Taastav õigus ja mittekaristuslik sekkumine Ida- ja Lääne-Virumaa noorsoopolitseinike töös

 

 

 

 

 

 

 

 

 

---

Politsei- ja Piirivalveameti Ida prefektuuri haldusala Narva, Jõhvi ja Rakvere politseijaoskonnas töötab praegu 15 noorsoopolitseinikku (PPA 2020). Koostöös piirkonnapolitseinikega teenindatakse kindlaid kohaliku omavalitsuse piirkondi, ka igal koolil on oma noorsoopolitseinik. Nende ülesanne on laste ja noorte süütegude ennetamine, tõkestamine ja menetlemine, rakendades muuhulgas mittekaristusliku sekkumise ja taastava õiguse põhimõtteid.

1. jaanuarist 2018 jõustusid mitmed seadusemuudatused ning kehtima hakkas alaealiste erikohtlemise põhimõte, mille järgi sai oluliseks, et õigusrikkuja võtaks vastutuse toimepandud süüteo eest. Süütegudele reageerimisel lähtutakse alaealise vajadustest ja riskikäitumisest, eesmärk on hoida ära õigusrikkumisi edaspidi.

Alaealise õigusrikkuja all mõistetakse alla 18-aastast last ja noort, kes on toime pannud õigusrikkumise ehk süüteo (SA Omanäolise Kooli Arenduskeskus 2018). Oluline on selgitada välja õigusrikkumise põhjused ja võimalik abivajadus. Neid põhimõtteid järgiti ka varem, kuid üsna sageli otsustati, et lihtsam ja kiirem on karistada.

Taastav õigus

Taastav õigus (ingl restorative justice) keskendub kannatanule, et taastada tema jaoks õigusrikkumisele eelnev olukord ning hüvitada õiguse rikkumisega tekitatud kahju, kaasates asjasse puutuvad osalised (Espenberg jt 2017).

Taastava õiguse praktikatest kasutatakse kõige rohkem kahjuvahendust (ingl victim-offender-mediation), taastavat nõupidamist (ingl conferencing), heastavat ringi (ingl restorative circle) ja konfliktivahendust (loe lähemalt Laidi Surva ja Annegrete Johansoni artiklitest Sotsiaaltöös 4/2020). Taastav õigus hõlmab hoolega valitud suhtlemisviisi ja sõnakasutust, mis ei kahjustaks kedagi (SA Omanäolise Kooli Arenduskeskus 2018).

Vahendaja abil korraldatud eri tüüpi kohtumistel on võimalik asjaosalistel juhtunu läbi rääkida ning saada vastused tekkinud küsimustele. Juhtumipõhiselt on seda meetodit võimalik kasutada ka töös alaealiste õigusrikkujatega ning väljaspool menetlust töös laste ja noortega. Rõhk on küll kannatanu vajadustel, kuid alaealiste puhul keskendutakse rohkem teo põhjustele ja sotsiaalsele taustale.

Uudne on seegi, et taastava õiguse põhimõtteid ei kasutata ainult õigussüsteemis, vaid püütakse sobitada näiteks haridusasutustes ette tulevate konfliktide ja ka nt koolikiusamise või küberkiusamise juhtumite lahendamisel.

Mittekaristuslik sekkumine

Noorsoopolitseiniku igapäevatöös tähendab taastava õiguse põhimõtetest lähtumine alaealise õigusrikkujatega tegeledes enamasti kasvatuslike ehk mittekaristuslike mõjutusvahendite eelistamist karistuslikele. Võimaluse korral kaasatakse asjaosalised konfliktolukorra lahendamisse ja antakse alaealisele võimalus tekitatud kahju heastada ja/või hüvitada.

Alati seda teha ei saa, sest noorte süütegude puhul ei tarvitse olla kindlaid osapooli, kõik ei pruugi olla nõus kokkulepete sõlmimise ja kahju hüvitamisega või ei ole noorel kahju materiaalseks hüvitamiseks raha.

Politseiametnik hindab riske, selgitab välja juhtumi asjaolud ning teeb otsused, vältides ala- ja ülereageerimist. Sekkumine peab olema proportsionaalne, ilma liigse ajakuluta ning sõltuma eelkõige riskitasemest. Laste ja noorte puhul, kellel õigusrikkumise risk on madal, tuleb sekkuda minimaalselt, keskmise ja kõrge riski puhul põhjalikumalt ehk siis sõltuvalt konkreetsest juhtumist ja isikust, kaasates alaealise tugivõrgustiku ja vajaduse korral spetsialistid.

Oluline on, et laps või noor saaks aru, et toimepandu on väär, et igal teol on tagajärg ning tehtu on ohtlik talle endale või kahjulik teisele asjaosalisele kas siis füüsiliselt, materiaalselt või ka vaimselt.

Alaealiste puhul on oluline eristada süütegusid, mis lähtuvad ealistest iseärasustest ning ei vaja alati sekkumist. Sotsiaalsetel põhjustel toimepandud seaduserikkumiste korral tuleb välja selgitada võimalikud riskid, alaealise abivajadus ning kaasata kohaliku omavalitsuse lastekaitsespetsialist.

Õigusrikkumistel on mitmesugused põhjused, need võivad olla juhuslikud, nt noortekamba rumal tegu, või väljendada ka tõsisemaid sotsiaalseid probleeme, mis võivad ilma sekkumiseta kujuneda korduvaks pahatahtlikuks käitumiseks. Alaealise vanusest ja arengust lähtudes on vaja teha selgitustööd, et ta mõistaks teo tõsidust ning oleks valmis oma võimaluste kohaselt tehtut heastama.

Sobiva sekkumise üle otsustab politseiametnik ehk menetleja, lähtudes riskitasemest ja toimepandust. Üheks võimaluseks on mõjus suuline hoiatus, mida kasutatakse lihtsamate rikkumiste ja vähemtähtsate väärtegude puhul otse sündmuskohal, kuid see on välistatud kuriteo või joobes oleku korral. Tegudega, mida sündmuskohal kohe lahendada ei saa, tegeletakse esimesel võimalusel nt juhtumiaruteluna ehk vestlusena politseijaoskonnas.

Võimalik on tekitatud kahju heastada või hüvitada, samuti võidakse suunata alaealine sobivasse sotsiaalprogrammi, kohaldada lepitusteenust, vajaduse korral ka ravi, seda nt siis, kui tegu on alkoholi või ka narkootiliste ainete sõltuvusega vm probleemiga, mis on ohtlik alaealise elule ja tervisele. Alaealine võib vabatahtlikult võtta ka mõne muu kohustuse, mis on talle eakohane ja kooskõlas tema vajadustega. (SA Omanäolise Kooli Arenduskeskus 2018)

Noorsoopolitseinike töökogemused

Ida prefektuuris rakendatakse süütegudele (väärteod, kuriteod) reageerides nii karistuslikku kui ka mittekaristuslikku sekkumist. Alaealiste puhul kaalutakse esimesena mittekaristuslikke meetmeid ja taastava õiguse põhimõtetest lähtuvat sekkumist. Kõik tegevused protokollitakse ning info fikseeritakse politsei andmebaasis, et vältida nt korduvaid suulisi hoiatusi.

Politseiametnik hindab alaealise riske, abivajadust ja selgitab välja teo toimepanemise tagamaad/põhjused. Nt varguse korral analüüsitakse, miks alaealine varastas. Põhjuseid võib olla mitmesuguseid, nt ei ole tal kodus süüa või tekkis poes lihtsalt tahtmine varastada või mõjutasid ja sundisid alaealist vanemad kaaslased.

Kui laps on hädaohus või tuvastatakse tema abivajadus, teavitab politsei kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajat, vajaduse korral kaasatakse lapsevanemad ja rakendatakse võrgustikutööd, kus juhtumist olenevalt osalevad perekodu, erikooli, kohaliku omavalitsuse, noortekeskuste ja haridusasutuste, sotsiaalkindlustusameti ja prokuratuuri esindajad.

Vanemate kui 14aastaste alaealiste süütegude puhul rakendatakse esmakordsete vähetähtsate väärtegude korral (millega pole põhjustatud olulist kahju) mõjusat suulist hoiatust. See aitab takistada süüteo toimepanekut ja sobimatu käitumise jätkamist ning selgitada noorele tema teo kahjulikkust ja selle võimalike tagajärgi. Selline sekkumine on kiire ning suunab alaealise tähelepanu tema rikkumisele. Samuti võimaldab see näiteks pisivarguselt tabatul kohe hüvitada tekitatud kahju.

Juhtumiarutelu ehk mõjus vestlus sobib hästi noorematele kui 14-aastastele, kuid juhtumipõhiselt on seda hea kasutada ka vanemate lastega. Juhtumiarutelul vesteldakse alaealisega üksi või kaasatakse ka lapsevanemad. Kindla struktuuriga vestluse viib ellu asjaomase koolituse läbinud politseiametnik. Kui teoga on tekitatud kahju, siis teavitatakse kahjusaajat vestlusest ja huvi korral on tal õigus saada teavet vestluse tulemustest. (SA Omanäolise Kooli Arenduskeskus 2018)

Üks noorsoopolitseinik kirjeldab oma kogemusi järgmiselt (siin ja edaspidi näited PPA Ida prefektuuri noorsoopolitseinike praktikast).

„Politseile laekus teade peale kella 01.00 öösel öörahu rikkumise kohta. Sündmuskohale jõudes selgus, et ühte korterisse olid kogunenud alaealised ning nad tarvitasid alkoholi. Gümnaasiumi noored tähistasid koolivaheaja algust ning nad olid kogunenud ühe alaealise klassikaaslase koju, kelle vanemad olid kodust ära.

Kontrollimisel selgus, et kogu seltskonnast olid kuus alaealist tarvitanud vähesel määral alkoholi ning see oli neil esmakordne alkoholiseaduse rikkumine. Politsei eesmärk ei ole karistada, vaid ennetada samalaadsete tegude toimepanemist ning parandada seadusekuulekust. Otsustasin kutsuda noored eri aegadel politseijaoskonda enda juurde vestlusele, et viia ellu juhtumiarutelu.

Olin nende jaoks ette valmistanud küsimuste lehe, millele vastates said nad kirjalikult oma mõtteid koondada ja väljendada. Üllatav oli asjaolu, et see aitas neil ennast avada, pani kaasa mõtlema ja tehtut analüüsima. Tekkinud arutelu toimepandud rikkumiste teemal (öörahu rikkumine, alkoholi tarvitamine alaealisena) oli huvitav nii minu kui ka noorte jaoks.

Sellist tüüpi vestlus sobiks alates 15. eluaastast, et noor oskaks oma käitumist ise analüüsida, väljendada oma tundeid ja teo üle järele mõelda. Arvan, et selline vestlus noorega on tulemuslikum kui lihtsalt protokolli koostamine ja rahatrahvi määramine. Nii kergemate kui ka raskemate juhtumite puhul pean oluliseks võrgustikutööd, mis toimib meie piirkonnas hästi.”

Olenevalt juhtumist on (noorsoo)politseinikel võimalik rakendada ka kahjuvahendust, mida saab kasutada lõhkumiste, asja rikkumise või (pisi)varguste korral ja konfliktivahendust, mida on võimalik kasutada nt arusaamatuste, tülide, aga ka koolikiusamise ning vägivalla juhtumite lahendamisel.

„Politseile laekus teade, et tundmatud isikud kahjustasid ühiskasutuses oleva hoone territooriumit piirava aia poste, mis olid paigaldatud sama päeva õhtul (betoon oli veel värske) ning tekitasid oma tegevusega varalist kahju.

Videosalvestusel oli näha, et aia juurest möödus kuueliikmeline noorte seltskond, kellest viis puudutasid aiaposte tahtlikult. Pärast noorukite nimede ja vanuste väljaselgitamist korraldati koostöös eri osalistega ümarlaud juhtumi aruteluks.

Noorsoopolitseinikuna plaanisin kohtumise samasse hoonesse, mille õuel poste rikuti, et oleks turvaline juhtunust rääkida ja toimepanija saaks tehtu eest vastutuse võtta ning ka seetõttu, et noorte seltskond oli selle maja pidevateks külastajateks. Asjaosaliste kokkukutsumise eesmärk oli anda võimalus olla ärakuulatud, selgitada juhtunut ning leppida kokku, kuidas hüvitada kannatanule tekitatud kahju ja taastada õiglustunne.

Kõik seltskonnas viibinud noored tunnistasid oma süüd ja mõistsid, et nende käitumine oli kergemeelne. Noored väljendasid valmisolekut kahju vabatahtlikult hüvitada. Nad vabandasid oma teo pärast ja lubasid, et see ei kordu. Praeguseks on kannatanule kahju hüvitatud, enamik noortest tasusid tekitatud kahju oma taskurahast. Oma töös kasutan lihtsamate juhtumite puhul konflikti- ja kahjuvahendust ning taastavat nõupidamist.”

Erisuguste asjaolude tõttu ei ole alati võimalik taastavat õigust rakendada, alternatiiviks on mittekaristuslikud meetmed jõustamise näol.

„Kui alaealine on jäänud vahele suitsetamisega või tubaka omamisega, siis teen temaga politseivestluse ja palun kirjutada essee, mille teemaks on näiteks tubaka kahjulikkus alaealisele.
Liiklusrikkumise toime pannud alaealisel olen samuti lasknud kirjutada essee või lahendada liiklusteste, millele järgneb juhtumiarutelu. Kirjutatud essee teemal toimub arutelu ning alaealine saab mõelda, miks oli tema tegu või käitumine vale või ohtlik. Toimepandud õigusrikkumisest lähtuvalt lepime vajaduse korral kokku kahju/teo tagajärgede hüvitamise ehk kahjuvahenduse.

Arvan, et selline lähenemisviis mõjub lastele paremini kui karistamine. Mittekaristusliku protsessi eesmärk on ju see, et laps võtaks vastutuse ja oleks edaspidi õiguskuulekas, kindlasti on ka erandeid, kelle puhul mittekaristuslike meetmete rakendamine ei toimi.”

Praktikas on kasutatud veel ka nt alaealise suunamist ühiskondlikult kasulikele töödele või liiklusohutuse teemalisele loengule (näiteks helkuri või rattakiivri puudumise korral). Vahel peab noor ette valmistama loengu konkreetse õigusrikkumise teemal ja kandma selle ette oma eakaaslastele.

Tuginedes Ida prefektuuri noorsoopolitseinike kogemustele võib väita, et võimaluse korral eelistame oma töös taastava õiguse keskset lähenemist ning mittekaristuslikku sekkumist, sest see on tulemuslikum ja lapsesõbralik, paneb alaealise oma tegude üle järele mõtlema ning sobimatut käitumist muutma. See annab ka võimaluse heastada tekitatud kahju ja on kasulik kahju saajale.

Laste puhul on oluline varane märkamine ja sekkumine õigel ajal ning asjakohaselt. Seetõttu on tähtis omavaheline tõhus koostöö politseis ning oluline on kaasata koostööpartnerid ja kogukond, et nemadki märkaksid ja sekkuksid. Selline lähenemine on noorsoopolitseinike jaoks küll ajamahukam, kuid hea tulemus kaalub üle nii aja kui ka muude ressursside kulu.

Viidatud allikad

Espenberg, K., Kiisel, M., Lukk, M., Soo, A., Themas, A., Themas, E., Villenthal, A. (2017).
Kuriteoohvrite kaitse ja kohtlemise uuring. Tartu: Tartu ülikool.
www.kriminaalpoliitika.ee/sites/krimipoliitika/files/elfinder/dokumendid/kuriteoohvrite_uuring_2017.pdf (25.11.2020).
Politsei- ja Piirivalveamet (2020). Noorsoopolitseinikud. www.politsei.ee/et/noorsoopolitseinikud (25.11.2020)
SA Omanäolise Kooli Arenduskeskus (2018). Taastava õiguse põhimõtete ja alaealist mõjutavate meetodite kasutamine politseitöös. Juhendmaterjal.
www.kriminaalpoliitika.ee/sites/krimipoliitika/files/elfinder/dokumendid/taastav_oigus_juhendmaterjal_2018.pdf (25.11.2020).