Sotsiaaltöötaja aitab rasketel ravikuuridel vastu pidada

---

Palun rääkige natuke endast ja oma töökogemusest.

Olen teinud sotsiaaltööd ülikooli lõpetamisest, seega juba 25 aastat. Kogu aeg olen töötanud tervishoius. Enne vähikeskust, kus olen 2009. aastast, töötasin veel mõnes väiksemas asutuses, mis oli hea kogemus. Sain töötada patsientidega, kes olid haiglas väga erinevatel põhjustel. Mäletangi näiteks üht päeva, kui erakorralises meditsiinis puutusin kokku pussitamise ohvriga, siis käisin psühhiaatriaosakonnas, millele järgnes aborti teha soovinud naise nõustamine. Usun, et oli hea näha haigla sotsiaaltöö eri tahke. Haiglas puutudki kokku sotsiaaltöö kõiksugu suundadega, kriminaalhoolduse, lastekaitsega jne. Haiglasse tullakse mõne haiguse või vigastuse tõttu, aga sotsiaaltöös tegeleme ikkagi kõigega, mis seal ümber toimub.

Töötasin mõnd aega ka erakorralises meditsiinis, siis operatsioonikeskuses. Seal olid meie kokkupuuted patsientidega lühemad ja ka sotsiaaltöö n-ö rohkem erakorraline. Näiteks kui üksikema sattus autoõnnetusse ja järsku jäid kolm last vanemliku hooleta, tuli leida kiire lahendus. See töö oli rohkem selline, et läksid hommikul kohale ja vaatasid, mis juhtuma hakkab.

Muidugi on ka onkoloogias kiireid ülesandeid, aga neid on vähem. Tegevus on rohkem planeeritud ja seetõttu tean ka paremini, milliseks tööpäev kujuneb. Aga eelnev kogemus tuleb siiski kindlasti kasuks.

Näen ka, et kolleegid, kes on enne haiglasse tööle tulekut töötanud sotsiaaltöö teistel ametikohtadel, toovad alati uue huvitava vaate kaasa, mida mul jällegi pole. Pean tähtsaks, et meil oleks erinev kogemus ja taust, sest ka vähikeskuses ei keerle kõik üksnes vähi ümber. Muidugi on oluline, et toetame inimest haigusega toimetulekul, aga see on vaid osa meie tööst.

Raske diagnoosi saamine mõjutab väga erinevaid eluvaldkondi.

Enne vähikeskust töötasin päris pikalt hematoloogiaosakonnas, kus olid nii vähidiagnoosi kui ka teiste verehaigustega inimesed. Hematoloogias on inimene palju pikemaid perioode haiglaravil, kuid onkoloogiapatsiendid tulevad üldiselt päevaravile ja lähevad seejärel koju.

Minu kogemus on, et pikk haiglas viibimine paneb inimesi end haigemana tundma. Kui sa ei saa olla kodus, siis võetakse ära oluline osa su elust: võimalus olla oma keskkonnas, näha sõpru. Psühholoogiliselt on see palju raskem ja suurendab ka riski, et jäädakse voodisse. Haiglas on sul tuba, kus on lihtsalt voodi ja tool. Jah, võid minna välja jalutama. Need, kes elavad Umeås, saavad hea enesetunde korral minna päeval korrakski koju. Aga meie keskusesse tullakse kogu Põhja-Rootsist, seega elab mõni 800 km kaugusel. Olles kohas, kus sa ei tunne kedagi, ei tea seda linnagi õieti, istudki voodis ja vaatad telerit. See mõjutab otseselt seda, kui kaua kulub taastumisele. Haiglas olles jääd justkui kõrvale oma teistest rollidest: ema, sõber või töökaaslane. Aga kui ravi saadakse kodukohas ja enesetunne lubab, saab jätkata ka osaajaga töötamist ning säilitada mingi osa tavapärasest elust. See on väga tähtis.

Kuidas sai teist just tervishoiu sotsiaaltöötaja?

Mind on alati paelunud tervishoiu need küljed, mis otseselt pole raviga seotud. Arstiks saada ma ei tahtnud. Nii läkski, et kui õppisin sotsiaaltööd, siis päris varakult, juba esimesel aastal, kui külastasime erinevaid asutusi, käisime ka haigla lasteosakonnas. Seal sain aru, et haigete laste eest hoolitsemiseks pead saama ühise eesmärgi nimel töötama nii vanemad, õed-vennad kui ka kõik teised osalised. Vaja on koole ja muud nii lastele kui ka nende õdedele-vendadele, eriti kui nad elavad kaugel. Sain aru, et seda ma tahangi teha: aidata inimestel näha neid häid asju ja võimalusi, mis neil on, isegi kui nad on haiged.

Meie toetusel on tohutu mõju sellele, kuidas patsiendid raviteekonnal toime tulevad.

See tõigi mind tervishoiu sotsiaaltöö juurde. Usun, et meie toetusel on tohutu mõju sellele, kuidas patsiendid raviteekonnal toime tulevad. Kui nende ümber on tugev sotsiaalne võrgustik, inimesed, siis suudavad nad vastu pidada ka pikematel ja keerulisematel ravikuuridel. Nende vaimne tervis oleneb suhetest, aga ka sellest, kuidas nad majanduslikult toime tulevad ja kuidas kõik muu toimib. Sest kui oled haige ja kõige muuga on korras, saad keskenduda ravile, hiljem taastumisele. Aga kui sinu haiguse tõttu pole perel enam raha süüa osta, siis … Siis mõjutab see, mitte küll alati, ka seda, kuidas ravi õnnestub. Taastumine on vaevalisem, sest inimene muretseb, ei saa korralikult magada.

Ja siin saabki sotsiaaltöötaja aidata.

Räägime tervisevõrdsusest. Tegelikult pole inimeste olukord üldse võrdne, aga saame vähemalt proovida tasandada erinevusi ja kindlustada, et igal inimesel oleksid vähemalt sarnased võimalused oma tervise eest hoolt kanda. Tähtis on teha kõik võimalik, et see olukord ei oleks inimesele nii raske. Kuidas saame neid aidata, et nad tuleksid sellest läbi nii hästi kui võimalik? See on see, mis mind selle töö juures hoiab.

Tähtis on teha kõik võimalik, et see olukord ei oleks inimesele nii raske.

Rootsi tervishoius, aga usun, et ka mujal, on toimunud põhimõtteline hoiakute muutus. Aastaid tagasi oli keskmes haigus. Seejärel hakkasime rääkima patsiendi vaatest. Enam ei räägi me patsiendi, vaid inimese vaatest. Nüüd oleme tegemas juba järgmist sammu: inimkeskse ravi juurest oleme liikumas inimese kui oma elu eksperdi vaate suunas. Meie, spetsialistid, ei keskendu lihtsalt inimesele ja sellele, mida ta võiks vajada, vaid tõepoolest kuulame teda. Siin on vahe sees: see, mida peame inimese jaoks parimaks, ei pruugi seda olla tema enda arvates. Kuigi arst ütleb, millist ravimit tuleb võtta, on inimene see, kes teab, kuidas on tema jaoks seda kõige parem teha. Võimalusi arutataksegi koos. See on väga suur muutus, mis on toimunud vähemalt selle 25 aasta jooksul, kui mina olen tervishoius töötanud. Saame juba palju paremini aru, et inimesel on terveks saamiseks vaja palju enamat kui lihtsalt õiget ravimit. Niisugune areng on muidugi rõõmustav. Aga kindlasti on meil veel palju ära teha, näiteks vähipatsientide taastumisel.

Ilusatest sõnadest peavad saama ka päris teod?

Alguses olid tõesti lihtsalt uhked sõnad, nagu „inimkesksus“ ja „koostöö“. Nüüdseks oleme ikkagi juba ka tegudeni jõudnud. Näeme selle tulemusi, kui inimene on kaasatud ravi üle otsustamisse. Seda tehes, mitte püüdes kõigile sama raviskeemi pakkuda, on tõenäosus suurem, et inimene suudab kogu ravikuuri läbi teha. Võrdsus tervises ei tähenda, et kõigile pakutakse sama ravi, vaid pakutakse seda, mida igaüks vajab. See on raske ja võtab kauem aega. Aga ma ei arva, et ilmtingimata kallim.

Kindlasti erineb onkoloogiapatsientidega töötamine näiteks erakorralise meditsiini osakonnas töötamisest ka selle poolest, et teil tekib sügavam suhe patsientidega.

Ma ei ütleks, et meil on patsiente, keda näeme aastaid, kuid mõned neist siiski käivad paar kuud ravil, siis on aasta või mõned eemal ja naasevad, sest haigus on tagasi või on mõni muu tagasilöök. Olen nii kaua töötanud, seega näen, et inimesed tulevad tagasi. Üldiselt on hea, et saame siis eelmise kontakti põhjal edasi minna. Nad tunnevad end turvaliselt ja teavad, et tean ka nende tausta.

Võrdsus tervises ei tähenda, et kõigile pakutakse sama ravi, vaid pakutakse seda, mida igaüks vajab.

Sama on ka siis, kui nad saavad sama arsti juurde minna, kelle juures on varem käinud. Kui inimene tunneb end turvaliselt, on teda ka lihtsam aidata, tal on lihtsam end avada ja oma murest rääkida. Enamik patsiente püüab endiselt ise hakkama saada, ei taha kellelegi tüliks olla. Inimene võib öelda, et kõik on hästi, kuigi tegelikult vajab abi. Usalduslik suhe võimaldab neil öelda, et see mulle ei sobinud või sellest polnud kasu. Nad teavad, et neid kuulatakse ja neile soovitakse parimat.

Nüüd on patsiendid ka palju rohkem haritud oma ravi asjus. Uuritakse internetist oma diagnoosi ja ravi kohta ning osatakse ka asjakohaseid küsimusi esitada.

Milline on teie tavaline tööpäev?

Vähikeskses on neli erineva ettevalmistusega sotsiaaltöötajat. Oleme kõik sotsiaaltöö haridusega, aga mina ja üks teine kolleeg oleme saanud ka psühhoterapeudi väljaõppe. Seetõttu tegeleme rohkem nõustamisega ja töötame vähem osakondades igapäevaküsimustega.

Tavaliselt kohtun mõne patsiendiga, kes alles alustab ravi või on ravi lõpetamas. Muidugi tekib kokkupuuteid ka vahepeal, aga üldiselt hoolitsevad nende eest sel ajal teised spetsialistid. Kui ravi kulgeb plaanipäraselt, vajatakse abi pigem praktilistes küsimustes, nt majanduslikud probleemid, või soovitakse, et me selgitaks toimuvat laste õpetajale, või vajatakse nõu seoses sotsiaalkindlustusega.

Me ei peaks nii palju patsiendi eest ära tegema, vaid laskma tal endal teha iseenda heaks ära nii palju kui võimalik.

Ravi alguses ja lõpus tegeleme ikkagi elukriisiga, elu ja surma küsimustega, sellega, mis võib juhtuda või mis saab edasi. Ravi lõpetanud inimesed käivad taastusravil ja on suundumas tagasi tööle. Siis märgatakse, et ei suudeta päris niiviisi toimetada, nagu nad arvasid suutvat. Räägime neile, et pärast ravi on kindlasti aeg, kui nad ei tunne end kehaliselt või ka vaimselt samamoodi, aga nad ikkagi on sellest muutusest väga stressis. Just kognitiivne võimekus võib olla oluliselt vähenenud ravieelse ajaga võrreldes. Meil ongi patsiente, kes kardavad, et neil on kujunemas dementsus, sest nad ei mäleta enam asju, ei suuda enam rääkida päris nii nagu varem, ega keskenduda. Aga see on keemiaravist ja vaimsest pingest, mis raviga kaasneb.

Töötangi paljude inimestega just taastusravi ajal, mis on keskmiselt pool aastat või isegi kuni aasta, sest sellega toime tulemine võtab aega. Muidugi oleneb see ka sellest, millist ravi on saadud. Siis keskendume teraapias üldiselt sellele, et inimene saaks uuesti tundma õppida ennast ja oma piire: tihti püüavad nad jätkata samade asjadega, mida tegid enne haigust. Oma mina tuleb justkui uuesti luua, mõista, et see olengi nüüd mina: mul pole enam samasugust võhma, mu kognitiivne võimekus on nüüd selline, aga neid ja neid asju saan teha. See on inimestele tõesti raske. Aga on ka neid, kes mõistavad, et kui nad pidid vähi tõttu oma elu pausile panema, siis on palju asju, mida nad pärast ravi tegelikult enam ei soovigi oma ellu tagasi tuua. Ka selles mõttes tuleb end justkui uuesti luua.

Millega te veel tegelete?

Käime ka osakonnas inimeste juures ja koosolekutel, peame loenguid meedikutele, et nad oleksid paremini kursis patsiendi elu eri tahkude ja hooldusega. Püüame eelkõige just õdedele õpetada, et enda eest tuleb samuti hoolt kanda, sest nad kipuvad tegema patsientide heaks kõike. Minu arvates ongi praegu üks tervishoiu ümberkujundamise külg see, et me ei peaks nii palju patsiendi eest ära tegema, vaid laskma tal endal teha iseenda heaks ära nii palju kui võimalik. Kipume neid liiga palju aitama ja rohkem hospitaliseerima, kui oleks vaja, kuigi kodu on üldiselt ikkagi inimese jaoks parim koht. Räägime ka meeskondades päris palju sellest, et kõik osalised näeksid selgemalt oma rolli patsiendi raviprotsessis ja õpiksid ka enda eest hoolt kandma.

Koroonaga jäid kõik tugigrupid ära, aga nüüd tasapisi jälle alustame ka nendega, nt eakate patsientide, kaasade, väikelastega patsientide tugigrupid, et nad saaksid omavahel tuttavaks ja üksteist toetada.

Kõige suurem osa tööst on mul siiski seotud teraapiaga. Kolleegid, kellel pole psühhoterapeudi väljaõpet, töötavad rohkem ravil olevate patsientidega ja kriisijuhtimisega, samuti sotsiaaltöö praktiliste küsimustega. Kõike kokku pannes ütleksin, et umbes pool vähikeskuse sotsiaaltööst on teraapia ja pool kriiside ning praktiliste asjadega toimetulek.

Kas iga patsient, kes keskusesse saabub, tuleb kohe ka sotsiaaltöötaja juurde?

Arstid ja õed pakuvad kõigile sotsiaaltöötajaga kohtumise võimalust. Kõigile, kellel on kuni 18-aastased lapsed, soovitatakse sotsiaaltöötaja tuge ja rõhutatakse seda võimalust eriti. Kedagi muidugi ei kohustata selleks. Tegelikult poleks meil kõigiga kohtumiseks ka võimekust.

Kui palju teete koostööd teiste spetsialistidega väljaspool haiglat, näiteks omavalitsuse sotsiaaltöötajatega?

Mitte eriti palju. Muidugi suuname patsiente sotsiaaltöötajate juurde ja aitame neil leida õiged kontaktid, aga sellega tihti asi ka piirdub.

Töötasin paar aastat ka esmatasandi tervishoius. Meil oli mitu kootöövormi, töötasimegi koolide, kohaliku sotsiaalosakonna, sotsiaalkindlustusameti, töötubürooga. Seal oli sellist koostööd palju rohkem. Kohtusime kord nädalas, rääkisime patsientidest, kes olid seotud kõigi nende asutustega, et leida parimaid lahendusi.

Tuues sotsiaaltöö tervishoidu, näeme kasu ka selles, et patsiendid suudavad tõenäolisemalt kogu raviprotsessi läbi teha, neil läheb paremini, minnakse kiiremini tagasi tööle.

Vähikeskuses on koostöö seotud peamiselt lastega. Muidugi võtame kohaliku sotsiaaltöötajaga ühendust, kui näeme, et inimesel on probleeme töötusega, uimastite või alkoholiga, aga me ei tööta koos nii, nagu esmatasandil. Arvatavasti ka seepärast, et paljud patsiendid pole Umeåst. Kui sellist tuge on vaja, eeldan, et seda pakub nende kodukandi haigla või perearst.

Koostöö esmatasandi tervishoius tundub teil hästi toimivat.

See tegi töö palju lihtsamaks. Meil olid võrgustiku kohtumised nii koos patsiendiga kui ka ilma. Muidugi pidi patsient igal juhul nõus olema. Aga kui meil need kohtumised olid, siis patsiendid mõistsid, et nagunii räägivad spetsialistid ka omavahel. Kadus ära see, et ühele räägiti mingi osa loost, teisele teine. Kui nad teadsid, et me omavahel suhtleme, hakati kõigest ka avatumalt rääkima, see muutis abistamise lihtsamaks.

Tegelikult toimib koostöö ka haiglates, nt eakate puhul, kes koju naasevad. Siis üldiselt ikka käib keegi tema piirkonnast haiglas ja arutatakse, mida on inimesel koju jõudes vaja: kas koduteenuseid, abi ravimite võtmisel vm. Planeerimine tehakse ära ja edasi läheb juba sujuvamalt. Sellest saab kasu ka haigla, sest väheneb tõenäosus, et patsient jõuab tagasi. Kuigi esialgu kulutatakse sellele raha, hoitakse kokkuvõttes ikkagi palju ka kokku, sest inimesed ei ole nii palju haiglaravil. Muidugi on siin oma puudused, aga põhimõtteliselt tundub see mulle hea viis asju teha.

Kui hästi on teil sotsiaal- ja tervishoiuteenused lõimitud?

Sellele on raske vastata. Minu isiklik kogemus vähikeskuses on positiivne. Teeme koostööd ja mõistame üksteist hästi. Meditsiinitöötajad peavad meie panust oluliseks ja väärtustavad seda.

Tean, et on ka kohti, kus see nii hästi ei toimi. On kliinikuid, kus üldine suhtumine on, et sotsiaaltöö ei peaks olema tervishoiu osa. Mõtteviis on midagi sellist, et tegeleme nende asjadega pärastpoole või kuskil mujal. Aga see ei toimi, inimese jaoks on need omavahel seotud.

Pikk haiglas viibimine paneb inimesi end haigemana tundma.

Tuues sotsiaaltöö tervishoidu, näeme ju tegelikult kasu ka selles, et patsiendid suudavad tõenäolisemalt kogu raviprotsessi läbi teha, neil läheb paremini, minnakse kiiremini tagasi tööle. Tehes seda õigesti, on ka tulemused näha. Pigem on selline suhtumine kliinikutes, kus patsient viibib lühemat aega. Nad ei näe selle vajalikkust, sest patsient tuleb haiglasse, käib operatsioonil ja näiteks nelja päeva pärast on haiglast läinud ning tuleb hiljem järelvisiidile. Osakonnad töötavad erinevalt, kuid vähemalt meil on ülimalt tähtis töötada koos. Kui sotsiaaltöötaja ei oleks inimesele selles protsessis toeks, siis mõnigi patsient lihtsalt ei suudakski seda läbi teha. Meie keskuses teavad seda ka meditsiinitöötajad ja oskavad meid hinnata. Meie vahel pole ka pinget, kes on tähtsam.

Tean, et esmatasandi tervishoius on Rootsis praegu suur vaidlus, kas seal peaks töötama sotsiaaltöötajad või psühholoogid. Minu jaoks on see kummaline, sest nad ei tee ju samu asju. Muidugi on kattuvaid osi, kuid enamasti on see ikka väga erinev. Aga esmatasandil on nad kuidagi need asjad omavahel segi ajanud. Nii mõeldaksegi, et tuleb võtta üks või teine. Arvan, et see on suur viga.

Samal ajal on teie töö ka nõustamine, psühhoteraapia …

Jah, aga mitte ainult. Psühholoogid ei loo jälle seoseid ühiskonnaga, nad ei tegele majandusliku poolega. Kui vaadata vaid ühisosa, kaob suurem pilt ära. Mõlemat on vaja.

Sotsiaaltöötajaid on esmatasandil vaja, sest paljud inimesed ei satu sinna eelkõige oma kehalise haiguse tõttu. Palju rohkem on sotsiaalmajanduslikke ja vaimse tervise probleeme. Võttes sotsiaaltöötaja tervishoiust välja, jääb see seos loomata. Kui sotsiaaltöötaja on väljaspool tervishoidu, ei saa ta neid seoseid nii lihtsalt luua. Mulle tundub, et püüame jälle asju eri kategooriatesse lahterdada, toetada inimesi nii, nagu saaksime tegeleda iga inimese elu tahkudega eraldi. Aga see pole võimalik. Me ei saa tegeleda inimese tervisemurega, kui seda mõjutavad teised eluvaldkonnad.

Et tegeleme kõigepealt tervisega, siis võtame ette sotsiaalse poole …

Jah. Meil on ka tervishoiu sees juba piisavalt probleeme, et tegeleda füüsiliste ja psühhiaatriliste haigustega korraga. Kui meil on patsient, kellel on nii vähk kui ka skisofreenia, siis peame tegutsema terviklikult. Me ei saa ravida skisofreeniat ühes kohas ega vähki teises, sest muidugi mõjutab skisofreenia ka tema vähiravi … Tegelikult on sama ka töötusega, uimastisõltuvusega. Kui me seda ei näe, ei toeta inimest kui tervikut, siis on see probleem. Esmatasandil on selle muutuse taga eesmärk hoida raha kokku. Kuid näen, et pikaajaliselt on see palju kulukam.

Mida arvate sellest, et nüüd on Rootsis tervishoiu sotsiaaltöötajatel vaja töötamiseks litsentsi?

Arvan, et see on hea. Seda oli vaja, sest kõigil teistel, kes tervishoius töötavad, on litsents. See tagab ka patsiendi ohutuse, mis on tähtis. Siiski on see nõue veel liiga vähe aega kehtinud, et teha järeldusi.

Üks probleem võib olla, et litsentsi saamiseks on õpingutes vaja lisa-aastat. Nagu alguses rääkisin, usun, et tervishoiu sotsiaaltöö võidab sellest, kui inimesel on eelnevalt ka sotsiaaltöö mõne teise valdkonna kogemus. Lisa-aastaga kaob justkui see võimalus ära ja rohkem on edaspidi neid, kes tulevad otse koolist. Nad lõpetavad sotsiaaltöö õpingud ja lisa-aasta ning siis asuvad tööle. Loodan, et mõne aasta pärast leitakse ka lahendus, mis lubaks eriala vahetada, nt võimaldatakse lisa-aasta teha töö kõrvalt väiksema koormusega. Muidu kaotame selle olulise pädevuse, mille toovad tervishoidu need, kes on varem mujal töötanud. Aga kindlasti on siin positiivset ikka rohkem. See, et saame nüüd teistega võrdselt rääkida, mis täpselt on meie pädevuses, mida võib sotsiaaltöötajalt oodata ja kust lähevad sotsiaaltöö piirid.

Mille üle te tervishoiu sotsiaaltöötajana uhkust tunnete?

Olen uhke, et saan toetada inimesi nende elu ühes kõige keerulisemas olukorras, kui tõesti on tegemist elu ja surma küsimusega. Saan aidata inimesi elu selle poole juures, kui teatakse, et mõne aja pärast surrakse. Inimene teab, et haigus võtab tema elu ja mina aitan teda praktiliselt, nt kuidas jätkata töötamist võimalikult kaua, aga ka sellega, et mõtestada, kas elu, mis lõppeb mõne aasta pärast, on elamist väärt. Kui suudan aidata inimesel leida tasakaalu, ongi see kõige parem asi minu töö juures. Muidugi ka see, kui saan aidata vanematel lastega haigusest rääkida nii, et nood mõistavad, mis toimub, ja nii, et nad ei pea olema hirmul.

 Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö 4/2023.

---

Loe Rootsi tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna lõimimise kogemuse ning tervishoiutöötajate litsentsi kohta intervjuust Umeå ülikooli dotsendi Sara Lilliehorniga.