Sotsiaaltöö Rõuge vallas on nagu pusle kokkupanek
Hajaasustusega piiriäärses omavalitsuses on sotsiaaltöötajal palju põnevaid väljakutseid. Ettevõtlike inimeste, kogukonna kaasamise ja projektide toel suudetakse palju ära teha ja üha rohkem ning paremaid teenuseid osutada.
Rõuge valla sotsiaalosakonna juhataja
Võrumaal, Eesti kõige lõunapoolsemas vallas Rõuges, käib sotsiaaltöö nobedalt. Rõuge vald on suur: ühest otsast teise sõitmiseks tuleb ette võtta linnulennult ligi 70-kilomeetrine teekond, mööda maanteed veelgi pikem. Mõnikord on otstarbekam sõita valla ühest otsast teise Läti kaudu, saab kiiremini ja vähemate kilomeetritega.
Meie hingelt suures, mõne teise omavalitsusega võrreldes rahvaarvu ja pindala poolest suisa väikeses vallas, on ligi 5291 elanikku (01.01.2021 seisuga), valla pindala on 933,2 km². Oleme väga selgelt hajaasustuse ja piiriäärse omavalitsuse näide, mis pakub palju väljakutseid. Pean silmas näiteks seda, kuidas kuppelmaastikul elektriautoga lumistes oludes toime tulla või Mõnistest Tartusse sõiduki esindusse hooldusesse jõuda, sest sihtpunkti saabumiseks tuleb n-ö kütust laadida Võrus ja seejärel Kambjas, sama on tagasi sõites.
Rõuge vald on kokku liidetud endistest väikevaldadest Haanjast, Missost, Mõnistest, Rõugest ja Varstust. Praeguseni on igas endises vallakeskuses sotsiaaltöö spetsialist ja sotsiaalhooldustöötaja, et tagada teenus selle vajaja kodu lähedal. Sotsiaalosakonnas on viis sotsiaaltöö spetsialisti, viis sotsiaalhooldustöötajat, kaks lastekaitsespetsialisti, kaks tugiisikut ning osakonnajuhataja. Iga sotsiaaltööspetsialist tegeleb oma piirkonnas täiskasvanute küsimustega: suunab neid teenustele, määrab toetusi, osaleb valupunktide lahendamisel ja saab osa rõõmudest; lastekaitsespetsialisti tähelepanu all on laste probleemid. Üheskoos lahendatakse perede lugusid.
Sotsiaaltöö vaatest ei ole me veel n-ö spetsialiseerunud, välja arvatud väga selge lastekaitsetöö suund. Suured muutused maailmas ja kogu sotsiaaltöö korralduslik pool, samuti kohalikule omavalitsusele järjest lisanduvad kohustused ja ülesanded muudavad möödapääsmatuks ka meie spetsialiseerumise.
Minu arvates on omavalitsuste vastutusala veninud terve maakera suuruseks. Meie õlule, sealhulgas sotsiaalvaldkonnale pandud kohustused ja ülesanded on niivõrd ulatuslikud, et enam ei saa toimetada piirkonniti, vaid töötajate pädevus ning oskused on vaja suunata kogu valda hõlmavale tegevusele. Suurt puudust tunnen ennetustöö tegijast, sest olen ennetustöö usku. Ehk täitub ka see unistus kunagi, sest rahvatervishoiu programm tuleb ellu viia, asutamist ootab eakate koostöökogu ja veel palju muudki.
Igas endises vallakeskuses on sotsiaaltöö spetsialist ja sotsiaalhooldustöötaja, et tagada teenus selle vajaja kodu lähedal.
Kuniks me ise ei astu välja oma kitsast maailmavaatelisest raamistikust ega mugavustsoonist, ei saa teha ka suuri muudatusi sotsiaalvaldkonnas. Vaja on muutusi, mis liigutaks mägesid. Elame kiiresti muutuvas maailmas ega saa enam toimetada samamoodi nagu kümme aastat tagasi, isegi mitte nii, nagu neli aastat tagasi.
Minu töö alustalad on olnud ja on
- olla uudishimulik oma töös;
- teada väga selgelt, miks ma seda teen;
- teada, mida ma teen ja planeerida seda täpselt.
Rõõmud ja mured
Meie töös peitub rõõm väikestes seikades, mille abil saab korda saata suuri tegusid. Teha saab vahvaid asju, mis võivad muuta inimeste elu. Sujuvaks töökorralduseks on vaja kokkuhoidvat meeskonda, sellist, kes astub ühte sammu ja on avatud uuendustele. Ka kõige pisematesse asjadese tuleb suhtuda uudishimulikult ja üles leida põnevus – see ongi tööõnne valem.
Tunnen rõõmu, et Rõuge valla sotsiaalosakonnas on kogenud spetsilistid, kes tunnevad oma kliente üldiselt läbi ja lõhki. Eks meie rõõmud ole ikka need, kui perede ja kogukonna kõigi inimeste heaolu on tagatud. Suur väljakutse on hajatiimi juhtimine, töötajatele omakorda on väljakutseks kaugus keskusest ja silmast silma suhtluse puudumine oma osakonna inimestega. Kaugelt ei saa alati hästi aru, kuidas keegi ennast parasjagu tunneb või kuidas tal läheb. Selleks tuleb päriselt kokku saada. Aeg-ajalt selle võimaluse endi jaoks ka loome.
Ka kõige pisematesse asjadese tuleb suhtuda uudishimulikult ja üles leida põnevus – see ongi tööõnne valem.
Millegi uue avastamiseks tuleb muuta vaatenurka ja liikuda eemale igapäevarutiinist: lasta end pisut raputada, turgutada, toetada. Siis näen, mis on minuga kogu aeg kaasas, minu enda sees olemas ja leiangi selle, mis just mind käivitab.
Kersti Jürgenstein
Murelikuks teeb, kui on näha, et pidevast veenmisest, kohtumistest ja koostöistest pingutustest hoolimata ei juhtu midagi ja inimene ei tule isegi poolele teele vastu. Vahel eitatakse probleeme – need juhtumid tekitavad tunde, nagu ei oskakski enam midagi teha. Siis otsime veel kord võimalusi ja ka uusi koostööpartnereid. Mõnikord aga tuleb tunnistada: oleme jõuetud ja anname alla.
Koostöö, kogukond ja projektimajandus
Minu suur südamesoov on, et meie valla sotsiaalvaldkond oleks innovaatiline ja tuua selle abil valda projekte. Oluline märksõna on koostöö, kuid samal ajal on see ka väljakutse, sest selleks on tarvis omakorda inimesi. Vahel on keeruline eri valdkondi lõimida, tihti jääb takistuseks see, et keegi ei asu etteotsa, vaid seda oodatakse sotsiaalosakonnalt. Ega me püssi põõsasse viska, muidugi teeme, korraldame ja haarame kinni projektivõimalustest.
Tähelepanuväärseks koostööks on kujunenud sotsiaaltransporditeenuse katseprojekt Kagu ühistranspordikeskuse (ÜTK) ning Võru- ja Põlvamaa teiste kohalike omavalitsustega. Tavapäraselt on kohalik omavalitsus kohustatud korraldama või osutama sotsiaaltransporti. Nüüd oleme selle teenuse osutamise lahendanud projekti kaudu ja teeme seda katseprojekti „Sotsiaaltransporditeenuse korraldusmudelite testimine” toel. Inimeste liikumisvõimalused on avardunud, peamine sõidusuund on Tartu, et eriarsti juures käia. See on oluliselt vähendanud meie sõidukoormust teenuse osutamiseks ja ka inimesed on niisuguse võimaluse tänutundega vastu võtnud.
Rõuge vald osaleb ka partnerina projektis Vaimse tervise häiretega eakatele suunatud hoolekandeteenuste arendamine Võrumaal. Projekti VESTA (Võrumaa eakate sihipärase toetamise andmestik) eesmärk on parandada vaimse tervise häiretega eakate toimetulekut oma kodus ja nende lähedaste võimalusi osaleda tööturul. Selleks töötatakse projekti käigus välja Võru maakonna omavalitsusi ja teenuseosutajaid ühendav jätkusuutlik koostöömudel ning sihtrühma eripära arvestavad lõimitud teenused.
Koos- ja kogukonnatöö kuldvõtmeke on avatud meel.
Hulljulge samm, et teha midagi teistmoodi, oli kandideerida seitsmekuulisesse programmi Rahvatervise valdkonna võimekuse ja kompetentside suurendamine kohalikes omavalitsustes, mida vedas Tervise Arengu Instituut. Teenuse kujundamisel toetas meid loovagentuur Brand Manual ja mentorina nõustas tervisedendaja Elo Paap OÜ-st HeaOle. Arenguprogrammi ülesanne oli teenusedisaini metoodikate tundmaõppimise ja rakendamise kaudu toetada programmis osalevate omavalitsuste võimekust rahvatervishoiu probleemide ennetamisel. Teine ülesanne oli kujundada arendus- ja koordinatsioonimudel(id), mida saaks rakendada ka teistes kohalikes omavalitsustes. Rõuge valla tiim keskendus vaimse tervise küsimustele. Meile meeldis ja saime hoogu juurde, sest protsess oli nauditav (loe lähemalt projekti aruandest).
Kõigi projektide elluviimisel on mõeldud kogukonna inimeste heaolule ja teenuste arendamisele. Koos- ja kogukonnatöö kuldvõtmeke on avatud meel.
Suur edulugu Misso teenuskeskus
Meie valla näitel on suur edulugu Misso sotsiaalkeskusele uute ruumide leidmine ja renoveerimine. Uued ruumid said teenuskeskus, sotsiaalkeskus ja perearstipraksis aleviku keskel. Teenuskeskus ja perearstipraksis olid seal juba varem, uuendusena on sinna nüüd rajatud ka eraldi sissepääsuga sotsiaalkeskuse ruumid.
Viivika Nagel
Äsja remonditud ruumides on end sisse seadnud Misso sotsiaalkeskuse seitse elanikku ja kaks töötajat, Misso perearstipraksis ning kolm valla töötajat: raamatupidaja, sotsiaaltööspetsialist ja sotsiaalhooldustöötaja. Teenuskeskuses saab kokku leppida aegu kohtumiseks teiste vallaametnikega, selleks on seal nüüd sobivad töökohad.
Minu unistustes võiks keskuse avalikus seminariruumis seada end sisse kogukonna ärksad esindajad, kes täidaks selle eakate päevakeskuse sarnase tegevusega: olgu see lihtsalt suhtlemine, aktiivne tegevus, üksteiselt õppimine või eri põlvkondade suhtluse elavdamine. Eriliselt oodatud on tegevused, mis tooks kodust välja ka väärikas eas mehed. Igatahes on oodatud kõik kogukonnaliikmed, et ise algatada midagi põnevat, sest see on kõige väärtuslikum ja pikima elueaga!
Valmis sai ka kogukonnasaun, mis sest, et elektrikerisega, siiski saun. Juba aastaid on aleviku rahvas sellest puudust tundnud ja saunas on käidud sotsiaaltöötaja abiga Vastseliinas või kokkuleppel kohalike elanikega kellegi pool kodus.
Misso sotsiaalkeskuses on kohti 12 elanikule, neist on praegu täidetud kaheksa. Sinna saab asuda elama, kui tervislik seisund ei võimalda enam üksi kodus hakkama saada või on vaja näiteks taastuda. Üks oluline nõue on, et klient peab ise hakkama saama, suutma ise liikuda ja olla aktiivne.
Tähtis on sotsiaalkeskuse isemajandamine ja omatulu teenimine tasuliste teenuste osutamisega. Nii töötajad kui ka elanikud saavad nüüd nautida varasematest väga palju paremaid elu- ja töötingimusi. Peamist kergendust toob see, et enam ei pea puid tassima ega ahjusid kütma, toad on soojad aasta läbi. Keskus asub nüüd samas hoones rahvamaja ja raamatukoguga, tänu sellele on sotsiaalkeskuse elanikel parem ligipääs nii kohalikele kultuuriüritustele kui ka lugemisvarale.
Tulevikku vaadates
Olen sotsiaalvaldkonnas olnud vaid veidi üle kahe aasta, kuid tulevikku vaadates olen algusest peale teadnud, et sotsiaaltöö peaks muutuma mainekaks. Sotsiaaltöötaja ja sotsiaaltöö ei saa olla minu arvates midagi iseenesest mõistetavat, vaid nende inimeste ja selle valdkonna väärtus peab järjest enam suurenema.
Oluline on ka kujundada inimeste arvamusi ja muuta mõttemaailma. Ei tohiks enam arvata, et sotsiaaltöö tähendab ainult toetuste maksmist ja teenuste osutamist. Jah, need on küll olulised, kuid mõiste „sotsiaaltöö” on märksa avaram. Ükski rahaline toetus ei pane inimest pingutama, pigem isegi vastupidi − annab teadmise, et nii saab lihtsamalt. Päriselt aitab inimest see, kui anda talle õng, mitte kala.
Inimene peab saama ise kaasa rääkida, mida ta vajab ja ootab – see tagab kliendi ja sotsiaaltöötaja koostöösuhte ning mõistmise.
Koostöövõimaluste ja projektide toel tuleb töötada selle nimel, et inimene ei peaks jooksma eri asutuste vahet, kui tal on tarvis sotsiaaltöötaja abi või nõustamist: peaks olema üks uks, mille avamisel ei tule järgmist avada. Töökorraldus peab muutuma kliendi mõistes aina enam ja enam isikukeskseks, kindlasti peab jääma soe suhtumine ja pühendumine. Inimene peab saama ise kaasa rääkida, mida ta vajab ja ootab – see tagab kliendi ja sotsiaaltöötaja koostöösuhte ning mõistmise.
Sotsiaaltöö ja -valdkond on nagu pusle, millest üks tükk ilma teiseta ei ole tervik. Just sellise terviku poole me püüdleme.
Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö nr 1/2022