Liigu edasi põhisisu juurde
Sisukaart
Sotsiaaltöö

Tunnustamine innustab aasta parima omavalitsuse sotsiaaltöötajaid

Persoon

Aasta kohaliku omavalitsuse tiitli pälvinud Keila linna sotsiaaltöö eeliseks võib pidada head koostööd ja kliendikesksust, aga ka elanike arvu ja väikesi vahemaid linna suurust silmas pidades. Spetsialistid ja koostööpartnerid suhtlevad omavahel ning inimene jõuab abini kiiresti.

Kadri Kuulpak
ajakirjanik, MTÜ Elame Veel! projektide koordinaator

Linna häid kogemusi tutvustavad Keila sotsiaalkeskuse juhataja Riina Sippol (RS), sotsiaalnõunik Piia Peterson (PP) ning lastekaitsetöötaja Liina Kõiv (LK).

Riina Sippol, Piia Peterson ja Liina Kõiv
Keila sotsiaalkeskuse juhataja Riina Sippol, sotsiaalnõunik Piia Peterson ja lastekaitsetöötaja Liina Kõiv. Fotod: erakogu

Eesti Sotsiaaltöö Assotsiatsioon tunnustas Keila linna tiitliga „Aasta kohalik omavalitsus“. Kui palju saate aga positiivset tagasisidet inimestelt, keda aitate?

LK: Sõnalist positiivset tagasisidet on vähe, aga tekitab hea tunde, kui näed, et mõnel lapsel, kellega oled töös kokku puutunud, läheb paremini.

PP: Täiskasvanute hoolekandes on ehk rohkem positiivset tagasisidet. Enne praegust ametit töötasin kümme aastat lastekaitsetöötajana. See oli hästi positiivne tagasiside, kui nägin, et need n-ö minu lapsed said suureks. Nad tulid mulle oma esimesi lapsi näitama. Üks neist ütles: „Sa õiendasid minuga, et ma kooli jõuaks aga seda oli nii vaja.“ Ütlen kolleegidele lastekaitsjatele samamoodi: „Oodake ära, kuni nad suureks kasvavad, siis nad tulevad tänama ka.“

RS: Kõige tänuväärsem töö sotsiaalvaldkonnas on eakatega. Kõik, kes töötavad selle sihtrühmaga, kuulevad palju tänusõnu.

Mida tõstaksite Keila linna sotsiaaltöö juures esile?

RS: Osutame kõiki hoolekandeteenuseid. Meil ei ole rahaliste toetuste suunda, mis on mõnes teises omavalitsuses. Meil on seda kerge teha, sest oleme väike linn nii rahvaarvult kui ka pindalalt.

Osutame juba 25 aastat teenuseid puuetega inimestele. Nii mõneski omavalituses istuvad inimesed kodus, näiteks vaimupuudega noored, kes lõpetavad kooli. Nad jäävad koju istuma, sest ühtegi teenust ei ole. 

Vahel saab inimene meil juba enne abi, kui paberimajandus järele jõuab.

PP: Lisaks sellele arendame pidevalt projektide toel oma teenuseid ja vajadusel ostame ka sisse erinevaid teenuseid.

LK: Nõustun sellega! Abistamine ei jää selle taha, et vajalikud teenused on inimesele kauge maa taga. Keilas on teraapiavõimalusi ja muid teenuseid, mis last ning peret toetavad. Lastekaitse alus on koostöö nii kooli, politsei kui ka teiste partneritega. Info liigub väga hästi. 

Tunnustusüritusel toodi välja, et Keila sotsiaaltöö on kliendikeskne. Mida see tähendab?

LK: Meil on juba oma majas väga tugev meeskond, kellega ideid arutada ja leida kliendile sobivaim abi. Kui ühest uksest või aknast sisse ei saa, leiad teise viisi pere aitamiseks. 

RS: Tänu sellele, et meil on väike linn, on meil ka bürokraatiat vähem. Ei ole nii, et inimene pöördub linnavalitsusse ja ootab nädalaid, kuni vastus tuleb. Seejärel suunatakse võib-olla edasi sotsiaalkeskusesse, kust jälle peab vastust ootama. Ei pea ootama kaua, kuni keegi tuleb abivajaja koju olukorda hindama. Me tõesti tunneme üksteist ja kui on terav probleem, suhtleme omavahel kiiresti ning püüame lahenduse leida. See muudabki meie sotsiaalabi kliendikeskseks: ei ole bürokraatlikku treppi või paberimajandust, mis takistaks teenuse osutamist.

Eesti inimene proovib viimase hetkeni ise toime tulla.

PP: Just, vahel saab inimene meil juba enne abi, kui paberimajandus järele jõuab. Haarame telefoni, käime koos teenuseosutajaga olukorda hindamas, püüame asjad võimalikult kiiresti ära teha ega oota avaldusele vastamise viimast kuupäeva. 

Kliendikesksusega tekib kohe paralleel isikukeskse erihoolekande teenusemudeli (ISTE) projektiga. Kuidas sellega Keilas läheb?

PP: Meil on praegu viis teenuskohta. Aastal 2017, kui ISTE esimest korda tuli, ühinesime ka projektiga. Meil on olnud pikki aastaid kogemus erihoolekandeteenuste osutamisel, seega on kliendid juba teenustega hõlmatud. ISTE-ga võtsime väljakutse vastu, sest riik läheb seda suunda: hakkame abivajadust hindama kohapeal.

Ühiskonnana hakkame alles sinna jõudma, et võiks vabatahtlikult panustada.

RS: See on meil pigem mõeldud klientidele, kellele meil ei ole kohapeal teenuseid pakkuda. Näiteks autismidiagnoosiga inimestele polegi justkui teenuseid. Näen ISTE positiivse poolena, et tänu sellele hakatakse arendama teenuseid inimestele, kellel on mitmekesised erivajadused. Nad ootavad sageli ööpäevaringse erihoolekande teenuse järjekorras, aga võib-olla ei peakski nad seal olema, kui teeksime paari omavalitsusega koostööd. Ühel omavalitsusel on vähe inimesi, kes mõnda erilisemat teenust vajavad, mistap polegi neid loodud.

Mainumbri teema on kogukonna võimaluste kasutamine sotsiaaltöös. Missuguseid näiteid leidub selle kohta Keilas?

RS: Meil on töökeskus erivajadustega inimestele, kes avatud tööturult kohta ei leia. Seal oleme teatava staatuse saavutanud. Meid usaldatakse. See on asi, mis võiks igas kogukonnas toimida: isik, kelle panus on väiksem, kuid kes on töövõimeline, võiks leida kohalikus kogukonnas tööd. Oleme saanud pakkuda tööd ka neile, kellel n-ö paberil puuet ei ole, neil on mingi teistsugune toimetulekut mõjutav mure, nagu ärevus või depressioon. Hea näide on Santa Maria maitseainete tehas, kes on andnud meile allhanketööd 15 aastat. See töö sobib töökeskkonnaga harjumiseks, et tulla kodust välja ja teha tööd osalise koormusega. Siis liigutakse edasi avatud tööturule ja vajadusel jälle tagasi meie töökeskusesse. Töötamine mõjub enesehinnangule positiivselt. Aga ka päevakeskuses on palju kogukondlikku koostegemist. 

PP: Samuti oleme liitunud vabatahtlike seltsiliste liikumisega. See on meil juba kolm aastat või rohkemgi.

Käisin Keila haigla üldhooldusosakonna ehk sisuliselt hooldekodu klientidega Keilas teatrietendust vaatamas. Kohalikud imestasid, et nende linnas on ka hooldekodu. Minu poole pöördub omajagu inimesi, kes tahaks eakate valdkonda panustada, kuid ei leia väljundit. Siin peitub ehk kasutamata võimalus. 

RS: Ma arvan, et me ühiskonnana hakkame alles sinna jõudma, et võiks vabatahtlikult panustada. Ka meiega võetakse ühendust panustamissooviga, aga väga sageli on see ajutine huvi. Meil oleks näiteks tarvis erivajadusega inimestele saatjaid ekskursioonidele minnes. Mõnikord olen väsinud sellest, et justkui on mitu abistajat, aga neile ei saa kindel olla. See peaks toimima mõne organisatsiooni kaudu. Tundub, et kergem on ise ära teha, kui kellelegi loota. Aga eakatele pakutakse küll meeleldi seltsi.

Sotsiaalteenustega ei saa psühhiaatrilist või muud meditsiinilist abi asendada.

LK: Lastekaitse poole pealt sooviksin, et rohkem pandaks tähele ja antaks teada, kui märgatakse abivajajat. Meil on veel arenguruumi. 

Märkamisest rääkides sedastas Riigikontrolli 2021. aasta audit, et paljud eakad, kes on väga tõenäoliselt abivajajad, ei ole omavalitsuse sotsiaaltöö vaateväljas. Kui palju te jõuate tegeleda ennetusega ja otsida neid inimesi üles, kes ise abi küsima ei tule?

PP: Positiivsena võib ikkagi Keila väiksuse esile tuua: naabrid enamasti teavitavad. Oleme ka nii palju reklaami teinud, et meiega võetakse ühendust. Korraldasime aastaid tagasi küsitluse, ankeet oli Keila linna lehe vahel. Uurisime, missuguseid teenuseid eakad vajavad ja tagasisidet olemasolevatele. Vahepeal me pole seda niimoodi suurejooneliselt teinud. 

Kõige tänuväärsem töö sotsiaalvaldkonnas on eakatega. Kõik, kes töötavad selle sihtrühmaga, kuulevad palju tänusõnu.

RS: Tänu Keila lehele reklaamime väga palju oma teenuseid. Meil oli neli aastat järjest, 2018–2022 koduhoolduse arendamise projekt. Hakkasime pakkuma ka isikuabi. Varem aidati inimest poes ja apteegis käimise ning koristamisega, aga hakkasime aitama ka voodihaigeid kõigi neile vajalike toimingutega. Reklaamisime seda hästi palju, aga kuidagi ei tulnud inimesi projekti. Samuti avasime dementsusega inimeste päevahoiu, aga jälle ei tulnud inimesi. Igal pool aga on juttu, et inimesed vajavad abi, kuid sotsiaaltöötajad ei suuda neid aidata. Olen aru saanud, et Eesti inimene proovib viimase hetkeni ise toime tulla. Küll aga  jagatakse väikeses kogukonnas alati positiivseid kogemusi. Mingi hulk inimesi tuleb ja nõuab abi, aga enamik üritab, hambad ristis, oma ema, isa või mõnd teist eakat sugulast ise aidata.

Mulle tundub, et abi küsimine on meil häbimärgistatud. Kui keegi paneb sugulase hooldekodusse, vaadatakse talle viltu, et sa ei ole justkui hea laps oma vanematele.

LK: Püüame ka lastekaitses ennetusega tegeleda. Näiteks toimuvad meil kaks korda aastas vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ koolitused. Sel õppeaastal alustas koolitõrgetega laste vanemate tugigrupp. Keilas on laste ja perede komisjon, kus osalevad oma töös laste ja noortega kokku puutuvad spetsialistid. See aitab samuti kaasa paremale märkamisele. Ennetusega saaks ja võiks veel rohkem tegeleda, aga kahjuks tuleb enamasti tulekahjusid kustutada. Abi küsida on tõepoolest keeruline, kuid sageli toob see kaasa muutuse, mida laps ja pere vajavad. Ka lastekaitses aitab, kui kellelgi on positiivne kogemus ja ta jagab seda tuttavatega. Iga päev murrame ka stigmat, et lastekaitsetöötaja on keegi, keda peab kartma.

Kuidas stigmat vähendada?

LK: Rääkida oma tööst, seda tutvustada, aga see võtab kaua aega, sest räägime kogu ühiskonna suhtumise muutmisest. Lastekaitsetöötaja on eelkõige lisajõud, kes last ja perekonda toetab ning abistab.

Tegin hiljaaegu intervjuu geriaater Kai Saksaga, kes ütles, et meditsiin ja sotsiaalvaldkond ei tee piisavalt koostööd. Kui insuldihaiget hakatakse haiglast välja kirjutama, aga ta vajab ikka abi, siis peaks see teave sujuvalt jõudma sotsiaaltöötajateni. Selleks oleks vaja infovahetust ja ühist hindamisinstrumenti. Eesmärk on, et inimene ei kukuks auku ega jääks abita. Kui suure probleemina te seda tajute, et need kaks valdkonda ei tee piisavalt koostööd? 

PP: Oleme sellest aastakümneid unistanud! Oleme kohtunud Keila haiglaga, kui sinna õenduse ja üldhoolduse osakond moodustati, ja perearsti õdedega, et luua parem kontakt ja teavitussüsteem. Aga paraku tulevad isikuandmete kaitse jms sinna vahele. Praegu ongi täpselt nii, et inimene saadetakse haiglast koju, aga meie ei tea sellest midagi. Niimoodi jäävadki inimesed meditsiini- ja sotsiaalsüsteemi vahele.

RS: Perearstidega on meil koostöö isiku tasandil. Võiks tõesti olla üks hindamisinstrument, kust saaksime kohe teada, missugust abi inimene kodus vajab. Perearstid ütlevad eakate tervisemurede kohta sageli, et see on vanadus. Kui aga inimesel on häda, kusagilt valutab, pea käib ringi, ta kukub, siis ei ole see ka sotsiaalprobleem. Aeg-ajalt tunneme, et vanemad inimesed lükatakse meile. Tegelikult vajaks ta nii meditsiinilist kui ka sotsiaalset abi. Kunagi ei tohiks öelda, et inimene on meditsiinisüsteemi jaoks liiga vana.

Sotsiaaltööd ei saagi panna kindlasse raami, et sinna teeme linnukese, sinna mitte.

LK: Samamoodi lastekaitses. Pered või lapsed, kes meie vaatevälja jõuavad, võivad vajada meditsiinilist sekkumist, aga meie poole pöördutakse nõustamiseks. Mõistan, et lastepsühhiaatri vastuvõtule on raske saada, aga sotsiaalteenustega ei saa psühhiaatrilist või muud meditsiinilist abi asendada. Oleme laste ja perede komisjoni püüdnud kaasata perearstikeskust, aga ei ole tuldud. Tegelikult on see komisjon ennetamiseks ja ka meditsiini vaade oleks igati teretulnud.

Saks kritiseeris ka, et sotsiaaltöös – erinevalt meditsiinist – pole teaduslikult tõendatud hindamisinstrumente. Põlve otsas tehtud vahendiga hakatakse otsustama, kes saab hooldusreformi raha eest hooldekodukoha, kes mitte.

PP: Linnade ja valdade päevadel rääkis sotsiaalministeeriumi esindaja, et nad töötavad sellist ühist hindamisinstrumenti välja. Praegu on tõesti nii, et kõik omavalitsused kasutavad n-ö oma instrumenti. Soovitatud on kasutada sama vahendit nagu ISTE-s, aga see on üks suur Exceli tabel, mis pole nii käepärane. Üks asi on instrument ise, aga teine on ikkagi kohapeal käia ja inimesega suhelda.

RS: Mõnikord võib ankeedi järgi olla inimesel väga suur abivajadus, samal ajal ütleb ta aga, et saab ise suurepäraselt hakkama. Meil käib sotsiaalkeskuses inimesi, kes on olnud sünnist saadik ratastoolis. Ankeedi järgi oleks igas küsimuses abivajadus kaheksa punkti kümnest, aga inimene saab ise hakkama, sest ta on nii vinge isiksus. Teinekord on vastupidi: inimese seisund on füüsiliselt parem, aga ta ei suuda vaimselt oma probleemidega toime tulla. 

Ma ei usu, et kunagi tuleb mingi imeline hindamisinstrument või veel parem, tehisintellekt, mis aitab jõuda absoluutse tõeni. Samamoodi on hooldekodudega. Olen neid viimased tööpäevad läbi helistanud, sealt öeldakse ka, et abivajaduse hindamine on nii seinast seina. Inimest peab ikkagi nägema ja tervikut kogema, siis saab alles öelda, missugust abi on talle vaja. Ma ei usu ka, et oleks palju neid, kes lõbu pärast hooldekodusse läheks.

LK: Sotsiaaltööd ei saagi panna kindlasse raami, et sinna teeme linnukese, sinna mitte. Teatav subjektiivsus jääb alati, mistõttu on oluline sotsiaaltöötaja professionaalsus. 

Kui murelikuks teeb teid, et sel aastal tuleb hooldusreformi raha omavalitustele sildiga, järgmisest aastast aga läheb see otse tulubaasi?

PP: Mulle meeldiks sildiga raha. Siis näeksin täpselt, mis seis on. Aga põhimõtteliselt on see ju eelarve planeerimine. Ma pole senini kindel, kas tuleme eraldatud rahaga välja, aga kui ei tule, siis on tingimus, et omavalitsus peab juurde panema. Mida tegelikult ju teeme ka juba praegu.

RS: Tõehetk tuleb sügisel, kui näeb, kas hooldekodusse minnakse massiliselt rohkem. Me ei tea, kui palju on neid, kes praegu kodus hooldavad ega ole lähedast asutusse pannud, sest see on liiga kallis.

Hooldusreformi üks murekohti on, et koduhooldus jääb tagaplaanile. Kuidas teil Keilas sellega lood on?

PP: Praegu on öeldud, et hooldusreformi raha eest võiks osutada või arendada ka koduteenust, aga me veel ei tea, kas sellest jätkub. Eks see selgu aja jooksul.

RS: Kui vaatan arve, nagu hooldekodu kohamaksumus, riigi toetus ja inimeste pensioni suurus, siis see pilt ei tundu mulle nii hirmus. Peaksime kindlasti koduhooldust edasi arendama, et inimesed ei läheks kergekäeliselt hooldekodusse. See eeldab aga abi osutamist ka õhtutundidel ja nädalavahetustel – seda me praegu ei tee. Keila miinus võrreldes naaberomavalitsustega on, et palgatase pole kuigi kõrge. Koduhoolduses tuleks arendada ka e-teenuseid: hooldustöötajad võiksid kasutusele võtta e-päevikud, mida näiteks Haapsalus juba tehakse. Hakkame seda varianti uurima.

Kas teil on vedanud omavalitsusjuhtidega? Kuivõrd nemad väärtustavad teie tööd? Paratamatult toob mänguplats rohkem hääli kui hästi korraldatud sotsiaalteenus. 

PP: Juhid on meid toetanud. Meid on usaldatud ja selles mõttes ei ole takistusi tulnud. Meil pole kunagi olnud hirmu, et kui raha tuleb omavalitsusse ka sildita, siis pole kindel, et seda jätkub ka sotsiaalile.

Põgenike kriis tõi välja kogukonna tugevuse.

RS: Oleme ise teadnud, mida tahame. Kui lähed raha küsima, peadki seda teadma. Võtame kas või kogukonnas elamise maja, mis on linnale päris kallis. Kui oled kõik läbi arvutanud, tead, palju hakkab sellest raha tulema, milleks see on hea, siis meid tõesti on toetatud.

LK: Olen nõus. Kui on midagi küsima mindud, on see tõsine palve ja tõeline vajadus. Me ei tee midagi selleks, et ennast lihtsalt paremana näidata.

Missugune kogemus on Keilale olnud Ukraina sõjapõgenike vastuvõtmine?

PP: Meil on neid päris palju. Esimestel kuudel tuli 396 põgenikku. Tegemist on olnud palju: nõustamine, info jagamine, sisseelamine, majutuse ja töökoha otsimine. See on olnud sotsiaaltöötajatele väga karm aeg. Võtsime tööle kaks tugiisikut ja koordinaatorit, kes töötavad meil eelmise aasta oktoobrist selle aasta oktoobrini. Nad on sõjapõgenikke usinasti tööle ja oma elamispinnale aidanud. Olukord läheb järjest paremaks.

LK: See andis kindlasti sotsiaaltööle rahvusvahelise mõõtme, mis on hoopis midagi muud kui igapäevane töö. Kas või vene keeles suhtlemine oli alguses paras katsumus. Ukraina peredes on olnud isegi keerulisemaid juhtumeid, kui need, millega oleme Eesti peredes harjunud. Põgenike kriis tõi välja kogukonna tugevuse. Nii palju oli vabatahtlikke, kes aitasid, ja firmasid, kes õla alla panid. Noortekeskuste kaudu lõimitakse noori ühiskonda, see on väga tänuväärne. Nii ei teki gruppe rahvuse põhjal.

Mida tunnustus teile tähendab?

RS: Sotsiaaltöö on valdkond, kus tuleb inimesi aeg-ajalt tunnustada. Meie panus on sageli varjatud. See on vaimses mõttes väga raske töö. Selleks ongi vaja aeg-ajalt kuulda häid sõnu.

PP: Tore ikka, kui kiidetakse! See tuletab suures töötuhinas meelde, et teed õiget asja. Ja tuleb välja, et ka hästi. Oleme ka oma linnas alustanud uut tunnustustraditsiooni. Sellest aastast korraldame sotsiaaltöö päeva raames sotsiaaltöötajatele piduliku vastuvõtu kultuurikeskuses, kus tunnustatakse tublisid sotsiaaltöötajaid ja meie koostööpartnereid. Väike kontsert, kohvilaud. Väga tore oli. 

LK: Eks see anna indu juurde. Alustasime sellest, et positiivset tagasisidet klientidelt väga palju ei tule. Kui seda kusagilt mujalt saab, siis see annab jõudu edasi tegutseda ja mõelda, mida saaks veel paremini teha.

 Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö 2/2023