Tegevuspiiranguga inimeste toimetulekut kodus tuleb toetada senisest rohkem

 

 

 

 

 

 

 

Tiina Linno
nõunik, sotsiaalministeeriumi analüüsi ja statistika osakond

Vaike Vainu
analüütik, Turu-uuringute AS

---

Kokkuvõte:

Uuringust selgus, et tervisest tulenevad tegevuspiirangud on elanikkonnas levinud ning vajadus kodus elamist toetavate teenuste järele on suur. Mõõduka toimetulekuriski rühma kuulumine, samuti abivahendite ja lähedaste kõrvalabi kasutamine hakkab kasvama 40. eluaastates, kõrge toimetulekuriskiga rühma kuulumine aga 60. eluaastates.

Elanikkonna hoolduskoormuse kohta küsides selgus, et iga viies täisealine hooldab või abistab mõnda pikaajalise terviseprobleemi või tegevuspiiranguga inimest. Suur hoolduskoormus võib endaga kaasa tuua nii vaimse läbipõlemise kui ka muud terviseprobleemid.

Tegevuspiiranguga inimeste toimetulekut kodus on vaja toetada senisest enam, suurendades teenuste mahtu ning kaasates teenuste pakkumisse kolmanda sektori.

Märksõnad: tervis, tegevuspiirangud, toimetulek, hooldamine

---

Tegevuspiirang on kõige üldisem mõiste tähistamaks olukorda, kus inimesel esinevad igapäevaelu toimingutes kergemad või tõsisemad raskused, mille tõttu võib tal tekkida vajadus abivahendite või kõrvalabi järele. Seejuures ei pea inimesel olema tuvastatud puue või vähenenud töövõime – tegevuspiirangu olemasolu määrab tema subjektiivne tunnetus. Siiski on nii vähenenud töövõime kui ka puue sageli tihedalt seotud kas haiguse või tegevuspiiranguga või mõlemaga korraga. Ühiskonna laiem eesmärk peaks olema pakkuda tegevuspiiranguga inimestele senisest rohkem tuge ja teenuseid, mis aitaks neil võimalikult kaua iseseisvalt igapäevaeluga toime tulla. Nii säilib inimeste väärikus ja saab ka tegelikkuseks igaühe õigus iseseisvalt elada, vajamata pidevat lähedaste abi.

Uuringu korraldus ja eesmärgid

Tegevuspiirangute esinemist, samuti enesehinnangulist tervist ning pikaajaliste haiguste üldist määra Eesti elanikkonnas on statistikaamet seiranud juba palju aastaid. 2020. a tellis sotsiaalministeerium elanikkonna tegevuspiirangute ja hooldusvajaduse välja selgitamiseks eriuuringu, et tegevuspiirangute üldandmetele lisaks täpsustada valdkondi ja vanuserühmi, kus tegevuspiirangud esinevad. Uuring sisaldas küsimusi tegevuspiirangute, aga ka neist tuleneva kõrvalabi vajaduse kohta. Ühe inimese kõrvalabi vajadus tähendab sageli tema omaste jaoks koormuse suurenemist hooldamise näol, seetõttu oli uuringusse kaasatud ka hoolduskoormuse teema.

Uuringu tegi 16-aastaste ja vanemate Eesti elanike (edaspidi lühidalt ka – elanike) hulgas augustist novembrini 2020 Turu-uuringute AS ning selles osales 2513 inimest. Uuringu elluviimist rahastati Euroopa Sotsiaalfondi meetmest „Tööturul osalemist toetavad hoolekandeteenused.ˮ

Anname ülevaate uuringu peamistest tulemustest, uuringu terviktekstiga (lõpparuandega) on võimalik soovi korral tutvuda sotsiaalministeeriumi veebis(1).

Elanikkonna tervis ja tegevuspiirangud

Üks oluline eesmärk oli teha kindlaks rühmad, kes ei tarvitse tulla ise toime. Analüüs andis kinnitust teadmisele, et kuigi terviseprobleeme ja tegevuspiiranguid esineb kõige sagedamini vanemaealiste (60-aastaste ja vanemate) hulgas, sageneb pikaajaliste haiguste ja mõõdukate tegevuspiirangute esinemine juba 40.–50. eluaastates ning asjaolude kokkusattumisel võib riskirühma kuuluda vanemaealiste kõrval ka nooremas vanuses inimene. Asjaolu, et hooldusvajadus võib avalduda kogu elukaare jooksul, on poliitikakujundajatele teada olnud ka varem, mistõttu hõlmabki kavandatav pikaajalise hoolduse süsteem nii lapsi, tööealisi kui ka eakaid (Kupper ja Tarum 2019, 8–11).

„Ka sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo tõdes selle uuringu tulemusi kokku võttes, et toimetulekuriski sihtrühm on east sõltumata kõik need, kes tunnetavad tõsiseid terviseprobleeme ning kel jääb puudu toetavast abist ja teenustest.ˮ

„Hooldusvajadusega inimeste arv Eestis kasvab, mis on tingitud elanikkonna vananemisest ja tegevuspiirangute ja terviseprobleemide sagenemisest ka noorte ja keskealiste seas,” ütles Signe Riisalo. „Seetõttu on eriti oluline märgata kõrvalabi vajadust juba varakult nii tervishoiu- kui sotsiaalsüsteemis, arvestades igas vanuses abivajajatega.ˮ (Sotsiaalministeeriumi pressiteade, 21.05.2021).

Uuringu andmetel peab 14% elanikest oma tervist väga heaks ning 44% heaks (st kokku annab positiivse hinnangu oma tervisele 58% elanikest), 29% hinnangul pole nende tervis ei hea ega halb, 10% hindab oma tervist halvaks ning 2% väga halvaks (2). 51% elanikest on enda hinnangul mõni pikaajaline (krooniline) haigus või terviseprobleem(3). Vanusega kriitilisus oma tervise suhtes kasvab ning suureneb ka pikaajaliste haiguste või terviseprobleemide esinemine. Siiski on ka nooremates vanuserühmades pikaajaliste haiguste/terviseprobleemidega inimeste osatähtsus märkimisväärne – nt 16–19-aastastest moodustavad pikaajaliste haiguste / terviseprobleemidega inimesed 22% (joonis 1).

Krooniliste haiguste esinemine on seotud nii tegevuspiirangutega (tegevuspiiranguga inimestest märkis krooniliste haiguste esinemist 67%, sealjuures tõsise tegevuspiiranguga inimestest 87%) kui ka ametlikult tuvastatud puude või töövõime vähenemisega (pikaajaline terviseprobleem esineb 91% nii puudega kui töövõimekao või vähenenud töövõimega inimestest).

Valdkondlikud tegevuspiirangud

Tegevuspiirangutest mõnes kindlas valdkonnas, mille esinemist küsiti viimase 30 päeva kohta, on kõige levinumad nägemispiirangud (34% elanikest) ning liikumis- ja liigutamispiirangud (33%). Peale füüsiliste tegevuspiirangute esineb küllaltki sageli ka vaimsete võimete piiranguid – mälu- ja keskendumispiiranguid nimetas 29% elanikest. Harvem esineb iseseisva toimetuleku või enesehoolduspiiranguid (14%), kuulmispiiranguid (13%) ning suhtlemispiiranguid (9%). Üldiselt suureneb ka kõigi valdkondlike tegevuspiirangute kogemine vanuse kasvades. Siiski esineb 16–29-aastastel enda hinnangul raskusi teiste inimestega suhtlemisel või asjade meelespidamise või keskendumisega veidi sagedaminigi kui näiteks 30–39-aastastel. Alates 50. eluaastast suureneb märgatavalt nende inimeste osatähtsus, kes on kogenud (tõsiseid) raskusi liikumisel või liigutamisel, ning see osatähtsus kasvab vanemates vanuserühmades veelgi. Hüppeliselt suureneb eri valdkondades piirangute kogemine vanuserühmas 80+.

Sageli esinevad inimesel piirangud korraga mitmes eri valdkonnas: näiteks inimestest, kel on raskusi asjade meelespidamise või keskendumisega, esineb 27% raskusi ka teiste inimestega suhtlemisel ning inimestest, kel on liikumis- ja liigutamispiirangud, esineb 38% raskusi ka iseseisva toimetuleku ja enesehooldusega. Tõsise valdkondliku tegevuspiiranguga inimestest 42% esinevad tõsised piirangud mitmes eri valdkonnas.

Väsimus, valu ja vaimne tervis

Väsimus, füüsilise valu kogemine ja halb emotsionaalne enesetunne on tinglikult samuti sellised tegevuspiirangute liigid, mida iseseisva toimetuleku vähenemisega alati otseselt ei seostata. Ometi mõjutavad nad meie igapäevast toimetulekut oluliselt, mistõttu käsitleti neid uuringus võrdväärselt muude valdkondlike tegevuspiirangutega.

Viimase 30 päeva jooksul oli raskusi öösel magamise ja enda väljapuhkamisega kogenud 66% elanikest, sealjuures 11% väga tõsiseid või tõsiseid raskusi. Kuigi uneprobleeme kogevad kergel kujul sageli ka noored inimesed, sageneb tõsiste uneprobleemide esinemine vanuse kasvades: 80-aastastest ja eakamatest on tõsiseid või väga tõsiseid raskusi öösel magamisega kogenud juba 30% (joonis 2).

Probleeme päevase väsimustundega esineb pea sama sageli kui uneprobleeme – 68% elanikest oli viimase 30 päeva jooksul kogenud probleeme päevasel ajal tekkiva väsimustundega, sealjuures 9% väga tõsiseid või tõsiseid probleeme. Vanuserühmade võrdluses on tõsiseid probleeme kogenute osatähtsus ühtlane, v.a vanuserühmas 80+, kus päevast väsimustunnet tõsiseks või väga tõsiseks probleemiks hinnanute osatähtsus on ligi kaks korda suurem kui nooremates vanuserühmades. Võrreldes meestega esineb naiste hulgas nii uneprobleeme kui ka probleeme päevase väsimustundega veidi enam ning seda ka nooremates vanuserühmades (keskmistes vanuserühmades vahe tasandub, ent kasvab taas vanemates vanuserühmades).

Ootuspäraselt on päevane väsimustunne ning uneprobleemid omavahel seotud – 87% inimestest, kes on kogenud uneprobleeme, on kogenud ka päevasel ajal tekkivat väsimustunnet. Mõlemad on seotud ka füüsilise tervisega – pikaajaliste krooniliste haiguste või terviseprobleemidega inimestel esineb päevast väsimust ja uneprobleeme keskmisest sagedamini.

51% elanikest koges enda hinnangul viimase 30 päeva jooksul aga selliseid füüsilisi valuaistinguid, mis segasid igapäevast elu ja toimetulekut, sealjuures 15% sageli. Valu kogemine sageneb vanuse kasvades: kui alla 50-aastastest kogesid valu vähem kui pooled, siis vanematest juba enam kui pooled, 80-aastastest ja eakamatest aga lausa 74% (sealjuures 40% sageli). Naiste hulgas on valu kogemine meestega võrreldes sagedasem (nii alla 40-aastaste kui ka 80-aastaste ja eakamate hulgas).

Oma emotsionaalset enesetunnet pidas viimase 30 päeva jooksul heaks 63% elanikest (sealjuures 13% väga heaks), 26% ei pidanud heaks ega halvaks ning 9% pidas halvaks (sealjuures 2% väga halvaks) (joonis 3).

Võttes eespool toodu kokku hinnanguga eluga rahulolule, tuleb tõdeda, et mõlemad on seotud nii füüsilise kui ka vaimse tervisega. Eesti elanikud tervikuna on üldiselt eluga pigem rahul: kuuepalliskaalal, kus 6 tähistas suurimat eluga rahulolu, oli hinnangute keskmine elanikkonnas tervikuna 4,21 palli.

Kuid eluga rahulolu väheneb vanuse kasvades: kui kõige enam on eluga rahul 16–19-aastased (4,66), siis kõige vähem rahul 80-aastased ja eakamad (3,64). Eluga on keskmiselt vähem rahul ka inimesed, kel esineb tõsiseid raskusi päevase väsimustundega (3,26), tõsiseid uneprobleeme (3,36), sagedast valu (3,36) või tegevuspiiranguid (3,95). Sealjuures on eluga rahulolu seda madalam, mida tõsisemad tegevuspiirangud inimesel esinevad (tõsise tegevuspiiranguga inimeste eluga rahulolu keskmine hinnang on 3,38). Teisest küljest, mida suurem on inimese mitteformaalne tugivõrgustik (lähedased inimesed, kellega ta saab raske isikliku probleemi korral arvestada, või toetav kogukond), seda kõrgem on ka tema rahulolu eluga.

Iseseisva toimetuleku riskirühmad

Uuringu andmetele tugines on võimalik tuua välja riskirühmad, kuhu kuuluvate inimeste võime tulla iseseisvalt toime on suuremal või väikesemal määral ohustatud.

• Kõrge riskiga rühm (ca 2% elanikest) – kodus elavad inimesed, kes on viimase 30 päeva jooksul kogenud tõsiseid tegevuspiiranguid(4), ja kelle hinnangul võivad nad lähema 12 kuu jooksul vajada ööpäevaringset alalist üldhooldusteenust väljaspool oma kodu või kodus elamist toetavaid teenuseid mahuga enam kui 20 tundi nädalas.
• Mõõduka riskiga rühm (ca 6% elanikest) – kodus elavad inimesed, kes on viimase 30 päeva jooksul kogenud tõsiseid tegevuspiiranguid, ja kelle hinnangul võivad nad lähema 12 kuu jooksul vajada ööpäevaringset ajutist üldhooldusteenust väljaspool oma kodu või kodus elamist toetavaid teenuseid mahuga enam kui 20 tundi nädalas või lähedaste või tuttavate kõrvalabi samas ulatuses.

Inimesi, kes ei tarvitse iseseisvalt toime tulla, on ka nooremates vanuserühmades, kuid nende osatähtsus suureneb märgatavalt alates vanuserühmast 50–59 ning kerkib hüppeliselt vanuserühmas 80+. Viimastest kuulub riskirühmadesse 35%, sealjuures 14% kõrge riskiga rühma ning 21% mõõduka riskiga rühma.

Kuulumist rühma, kus on kõrge risk enam mitte iseseisvalt toime tulla, on vanusest sõltumata võimalik prognoosida kõige täpsemalt siis, kui üheskoos esineb mitu allpool toodud tunnust:

• esinevad tõsised tegevuspiirangud korraga mitmes valdkonnas;
• esinevad tõsised suhtlemispiirangud;
• inimene hindab oma tegevusi viimase 30 päeva jooksul oluliselt piiratuks (üldine tegevuspiirangute enesehinnang);
• inimene kogeb tõsiseid probleeme päevase väsimustundega;
• inimene kogeb sageli füüsilist valu;
• inimene on teisest rahvusest (mitte-eestlastel on riskigruppi kuulumise tõenäosus suurem).

Hoolduskoormus

Uuringu andmetel ületab tunnetatud vajadus ametlike (hooldus)teenuste järele praegu teenuste pakkumist mitmekordselt. Ametlike (hooldus)teenuste vähene kättesaadavus on üks peamisi põhjuseid, miks suur osa hoolduskoormusest jääb hooldatava lähedaste kanda. Seda teemat puudutati ka uuringus: mõõdeti kui suur osa elanikest abistab/hooldab mõnda oma leibkonnaliiget või kedagi väljastpoolt leibkonda ning kui suurt (sh emotsionaalset) koormust hooldamise tõttu tunnetatakse.

22% elanikest oli enda sõnul seotud mõne pikaajalise terviseprobleemiga, puudega või eaka inimese hooldamise või abistamisega, sealjuures 10% hooldas või abistas oma leibkonnaliiget ning 12% kedagi väljaspool oma leibkonda(5). Vanuserühmade võrdluses on kedagi hooldavate/abistavate inimeste osatähtsus kõrgeim vanuserühmas 50–59 (35%). Suurem osa inimestest, kes kedagi hooldavad/abistavad, käivad ka tööl: oma leibkonnaliiget/liikmeid hooldavatest inimestest vastavalt 64% ning kedagi väljaspool leibkonda hooldavatest inimestest 82%.

Oma leibkonnas elavat hooldatavat abistatakse kõige sagedamini igapäevaste toimingute tegemisel hooldatava eluruumides (79% inimestest, kes leibkonnaliiget hooldavad) või apteegist ravimite, poest toidu ja muude vajalike kaupade koju toomisel (68%). Ka väljaspool leibkonda elavate hooldatavate puhul on kõige levinum abi osutamine ravimite, toidu vm kaupade koju toomisel (65% neist, kes hooldavad kedagi väljaspool leibkonda), kuid ka abistamine transpordiga kaugemal asuvatesse vajalikesse kohtadesse (53%).

Leibkonnas hooldamise puhul on abi mitmekesisem, st hooldust ning abi osutatakse keskmiselt rohkemates valdkondades kui väljaspool leibkonda hooldamise puhul. Inimestel, kes hooldavad oma leibkonnaliiget/liikmeid, kulub abistamisele/hooldamisele ka keskmiselt rohkem aega kui neil, kes hooldavad kedagi väljastpoolt leibkonda. Oma leibkonnaliikme(te) hooldamisel kulub selleks nädalas keskmiselt 15 tundi (mediaan), väljaspool leibkonda hooldamisel aga nädalas keskmiselt 5 tundi (+ keskmiselt 2 tundi hooldatava juurde sõitmiseks).

28% elanike elus on ka inimesi (leibkonnas või väljaspool), kes küll tulevad igapäevaeluga iseseisvalt toime, kuid vajavad siiski olulisel määral selleks nende nõuandeid või tuge. Keskmiselt kulub sellise emotsionaalse toe pakkumiseks nädalas 3 tundi (mediaan). Sagedamini märkisid sellise toe pakkumist naised või 40–79-aastased inimesed.

Kokkuvõttev küsimus tunnetatud hoolduskoormuse kohta esitati nii neile vastajaile, kes abistasid või hooldasid kedagi, kui ka neile, kes pakkusid kellelegi regulaarselt emotsionaalset tuge. 46% neist ei tundnud hooldamisega seoses mingit koormust (sh keskmisest sagedamini kellelegi regulaarselt vaid emotsionaalse toe pakkujad, kes ei tegelenud hooldamise/abistamisega), 29% tundis vähest, 18% mõõdukat, 6% suurt koormust ning 1% hinnangul oli koormus peaaegu talumatult suur. Kõige sagedamini tundsid suurt hoolduskoormust inimesed, kes hooldasid kedagi oma leibkonnas – neist 14% hinnangul on hoolduskoormus suur või peaaegu talumatult suur. Neist, kes hooldas kedagi väljaspool leibkonda, tunnetas suurt hoolduskoormust 8%.

Suur hoolduskoormus seondub ka mitme teise probleemiga. Inimeste seas, kes hindavad oma hoolduskoormust suureks, esines viimase 30 päeva jooksul keskmisest sagedamini tõsiseid uneprobleeme (34%) või väsimust (35%). Paljudel suure hoolduskoormusega inimestel on ka endil tõsiseid terviseprobleeme – sagedast füüsilist valu koges neist viimase 30 päeva jooksul 35%. 20% suure hoolduskoormusega inimestest aga liigitub ise mõõdukate ning 19% tõsiste tegevuspiirangutega inimeste hulka.

Suure hoolduskoormusega inimeste emotsionaalne enesetunne on keskmisest halvem ning eluga rahulolugi keskmisest madalam. Suur hoolduskoormus seostub ka majanduslike probleemidega – inimestest, kes hindavad oma hoolduskoormust suureks, peab 59% oma leibkonna rahalist toimetulekut mitterahuldavaks (elanikkonna keskmine 32%).

Kokkuvõtteks

Selleks, et toetada hooldusvajadusega inimese iseseisvat toimetulekut tema kodus, tuleks seada sihiks kodus elamist toetavate teenuste arendamine ning mahtude suurendamine, mis aitaks vähendada ka omaste hoolduskoormust. Lähtudes kõrvalabi kasutamisest ning inimeste enesehinnangulisest teenusvajadusest, vajatakse kõige rohkem abi igapäevaste koduste toimingute tegemisel (koristamine, söögitegemine jms), samuti ravimite ja toidu koju toomisel ning transpordiabi, et inimene saaks minna tema jaoks olulistesse kohtadesse, näiteks arsti juurde.

„Kodus elamist toetavate teenuste pakkumisse on vaja kaasata kogukond ning kolmas sektor, et suurendada teenuste pakkumise paindlikkust ning vajaduspõhisust.ˮ

Alternatiivina hooldekodudele tuleks luua kogukondliku hoolekande asutusi ning eakate teenusmajasid – sellised teenused on juba praegu Skandinaavias olemas, kuid Eestis veel üsna vähelevinud.

Puudub kodus osutatav ööpäevaringne üldhooldusteenus, mis teatud juhtudel võiks olla sobivaim lahendus inimesele, kes vajab ööpäevaringset üldhooldusteenust ajutiselt. Võimalus sellist teenust aeg-ajalt kasutada kergendaks ka nende omastehooldajate koormust, kelle lähedane vajab pidevat ööpäevaringset hooldust.

Kodus osutatavatele teenustele lisaks on vaja arendada ka teenuseid, mis toetavad tegevuspiiranguga inimeste osalust ühiskondlikus elus, sh liikumist väljaspool kodu ning töötamist ja õppimist. Vaid nii on ka tegevuspiiranguga inimestel võimalik olla aktiivne ning elada täisväärtuslikult.

Viidatud allikad

Kupper, K., Tarum, H. (2019). Pikaajalise hoolduse süsteemi tuleb Eestis muuta. Sotsiaaltöö 4, 8–11.

Sotsiaalministeerium (2021). Uuring: tegevuspiiranguga inimeste hulgas on suur huvi ja vajadus kodus iseseisvat toimetulekut toetavate teenuste järele. Pressiteade 21.05.2021. .