Sotsiaaltöö kui abistava elukutse eetilised alused

---

Sotsiaaltöö väärtustab õiglust ja üldist hüve, sestap peetaksegi seda normatiivseks professiooniks. Sotsiaaltöötajad, kes teevad professionaalset hoolekandetööd, aitavad inimestel lahendada probleeme ja suurendada heaolu. See on lihtne põhimõte.

Küsimusele „Mis on hea?” ei ole ühte õiget vastust

Paraku ei ole tegelikkus alati lihtne. Spetsialistidel tuleb lahendada keerukaid ja mitmetähenduslikke olukordi, nad satuvad klientide, institutsioonide ja ühiskonna tihtipeale vastuoluliste huvide vahele. Ilmekaks näiteks on tõsiste sõltuvusprobleemidega meesterahvas, kes põhjustab ümbritsevatele inimestele palju muret. Kui ta on purjus, peksab ta oma naist. Tal ei ole motivatsiooni ravile minekuks. Naabrid kutsuvad tihti politsei, sest nad ei saa lärmi tõttu öösiti magada. Sellel mehel on ilmselgelt hulk probleeme ja ta vajab abi, kuid sotsiaaltöötajat ta oma koju ei luba. Seevastu mehe ümbruskond soovib, et see tülikas olukord lõpeks. Iga spetsialist vajab eetilisi väärtusi, mis oleksid teetähisteks argielu ebakindlal pinnasel liikudes. Moraalne kaalutlemine kuulub sotsiaaltöötaja kutseoskuste juurde. Õppeasutused, kus õpetatakse sotsiaaltööd (ja ka teisi abistavaid erialasid, nagu näiteks õendus ja sotsiaalpedagoogika), peaksid pöörama rohkesti tähelepanu eetikale, moraalsele kaalutlemisele ja reflektsioonioskusele. Moraalsete dilemmade üle arutlemine peaks toimuma nii koolides kui ka praktikute meeskondades. Põhiküsimus on: „Mis on hea?”. Sellele küsimusele ei ole ühte õiget vastust. See, mis on hea, on alati seotud konkreetse olukorraga, inimesega ja sotsiaalse korraga.

Hea abi on see, mida inimene ise soovib

Üldiselt esineb kahte tüüpi olukordi. Ühed on need, kus inimene ei suuda või soovi abistajaga kontakti astuda. Nii oli lugu eelnevas näites. Teised on sellised, kus inimene suudab ja tal on ka valmisolek olla abistava suhte osaline. Eespool toodud näites tuleb sotsiaaltöötajal juhinduda ohutuse ja normaalse sotsiaalse käitumise normidest. Arvesse tuleb võtta kogu süsteemi: inimest tema probleemidega, pereliikmeid ja naabreid. Turvalisuse taastamiseks ja vajadusel sõltuvusprobleemiga inimese tahtevastasele ravile suunamiseks saab kasutada seadusega ettenähtud võimalusi. Kuid ka sellistes olukordades kasutab sotsiaaltöötaja kõiki oma oskusi, et saavutada inimesega kontakti, temaga jutule saada ja leida tema elu võimalikult vähe piiravaid lahendusi. Kui see õnnestub, muutub esimest tüüpi olukord teist tüüpi olukorraks. Eetika ülesandeks sotsiaaltöös on edendada ja austada kliendi õigust teha ise otsuseid ja/või tegutseda partnerluses sotsiaaltöötajatega. Sotsiaaltöö põhiväärtuste hulka kuulub kliendi väärikuse, tema otsuste ja valikute austamine, selle asemel et näha klienti lahendamist vajava probleemina, saavutatava eesmärgina või tarbijana, kelle vajadusi tuleb rahuldada.

Hoolimise eetika

Eetika tegeleb inimese kui moraalse toimijaga ja inimsuhetega, kuid ka tegude ja moraalsete põhimõtetega. Viimasel ajal viidatakse sotsiaaltöö eetika alases kirjanduses tihti vooruseetikale ja hoolimise eetikale. Mõned teoreetikud pooldavad kutse-eetika ümbermõtestamist, nii et see keskenduks sotsiaaltöötajate moraalsetele põhimõtetele, pühendumusele ja motivatsioonile või sotsiaaltöötaja ja klientide vahelise hoolitsussuhte iseloomule. Need lähenemisviisid rõhutavad empaatia, kaastunde ja hoolimise tähtsust ning toetuvad sotsiaaltöö traditsioonilisele soovile väärtustada iga inimest koos tema erilise elu, lootuste ja püüdlustega. Olla eetiline ja toimida eetiliselt – see nõuab tundlikkust olukordade ja inimsuhete peensuste suhtes ning toetub tunnetele, empaatiale, hoolivusele ja kaastundele, aga ka mõistusele. Sellist olukorralist või olukorda kätketud eetikat näeb hoolimiseetikas, mille lähtekohaks on inimsuhted (vt nt Banks ja Gallagher 2009; Van Heijst 2011). Suhete olulisuse sotsiaaltöös toob esile ka Andries Baarti hoolival kohalolekul põhinev lähenemine (ingl Presence Approach, 2002).Samas ei saa sotsiaaltöötajad tegeleda ainuüksi inimeste ja peredega, eirates üldist sotsiaalselt olustikku, mida kujundavad ühiskonnas valitsevad arusaamad (nt vähemustest ja põgenikest), riiklik poliitika ning majandus- ja õigussüsteemid. Seega ei vaja me ainult isikustatud, vaid ka politiseeritud eetikat, nagu ütleb Sarah Banks (2011, 17). Ameerika feministlik filosoof Joan Tronto (1993, 2010) kirjeldab poliitilist hoolimiseetikat, mis keskendub inimsuhetele võimu ja rõhumise tingimustes. Tronto peab hoolimist ennekõike praktikaks, millekski, mida tehakse. Tema arvates on hoolimine alati kultuuriliselt kujunenud ning enamasti ka institutsiooniliselt ja professionaalselt loodud praktika.

Heaolu loov abi

Need arusaamad on integreeritud raamatusse „A contribution to a theory and practice of good care” (Wilken 2010). Selles teoorias peetakse individuaalsel tasandil heaks aitamiseks „abi, mida aidatav tajub heaolu loovana”. Heaolu looval võib olla mitmeid tähendusi: spetsialisti juuresolekut tajutakse toetavana või tema tegevust probleemilahendusteni viivana. Selline määratlus asetab keskmesse kliendi subjektiivse hinnangu, mis võib aga olla muutlik ja mille üle võib arutleda. Spetsialisti lähtepunktiks ei ole siiski mitte tema enda arvamus, vaid see, kuidas abi või teenuse adressaat oma olukorda näeb. Spetsialisti tegevust juhib kliendi arusaam. See põhineb ideel, et koostööni ja tulemusteni võib viia ainult kliendi isiklik motivatsioon. Sundabistamine võib vajalik olla kriisiolukorras, kuid kõigil teistel juhtudel on spetsialist edendaja ja toetaja rollis. Seda, mis on hea, tuleb praktikas üha uuesti avastada[1]. Siin on sobilik viidata abistamise neljale faasile, mida on kirjeldanud Joan Tronto (1993): hoolimine (ingl caring about), st abivajaduse mõistmine; hooleks võtmine (ingl caring for), ehk teisisõnu vastutuse võtmine selle vajaduse rahuldamise eest; hooldamine (ingl care giving) kui tegelik füüsiline tegevus abi osutamiseks; ja abi vastuvõtmine (ingl care recieving), st hindamine, kui hästi hooldus rahuldab abivajadust. Neid faase ei tohi vaadelda kronoloogiliselt, nagu seda tihti tehakse. Hoolimiseetika valguses kätkevad need faasid igas dialoogilises abistamis suhtes ning on tsüklilise protsessi osad. Hoolimiseetika nõuab dialoogi kliendiga selle üle, mida tema peab heaolu loovaks. Selles dialoogis on tähtis koht spetsialistide moraalsetel kaalutlustel. Spetsialist ei saa kunagi aidata, kui see on vastuolus tema enda moraalsete põhimõtetega. Uuringud on näidanud, et abistamissuhet peetakse juba iseenesest heaolu loovaks. Kuid heaolu võib luua ka teraapia, nõustamine, abi osutamine meelepärase töökoha leidmiseks või sotsiaalsete suhete parandamiseks kogukonnas. Suhe, mida klient peab usalduslikuks ja võrdväärseks heaks suhteks, on aluseks teenuste osutamisele, mida peetakse heaolu loovaks, heaks abiks. Spetsialisti väljakutseks abistamisprotsessi kõigis faasides on ühilduda kliendi vaatenurgaga, kuna see aitab tal luua toimivat liitu, hinnata vajadusi ja tugevusi ning valida õiged abistamisviisid, mis vastavad kliendi olukorrale.

Artikkel ilmus kogumikus Mõtisklusi sotsiaaltööst