Sotsiaalvaldkonna võimalused ja arengud koroonakriisi kevadel

 

 

 

 

 

 

 

---

2020. aasta on olnud inimestele kõike muud kui lihtne ja vabadusest kantud. Liikudes mööda ajaloo telge, ei pruugi see olla laastavam kui varasematel aegadel, kuid eks iga põlvkond tajub endale antud aega ja selle kriise oma ettevalmistuse ja väärtuste pinnalt, mille alusel tehaksegi sellele põlvkonnale antud päevade parimad otsused ja võetakse kohustusi, mis tagasi vaadates võinuks olla ka teistsugused.

Targad on juhid, kes ka kiirete otsuste tegemisel leiavad võimaluse ja aja kasutada juba olemasolevaid teaduspõhiseid argumente ning suudavad näha iga tehtud otsuse võimalikke tagajärgi. Kevadest saati me oleme palju õppinud, kuid kas oleme läbi mõelnud ja ette valmistanud jätkusuutliku tegevuskava edaspidiseks toimetulekuks? Millised on olnud koroonakriisiga kaasnevad probleemid ja nõrgad küljed ning mil moel suudame pöörata need oma tugevuseks?

Toimetulekustrateegiad

Teame, et oleme saanud targemaks erisuguste tegutsemiskordade ja korralduste väljatöötamisel, teinud edusamme nende lugemisel ja mõistmisel. Vähemalt tahame nii uskuda. Olukord ei ole enam uus, sest kogu maailmas ja ka Eestis toob iga päev kaasa uusi nakatumisi, otsuseid ja korraldusi.

Keeruline on orienteeruda ja aru saada, kas meetmed, mida kasutusele võetakse, muudavad olukorda ka tegelikult. Oluline on usaldus, et võiksime võtta ise vastutuse, uskudes, et nii rahvusvaheliselt, riiklikult kui ka omavalitsustes vastu võetud otsused juhtimise, kommunikatsiooni, meditsiini, sotsiaalvaldkonna jt küsimustes põhinevad kindlal teadmisel, analüüsil ja kaalutlustel.

Võib arvata, et koostöö ja ressursside mõistlik kasutamine on see, mis aitab lahendada eri valdkondades päevakorda kerkinud probleeme. Meditsiini- ja sotsiaalvaldkond on mahtude tohutu kasvu tõttu vaieldamatult suurima surve all ja nendega seotud lahendused ei kannata oodata.

Napib professionaalset personali tööks abi ja tuge vajavate inimestega. See tähendab, et rohkem kui kunagi varem peab iga inimene ise vastutama oma toimetuleku eest. Üle tuleb vaadata ka oma suhtlusvõrgustik. Tuleb tugevdada kogukondi ja harida vabatahtlikke.

COVID-19 Saaremaal

See artikkel keskendub eeskätt sotsiaalhoolekande küsimustele, sest vaieldamatult puudutas viirus eriti valusalt meditsiiniteenuseid ja hooldekodudega seotud inimesi – nii hoolealuseid kui ka nende omakseid ja töötajaid. Kuid ühel või teisel viisil puudutas kriis väga lähedalt meid kõiki.

Praegugi leidub Eestimaal inimesi, kes võivad väita, et nad ei tunne kedagi, kes tunneks kedagi, kes oleks koroonaviirust põdenud. Seevastu Saaremaal ei tunta peret, keda viirus ei puudutanud.

Eestis jõudsid COVID-19 puhang esimesena Saaremaale ja kui 11. märtsil 2020 registreeriti meil kaks esimest koroonapositiivset, siis 30. aprillil 2020 oli positiivsete testide arv kokku 543*. Seejärel hakkas olukord Saaremaal paranema.

2020. a märtsi keskpaigas pidime kohapeal toime tulema korraga nii plahvatuslikult leviva viiruse, sellega kaasnevate ohtude kui ka tuleviku ennustamisega. Teadmisi ja selget infot olukorra kohta ei olnud. Teiste, eriti Aasia riikide ülevaated olukorrast olid karmid.

Eriolukord, asutuste sulgemine ja üleskutse jääda kodutööle levis koos teadmisega, et meie keskel elavate inimeste abivajadus suureneb kiiresti ja ulatuslikult.

Kui haridusasutused ja kontorites töötavad inimesed suutsid oma töö kiiresti ümber korraldada, siis toidupoed, transpordifirmad, meditsiini- ja hoolekandeasutused jpt vajasid inimeste füüsilist kohalolu. Neis kohtades töötavate inimeste lastele oli vaja hoiukohti, mistõttu tuli hoida avatuna lasteaed, kuhu saaks lapsed turvaliselt hoiule tuua. Erisuguste korralduste ja sõnumitega toimetulek ning valikuvõimalusteta otsused muutsid järsult kõigi harjumuslikku eluviisi.

Abi vabatahtlikelt

Oli kohe selge, et teenused, mida olime võimelised pakkuma (või ka pakkumata jätma), võivad inimesi aidata, kuid mitte alati oodatud viisil ja igal tingimusel. Paratamatult tõi olukord kaasa suuremaid ja väiksemaid tagasilangusi, millega tegelemiseks olid eriolukorra ajal piiratud võimalused. Pinge suurenes aga üha enam, sest kogukonnas oodati lahendusi ja inimeste haigestumise tõttu muutus eesliini töötajate asendamine järjest keerulisemaks.

Meie piirkonnas andis selline olukord arenemisvõimaluse vabatahtlikule tööle. Selle üle tunneme suurt rahulolu ja tänulikkust.
Eriolukorrale vaatamata töötasid inimesed nii kodus arvutite ees kui ka väljas. Sellele lisaks panustati 1,5 kuu jooksul olenemata erialast ja ettevalmistusest ka vabatahtlikena. Abistasid nii kaitseliitlased, ametnikud, koolinoored, õpetajad, kultuuriinimesed, ettevõtjad kui ka kõik teised head inimesed. Tehti hooldustöid, koristati, pakiti ja viidi toitu karantiinis olijatele, aidati transpordiga, õmmeldi maske ja jagati neid kauplustes ja bussides ning tehti paljusid teisi vajalikke ja olulisi töid.

Missugust abi vajati kõige enam?

Sotsiaalvaldkonna teenusmahud kasvasid kolm korda ja nii suudeti eriolukorras pakkuda küll olulisi teenuseid, kuid selleks vajati appi ka neid inimesi, kellel puudus selleks ettevalmistus. Standartteenustele lisaks tuli abivajajatele ja kodukarantiinis viibijatele pakkuda:

• toidu- ja apteegikauba transporti;
• sooja toitu karantiinis viibijatele ja eakatele;
• sooja toitu abivajavatele lastele ja peredele;
• koduhooldust inimestele, kellega oli varem sõlmitud leping.

Eelkõige eakamad inimesed soovisid võtta pangast välja oma pensioni, ja sedagi tuli korraldada. Ära ei kadunud ka muud haigused ja õnnetused. Arsti juurde saamine oli varasemast keerulisem ja mandrile sai minna vaid loaga. Palju küsimusi tekkis seoses omakse surma ja matuste korraldamisega, siin tulid appi nii matusebürood kui ka koguduste vaimulikud.

Suur abi oli omaste võrgustikest ja naabritest, kes samuti üksteisele toitu ja esmatarbevahendeid ukse taha tõid ja murede puhul omavalitsusega olukorda arutasid. Omavalitsuse juures andsid kantseleitöötajad inimestele infot, olles 12 tundi päevas telefonivalves, ja seda ka nädalavahetustel.

Psühhosotsiaalne abi ja selgitustöö

Kriisi algusest peale ei olnud vähem olulised ka vaimse tervise küsimused. Olenevalt ettevalmistusest ja töövaldkonnast – näiteks meedikud, pääste- ja sotsiaalala töötajad – võis valulävi ning olukorra mõistmine ja selle järgi toimetamine olla ühesugune ja töökohustusi täites hirm väiksem. See avaldas omakorda mõju nii nendele, kes tööd jätkasid, kui ka nendele, kes abi ja hoolt vajasid.

Inimesed on erinevad ja ka hirm puudutab inimesi eri moel. Oli neid, kes ei lahkunud eriolukorra ajal kodust kordagi, aga ka neid, keda tuli veenda oma liikumist piirama ja ka neid, kes olukorda üldse ei tunnistanud.

Kriisiolukorras on sõnadel veelgi suurem tähendus, mistõttu tuleb meil kõigil meeles pidada, et aus, rahulik ja ühtmoodi mõistetav sõnum on see, mida inimesed kuulavad ja mis neid toetab. Sihtrühmade väljaselgitamine ja igaühe jaoks sobivate infokanalite avamine aitab inimestel oma elu korraldada ka eriolukorra ja kriisi ajal. Hirmutamine ja paanika külvamine toob aga kaasa tagajärgi, millega tegelemine on ebamõistlikult ajamahukas.

Olukorra keerukusele vaatamata tuleb suurimaks õnnestumiseks pidada seda, kuidas inimesed üheskoos lahendusi otsisid ja eriolukorra reeglitest kinni pidasid.

Tegevused riskide vähendamiseks

Suvise leevenduse ajal saime tasakaalukalt ja ausalt otsa vaadata katsumustele, mida äkiline ja ulatuslik viiruspuhang kaasa tõi, ja analüüsimise abil otsustada, kuidas edaspidi uue reaalsusega valutumalt toime tulla.

Sotsiaalvaldkonna arengule annab läbitud kogemus kindlasti hoogu juurde, seda nii koolituste kui ka töökeskkonna vallas. Sotsiaalalal töötavatele inimestele pakutavate koolituste ja õppekavade ajakohastamine, sel teel töötajate teadmiste täiendamine ja nende motiveerimine lahendab kindlasti mitmed teenuste ja toimetuleku küsimused.

Vähem tähtsad ei ole palgaläbirääkimised, mis aga kahtlemata nõuab ressursside ülevaatamist ja uute otsuste tegemist kogu riigis. Olemasolevate seaduste, tegutsemiskordade ja kokkulepete ülevaatamine näitab, millised neist on jätkusuutlikud ja millest tuleks loobuda.

Töökeskkonnas toimuvat korraldab selgelt ja üheselt töötervishoiu ja tööohutuse seadus. Ühelt poolt on tööandjal kohustus asjaga tõsiselt tegelda, nimetades ametisse töökeskkonnaspetsialisti ja koostades riskianalüüsi, et selgitada välja, kuivõrd on töötajate tervis töökeskkonnas ohustatud, kuidas määratakse ohutegurid ning abinõud ohtude vähendamiseks.

Töötingimuste muutumise korral on riskianalüüsi uuendamine kohustuslik. Nagu ka see, et need kavad oleksid lihtsasti mõistetavad ja töötajatele nende vajadus põhjendatud ning selgitatud. Muidu oleks tegu vaid formaalse paberiga, mis võetakse kapist välja ainult siis, kui õnnetus on juba juhtunud.

Ma ei tea, kui palju leidus sotsiaalhoolekandes asutusi, kes kriisi saabudes otsisid välja riskide vähendamise tegevuskavad ning said toetust, et tegelda bioloogiliste ohuteguritega, või sellele kasvõi mõtlesid. Seep ja vesi võivad olemas olla, samuti mask ja kindad, aga kui neid ei osata kasutada, siis ei ole nendest abi.

Rohkem tuge hooldustöötajatele

Meditsiinis ja hoolekandes on viiruste ja tõbedega edukalt toime tuldud varemgi, sh tuberkuloosi, HIVi, hepatiidi jt ühel või teisel moel levivate haigustega, mis nõuavad samuti käte hügieeni, kaitsekindaid, -maske, -prille ja desinfitseerivaid vahendeid. Selles ei ole midagi uut.

Enamasti on hariduse või kogemuse kaudu saadud teadmised olemas, aga kui töökeskkonnas formaalsed ja mitteformaalsed kokkulepped sassi lähevad, annab see kõige enam tunda just kriisiajal. Seetõttu on hästi koolitatud ja motiveeritud töötajad praegu veelgi olulisemad kui kunagi varem.

Töö hoolekandes ja hooldekodudes on keeruline nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Me eeldame, et töötajad on pühendunud ja oskavad oma töös ette tulevaid olukordi analüüsida ning nende üle arutleda. Me usume, et nad tunnevad oma jõuvarusid ja saavad vajaduse korral ka ise abi ja tuge, et emotsionaalselt keerulist tööd tehes oma tunnetega toime tulla.

Me ootame ja eeldame, et hoolekannet pakkuvate asutuste teenused on kvaliteetsed ja töötajad professionaalsed ning enamasti see ongi nii. Ometi teame ka seda, et hooldaja palk on väike ja enamasti ei ole see inimeste esimene töökoha valik.

Sotsiaalhoolekandes on vabu töökohti pidevalt. Seetõttu on ka töö kvaliteet ebaühtlane ja pidevalt uutele inimestele mentoriks olles võib ka parimatel motivatsioon kaduda. See kõik mõjutab nii hoolealuste turvalisust kui ka omaste rahulolu.

Hooldustöötajate kutsestandardit muudeti 2019. aastal ja sellega seoses peavad kõik koolitusi pakkuvad haridusasutused oma õppekavad üle vaatama. Praegu on selleks väga õige aeg, ja teadaolevalt saab nüüd, mil töötervishoid ja isikukaitsevahendite kasutamine on kujunenud eluliselt oluliseks, lõimida need koos teiste teemadega õppekavasse veelgi tugevamalt.

Meditsiini- ja hoolduspersonali suure nakatumisohu tõttu tuleb ära kasutada kõik teadmised. Selleks tuleb hinnata olukorda kriitiliselt ja siduda see reaalsete võimalustega. Iseasi, kas see on piisav ja kas inimesed ka tegelikult oma teadmisi, töökohas kehtivat tegevuskorda ja abivahendeid õigesti kasutavad. Kui nii ei tehta, tuleb välja selgitada, mis seda takistab ja kuidas takistusi vältida.

Pidev juhendamine ja selgitamine on küll ajamahukas, kuid vältimatu. Kevadisel kriisiajal tekitasid ametkonnad hooldekodudele ettekirjutuste ja õpetuste uputuse, juhtus isegi nii, et ühel päeval saadeti neid korraga üheksa.

Hingelised vajadused ei tohi jääda unarusse

Koroonakriisis on osutunud kõige nõrgemaks inimrühmaks eakad ja puudega inimesed. Lastel on vanemad, kuid eakad või puuetega inimesed, kel lapsi ei ole, lapsed elavad kaugel või on töökohustustega hõivatud, peavad saama koduteenust, leidma turvalise hoiupaiga päevahoius või eakatekodus.

Oleme olukorras, kus ühelt poolt peame piirama kontaktide arvu oma eakate omastega, aga teisalt vältima olukorda, mis viib meie eakad veelgi suuremasse isolatsiooni. Viiruse lahvatamisega seotud otsused asutuste sulgemiseks võõrastele ehk siis kontaktide minimeerimine lähedastega põhjustab palju stressi ja seetõttu ei soovita sageli oma lähedast hooldekodusse viia. Kannatada on saanud ka eakate endi niigi habras soov minna hooldusasutusse vanaduspõlve veetma.

Valgetes rüüdes ja maskides töötajate töörütm on kiire ja suuresti seotud hooldustoimingutega, vähe jääb aega hoolealustega vestlemiseks ja nende kuulamiseks. Kuid just sotsiaalvaldkonna inimesed on nii hooldekodudes kui ka teistes sotsiaalhoolekannet pakkuvates asutustes need, kellelt oodatakse leevendust nii inimeste füüsilistele, sotsiaalsetele kui ka hingelistele vajadustele.

Kriisi ajal suurenevad need ootused veelgi, sest emotsioonid vajavad rahustamist ja mure toimunu suhtes võib muutuda valdavaks.
Aega tuleb leida ka surijate eest hoolitsemiseks, et inimene saaks lahkuda rahulikult, olenemata sellest, kas see toimub kodus või asutuses.

Kriisi ajal sellised tegevused erinevad tavapärasest oluliselt, see on raske töötajate jaoks ja talumatu omastele. Riigilegi on saanud normiks meditsiinitöötaja olemasolu hooldusasutuses, kuid hingehoidjat või leinanõustajat paraku veel vajalikuks ei peeta.

Töö surija ja leinavate lähedastega on tõsine, see vajab ettevalmistust ja tahet. Väga heal tasemel ravi kõrval, mida meie meditsiin pakkuda suudab, peavad olulisena säilima nii inimväärikuse toetamine kui ka inimese enesemääramisõigus. Nendest väärtustest loobumine muudab meid ebainimlikuks.

Üksteist hoides tuleme toime

Oleme kogenud ka seda, et viirusekandjat tõrjutakse. Ka selles suhtes on oluline parandada inimeste teadlikkust ja suurendada sallivust. Teame ka seda, et inimeste taju ja tunnetus on erinevad. On inimesi, kes hoiavad end toimuvaga kursis ja neid, kes olukorda eitavad.

On neid, kes kardavad ja neid, kes on hulljulged. Haigused ja erinevused on meiega iga päev, kuid nende pärast ei saa kogukonda lõhkuda. Meil on õigus tulla olukorraga toime igaüks omal moel ja oma suutlikkuse kohaselt.

Iga otsus, mis tehakse viiruse ohjeldamiseks, toob kaasa uusi ja keerukaid olukordi ning arenguid. Tasahaaval oleme õppinud uues olukorras elama, meil on kogemust ja tahet selle olukorraga toime tulla.

Saarlased tulid toime, sest tegutseti koos ja üksteisele pakuti omakasupüüdmatut tuge. Nüüd oleme targemad ja kogemuse võrra rikkamad, ettevaatlikumad ja valmis kõiki ressursse taas kasutusele võtma, kui selleks vajadus tekib. Me ei kahtlegi, et maailm ja selle viirused võivad meid taas üllatada, aga õppides ja üksteist aidates me saame hakkama.

Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö nr 4/2024

---

Väljavõtted blogist, mida Helle Kahm kriisiajal pidas

2. päev, 11.03.2020

• Saaremaal registreeriti kaks esimest COVID-19 juhtu

3. päev, 12.03.2020

• Staap alustab tööd
• Saaremaal suletakse kõik kultuuri- ja haridusasutused

7. päev, 16.03.2020

• eesliini töötajate (hooldus-, meditsiini ja kaubandustöötajate) lastele valverühma avamine
• Tallinnast kaitseliidust saadetakse maskid

14. päev, 24.03.2020

• 114 Covid-positiivset
• info raadio Kadi kaudu valla kodanikele iga päev kell 11.00, 14.00, 17.00: #kanna maski # ole kodus # hoia distantsi
• maskivaru hoolekandeasutustes vaid kaheks nädalaks
• maske ei jätku kodanikele, soovitame korduskasutust ja maskide õmblemist (reeglid)
• bussijaamas kogunevad kambad /noorsootöötajad koostöös politseiga kontrollivad/

16. päev, 26.03.2020

• 170 Covid-positiivset
• haigla ja hooldekodu töötajate nakatumiste arv on tõusnud murettekitavale tasemele
• vabatahtlike otsimine (meedikud, hooldustöötajad jne)
• hotelliga kokkulepe vabatahtlike majutamiseks
• üks hooldekodu läheb masstestimisele
• tähtsad telefoninumbrid avaldatakse uuesti kõigile kodanikele

19. päev, 29.03.2020

• 241 Covid-positiivset
• esimesed kolm meedikut Tallinnast jõuavad appi, nii suurt rõõmu pole ammu tundnud
• kriisikodu ettevalmistamine, kaitseliit ja vabatahtlikud abiks
• erahooldekodu ülevõtmine töötajate haigestumise tõttu, vabatahtlikega valvete katmine, juhendamine, välkkoolitused koostöös ametikooliga

23. päev, 02.04.2020

• sõjaväehaigla on teist päeva Kuressaares
• 316 Covid-positiivset, kokku 4 surma
• öösel tuleb viia haiglasse 7 inimest
• laste ja eakate toiduringi katmine vabatahtlikega (terved ametnikud ja vabatahtlikud)

26. päev, 05.04.2020

• 418 Covid-positiivset, kokku 7 surma
• matusebüroo, kogudused partneriks leinatöö ja matuste plaanimisel

31. päev, 11.04. 2020

• 454 Covid-positiivset, kokku 17 surma
• päästeameti kaudu (Samsung ja Telia koostöös) 30 videotahvlit, et eakad hooldekodudes ja patsiendid haiglas saaksid omastega suhelda. Leida võimalus kasutamiseks, probleem ressursis: töötajatel ei oskusi / aega seadmete kasutamiseks
• lahendada küsimus, kuidas Covid-positiivsed töötajad saaksid tööle tagasi tulla
• Riigikantseleist tuli kiri, et raamatukogud tuleb avada, sest kodanikele peab olema tagatud võimalus Riigi Teatajat lugeda

47. päev, 26.04.2020

• 542 Covid-positiivset, kokku 23 surma
• ÕPIME viirusega elama, olukord hakkab stabiliseeruma, tuleme toime
• sõjaväehaigla lahkub 30.04

 # ME SAAME HAKKAMA!

---

* 26.11.2020 seisuga oli Saaremaal nakatunuid 611