Ümarlaual arutati, kuidas edeneb Istanbuli konventsiooni täitmine Eestis
Vägivallaennetusega tegelevate riigiasutuste ja kodanikuühenduste esindajad arutasid GREVIO järelevalvekomitee korraldatud ümarlaual, millised on peamised murekohad ja lahendused lähisuhtevägivalla ennetamisel, ohvrite toetamisel ja õiguskaitses.
Merli Kaunissaar
sotsiaalministeeriumi nõunik
Eesti on liitunud naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni ehk nn Istanbuli konventsiooniga (RT II, 26.09.2017, 2) ning ratifitseerinud selle 2017. aastal. Konventsiooni täitmist hindab GREVIO järelevalvekomitee. Aastal 2022 avaldas GREVIO Eesti kohta raporti, kus konventsiooni iga artikli osas vaadati üle, kuidas Eestil läinud on. Raporti soovitustest lähtudes kavandati riiklikku tegevust, sh lähisuhtevägivalla ennetuse tegevuskava 2024–2027 alusel.
Tänavu tuleb asjasse puuduvatel ministeeriumidel (eelkõige justiits- ja digiministeerium, sotsiaalministeerium, siseministeerium ning haridus-ja teadusministeerium) ja nende rakendusasutustel vastata uuesti GREVIO järelevalvekomitee küsimustele ning selgitada, kuidas on Eestil läinud pärast 2022. aasta aruannet. Sellega seoses toimus Eestis 7. märtsil GREVIO järelevalvekomitee korraldatud ümarlaud, kus osalesid vägivallaennetusega tegelevate riigiasutuste ja kodanikuühenduste esindajad.
Ümarlaual arutati ohvritele suunatud teenuste arendamise, õiguskaitsesüsteemile ligipääsu, poliitikate koordineerimise, hindamise ja uute tööviiside kujundamise küsimusi. GREVIO esindaja tänas ja tunnustas Eesti ametkondi selle eest, et järelevalvekomitee soovitusi on arvesse võetud ning probleemidest räägitakse avatult ja ausalt.
Ümarlaual käsitleti põhjalikumalt lähisuhtevägivalla ennetamist, ohvrite toetamist ja õiguskaitset. Rõhutati kriminaalseadustiku muutmise vajadust nõusolekupõhiseks vastavalt Istanbuli konventsioonile, mis on justiits- ja digiministeeriumil praegu töös, samuti lähisuhtevägivalda käsitlevate koolituste tähtsust, et vältida ohvrite taasohvristamist.
Lisaks arutati üheskoos põhjalikult küsimusi, mis Eestis ohvrite abistamisel jätkuvalt muret valmistavad:
- Vaimse vägivalla mõistmise olulisus ning selle vägivallaliigi tõendamise keerukus;
- Teenuste ebavõrdne kättesaadavus piirkonniti ja vajadus parandada ohvrite, sealhulgas puuetega ja muukeelsete inimeste ligipääsu teenustele;
- Ohvrite vähene pöördumine abi saamiseks hoolimata paranenud teadlikkusest abivõimalustest;
- Vajadus edendada soolist võrdõiguslikkust ja tõkestada naiste alavääristamist ühiskonnas;
- Alkoholiga seotud vägivalla mõistmise ja sekkumise tähtsus.
Samuti rõhutati, et halvenev majanduslik olukord võib hoida ohvreid vägivaldses suhtes. Lahendustena nähti tervishoiusektori suuremat kaasamist, koolituste jätkamist ja süsteemsete ennetusmeetmete arendamist.