupuuteid erisuguste haigusetekitajatega. Neid saab kasutada ohutuks immuunvastuse tekitamiseks, mis annab kaitse puhuks, kui puututakse kokku asjaomase nakkustekitajaga (Pollard 2020).

Vaktsineerimise tulemusel kujuneb sarnane immuunsus nagu nakkushaiguse läbipõdemisel. See tähendab, et inimese keha suudab hiljem haigusega kokku puutudes kahjulikud mikroorganismid hävitada enne nende massilist paljunemist (Vaktsineeri.ee, i.a).

Vaktsiinid jaotuvad elusvaktsiinideks ja inaktiveeritud vaktsiinideks. Esimesed võivad hakata immuunpuudulikkusega inimese (näiteks immunosupressiivset ravi saavad inimesed, HIVi nakatunud inimesed või kaasasündinud immuunpuudulikkusega lapsed) kehas paljunema ja põhjustada haigestumist.

Terve inimese kehas tekitab elusvaktsiini manustamine tugeva immuunreaktsiooni, kuid mitte piisava, et tekiksid haigustunnused. Elusvaktsiinid on näiteks leetrite, punetiste ja mumpsi vaktsiin ning BCG vaktsiin tuberkuloosi vastu. Inaktiveeritud vaktsiinid sisaldavad surmatud haigusetekitajaid (näiteks tsellulaarne läkaköha vaktsiin) või nende osasid (näiteks hepatiit B vaktsiin).

Haigusetekitajale või selle osakestele lisaks sisaldavad vaktsiinid ka mitmeid abiaineid, näiteks säilitusaineid ja stabilisaatoreid. Ka väga väikesed kogused vaktsiinide tootmise protsessis kasutatavatest ainetest võivad vaktsiini sattuda, näiteks munavalgud ja lateks. Kui inimesel ei ole allergiat just nende ainete suhtes, on need täiesti ohutud. (Pollard 2020)

Mõne haiguse või vaktsiini puhul on immuunsuse saavutamiseks vaja vaktsineerida mitu korda. Saavutatav immuunsus võib olla eluaegne või on vaja vaktsineerida korduvalt igal aastal (nt hooajaline gripp) või mingi muu perioodilisusega.

Kui rahvastikus on piisav hulk inimesi mingi nakkushaiguse suhtes immuunsed, siis see suure tõenäosusega ei levi inimeselt inimesele. Seda nimetatakse kogukonna- ehk karjaimmuunsuseks. Näiteks selleks, et tekiks karjaimmuunsus leetrite, punetiste ja mumpsi vastu, peaks enam kui 95% rahvastikust olema saanud seda vaktsiini kaks doosi.

Seega ei kaitse piisava hulga inimeste vaktsineerimine ainult vaktsineerituid, vaid ka vaktsineerimata inimesi – need 5%, kes ei ole end mumpsi vastu vaktsineerinud, on kaitstud tänu karjaimmuunsusele. Mõne haiguse puhul pole aga karjaimmuunsusest abi – näiteks teetanuse tekitajad levivad saastunud haavade kaudu pinnasest või ka koerte ja kasside hammustusega. Sel puhul aitab vaid vaktsineerimine. (European Vaccination Information Portal, i.a)

Vaktsiinide loomine ja katsetamine

Vaktsiine on loodud juba üle 200 aasta. Esimene vaktsiin oli 18. sajandil avastatud rõugete vaktsiin. Tänu vaktsineerimisele on praeguseks see haigus likvideeritud kogu maailmas, viimane teadaolev juhtum oli 1977. aastal Somaalias. (Terviseamet 2020)

Nõuded vaktsiinide väljatöötamisele on väga ranged. Uusi vaktsiine katsetatakse esialgu laboris, siis loomade ja lõpuks inimeste peal kliiniliste uuringute mitmes etapis. Euroopa Liidus annavad teadusliku hinnangu kõigile uutele vaktsiinidele Euroopa Ravimiamet (European Medicines Agency) ja teised pädevad asutused. (European Vaccination Information Portal, i.a). Eestis registreerib uued vaktsiinid Ravimiamet.

Kõrvaltoimed ja vastunäidustused

Vaktsiinidele kehtivad samad kvaliteedi, tõhususe ja ohutuse nõuded, mis ravimitele. Enamasti on vaktsiinidel väga vähe kõrvaltoimeid ja need on üldjuhul kerged, kuid tuleb teada, et ükski vaktsiin ei ole täiesti ilma kõrvaltoimeteta. Sagedasemad (esineb u 1% patsientidel) vaktsineerimise kõrvaltoimed võivad olla valutunne süstekohas, turse, punetus ning üldreaktsioonid, näiteks palavik, nõrkustunne, isutus ja peavalu (Vaktsineeri.ee).

Väga harva võib esineda ka raske allergiline reaktsioon (anafülaktilist tüüpi allergia, millega kaasneb urtikaaria, hingamisraskused, šokk). Sellise reaktsiooni puhul ei tohi seda vaktsiini samale inimesele enam mitte kunagi manustada. Ajutiseks vastunäidustuseks vaktsineerimisele on parajasti põetav raske haigus, kulgeb see siis palavikuga või ilma. Samas ei ole kerge nohu või krooniline haigus vaktsineerimise vastunäidustus.

Enne vaktsineerimist peab tervishoiutöötaja selgitama välja, kas vaktsineeritaval inimesel esinevad vastunäidustused (nt allergia abiainetele vm) või muud seisundid, mille puhul peab olema tavapärasest ettevaatlikum. Inimesel on õigus küsida tervishoiutöötajalt infot võimalike kõrvaltoimete ja muude reaktsioonide kohta ning näha pakendi infolehte, kus muuhulgas on loetletud kõik vaktsiiniga seostatavad kõrvaltoimed (Vaktsineeri.ee).

Kliinilistesse uuringutesse kaasatakse küll tuhandeid inimesi, kuid siiski võib mõnikord esineda väga haruldasi kõrvaltoimeid, mis ilmnevad alles siis, kui vaktsiini on saanud juba sajad tuhanded inimesed. Seetõttu on olemas süsteemid kõrvaltoimete seiramiseks ajal, kui vaktsiin on juba igapäevases kasutuses. Kui tehakse kindlaks, et tegu on kõrvaltoimega (ja mitte lihtsalt juhusega), siis lisatakse see ka vaktsiinipakendi infolehele.

Eestis tegeleb kõrvaltoimete registreerimisega Ravimiamet. Kõrvaltoimetest saab teada anda nii arst kui ka patsient ise. Näiteks 2019. aastal teatati Ravimiametile 43 juhul vaktsiiniga seotud tõsisest kõrvaltoimest ja 85 juhul mittetõsisest kõrvaltoimest (Ravimiamet 2020). 2019. aastal tehti Eestis ligi 350 000 vaktsineerimist (Vaktsineeri.ee, i.a).

Vaktsineerimine Eestis

Eesti elanike ulatuslikku vaktsineerimist rõugete vastu alustati 1811. aastal (Jõgiste ja Tamm 2014). Viimane rõugete juhtum registreeriti 1943. aastal Narvas, see oli sisse toodud. Mujal maailmas rõuged veel levisid, seetõttu jätkati vaktsineerimisega 1980. aastani.

Teise näitena võib tuua poliomüeliidi (nn lastehalvatus), mille vastu hakati vaktsineerima 1958. aastal. Aastatel 1954–1958 registreeriti 1657 haigusjuhtu. Vaktsineerimine mõjutas haigestumust kiiresti: 1959. aastal haigestus 60, 1960. aastal kuus ja 1961. aastal kaks inimest (Jõgiste ja Tamm 2014). Pärast seda pole Eestis keegi poliomüeliiti haigestunud (Terviseamet 2020).

Tänapäeval vaktsineeritakse Eestis lapsi tasuta 12 nakkushaiguse vastu. Vastsündinuid vaktsineeritakse sünnitusosakondades, väikelapsi perearstide ja kooliealisi lapsi koolitervishoiuteenuse osutaja juures. Nõusoleku lapse vaktsineerimiseks annab lapsevanem või hooldaja. Vaktsineerimiskalendri ja muud kasulikku infot leiab vaktsineeri.ee lehelt.

Täiskasvanud saavad ennast tasuta vaktsineerida difteeria ja teetanuse vastu (kaitset tuleb uuendada iga 10 aasta järel). Samuti katab riik vaktsineerimisega seotud kulud leetrite puhangu korral (haigete või haigega kokku puutunutele). Ülejäänud vaktsiinid on täiskasvanutele tasulised. Kõigi inimeste vaktsineerimine on Eestis vabatahtlik ja selleks küsitakse inimese või tema eestkostja nõusolekut (Vaktsineeri.ee, i.a).

Täiskasvanute soovitusliku vanuselise vaktsineerimiskava leiab samuti lehelt www.vaktsineeri.ee. Vaktsineerida tohib Eestis arst, õde või ämmaemand, kes on läbinud täies mahus immuniseerimise täiendusõppekursuse sotsiaalministeeriumi heakskiidetud programmi kohaselt ja saanud selle lõpetamise kohta tunnistuse. Iga viie aasta järel tuleb läbida ka asjaomane täienduskoolitus (RT I, 16.04.2019).

Vanemaealised inimesed

Viiekümnendates eluaastates hakkab inimese immuunsüsteem nõrgenema ja sellega kasvab risk haigestuda erisugustesse nakkushaigustesse (Vaktsineeri.ee, i.a). Vanemaealisi võib vaktsineerida inaktiveeritud vaktsiinidega (mitte elusvaktsiinidega).

Seejuures võtab immuunsuse kujunemine enamasti rohkem aega kui noorematel inimestel ja kujuneva immuunsuse tase on madalam. Vanemaealistele (eelkõige ≥ 65 eluaastat) on ohtlik nii gripi- kui ka pneumokoki-nakkus. Seetõttu on soovitatav neid vaktsineerida iga viie aasta järel pneumokoki-nakkuse vaktsiiniga ja igal aastal hooajalise gripivaktsiiniga. Üle 50-aastaseid inimesi võiks vaktsineerida ka vöötohatise vastu. Difteeria, teetanuse ja läkaköha vastase vaktsiini võiksid saada kõik ≥ 65-aastased, kes on lähikontaktis kuni aastaste väikelastega. (Vaktsineeri.ee)

Vaktsineerimine COVID-19 vastu

COVID-19 põhjustava koroonaviiruse vastu vaktsineerimine on eakate ja kroonilisi haiguseid põdevate inimeste puhul oluline, sest nendel on kõrgem suremuse risk. Eestis on vaktsineerimisega alustatud ja esimesena saavad end vaktsineerida enim haavatavad inimesed ehk riskirühmad, kellel on suurem tõenäosus nakatuda või kelle jaoks võib haigus osutuda eriti ohtlikuks – tervishoiu- ja hoolekandeasutuste töötajad, hoolekandeasutuste elanikud, vanemaealised (≥ 70-aastased) ja teatud krooniliste haigustega inimesed, seejärel ka elutähtsate teenuste osutajad ja suurema nakkusriskiga eesliinitöötajad.

Valitsuse plaani kohaselt saaksid kõik Eesti inimesed vaktsineerida end koroonaviiruse vastu tasuta 2021. aasta lõpuni. COVID-19 vaktsineerimise korraldamiseks on kõigepealt kavas kasutada juba toimivaid süsteeme – haiglad, hooldekodud, perearstikeskused. (Kriis.ee)

Vaktsineerimise võimaldamine on üks viis, kuidas tööandja saab tagada töökeskkonna ohutuse ja hoida töötaja tervist. Kui töökohal on oht kokkupuuteks bioloogilise ohuteguriga, peab tööandja töökeskkonna riskianalüüsi käigus määrama kindlaks töötaja nakatumisohu laadi, suuruse ja kestuse ning hindama selle alusel riski töötaja tervisele ja võtma tarvitusele vajalikud ennetusabinõud (Tööelu.ee 2020).

Vaktsiin ei ole ainus võimalus, kuidas bioloogiliste ohuteguritega nakatumist vältida. Töötajal on õigus vaktsineerimisest keelduda. Seega peab tööandja endiselt tagama ka teiste nakkustõrje meetmete olemasolu, näiteks varustama töötajaid töökohal isikukaitsevahenditega või tegema vajaduse korral ümberkorraldusi töötamise viisis.

Töötaja peab siiski teadma, et kui ta vaktsineerimisest keeldub, toob see tööandjale hulga lisakohustusi: ta peab tema töö ümber korraldama, tagama täiendavaid isiku- või üldkaitsevahendeid jms. Kaasneb ka oht, et põhjendatud juhtudel öeldakse tööleping erakorraliselt üles, kui tööandjal ei ole mõistlikult võimalik tööd ümber korraldada või võtta kasutusele teisi meetmeid riskide tõhusaks maandamiseks. Või kui risk viiruse edasikandmiseks on suur, seades ohtu tööandja patsiendid või kliendid. (Tööelu.ee 2020)

---

Viidatud allikad

Jõgiste, A., Tamm, A. (2014). Nakkushaiguste tõrje tulemusi Eestis. Tallinn: Terviseamet. (08.01.2021).
European Vaccination Information Portal. (i. a.) Benefits of vaccination for the community. (08.01.2021).
Immuniseerimise korraldamise nõuded (31.10.2003). Sotsiaalministri määrus. RT I, 16.04.2019, 10. (08.01.2020).
Kriis.ee (i. a.)
Pollard, A., J., Bijker, E. M. (2020). A guide to vaccinology: from basic principles to new developments. Nature Reviews Immunology.
Ravimiamet. (26.02.2020). 2019. aastal laekunud ravimite (sh vaktsiinide) võimalike kõrvaltoimete teatised. (08.01.2021).
Terviseamet. (2020). Nakkushaiguste esinemine ja immunoprofülaktika Eestis 2019. aastal. (08.01.2021).
Tööelu.ee (2020). Töökeskkonna ohutegurid. Bioloogilised ohutegurid. Tööinspektsioon. (08.01.2021).
Vaktsineeri.ee (30.12.2020.) Terviseamet.
World Health Organization. (i.a). Vaccines and immunization. (08.01.2021).