Tugiisik aitab kokku viia uimasteid tarvitava inimese ja tervishoiuteenused

---

Ilmselt on kõik sotsiaal- või tervishoiuvaldkonna töötajad Eestis ühel meelel, et vältimatult on vaja üksteisest lugupidavat koostööd eelkõige kõige haavatavamate gruppide abistamisel. Haavatavate gruppide hulka kuuluvad ka uimasteid tarvitavad inimesed, eriti need, kellel on uimastisõltuvushäire diagnoos või selle kahtlus ja kes sõna otseses mõttes iga päev võitlevad oma elu ning tervise eest. Nad vajavad välist abi, et taastada eneseusk ja teadmine, et uimastisõltuvushäire on haigus, millele on ravi.

Sekkumiseks on vaja võrgustikku

Uimasteid[1] on elu jooksul proovinud umbes veerand Eesti täiskasvanud elanikkonnast ja paljudele see vaid proovimiseks jääbki. Teadaolevalt ei koge nad pikemaajalisi tervisekahjusid. Enamasti on proovitud kanepit, aga ka teisi uimasteid, nagu näiteks MDMA (ecstasy), amfetamiin, kokaiin või mõni ravim, mida arst ei ole välja kirjutanud. Kui proovimisest saab regulaarne tarvitamine, millest kujuneb sõltuvus, võib see kõige kurvematel juhtudel lõppeda surmaga, mille põhjustab uimastite üledoos. Aastal 2022 suri Eestis uimastiüledooside tõttu 80 inimest, 2023. aasta esimese üheksa kuuga aga on see arv suurem kui eelmise aasta koguarv. Eesti surmapõhjuste registri esialgsete andmete kohaselt oli 2023. aasta septembri lõpu seisuga 90 uimastite üledoosist tingitud surma. Neist juhtumitest kuus jäid vanuserühma 17–22 aastat. Kahel korral põhjustas noorte inimeste surma ülikangete opioidide tarvitamine (fentanüül ja protonitaseen). Harilikult jääb uimastite proovimise ja üledoosi vahele pikki aastaid, kuid nende noortega läks kahjuks teisiti. Enamik surmaga lõppenud üledoosidest juhtusid Põhja-Eestis.

Nii sotsiaal- kui ka tervishoiuvaldkonnas peaks olema normiks rääkida noorte ja täiskasvanutega uimastitest hinnanguvabalt, et ennetada nende tarvitamist ja vajaduse korral sekkuda. Selles suunas astutakse Eestis julgeid, kuid mitte alati piisavaid samme. Kättesaadavad peavad olema asjakohased sekkumised alates universaalsest uimastiennetusest õpilastele kooliõpetajate ja tugispetsialistide toel kuni ravi- ja rehabilitatsiooni teenusteni haiglas uimastisõltuvushäire diagnoosiga inimestele.

Nii sotsiaal- kui ka tervishoiuvaldkonnas peaks olema normiks rääkida noorte ja täiskasvanutega uimastitest hinnanguvabalt.

Uimastite mõju oleneb tarvitatavast ainest, tarvitamisviisist, kogustest, inimese vaimsest ja füüsilisest tervisest ning tema keskkonnast. Seetõttu võib nii uimastitarvitamisest tekitatud kahju ennetamiseks kui ka sekkumiseks vaja minna võrgustikku alates perekonnast kuni väga erinevate spetsialistideni, nt toiduabi jagaja, tugiisik, võlanõustaja, sotsiaaltöötaja, nakkushaiguste arst, psühhiaater. Igal lülil selles ahelas on oma asendamatu roll.

Kirjeldan paari näite abil, kuidas puutuvad uimasteid tarvitavad inimesed iga päev kokku sotsiaaltöö- ja tervishoiuvaldkonnaga, kuidas need põimuvad ning milline on tugiisikute ehk programmi SÜTIK meeskonnaliikmete osa narkootikume tarvitavatele inimeste elus.

Tugi ja uued väljavaated 

• Raskused arstiabi saamisel

Kolmekümnendates naine on paar nädalat oodanud võimalust pääseda perearsti vastuvõtule ja nüüd on see päev käes. Ühiselamu administraator on laenanud talle telefoni ja aidanud välja otsida perearsti numbri. Oma perearsti nime ta ei mäleta, aga tal on meeles koht, kus vastuvõtt asus, kui ta seal viimati lapsena käis koos vanaemaga, sest ema polnud võimeline alkoholi liigtarvitamisest tingitud terviseprobleemide tõttu tema eest hoolitsema.

Tal on tekkinud käenahale lööve, mis läheb päev-päevalt hullemaks ja tekitab pöörast valu. Naine tarvitab uimasteid süstimise teel. Tema enda sõnul on see fentanüül, aga keegi ei saa olla kindel, mida diilerilt ostetud uimasti päriselt sisaldab, sest hiljuti on ta oma diilerit vahetanud. Naisel on tõenäoliselt haigus, uimastisõltuvushäire, kuid arst seda diagnoosinud ei ole, sest viimasest arstivisiidist on möödas aastaid. Arsti vastuvõtule pöördumine nõuab temalt tohutut eneseületust: ta on sinna pääsemiseks mõelnud välja loo süstekohale tekkinud tundmatust nahahaigusest, sest uimastite tarvitamist ta tunnistada ei julge. Ta kardab tervishoiutöötaja reaktsiooni ja seda, et talle keeldutakse siis aega broneerimast.

Siiski on ta määratud vastuvõtuajaks perearsti ooteruumis. Kui järjekord temani jõuab, ei kutsuta teda aga kabinetti, vaid arst suhtleb temaga läbi avatud ukse. Arst ütleb üsna resoluutselt, et ei saa naist sisse kutsuda, sest too lõhnab halvasti, näib olevat pesemata ja võib kabinetti sisenedes kaasa tuua soovimatuid kahjureid, mis ohustavad teisi patsiente. Ta palub naisel uus aeg broneerida.

Naine naaseb elukohta, olles kindlalt otsustanud seda teekonda enam mitte jalge alla võtta. Selle asemel süstib ta nii emotsionaalse kui ka füüsilise valu leevendamiseks suuremaid doose. Korra ei ole ta kaugel üledoosist, mis oleks võinud lõppeda surmaga, kui ühiselamu teisel elanikul poleks olnud käepärast ravimit, naloksooni. Kiirabi viib naise haiglasse, kuid juba järgmisel päeval saadetakse ta lisauuringuid tegemata koju. Ta tunnistab, et soovis ise sealt võimalikult kiiresti pääseda, mistõttu keeldus koostööst arstidega.

Mõni nädal hiljem satub sama naine patrullpolitsei vaatevälja. Ta jääb poes vahele toidu varastamisega ja turvafirma kutsub kohale politsei. Väärteo eest on politseil võimalik määrata talle rahatrahv, mis oleks järjekorras umbes kümnes ja 99-protsendilise tõenäosusega jääks tasumata, sest naisel pole püsivat tööd. Politseinike kogenud pilk oskab kahtlustada, et tegemist võib olla uimasteid tarvitava inimesega ja nad teavad, et nende piirkonnas on käivitatud programm SÜTIK ehk tegutsevad tugiisikud narkootikume tarvitavatele inimestele, kes reageerivad politsei väljakutsele ööpäev läbi. Kui tugiisik kohale jõuab, selgitatakse talle olukorda ja ta võtab suhtluse naisterahvaga üle. Trahv jääb seekord tegemata.

• Tugiisiku abiga muutuste suunas

Tugiisik saadab naise koju ja lubab temaga uuesti ise ühendust võtta, kui too nõus on. Alustatakse vaevalist suhtlust, sest naine ei usalda võõraid ega julge uimastite tarvitamisest rääkida. Naine hakkab tasapisi avanema, kui tugiisik on talle ära rääkinud oma isikliku loo, kuidas ta ise aastaid uimasteid tarvitas ja teistele vahendas, selle eest vanglasse sattus, vanglast omakorda ravile ning on nüüd juba peaaegu kümme aastat kaine, kuid teeb endaga iga päev tööd, et säilitada kaine elustiil.

Möödub mitu nädalat, enne kui naine on nõus uuesti proovima, et arsti vastuvõtule pöörduda. Tugiisik aitab tal e-perearstikeskuse kaudu aja kinni panna, sest vahepeal on rakendunud uus süsteem ja helistades enam aegu broneerida ei saa. Ise naine seda teha ei oska ega pääse ligi ka internetile, kuid tal on ID-kaart ja üles leitakse PIN-koodid. Tugiisik lubab vähemalt esimesel korral arsti vastuvõtule kaasa tulla. Koos leitakse kahjude vähendamise keskusest naisele ka sobivad puhtad rõivad.

Tugiisikute toetust saab Harjumaal, Ida-Virumaal, Lääne-Virumaal ja Tartumaal.

Enne arsti juurde minekut julgustab tugiisik naist rääkima arstile oma uimastitarvitamisest, mitte lihtsalt n-ö nahalööbest. Arsti kabinetis tutvustab tugiisik ennast ja on naisele igati toeks, kuid laseb tollel ise oma probleemidest rääkida. Arst tunnustab tugiisikut tänuväärse töö eest ja on siiralt imestunud sellise teenuse olemasolu üle. Patsienti suhtub ta leebemalt ja tema kaebustesse igati asjakohaselt, esitades põhjalikuks anamneesiks vajalikke lisaküsimusi. Ta määrab patsiendile kõik vajalikud uuringud ja salvi nahainfektsiooni leevendamiseks. Naine lahkub arsti juurest tänutunde ja teadmisega, et abi on tõepoolest võimalik saada.

Õnneks oli selle loo peategelane töötukassas töötuna arvel ja tal oli ravikindlustus, mida paljudel sarnaste muredega inimestel pole. Siis tuleb tugiisikul koos kliendiga alustada sellest, et ta kõigepealt töötukassas arvele võtta, mis tagab tasuta arstiabi.

Selle naise ja tugiisiku esimesest kohtumisest on möödunud aasta. Nüüdseks on naine üsna sage külaline kahjude vähendamise keskuses ja seal toimuvates grupiteraapiates motiveeritakse teda tasapisi pöörduma opioidasendusravi teenusele. Tema motivatsioon on kõikuv, kuid ta on kindlasti jõudnud eelkaalutlemisetapist vähemalt kaalutlemisetappi, kus muutused on võimalikud. Samuti on sotsiaaltöötaja abiga hakatud tasapisi lahti harutama naise aastate jooksul kogunenud võlgasid ja tugiisikuga koos on nad hakanud käima arstivisiitidel, et taotleda osalist töövõimetust. Suhtlus naisega toimub vene keeles, sest seal, kus tema üles kasvas, polnud koolis põgusalt õpitud eesti keelega suurt midagi peale hakata, mistõttu ta seda ei oska.

Koos psühhiaatrilise abini

• Probleemi tunnistamine aitab liikuda paranemise suunas

Teises näites helistab programmi SÜTIK telefoninumbril ema, kes elab pojast kaugel, kuid on tema seisundi pärast väga mures. Poeg on 27-aastane, kuid sattus 18-aastasena raskesse liiklusõnnetusse. Pärast toibumist tekkisid tal paanikahood ja kroonilised peavalud. Psühhiaater ja valuraviarst kirjutasid talle välja rahustid ja tugevad valuvaigistid, mille abil sai eluga edasi minna. Siiski hakkas mees tasapisi ületama arstide määratud ravimiannuseid, hankima neid ebaseaduslikult ja proovima valu vaigistamist kanepiga, millele lisandusid mõnikord MDMA ja amfetamiin, mis ema sõnul aitas toime tulla paanikahoogudega. Nii oli möödunud mitu aastat vahepeal arstidega konsulteerimata.

Emal on väga suur mure, sest viimane telefonivestlus pojaga oli lõppenud tüliga ja poeg oli ähvardanud endalt elu võtta. Narko.ee lehelt leiab ema info SÜTIK-u tugiisikute kohta ja annab poja telefoninumbri tugiisikule, kes võtab kohe ka noormehega ühendust. Tugiisik räägib lähemalt oma tööst ja selgitab, kuidas ta aidata saaks. Esimese reaktsioonina keeldub mees igasugusest abist, ei tunnista sõltuvust ja ütleb, et tal ei ole selliseid probleeme, millele tugiisik vihjas. Tugiisik võtab uuesti ühendust emaga, kes lubab korraldada pojale sugulaste abiga järelevalve.

Tugiisik saab aidata luua silla seal, kus seda parasjagu on kõige rohkem vaja.

Umbes kuu aja pärast võtab noormees ise SÜTIK-u tugiisikuga uuesti ühendust, öeldes, et on järele mõelnud ega taha nii enam edasi minna, kuid ei oska kusagilt alustada, kardab läbikukkumist ja vajab kellegi tuge. Tõuke selleks sammuks andis ka vestlus tööandjaga, kelle hinnangul ei tule ta oma tööülesannetega enam toime ja teda ähvardab vallandamine.

Esimesel kohtumisel märkab tugiisik, et noormees on väga kinnine ja uje ning tal on raske keskenduda. Tugiisikul tekib kahtlus, et mehel võib olla lisaks ravimisõltuvusele ja/või teiste uimastite sõltuvusele veel mõni psüühikahäire ning abi saamiseks on igal juhul vaja psühhiaatri sekkumist.

• Tekkinud usaldus aitab edasi

Psühhiaatri vastuvõtule pääsemine on omamoodi kadalipp, mida teavad kõik, kes hiljuti sama teekonna läbi teinud: valida on pikkade järjekordade või tasulise teenuse vahel. Narkootikume tarvitavate inimeste võõrutusravile ja rehabilitatsioonile on spetsialiseerunud Viljandi haigla sõltuvushaigete ravi- ja rehabilitatsioonikeskus. Seal ollakse nõus noormehega vestlema ja uurima tema varasemat haiguslugu.

Tegemist on keerulise juhtumiga, sest algul valuraviks välja kirjutatud ravimitest täielikku võõrutamist ei saa seada tema eesmärgiks. Siiski ei ole noormehe hangitud ravimid enam arstide välja kirjutatud ning kogused viitavad kuritarvitamisele. Noormees saab kaasa soovituse esialgu konsulteerida valuraviarsti ja psühhiaatriga, kes on talle ravimid määranud. See toimus aga väga ammu, seetõttu ei õnnestu samade arstide juurde aega saada.

Tugiisiku abiga õnnestub siiski leida aeg tasulise psühhiaatri vastuvõtule, kuhu minnakse koos. Noormehe ema toetab seda mõtet ja tasub visiidi eest. Psühhiaater on mõistev ja tasapisi otsustatakse hakata liikuma raviskeemi suunas, mida arst soovitab. Noormees ei ole veel nõus vähendama tarvitatava kanepi koguseid, kuid üle pika aja tunneb ta, et tema muret on tõsiselt kuulda võetud ja ta ei ole sellega üksi. Tugiisik ei survesta teda, teades hästi, et edasiliikumise tempo peab valima inimene ise.

Tugiisik võib aidata muuta elu elamisväärseks

Näidetesse on lõimitud erinevate inimeste lugude detaile, et säilitada nende keskmes olnud klientide anonüümsus. Sarnaseid, kuid ometi väga erinevaid juhtumeid tuleb SÜTIK-u tugiisikute töös ette palju. Kindlasti näib nii mõnigi nüanss tuttavlik kõigile tervise- või sotsiaalvaldkonna spetsialistidele.

Alates 2018. aastast, kui tugiisikud kõigepealt Harjumaal tegutsema hakkasid, on nendeni jõudnud sadu abivajajaid. Praegu on tugiisikute toetust võimalik saada ka Ida-Virumaal, Lääne-Virumaal ja Tartumaal. Lood, millega tugiisikud iga päev kokku puutuvad, ei ole sugugi õnneliku lõpuga muinasjutud, kus inimene saab sotsiaal- ja tervishoiuteenuste koostöös imeväel terveks ning hakkab elama täisväärtuslikku iseseisvat elu – kaugel sellest. Ometi on nii mõnigi neist kogenud üle pika aja inimlikku suhtumist ja aja möödudes on edusammud märgatavad.

Nende aastate jooksul on tugiisikud koos kliendiga ukselt uksele liikudes kogenud väga erinevat suhtumist nii endasse kui ka klienti: ebausku, häbimärgistamist, põlgust, arusaamatust, aga ka imetlust, inimlikkust, lootust ja julgustust edasi minna. Uimastitarvitamise üle arutletakse avalikult üha julgemalt, seetõttu tunnetavad ka tugiisikud üha enam, et neid on ühiskonnale vaja ja nende rolli suhtutakse lugupidavalt.

Töö uimasteid tarvitavate inimestega nõuab tugiisikult eelkõige kannatlikkust, sest muutused võtavad aega. Tagasilangused, mis on uimastitarvitamishäirest taastujal üsna tavalised, võivad tekitada frustratsiooni mitte ainult uimasteid tarvitavale inimesele vaid ka tugiisikule. Seetõttu on teiste sotsiaal-, aga ka tervishoiuvaldkonna töötajate iga positiivne sõna, tegu ja suhtumine ülioluline, et tugiisik jaksaks jätkata.

Ühiskonnas jääb sageli puudu teadmistest ja teadvustamisest, mis aitavad mõista, et sõltuvus uimastite tarvitamisest ehk uimastitarvitamishäire on haigus. See võib olla alguse saanud hoopis mõnest psühholoogilisest või füüsilisest traumast, ravimata kroonilisest haigusest või muul põhjusel ning uimasteid võidakse tarvitada eneseravi vahendina. Lähedased, abistajad ja uimasteid tarvitavate inimestega iga päev töötavad spetsialistid ei tohiks unustada, et mitte keegi ei vali seda haigust vabatahtlikult.

Ükski meist ei ole kaitstud selle eest, et meie lähedastega või ka meie endaga midagi sarnast ei võiks juhtuda. Liiklusõnnetus, lähedase kaotus, vägivaldne paarisuhe, ravimata jäänud psüühikahäire (nt ATH, depressioon) on vaid mõned põhjused, miks võidakse hakata otsima väljapääsu ja lohutust uimastitest. Kui ollakse meeleheitel, elust tüdinud ja väsinud ning lõksus uimastite küüsis, on olukorrast välja tulemiseks paremad väljavaated neil, kellel on lähedasi ja sõpru, kes kannatlikult toetavad.

Töö uimasteid tarvitavate inimestega nõuab tugiisikult eelkõige kannatlikkust.

Sõltuvuses olev inimene võib astuda üsna ekstreemseid samme, et oma sõltuvust rahuldada: ta võib manipuleerida, petta, varastada, käituda agressiivselt, unustada kohustused jne. Siis kiputakse ikka süüdistama inimese halba iseloomu, mitte tema haigust. Ka lähedastel on õigus väsida ja saada tuge väljastpoolt neutraalselt inimeselt, kes tõenäoliselt teab oma kogemusest, mida tunneb nii uimasteid tarvitav inimene kui ka tema lähedane.

Uimastite mõju all olles ei pruugi inimene leida endas jõudu abi otsida, aga vajab seda ometi nii tervishoiu- kui ka sotsiaalsüsteemist. Tugiisik on see, kes saab aidata luua silla seal, kus seda parasjagu on kõige rohkem vaja: arsti ja patsiendi, kriminaalhooldaja ja kriminaalhooldusaluse, töötukassa ametniku ja töötu, politseiniku ja korrarikkuja, prokuröri ja süüaluse, võlanõustaja ja võlgniku, aga ka ema ja poja vahele. Kui igaüks püüab oma rollis ja kehtivate seaduste raames jääda eelkõige empaatiliseks inimeseks, on lihtsam teha koostööd ja aidata abivajajat meie kõigi ühisel jõul.

Keegi ei pea end tundma süüdi ega tajuma häbimärgistamist lihtsalt selle pärast, et tema elukäik on olnud peaasjalikult temast sõltumatutel põhjustel keerulisem kui mõnel teisel. Eelnev lause võtab kokku tugiisikute ootused nendega koostööd tegevatele sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonna töötajatele: meeldiv suhtlus ja omakasupüüdmatu abikäsi teineteisele nii palju, kui amet seda võimaldab, ei nõua alati suurt pingutust, kuid võib aidata muuta kellegi päeva või isegi terve elu tunduvalt elamisväärsemaks.

Artikli valmimisele aitasid kaasa Katri Abel-Ollo ja Aljona Kurbatova (tervise arengu instituut) ja Katrin Viira (Viljandi haigla). Aitäh toreda koostöö eest!

---

KOMMENTAAR

Anu Kivi
tervisekassa sõltuvushäirete teenusejuht

Kui inimesel on sõltuvus, mis mõjutab negatiivselt tema elukvaliteeti, sh tervist, lähi- ja töösuhteid, võib tegemist olla häirega. Niisugusel juhul vajatakse abi ja pöörduda tuleks sõltuvusnõustamisele. Selleks võib vaja minna emotsionaalset tuge ja julgustust, eriti juhul kui tarvitatakse ebaseaduslikke uimasteid ning hirm abi küsida on suur. Üks võimalus on teha esmalt koostööd sotsiaalsüsteemiga, nt programmi SÜTIK tugiisiku või kahjude vähendamise keskuse spetsialistiga, kes aitab inimese edasi raviteenustele.

Eestis saab sõltuvusnõustamisele pöörduda perearsti juurde ja raviteenuste saamiseks üle Eesti asuvatesse ravikeskustesse. Sõltuvushäirega patsiendiga tegeletakse ambulatoorses vastuvõtus, päevaravis või raskemate juhtumite korral statsionaarses ravis. Kiiret ja lihtsalt lahendust sõltuvushäirest paranemiseks ei ole, see nõuab aega ja süsteemset tegelemist, kuid asjakohase ravi korral võib ka väga vähese ravimotivatsiooniga inimese elus palju muutuda.

Sõltuvushäirega patsiendi aitamisel on kõige olulisem hea ja kokkuhoidev meeskond, kuhu kuulub ka sotsiaaltöötaja. Tervishoiuasutuse sotsiaaltöötajad nõustavad ja toetavad ravil olijat toimingutes, mis ei ole seotud tervishoiuteenuse osutamisega, kuid on vajalikud igapäevase toimetuleku tagamiseks. Tervishoiu sotsiaaltöötaja, kes tegutseb erinevatel tervishoiutasanditel, peab olema professionaalne ja väga heade oskustega.

Tervishoiu sotsiaaltöötaja ülesanne on kaasata sõltuvushäirega patsiendi efektiivseks raviks meeskonna töötajad ja teha koostööd patsiendi lähedastega või organisatsioonidega, kes on patsiendiga seotud. Sotsiaaltöötaja on näiteks abiks infovahetusel, nõustab patsienti ja tema lähedasi, koostab patsiendile sekkumisplaani (nt teraapia) ja vaatab, et talle oleks tagatud jätkuteenused (nt toetused, elukoht või hooldusteenus). 

Nõnda vähendab sotsiaaltöötaja meditsiinitöötajate koormust ja arstid või õed saavad keskenduda ravimisele. Koostöö kaudu suudetakse pakkuda mõlemas valdkonnas kvaliteetsemat ja professionaalsel tasemel abi. 

 Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö 4/2023.

---

[1] Artiklis mõeldakse uimastite all ebaseaduslikke uimasteid ehk narkootikume.