Stigma ja reformid: alaealiste kinnipidamise keeruline küsimus Eestis

Alaealiste kinnipidamine on Eestis endiselt aktuaalne küsimus ja tekitab laialdast arutelu. Aastal 2024 kuulutati, et Eestis ei ole vanglas enam ühtegi alaealist (ERR, 18. veebruar). Seda võis pidada noorte õigusrikkujate kohtlemise süsteemi reformimise oluliseks saavutuseks. Aga vähem kui aasta hiljem, 2025. aasta alguses, ilmusid vastupidised teated: Eestis pole suudetud alaealisi vanglast eemale hoida (ERR, 12. jaanuar). Need vastandlikud sõnumid toovad esile mitmetahulise probleemi, mis ei puuduta ainult õigussüsteemi, vaid peegeldab ka ühiskonna valmisolekut toetada noori ja ennetada nende sattumist kinnipidamisasutustesse.

Alaealiste õigusemõistmise reform ja selle rakendamise takistused

ÜRO lapse õiguste komitee juhtis juba 2017. aastal tähelepanu alaealiste kohtlemise süsteemi puudustele Eestis, rõhutades, et see on liiga palju suunatud karistamisele ja noortele tuleks rohkem rakendada rehabilitatsiooni ja arengut toetavaid meetmeid. Komitee hinnangul aitavad need vähendada noorte taas kuritegevusse sattumist ja toetada edukat lõimumist ühiskonda (Markina jt 2021).

Kui noori nähakse eelkõige probleemi, mitte potentsiaalina, võib see viia süveneva tõrjutuseni ja vähendada nende võimalusi normaalse elu juurde naasta.

Aastal 2018 viidi ellu reform, mis põhines alaealiste erikohtlemise põhimõtetel. Uus süsteem soosib vastutuse võtmist toimepandud tegude eest, kuid samal ajal peetakse oluliseks arvestada noorte individuaalseid vajadusi ja riske. Alaealisele õigusrikkujale tuleks üldjuhul kohaldada karistamise asemel teisi mõjutusvahendeid ja kohustusi, et hoida neid eemal vanglakultuurist ja vabadusekaotusest (Prokuratuur 2018).

Kuigi reform on oluline samm edasi, ei piisa üksnes seadusemuudatustest. Uuringud kinnitavad, et noorte varajane sildistamine „probleemsete“ või „riskinoortena“ võib hoopis süvendada nende tõrjutust ja suurendada õigusrikkumiste riski (McAra ja McVie 2010; Bernburg ja Krohn 2003). Lisaks õiguslikele reformidele tuleb keskenduda ka ühiskondlikele teguritele, mis mõjutavad noorte võimalusi ja valikuid. Tähtis on tegeleda hoiakutega, mis kujundavad noorte enesehinnangut ja nende kohta ühiskonnas nii enne, kui neil kujuneb välja riskikäitumine, ja ka siis, kui nad on juba sattunud spetsialistide vaatevälja, ning eriti pärast kinnisest asutusest vabanemist. Kui noori nähakse eelkõige probleemi, mitte potentsiaalina, võib see viia süveneva tõrjutuseni ja vähendada nende võimalusi normaalse elu juurde naasta.

Sildistamine ja selle mõju noortele

Üks suurimaid takistusi kinnisest asutusest vabanevate noorte jaoks on sotsiaalne stigma, mis piirab nende võimalusi ja raskendab ühiskonda lõimumist (Goffman 1961). Noored, kes on viibinud kinnistes asutustes, seisavad sageli silmitsi usalduse puudumise ja negatiivsete eelarvamustega, mis takistavad neil uuesti jalgele saada.

Üks suurimaid takistusi kinnisest asutusest vabanevate noorte jaoks on sotsiaalne stigma.

Viru vangla sotsiaaltöötaja Triin Tarendi kirjeldas olukorda tabavalt seoses probleemiga, et Eestis pole suudetud alaealisi vanglast eemale hoida: „Teine väga hirmutav koht on pärast karistuse kandmist minna vabadusse, sest nad kardavad, kuidas nendesse seal suhtutakse.“ (ERR, 12.01).

Selline hirm ei ole alusetu: häbimärgistamine võib vähendada noorte eneseusku ja suurendada korduvkuritegevuse riski. Stigmateooria[1] järgi marginaliseerib sotsiaalne sildistamine üksikisikuid ja vähendab nende võimalusi elus edasi liikuda (Goffman 1961). 

Sõnakasutuse muutus ja hoiakute mõju

Näeme, kuidas õigusrikkumise toime pannud noori kirjeldav keelekasutus on Eestis aja jooksul muutunud, peegeldades iga ajastu normatiivseid ootusi ja ideoloogiat.

• Iseseisvuse algusaastatel (1918–1940) nimetati kinnises asutuses viibinud lapsi sageli „kurikalduvusega lasteks“, „puudustkannatavateks hoolealusteks“ ja isegi„vigasteks“. Terminoloogia peegeldas arusaama, et noorte käitumist tuleb rangelt korrigeerida (Madisson 1926; Hoolekandeseadus 1925).
• Nõukogude ajal (1940–1991) muutus keelekasutus ideoloogiliselt veelgi laetumaks. Noori, kes ei allunud ühiskondlikele normidele, nimetati „hälvikuteks“, „raskestikasvatatavateks“ ja „kõlblusnorme rikkuvateks alaealisteks“. Samal ajal hakati kasutama ka üldisemaid mõisteid, nagu „probleemsed noored“, rõhutades vajadust parandada noorte käitumist pedagoogiliste meetoditega (Kõrgesaar 1998; Strömpl 2002).
• Iseseisvuse taastamisele järgnenud aeg (1991 kuni tänapäev) on toonud neutraalsema ja vähem sildistava keelekasutuse. Kasutusele on tulnud mõisted „riskilaps“, „käitumisraskustega laps“ ja „väljakutseid pakkuv laps“. Kuigi need on tänapäevasemad, seostatakse probleemide põhjuseid sageli endiselt lapse isikuga, mitte sotsiaalsete või taustateguritega. Laste heaolu uurija Judit Strömpl (2002) toob välja, et kuigi iseseisvuse taastamise järel püüti liikuda lapse vajadusi arvestava käsitluse poole, säilisid stereotüübid, mis keskendusid noorte probleemsele käitumisele ja selle kontrollimisele.[2]

Kuigi sõnakasutus on muutunud pehmemaks, on sotsiaaltöö praktikutel ja teistel noortega tegelevatel spetsialistidel oluline teadvustada, kuidas keelekasutus mõjutab noorte enesehinnangut ja nende võimalusi ühiskonnas.

Lahenduste otsing ja võimalused

Selleks et ennetada noorte sattumist kinnipidamisasutustesse ning toetada neid, kes on juba süsteemiga kokku puutunud, on vaja nii institutsioonilisi kui ka ühiskondlikke muutusi. Uuringud kinnitavad, et toetavad hoiakud, kaasav haridussüsteem ja ühiskondlik tugi on noorte positiivses arengus ja taasühiskonnastamises väga tähtsad.

Sotsiaaltöö praktikutel ja teistel noortega tegelevatel spetsialistidel oluline teadvustada, kuidas keelekasutus mõjutab noorte enesehinnangut ja nende võimalusi ühiskonnas.

Postimehe grandi „Noorte eestivenelaste väärtused ja identiteet“ toel 2024. aastal korraldatud uuring „Ida-Virumaa spetsialistide ja noorte hoiakud kinnistes lasteasutustes viibinud noorte suhtes“ tõi esile, et ühiskonnas on levinud eelarvamused kinnisest asutustest vabanevate noorte kohta. Stigmateooria järgi tugevdab see negatiivset tsüklit, kus noori ei võeta omaks ega usaldata, mis omakorda vähendab nende võimalusi normaalse elu juurde naasta (Goffmani 1961).

Sarnastele järeldustele on jõutud ka rahvusvahelistes uuringutes, näiteks on leitud, et isegi lühiajaline kokkupuude kriminaalõigussüsteemiga võib jätta noorele püsiva sotsiaalse märgi, mis piirab tema haridus- ja töövõimalusi (Liberman jt 2014; Gatt jt 2009). Kui noor on kord juba sildistatud kui „probleemne“, nähakse teda pigem ohu kui võimalusena. Selle tagajärjel satuvad noored tõenäolisemalt korduvkuritegevuse tsüklisse, sest ühiskondlik tõrjutus vähendab võimalusi osaleda positiivses sotsiaalses ja majanduslikus tegevuses.

Ühiskondlik tõrjutus vähendab võimalusi osaleda positiivses sotsiaalses ja majanduslikus tegevuses.

Üks Ida-Virumaa uuringus osalenud noor märkis: „Arvan, et noored vajavad lisatuge ja ühiskonnaga kohanemist. Noored peavad tundma end aktsepteerituna, olenemata nende taustast ja eluteest.“ Teine lisas: „Ma tean, et mõned inimesed näevad meid ainult meie mineviku järgi. Aga meil on ka tulevik, kui keegi annaks võimaluse.“

Need tsitaadid peegeldavad üldisemat suhtumist. Tähtis on pakkuda noortele võimalusi ja tuge, mis aitaks neil taastada usalduse iseenda ja ühiskonna vastu. Noorsootöös on kasutamata võimalusi, mis võiks toetada noorte enesekindlust ja sotsiaalset kaasatust ning ennetada nende sattumist kinnipidamisasutustesse. Ka haridussüsteem on tähtis, aga lisaks haridusele ja noorsootööle on vaja muuta ühiskondlikke hoiakuid. Uuring kriminaalse tausta mõjust töövõimalustele näitas, et isegi üksainus süüdimõistev otsuse vähendas märgatavalt noorte töölesaamise võimalusi (Pager 2003). 

Noored, kes olid juba ühiskonnas haavatavas olukorras (nt madalama sotsiaalmajandusliku taustaga), kannatasid sildistamise all veelgi rohkem. Stigma mõju ei ole ainult objektiivne (nt tööandjate hoiakud), vaid ka subjektiivne: noored ise tunnevad, et neil pole lootust, mistõttu nad ei otsigi aktiivselt arenguvõimalusi.

Tähtis on pakkuda noortele võimalusi ja tuge, mis aitaks neil taastada usalduse iseenda ja ühiskonna vastu.

Sarnaselt teiste uuringute järeldustega võib ka Eestis täheldada, et noorte varajane sildistamine „probleemsete“ või „riskinoortena“ võib hoopis süvendada nende sotsiaalset tõrjutust ja vähendada usaldust ühiskonna vastu. Seetõttu on oluline teadvustada, et keelekasutus ja ühiskondlikud hoiakud on väga tähtsad noorte tulevikuvõimaluste kujundamisel.

Tõhusaks sekkumiseks on vaja rakendada järgmisi meetmeid

• Vähendada ühiskondlikku stigmat. Noori on vaja toetada, mitte sildistada. Noori ei tohi defineerida nende probleemide kaudu, neile tuleb pakkuda tuge juba enne, kui nad süsteemi satuvad.

• Pakkuda tugevamat noorsootöö ja hariduslikku tuge, et vältida tõrjutust ja anda noortele positiivseid võimalusi.

• Keelekasutuses ja meediakajastuses hoiduda stereotüüpidest ja püüda igati kujundada positiivsemat suhtumist.

Positiivne kuvand ja parem ühiskondlik teadlikkus ei ole ainult noorte toetamise küsimus, vaid laiem ülesanne. See võiks aidata murda stigmatsükli ja kujundada keskkonna, kus igal noorel on võimalus end täielikult teostada. Veelgi enam, see ei ole ainult soovitus – see on iga lapse põhiõigus.