Sotsiaaltöö spetsialistide enesehoiu arusaamad ja kogemused

KOKKUVÕTE

Artiklis tutvustatava uurimistöö [1] eesmärk oli mõista valdkonnas juba mõnda aega tegutsenud sotsiaaltöötajate arusaamu enesehoiust ja sellega seotud kogemusi. Huvi pakkus ka, millist tuge nad ootavad. Uurimistöös kasutasin kvalitatiivset uurimismeetodit: andmed pärinevad kümnest poolstruktureeritud individuaalsest intervjuust. Tulemuste analüüsimiseks kasutasin temaatilist analüüsi. 

Uuringu tulemused näitavad, et see, kuivõrd sotsiaaltöötaja väärtustab enesehoidu, oleneb tema isiklikest hoiakutest ja teadlikkusest. Arusaam, et enesehoiu oskus on vajalik, kujuneb töö käigus. Sotsiaaltöötajaid toetavad isiklikud ja tööandja pakutavad enesehoiuvõimalused. Olulist rolli nähakse juhtidel, kes saavad oma tegude ja isiku eeskujuga näidata, et enda eest hoolitsemine on organisatsioonikultuuris väärtustatud. 

Uuringust selgus ka, et sotsiaaltöötajad peavad enesehoidu küll oluliseks, kuid ei tegele sellega piisavalt. Ametikaaslaste seas levinud umbusklik hoiak enesehoidu ja vaimse tervise probleemide ennetamisse takistab enesehoiuga tegelemist. Enesehoiu teadmisi ja oskusi tuleks õpetada sotsiaaltöö erialaõppe osana.

MÄRKSÕNAD

Sotsiaaltöötaja, vaimne tervis, enesehoid, eneserefleksioon, eneseteadlikkus

Eesti inimarengu aruandes (Randver jt 2023) tuuakse välja, et Eesti inimesed jõuavad vaimse tervise teenusteni peamiselt siis, kui probleemid on juba kriitilised. Abistavaid võimalusi ei kasutata piisavalt ja puudub süsteemne ennetustegevus. Ka töökohtadel on ennetus vaimse tervise hoidmiseks algeline. Straussner jt (2018) märgivad, et sotsiaaltöötajate vaimne tervis nõuab suuremat tähelepanu. Nende uuring näitas, et sotsiaaltöötajaks saamisega suurenesid vaimse tervise probleemid. See võib viidata asjaolule, et sotsiaaltöötajatel on suur tööstressi ja teiste vaimse tervise probleemide risk.

Ameerika sotsiaaltöötajate eetikakoodeksis (NASW 2023) rõhutatakse kutseliste sotsiaaltöötajate enesehoiu tähtsust [2]. Sotsiaaltöötajatel ja teistel abistavate elukutsete esindajatel lasub eetiline vastutus hoolitseda oma füüsilise ning vaimse tervise eest. Enesehoiu all mõistetakse tervist ja üldist heaolu toetavat tegevust nii isiklikult kui ka organisatsioonis (vt nt Narusson 2024). Enesehoid on sotsiaaltöös oluline oskus (Bent-Goodley 2018; Mirick 2022). Rasketes emotsionaalsetes oludes töötamine võib viia läbipõlemiseni, kui ei pöörata tähelepanu oma emotsionaalsele ega füüsilisele tervisele või heaolule (Ashley-Binge ja Cousins 2020; Bloomquist jt 2016).

Enesehoiu all mõistetakse tervist ja üldist heaolu toetavat tegevust nii isiklikult kui ka organisatsioonis.

Vastutus enesehoiu eest ei peaks aga jääma ainult töötajale endale – selles on vähemalt sama tähtis osa ka tööandjal. Sotsiaaltöö juhtidel tuleb luua oma töötajatele enesehoiuks sobiv keskkond ja võimalused (Scheyett 2021). Endast hoolimine peaks saama organisatsioonikultuuri ja tegevuse osaks. Tööandjal on eetiline kohustus luua töötajate heaolu tagamiseks terve ja traumateadlik organisatsioonikultuur (Jirek 2020). Organisatsioonid võiksid aidata töötajatel paremini juurde pääseda vaimse tervise teenustele. 

Sotsiaaltööd õpetavad koolid peavad tutvustama tudengitele enesehoiuvõtteid, et ennetada ja leevendada vaimse tervise probleeme (Mirick 2022; Straussner jt 2018). 

Huvi sotsiaaltöö spetsialistide enesehoiu võimaluste vastu tuleneb minu tööst personalijuhi ja psühhoterapeudina, aga ka isiklikest kogemustest. Pean eriti oluliseks enesehoiuga tegelemist ametikohtadel, kus töötatakse haavatavate sihtrühmadega. Küsimus on aktuaalne ka seetõttu, et vaimne tervis on üleilmsete kriiside tõttu üha enam tähelepanu keskmes. Seetõttu oli huvi uurida, mida sotsiaaltöö spetsialistid tegelikult teevad enese eest hoolitsemisel ja kui teadlikud nad on.

Psühhodünaamiline ja suhetel põhinev käsitlus sotsiaaltöös

Uuringu teoreetiliste lähtekohtadena kasutasin psühhodünaamilist teooriat, aga ka käsitlusi, kus rõhutatakse suhete, refleksiooni ja enesehoiu tähtsust sotsiaaltöös.

Psühhodünaamiline käsitlus keskendub inimkäitumise psüühika sügavamate kihtide ehk jõudude, tungide, emotsioonide uurimisele. Kuigi see pärineb psühholoogiast, on selle ideid rakendatud ka sotsiaaltöös. Sotsiaaltöö praktikutel on tähtis mõista, mis nendega emotsionaalselt toimub ja paremini iseendast aru saada. Psühhodünaamilise teooria keskne uskumus on, et indiviidi käitumine tuleneb varasemast kogemusest (Payne 2014). Sotsiaaltööd tehes tuleb teadvustada ka varjul olevaid negatiivseid tundeid, mis mõjutavad käitumist ja võivad kahjustada suhteid (Hollinrake 2019). Inimest vaadeldakse tema keskkonnas, pöörates tähelepanu ka laiemale suhtekogumile, sh suhetele perekonnas, kogukonnas ja ühiskonnas, kuhu inimene kuulub (Payne 2018).

Suhetel põhinev sotsiaaltööpraktika on seotud emotsionaalse teadlikkuse ja võimega taluda ebakindlust.

Sotsiaaltöötaja ja teenusekasutaja suhe kätkeb sageli peeneid nüansse ja dilemmasid. Mõlemad osalised toovad suhtesse isiklikud kogemused ja emotsionaalsed reaktsioonid, mis mõjutavad suhte edasist kujunemist. Leitakse, et sotsiaaltöötaja ülesanne on kasutada oma oskusi ja luua suhte keerukust mõistev, toetav, arenev ning toimiv suhe (Ruch jt 2018). Suhte seadmine kesksele kohale võib tunduda sotsiaaltöös üsna enesestmõistetavana, kuid osutub sageli suureks katsumuseks. Suhetele tähelepanu pöörata on sotsiaaltöös eriti tähtis, sest paljud teenuse kasutajad on kogenud erinevat laadi traumasid, stressi ja leina. Ka sotsiaaltöötajaga suheldes võivad avalduda valusad ja rasked tunded, mida võib olla raske käsitleda. Võib juhtuda, et sotsiaaltöötaja samastub teenuse kasutajaga suhtlemisel kerkivate probleemide, vajaduste ja tunnetega. Oluline on kindlaks teha ja eristada iseenda ning teenusekasutaja kogemusi, vajadusi ja tundeid (Hollinrake 2019).

Suhetel põhinev sotsiaaltööpraktika on seotud emotsionaalse teadlikkuse ja võimega taluda ebakindlust. See nõuab head juhendamist, töönõustamist ja meeskonnatööd, mis toetab refleksiooni. Sotsiaaltöötaja võimekust panustada headele emotsionaalsetele suhetele võib takistada organisatsioonikultuur, kus väärtustatakse rohkem formaalset ettekirjutuste täitmist. Emotsionaalse teadlikkuse arendamine on seetõttu piiratud, sest see nõuab turvalist keskkonda, kus saab emotsioone peegeldada ja teiste emotsioone ära tunda ning nõnda juhtida neid iseendas ja teistes (Winter 2019). 

Uuringud on näidanud, et läbipõlemise ennetamisel on tegevuse läbimõtlemine väga tähtis, vähendades psühholoogilist stressi spetsialistidel, kes iga päev hoolitsevad inimeste eest (Sanchez-Moreno jt 2015).

Teadlikkus iseendast areneb muuhulgas ka töökogemuse käigus.

Eneserefleksioon on sotsiaaltöös ülitähtis, sest võimaldab teadvustada isiklikke hoiakuid, tõekspidamisi ja hinnanguid, tagades, et isiklikud eelarvamused ei mõjutaks sotsiaaltöötaja teenust. Sellega tuleb tegelda järjepidevalt ja teadlikult. (Petruik jt 2017).

Juba sotsiaaltöö väljaõppes tuleks võimaldada tudengitel iseenda sisemist maailma tundma õppida ja arendada ebakindlate tunnetega hakkamasaamist. Näiteks pärast õppepraktikat peaks analüüsima oma tundeid ja kogemusi. Hea supervisioonikogemus toetab töötajate sisemist arengut ja toimetulekut keerulistes olukordades. (Ferguson 2018).

Uuringu tutvustus

Uurimistöös kasutasin kvalitatiivset meetodit, et uurida ja mõista sotsiaaltöötajate isiklikke kogemusi ning arusaamu enesehoiust, selle vajalikkusest ja väärtustamisest. Kvalitatiivne uurimisviis uurib inimese emotsioone ja hoiakuid, et saada põhjalikum ja sügavam ülevaade kogemustest, uskumustest ja tähendustest (Mohajan 2018).

Valim moodustus kümnest sotsiaaltööspetsialistist, kes kõik töötavad eri organisatsioonides ühes suuremas Eesti omavalitsuses. Soovisin uurida juba mõnda aega sotsiaaltöötajana tegutsenud spetsialistide kogemusi, seega oli osalejate valikukriteerium vähemalt bakalaureusekraad sotsiaaltöö erialal ja viis aastat töökogemust. Tegin osalejatega poolstruktureeritud individuaalsed intervjuud. Andmete analüüsimiseks kasutasin temaatilise analüüsi põhimõtteid.

Kriisiderohkes ja kiirete muutustega maailmas tajutakse suuremat vajadust enese eest hoolt kanda.

Intervjuu küsimused jaotasin kolme teemablokki: sotsiaaltöö spetsialistide isiklik teadlikkus seoses tööga seotud emotsionaalsete raskuste, toimetuleku ja enesehoiu tavadega; tööandja vastutus (sotsiaaltöötaja vaates) enesehoiu ja vaimse tervise toetamisel ning sotsiaaltöö väljaõppes käsitletud enesehoiuteadmised ja oskused.

Tulemused jagasin kolmeks suureks rühmaks, mis ilmnesid temaatilisest analüüsist: 1) eneseteadlikkus sotsiaaltöös, 2) tööandja tegevus enesehoiu toetamisel, 3) enesehoiu teadmiste ja oskuste omandamine. 

Uuringu tulemused

Eneseteadlikkus sotsiaaltöös

Uuringus osalenud sotsiaaltöötajate hinnangul areneb teadlikkus iseendast töökogemuse käigus. See on järjepidev protsess, kus tuleb toime tulla mitmesuguste katsumustega.

Raskete tunnetega toimetulek. Intervjuudest selgus, et sotsiaaltöötajatel on raske toime tulla abituse ja ebaõigluse tundega, mida kogetakse klienditöös. S4: „Ma absoluutselt nagu ei talu ebaõiglust, aga ma pean sellega ju hakkama saama, sest et terve elu on ju tegelikult ebaõiglane. Aga just sotsiaaltöös sa pead seda oskama enda sees nagu lahti kuidagi harutada või mõtestada ja see on keeruline.“ Neid tundeid kirjeldati ka maailmavaluna, mis kandub abitus seisundis või keerulises olukorras olevalt teenuse kasutajalt spetsialistile. S10: „Selline abitu olukord, mille sa võtad üle kliendilt ja siis sa oled ise ka suhteliselt abitu ja katsu sa siis inimest aidata ja siis pärast iseennast, kus ei muutu mitte midagi.“

Uuringus osalejad nentisid, et neid tundeid ei saa muuta, vaid neid tuleb õppida enda sees taluma. S7: „Kui asjad ei sõltu minust, siis see on abitus /…/ siis oma sees peab kuidagi toime tulema sellega.“ Ette tuli ka, et samastuti kliendi tunnetega. S5: „/…/ Mingid lood, mis puudutavad personaalsemalt, seal on olnud seda. Eks see ole endasse vaatamise koht.“

Lisaks kogeti klienditöös viha ja pettumust mittetoimiva süsteemi ja võrgustikutöö pärast, aga ka ärevust ja ebakindlust kriisiolukordades.

Ma ei saa päästa kogu maailma ehk piiride seadmine. Intervjueeritud spetsialistid märkisid üksmeelselt, et piiride seadmine ja „ei“ ütlemine on sotsiaaltöötaja jaoks üks keerulisemaid ja läbivaid küsimusi. Kui ei osata töös piire seada, võib see viia läbipõlemiseni. S9: „/…/ see on ka üks asi, mis on mind viinud selleni, et ma olengi läbipõlenud olnud. /…/ et, ma ei ole osanud piire tõmmata, ma praegu olen hästi palju õppinud seda, sest keegi teine ei tule meie eest ju piire tõmbama. Ja ma tajun oma kolleegidel just selles vajakajäämist samamoodi, et piirid ei ole tegelikult paigas, paigas ei ole näiteks isegi lõunaaeg.“ S6: „Ma ei saa päästa kogu maailma ja nii on lihtsalt. Iseennast tuleb hoida, see tuleb paika panna.“

Emotsionaalne areng. Spetsialistide teadlikkus oma emotsioonidest on paranenud töökogemusega. On hakatud mõistma, et igal abi vajaval inimesel on oma lugu ja tunded, mis on sellega seotud. S3: „Mul on pikk areng olnud tunnete mõttes. Saan nüüd peegeldada ja mõista, ei võta enam isiklikult. See ei ole olnud alati nii, on olnud ka väga keeruline periood siin. /…/ see on tulnud töökogemusega. Kasuks oli see, et olin siit vahepeal ära.“ Enda ja teenusekasutaja tunnete lahushoidmist saab teadlikult õppida. S8: „Töökogemus ja eneseteraapias käimine on andnud selle oskuse, alguses läks ikka rohkem hinge ja eks tuleb ikka läbi barjääri endasse ka neid tundeid. Aga kuidagi aastatega olen õppinud distantseerima ennast sellest, et on kliendi tunded ja minu tunded, et need ei seguneks.“

Tööpinged võivad mõnikord tulla kaasa ka koju. S5: „Kui mõned asjad kodus käivituvad kiiremini, siis see võib tuleneda tihtipeale tööga seotud pingetest. Seda peab muidugi üldse esiteks teadvustama, et ahah, see pinge tuleb sealt.“ Intervjueeritavate sõnul aitas refleksioon neil iseennast ja mõnes olukorras toimunut paremini mõista. S10: „Reflekteerimine aitab endast aru saada, luua selgust, mida võiks teha teisiti või mis toimus üldse.“ S5: „Algusaastatel ma ei olnud üldse teadlik, mis on refleksioon, see tuli hiljem täiendkoolitustega, kui terapeudid ümber olid, siis hakkas teadlikkus suurenema, supervisioonidega samuti.“

Üldine umbusklik hoiak enesehoidu ja vaimse tervise probleemidesse takistab enesehoiuga tegelemist.

Kõik nagu räägivad ja teavad, aga mis siis edasi teha? Osalejad olid seisukohal, et üldiselt on sotsiaaltöötajad enesehoiust ja selle vajalikkusest teadlikud, kuid praktikas soovitusi sageli ei järgita või kardetakse, et raskuste tunnistamist ei mõisteta. S9: „/…/ selliseid sarkastilisi nalju tehakse enesehoiu ja vaimse tervise teemal. /…/ Ei suhtuta nagu tõsiselt, mõttetasandil saadakse nagu aru, et näiteks olen väsinud ja tean, mul on vaja puhkust, aga seda ei tehta. /…/ Või kui inimene on läbi põlenud, siis see on nagu selline veidi hukkamõistev ka, et nagu inimene justkui poleks hakkama saanud.“ S5: „Sotsiaaltöötaja kui teisi abistav inimene jõuab ise pigem abini alles siis, kui ikka väga pikalt vindunud ollakse.“

Üks intervjueeritav jagas ka oma kogemust, et vaatamata teadmistele enesehoiu võimalustest, ei kasutanud ta neid piisavalt enne läbipõlemist. S9: „Minu jaoks on enesehoid saanud tõesti väga oluliseks, enne läbipõlemist ma ei mõelnud tegelikult väga enesehoiule. Ma teadsin, et võtted selleks on olemas ja ma midagi ikka tegin ka, ma olen liikuv alati olnud, aga ma pean silmas just töö ja puhkeaja tasakaalust teadlik olemist.“

Tööandja tegevus enesehoiu toetamisel

Uuringus osalenud sotsiaaltöötajate sõnul on väga oluline asutuse juhi suhtumine ja eeskuju vaimse tervise hoidmisel ja enesehoiu tavade rakendamisel. Kriiside järel on tööandjad hakanud rohkem tähelepanu pöörama töötajate vaimse tervise hoidmisele, kuid arenguruumi on veel palju. Uuringus osalenud sotsiaaltöötajate tööandjad võimaldasid supervisiooni ja kovisiooni, kuid need võiksid toimuda korrakindlalt.

Juhist sõltub väga palju. Just eeskuju on see, mida ma ootaksin. Mõned uuringus osalenud spetsialistid kirjeldasid, et juht ei tundnud huvi, kuidas töötajatel läheb või mida neil on vaja vaimse tervise toetamiseks. S5: „Ma ütlen niimoodi, et ta ei räägi sellest ja ta ei väljenda seda otseselt. Ta ei küsi, et kuidas sul läheb või kas sa vajaksid midagi.“ Oluliseks peeti, et juht oleks ka ise eeskujuks vaimse tervise hoidmisel. S9: „Ma olen tundnud, et tööandjad räägivad, et vaimse tervise hoidmine on oluline, aga võib-olla nende enda eeskujust on vajaka jäänud. /…/ Ta näitab töötajatele seda, et ületundide tegemine ei ole okei, puhkuse võtmine on okei. Haiguslehe võtmine on vajalik, kui inimene on haige ja ta hoiab sellest ka ise kinni. Juhist sõltub väga palju. /…/ Just eeskuju on see, mida ma ootaksin.“

Töötajate rahulolu tööandja pakutavate enesehoiuvõimalustega. Uuringus osalenud sotsiaaltöötajatele võimaldasid tööandjad peamiselt rühmasupervisiooni ja kovisioone. Puudust tunti korrakindlast supervisioonist ja kovisioonidest kui ennetavatest meetmetest. Individuaalset supervisiooni pakuti valdavalt keerukate juhtumite või kriisiolukordade korral. S9: „Ja tegelikult ma ei ole rahul sellega, et kui ma olen teinud ettepanekuid supervisioonideks, siis need ei ole läinud läbi. Järjekindlad supervisioonid ja kovisioonid, nendest, ma julgen öelda, et tunnen puudust. Et mitte ainult see, et me tegutseme heal juhul siis, kui juba öeldakse, et kuule, pekkis on, vaid ennetame seda siis.“ Sageli pidid töötajad oma heaolu eest ise hoolitsema. S1: „Tegelen oma tervise säilitamisega ilma tööandja abita, kuna seda võimalust tööandja poolt sisuliselt ei pakuta.“

Enesehoiu teadmiste ja oskuste omandamine

Uurimuses osalenud kogenud sotsiaaltöötajad soovisid enesehoiu täienduskoolitusi, sest ülikooliõpingutest oli möödas palju aastaid. Kriisiderohkes ja kiirete muutustega maailmas tajutakse suuremat vajadust enese eest hoolt kanda. Väga oluline on, et tööandjad selliseid koolitusi töötajatele ka võimaldaks. Samuti peab enesehoiu teadmiste ja oskuste õpetamine olema lõimitud sotsiaaltöötajate väljaõppesse.

Enesehoid sotsiaaltöö õpingutes. Intervjuudest selgus, et enesehoiuga seotud õppeainetest jäi sotsiaaltöö väljaõppes puudu. S5: „Mäletan väga hästi, et läbipõlemisest räägiti natukene ja see oligi kogu info, et see on raske töö ja seal põletakse tihti läbi. Aga see pool, kuidas ennetada, seda jäi nagu väheks.“ S9: „Ei meenu, et oleks väga palju räägitud õpingute jooksul enesehoiu teemadest. Stressist ja läbipõlemisest räägiti veidi. Pigem mujalt täienduskoolituselt olen saanud.“ S10: „Minu arvates noorena kooli minnes ei oska veel väärtustada enesehoidu kui sellist. Lähed tööle ja sa ju ei tea veel, mis tähendab reaalselt läbipõlemine.“

Kogemustega spetsialistid leiavad, et erialaõppes võiks olla õppeaineid, mis arendavad eneseteadlikkust. S5: „Mina arvan, et üks semester või poolaasta peaks nagu kuluma puhtalt ainult teadlikkuse kasvatamisele. /…/ Näiteks, kus lihtsalt mingid terapeudid annavad, sellised seminarid ja mingid praktilised harjutused /…/. Ja isegi süsteemse pereteraapia või individuaalteraapia sissejuhatav kursus võiks olla õppe sees, et selle kaudu oma mustreid tundma õppida ja tausta teadvustada.“ S8: „Iseenda tunnetest arusaamist oleks vaja õpetada, ülekandeteemasid, et saaks aru, millised on sinu tunded ja millised kliendi tunded. Kokkuvõttes arendada eneseteadlikkust.“ S4: „Seda peaks õpetama, eriti noortele, kes veel pole seda tööd teinud. Et kuidas ennast reflekteerida, kuidas vaadata oma tundeid jms.“

Uuringu peamised järeldused

Uuringust ilmnes, et sotsiaaltöö spetsialistide teadlikkus iseendast ja oma psühholoogilisest taustast mõjutab sotsiaaltöötajate tegelemist enesehoiuga ning klienditöö kvaliteeti. Eneserefleksioonil on eneseteadlikkuse arendamisel oluline osa. Eneseteadlikkuse suurendamiseks, vaimse tervise hoidmiseks ja tõhusaks klienditööks vajatakse korrakindlaid ning jätkusuutlikke enesehoiuvõtteid ja võimalusi, nii individuaalseid kui ka tööandja pakutavaid. Seda toetab juhi positiivne suhtumine, eeskuju ja enesehoiuga tegelemise väärtustamine. Kaua töötanud sotsiaaltöötajad ei ole enesehoiuteadmisi ega oskusi omandanud koos erialaharidusega, vaid isiklike ja tööandja täienduskoolituste kaudu. Uuringus osalenud sotsiaaltöötajatel on arusaam enesehoiust ja asjaomaste tavade vajalikkusest tulnud aja ning pika töökogemusega.

Erialaõppes võiks olla õppeaineid, mis arendavad eneseteadlikkust.

Uuringust selgus, et sotsiaaltöötajad peavad oluliseks enesehoidu ja asjaomaseid võtteid, kuid ei tegele enesehoiuga piisavalt. Sotsiaaltöötajate seas levinud üldine umbusklik hoiak enesehoidu ja vaimse tervise probleemidesse takistab enesehoiuga tegelemist. See viitab vajadusele suurendada teadlikkust vaimse tervise hoidmisest ja liikuda positiivsemate hoiakute suunas. Enesehoiu eeldus on sotsiaaltöö väljaõppes omandatud oskused ja teadmised. Sotsiaaltööd õpetavad kõrgkoolid peaksid käsitlema enesehoidu süstemaatiliselt, et toetada sotsiaaltöötajate negatiivsete hoiakute muutumist.