Teadlik kogukond aitab muuta kinnise lasteasutuse teenusele jõudnud lapse eluteed

---

Teenusele suunamine tähendab, et lapse vabadust piiratakse ning kogukonnaga[1] võivad teda siduma jääda vaid koduskäigud. Samas on seoseid rohkem kui esialgu tundub, sest last ümbritseva kogukonna ebasoodsad tingimused võivad suurendada KLAT-i  sattumise tõenäosust. Samas võib kogukond hoopis toetada lapse edukat teenuselt tavaellu naasmist ja edasist käekäiku.

Kogukonna ja KLAT-i seost käsitles 2022. aasta lõpus valminud Haap Consultingu ja Tallinna Ülikooli uuring, kus vaadeldi laiemalt alates 2018. aastast sotsiaalhoolekandeseaduse alusel KLAT-i suunatud laste (ja nende perede) käekäiku enne teenusega alustamist, aga ka KLAT-i ajal ja sealt kogukonda naasmisel.

Muuhulgas keskenduti teguritele, mis soodustasid lapse riskikäitumist, kohaliku omavalitsuse (KOV) pakutavale toele ning sellele, kuidas oli korraldatud KLAT-i kui meetme sobilikkuse hindamine võrgustikus. Lisaks hinnati lastekaitse, haridus-, sotsiaal- ja õiguskaitsesüsteemi laste hüvanguks tehtavat koostööd ja pakuti välja võimalikke lahendusi kitsaskohtadele.

Üks riskitegur, mis viis uuringus osalenud lapsed riskikäitumiseni ja sealt edasi KLAT-i, olid piiratud vaba aja veetmise võimalused.

Uuringus osalesid 12 KLAT-il  viibivat või viibinud noort, neli lapsevanemat ning eri valdkondade spetsialistid – lastekaitsetöötajad, kohtunikud, sotsiaalkindlustusameti spetsialistid, politsei jt. Lisaks analüüsiti saja teenustel viibinud noore sotsiaalteenuste ja -toetuste andmeregistri andmeid. Uuringu jaoks andsid loa nii Andmekaitse Inspektsioon kui ka Tervise Arengu Instituudi inimuuringute eetikakomitee.

Kogukond ja KLAT

Uuringu tulemustest selgus, et kogukonnas pakutavatel võimalustel on oluline roll nii lapse KLAT-i jõudmisel kui ka sealt naasmisel. Näiteks üheks riskiteguriks, mis viis uuringus osalenud lapsed riskikäitumiseni ja sealt edasi KLAT-i, olid piiratud vaba aja veetmise võimalused, mis soodustasid n-ö halba seltskonda sattumist. Prosotsiaalsete vaba aja tegevuste pakkumise suutlikkus sõltub otseselt kogukonna võimalustest, sealsetest elanikest ja spetsialistidest. Haavatavas olukorras lastele võib hästi sisustatud vaba aeg ja vähemalt ühe usaldusisiku olemasolu (nt treener või huviala õpetaja) olla asendamatu, aidates lastel hoiduda tegevusest, mis võib nende elu või tervise ohtu seada. Seetõttu on oluline arendada kogukonnas kõigile noortele, sh neile, kel esineb riskikäitumist, võimalusi osaleda huvitegevuses ja saada karjäärinõustamist. 

Aastaid on olnud probleemiks laste korduv sattumine kinnise lasteasutuse teenusele. Sellistel juhtudel esitatakse juba lapse teenusel viibimise ajal või mõne aja möödumisel pärast teenuselt lahkumist uus taotlus kohtule, et laps saaks veeta asutuses veel kuni aasta. Statistika näitab, et selliseid lapsi on KLAT-is stabiilselt igal aastal umbes 30%.

Lapse pere- ja kogukonda naasmisel korduvad samad mured – lapse käitumine on muutunud, aga keskkond mitte.

Uuringu tulemuste alusel saab järeldada, et  teenusel tegeletakse laste probleemidega tõhusalt, kuid pere- ja kogukonda naastes korduvad samad mured – lapse käitumine on muutunud, aga keskkond mitte. KLAT-i osutavate asutuste ja sotsiaalkindlustusameti kogemused näitavad, et tagasipöördumine teenuselt tavaellu on kahtlemata lapsele positiivne, kuid samas paljude laste jaoks ka keeruline aeg: kaovad järjepidev tugi ja järelevalve, planeeritud tegevused ning kindel rutiin.

Sageli jäävad lahendamata lapsega seotud varasemad konfliktid kogukonnas, sh klaarimata rahaasjad ja võlad. Ümbritsevatel puudub usk, et laps on oma käitumist muutnud ja ka koolidel ei ole alatihti valmidust last vastu (tagasi) võtta. Inimesed, kelle keskele laps teenuselt naaseb, peavad olema valmis teda mõistma ja elumuutustega kohanemisel igati toetama. Ja see ei käi ainult lapse perekonna, vaid ka teiste sugulaste, kooli õpetajate ja klassikaaslaste kohta. Ka lastekaitsetöötaja kui lapse juhtumikorraldaja peab juba varakult tegema ettevalmistusi, et kogukonda naastes oleks lapsel võimalik jätkuvalt saada tuge ja teenuseid.

Uuringu tulemuste põhjal tuleb lapse paremaks toetamiseks teha järjepidevalt tööd ka lapse pere võimestamisega – olgu tegu sünnipere või asenduskodu perega, nende abivajadusele aktiivselt reageerides ja neid tegevustesse kaasates. Kui teenuse saamise ajal toetab lapse pere või asenduskodu KLAT-i personal, siis lapse KLAT-ist väljumisel peab suutma lapsele ja tema perele efektiivset tuge pakkuda kohalik võrgustik.

Süsteemi puudujäägina nägi uurimismeeskond just jätkuteenuste ja -toe nappust lastele, kes naasevad asutusest kogukonda. Lahendusena soovitati, et vajaduspõhist jätkutuge võiksid pakkuda spetsialistid, kellega lapsel on KLAT-is kujunenud välja usaldussuhe. Jätkutoe protsess peaks algama KLAT-ile suunamise momendist. Seega, kui me soovime, et lapsel säiliksid KLAT-is saavutatud positiivsed muutused ning laps tuleks kogukonda naastes toime ennast või teisi kahjustamata, on ülimalt oluline, et lapse pere ja teda ümbritsevad kogukonnaliikmed panustaksid juba lapse teenusel viibimise ajal igakülgselt sellesse, et tema sealt väljumine ja kogukonda naasmine oleksid võimalikult hästi planeeritud.

Jätkutugi KLAT-ist  kogukonda naasvale noorele

Novembris 2022 avaldas sotsiaalkindlustusamet koos eri osalistega koostatud  jätkutoe juhendi. Selles kirjeldatud mudel pakub raamistiku lapse tavaellu tagasipöördumise ettevalmistamiseks ja toetamiseks. Eesmärk on tagada, et lapse kogukonda naasmisel säilivad kinnises lasteasutuses saavutatud positiivsed muutused. Sotsiaalhoolekande seaduse (§ 130-2, lg 3 p 6) kohaselt peab kohalik omavalitsus lapse kinnisesse asutusse paigutamise taotlemisel planeerima meetmed lapse ja pere toetamiseks teenuse saamise ajal ja järel. Juhend on toeks nende tegevuste kavandamisel, süstematiseerimisel ja elluviimisel. Eelkõige on sellest abi KOVi lastekaitsetöötajatel kui juhtumikorraldajatel, kinniste lasteasutuste töötajatel jt spetsialistidel, kes töötavad lastega, kes viibivad kinnistes asutustes või kellel on risk sinna sattuda.

Jätkutoe kolm olulist osa on võrgustikutöö, selge rollijaotus ja struktureeritud ning eesmärgistatud kohtumised. 

Läbivaks tegevuseks on lapse ja tema pere (või ka eestkostja, asenduskodu) kaasamine. Kuigi kord näeb seda ette, ei ole see siiski veel kuigi levinud praktika ning lastel ja peredel sageli ei teki sisulist koostööd oma lastekaitsetöötajaga.

Kaasamine ja arvamuse küsimine ei tohiks jääda formaalseks – tuleks teha sisulist koostööd lapse ja perega nende heaolu tagamiseks. Lahendusi tuleb otsida koos lapse ja perega, et otsused oleksid kõigile osalistele vastuvõetavad, lootustandvad ja teostatavad. Sealjuures peaks lapse ja pere sisuline osalus olema tagatud juba juhtumi menetlemise varajases faasis (nt abivajaduse hindamisel), mitte alles siis, kus on vaja rakendada juba äärmuslikke meetmeid nagu KLAT. 

Võrgustikutöös on kõigil liikmetel (sh lapsevanem/eestkostja/ asenduskodu) kindel roll, mis tuleneb nende tööülesannetest või kokkupuutest lapsega. Võrgustikutööd juhib KOVi juhtumikorraldaja, kellel on parim ülevaade lapse, perekonna ja kogukonna olukorrast. Olulised on ka võrgustiku koosolekute kindel struktuur ja eesmärk, et hoida fookust ning soodustada koostööd ja meetmete planeerimist.

Jätkutoe mudel kirjeldab tegevusi momendist, mil laps siseneb teenusele ja hoiab pidevalt fookuses lapse kogukonda naasmist. See tugineb põhimõttel, et õigus vabadusele on üks inimeste põhiõigustest ja lapse vabaduse piiramine on intensiivne põhiõiguse riive, mistõttu peab lapse vabadust piirama nii palju kui vaja, aga nii vähe kui võimalik. Uuringud mujal maailmas on korduvalt näidanud, et vabaduse piiramine ei too alati lapsele kasu, vaid võib teatud momendist osutuda lapsele hoopis kahjulikuks (Gendreau jt 1996; Kraus 1981; Loughran jt 2009; Lovins 2013; Winokur jt 2008).

Mida pikemalt on laps eraldatud oma perest ja kogukonnast, seda keerulisem on hiljem üksteisega kohaneda.  Seetõttu võib eemalolek oma keskkonnast last hoopis pikas perspektiivis kahjustada. Väga kõrge riskikäitumisega laste ja noorte puhul on Lyons jt (2009) leidnud, et asutuses viibivat last saab kuue kuu jooksul valmistada ette kogukonda naasmiseks, kus ta saab jätkata teenuste saamist. Selle eelduseks on mitmekülgsete ja intensiivsete kogukonnateenuste olemasolu.

Sellest tulenevalt on oluline lapse teenusel viibimisel ajal regulaarselt hinnata lapse võimalust naasta koju (sh kogukonna ja pere valmidust last toetada, kui ta asutusest kogukonda naaseb). Kasulik oleks juba enne lapse KLAT-i  jõudmist põhjalikult hinnata, kui pikalt peab lapse vabadust piirama. Võib juhtuda, et paljudel juhtudel võib abi olla hoopis lühemast perioodist kui aasta.

Kuidas edasi?

Uuringud näitavad, et kinnipidamise asemel alternatiivsete kogukonnapõhiste sekkumiste rakendamine vähendab lapse riski korduvaks õigusrikkumiseks (Dünkel jt 2015). Tallinna Ülikooli ja Haap Consultingu (2022) uuringu raames tehtud analüüs näitas, et Austrias, Belgias, Soomes, Saksamaal, Hollandist ja Põhja-Iirimaal rakendatakse laste ja noorte kinnipidamise asemel pigem taastava õiguse meetmeid, sh taastavaid aruteluringe ning lapse käitumisele ja perekonnasuhetele suunatud kogukonnapõhiseid teraapiaid. Vaadeldud riikides on KLAT pigem lühiajaline äärmuslik meede, kus lapse vabadust piiratakse enamasti vaid paariks kuuks. Lapse eraldamine oma perest ja kogukonnast peaks seega olema võimalikult lühiajaline ja võimalusel peaks pakkuma lapsele toetavaid teenuseid kogukonnas.

Kuna Eestis on hetkel võimalik suunata lapsi KLAT-i kuni aastaks, mis on oluliselt  pikem aeg, kui paljudes teistes riikides,  on veelgi olulisem hoida nende suhet kogukonnaga ja igakülgselt toetada naasmist koju. Toetav ja avatud kogukond võib olla võtmetegur, et ennetada lapse tagasilangust ja toetada tema edasist edukat käekäiku. Abivalmid kooliõpetajad, osavõtlikud treenerid ja leplikud naabrid võivad lapsele näidata, et teda ümbritsevad inimesed, kelle poole ta saab alati pöörduda, ning ta ei pea pelgama halvakspanu. See võib viia selleni, et lapsi peab üha vähem eraldama oma kogukonnast vajamineva abi ja toe saamiseks.

Viidatud allikad

Haap Consulting ja Tallinna Ülikool (2022). Uuring riskilaste õigeaegse tuvastamise ja tulemusliku abistamise süsteemi täiustamiseks: kinnise lasteasutuse teenuse laste eluteede õppetunnid.

Gendreau, P., Little, T., Goggin, C. (1996). A meta‐analysis of the predictors of adult offender recidivism: What works!. Criminology, 34(4), 575–608.

Kraus, J. (1981). The effects of committal to a special school for truants. International Journal of Offender Therapy and Comparative Criminology, 25, 130–138. doi:10.1177/0306624x8102500205 

Loughran, T. A., Schubert, C. A., Fagan, J., Piquero, A. R., Losoya, S. H. (2009). Estimating a dose-response relationship between length of stay and future recidivism in serious juvenile offenders. Criminology, 47(3), 699–740. doi:10.1111/j.1745-9125.2009.00165.x

Lovins, B. K. (2013). Putting wayward kids behind bars: The impact of length of stay in a custodial setting on recidivism (Unpublished PhD dissertation). University of Cincinnati, Cincinnati, OH.

Lyons, J. S., Libman-Mintzer, L. N., Kisiel, C. L., Shallcross, H. (1998). Understanding the mental health needs of children and adolescents in residential treatment. Professional psychology: Research and practice, 29(6), 582.

Sotsiaalkindlustusamet (2022). Kinnise lasteasutuse teenuse jätkutoe mudeli juhend.

Winokur, K. P., Smith, A., Bontrager, S. R.,  Blankenship, J. L. (2008). Juvenile recidivism and length of stay. Journal of Criminal Justice, 36, 126–137. doi:10.1016/j.jcrimjus.2008.02.001