Sotsiaaltöö areng kaitseväes kümne aasta jooksul

---

1. juunil täitus kaitseväe sotsiaalteenistuse loomisest kümme aastat, kuid sotsiaaltöö alguseks võib pidada 2008. aastat, millal värvati kaitseväe logistikakeskuse sotsiaalse ja psühholoogilise toetuse jaoskonda esimene sotsiaaltöötaja – vanemveebel Leili Villem. Pr Villemit on tema panuse eest autasustatud kaitseväe teeneteristiga ja hõbemärgiga vigastatutele toetuse ülesehitamise eest kaitseväes.

Esimesed sotsiaaltöötajad toetamas haavata saanud sõdureid

2008. aastaks olid Eesti sõdurid käinud juba üle kümne aasta välismissioonidel ning oli selge, et vigastada saanud sõduritele on vaja luua tugivõrgustik, mis toetab ja abistab nii sõdureid kui ka nende lähedasi. Varem tegelesid missioonil käinud sõduritega Rahuoperatsioonide Keskuse psühholoog ja kaplanaat.

Missioonid olid ohtlikud ja pea iga missiooniga tuli juurde haavata saanud sõdureid, kes vajasid abi kiiresti. Eestis puudus piisav rehabilitatsiooni võimekus, seetõttu toimetati Eesti sõdurid Inglismaal Birminghamis asuvasse haiglasse.

Paljud meie sõdurid ei rääkinud sel ajal inglise keelt, mistõttu tuli Leili Villemil sõita pidevalt Inglismaale, et olla kontaktisikuks sõduri, tema perekonna, haigla meditsiinipersonali ja kaitseväe vahel. Samal ajal vajasid sotsiaaltoetust ka juba Eestisse naasnud sõdurid ja nende lähedased. Otsida ning välja koolitada tuli ka inimesi, kes saaksid Inglismaal taastusravil viibivate sõdurite jaoks olla tugiisikuks.

Samal ajal tuli hakata välja töötama veteranipoliitikat, mis määraks täpselt kindlaks veterani mõiste ning sellega kaasnevad toetused. Esimene sellekohane dokument valmis 2012. aastal ning selle alusel laienes sotsiaalnõustamine veteranidele. Veteranipoliitika dokumendis ettenähtud meetmeid hakati ellu viima.

Praegu rehabiliteeritakse haavata saanud sõdureid kodumaal.

Sotsiaaltöö laienemine ajateenijatele ja tegevväelastele

2013. aastal rakendati veteranipoliitikat juba aktiivselt, kuid ajateenijate ja tegevväelaste jaoks veel otsest tugivõrgustikku polnud. Neid abistati pigem juhtumipõhiselt. Samal aastal muutus kogu kaitseväe struktuur, mistõttu kadusid ära või muutusid paljud töökohad. Kuni selle ajani pöördusid sõdurid tihti oma muredega peamiselt huvijuhtide, kaplanite või oma rühmaülemate poole. Merje Kimber töötas sel ajal Tapa sõjaväelinnakus huvijuhina, kuid struktuuri muutumise tõttu asus ta tööle 1. jalaväebrigaadis sotsiaaltöötajana.

Brigaadis ei olnud kindlat sotsiaaltöö struktuuri välja kujunenud, seetõttu tuli see luua. Merje Kimber hakkas brigaadis kujundama nii sotsiaaltöötaja tööülesandeid kui ka seda, milline peaks seal sotsiaaltöö olema. Ajateenijatel ja tegevväelastel tekkis võimalus minna oma muredega sotsiaaltöötaja juurde ning leida neile üheskoos lahendus. Ajateenijatele hakati korraldama ka infopäevi, kus tutvustatakse abi saamise võimalusi ajateenistuses – kelle poole saab oma muredega pöörduda ning anda ajateenijatele mõista, et nad ei ole oma muredega üksi.

Infopäevad olid oluliseks verstapostiks ajateenijateni jõudmisel – esimese sammu peab aga astuma sõdur, sest kaitseväe sotsiaaltöötajatel puudub taustainfo ajateenistusse saabuvate sõdurite kohta.

Sotsiaaltöö mobiliseerimine kaitseväes

2018. aastaks oli kaitseväel välja kujunenud tugev ja hästi töötav tugivõrgustik, kuhu kuulusid peale sotsiaaltöötajate psühholoogid, juristid, kaplanid ja meditsiinitöötajad.

Toimiva tugivõrgustiku abil alustati 2018. aastal kaitseväes tsentraalselt sotsiaalnõustamise pakkumist, sest endiselt oli vajadus tagada sotsiaalteenus kõigile kaitseväe üksustele. Teenuskeskuse esimeseks mobiilseks sotsiaaltöötajaks oli Ulvi Uulimaa, kelle ülesandeks sai sotsiaalteenuste pakkumine staabi- ja sidepataljonis (uue nimega küberväejuhatus), logistikapataljonis, lennuväes, mereväes ja vahipataljonis.

Sotsiaalteenuse pakkumine mobiilselt muutis töö paindlikumaks. Ajateenijatel ja tegevväelastel tekkis võimalus võtta murede korral telefoni teel ühendust sotsiaaltöötajaga, kes suunas inimese õigesse institutsiooni või aitas leida murede korral neile parima lahenduse.

Sotsiaalteenuste mobiilse pakkumise ja spetsialistidest koosneva tugivõrgustiku tõttu tekkis juurde ka aega, mida pühendada ennetustööle ning infopäevade ja koolituste korraldamisele.

Näiteks korraldatakse infopäevi reservi siirduvatele ajateenijatele, mille võib laias laastus jagada neljaks osaks. Esimene osa seletab lahti töötukassa pakutavad võimalused ja kogu haigekassat puudutava info. Teine osa on pühendatud finantsteemale ja laenude võtmisega kaasnevatele kohustustele ning riskidele. Kolmandas osas antakse peagi reservi minevatele noortele infot selle kohta, kuhu nad saavad oma probleemidega pöörduda pärast ajateenistuse lõppemist. Lõpetuseks õpetatakse, kuidas muuta ajateenistuse läbimine tulevaste tööandjate jaoks atraktiivseks konkurentsieeliseks.

Sotsiaaltöö kaitseväes 2021. aastal

Kaitseväe sotsiaalteenistuses töötab kuus inimest: viis sotsiaaltöötajat ning sotsiaalteenistuse juhataja Pille Priilinn-Türk, kelle ülesanne on juhtida ja arendada kaitseväes sotsiaalteenistust.

Kaitseväe pakutavatele toetusmeetmetele lisaks peavad ka kõik teised institutsioonid saama ühtmoodi aru, et kaitseväe veteranid on Eesti Vabariigi täieõiguslikud kodanikud, kellele peavad laienema samadel alustel teistega kõik teenused, mida võimaldavad riik ja kohalikud omavalitsused.

Nii veteranide kui ka ajateenijate toetamisel tehakse koostööd MTÜ-de ja avaliku sektoriga. Näiteks osaleb sotsiaalteenistus avaliku sektori innovatsiooniprogrammis „Tahan ajateenistusse”. See annab võimaluse teha asjakohaseid ettepanekuid ja võtta tarvitusele abinõusid, et ennetada kutsealuste sotsiaalprobleeme. Selle programmi üks eesmärk on vähendada ennetähtaegselt reservi saadetavate ajateenijate hulka.

Hea ennetustöö tulemusel on võimalik vähendada ajateenistusest väljalangenute hulka. Programmi käigus disainitakse ajateenistuse esimesed nädalad, mille jooksul selgitatakse välja kutsealuste probleemid, mured, hirmud, hoiakud ja vähese motivatsiooni põhjused seoses ajateenistusse tulekuga. Programmi eesmärk on jõuda 2025. aastal 4000 ajateenijani ning tagada kõigis kaitseväe linnakutes 1–2 korda nädalas mobiilne sotsiaalnõustamine.

Tulevikuperspektiivis tuleb kõigil kaitseväe sotsiaaltöötajatel alustada koostööd piirkonnapõhiselt, et tagada sotsiaalse toetuse ja teenindamise parim kättesaadavus ja muuta ressursside kasutamine veelgi säästlikumaks. Eesmärk on toetada nii vigastatud veterane, kaitseväe väliseid veterane, ajateenijad kui ka tegevteenistujaid ja nende peresid.