Liigu edasi põhisisu juurde
Sisukaart
Sotsiaaltöö

Sisserändajatega töötamisel on abiks kultuuriline kompetentsus

Uurimus/analüüs

Artikkel tutvustab uuringut, kus vaadeldi, mis ootused on sisserändajatel ja koolitajatel sotsiaaltöötaja kultuurilisele kompetentsusele ning kuidas mõtestatakse rändekogemuse rolli sisserändaja elus.

Janne Savimaa, MA

KOKKUVÕTE

Kultuuriline kompetentsus on hoiakute, käitumisviiside, oskuste ja teadmiste kogum, mis võimaldab spetsialistil tõhusalt suhelda teisest kultuurist pärit klientidega.

Artiklis tutvustatakse uuringut[1], kus vaadeldi, mis ootused on sisserändajatel ja koolitajatel sotsiaaltöötaja kultuurilisele kompetentsusele ning kuidas mõtestatakse rändekogemuse rolli sisserändaja elus.

Uuringus osalenute arvates on teistest kultuuridest inimestega töötades olulised sotsiaaltöö alusväärtused ning üldinimlikud isikuomadused, nagu sõbralikkus, empaatilisus, avatus ja hoolimine, aga ka teadmised rändega seotud küsimustest, vaimsest tervisest ja rahvuskultuuridest. Põhioskusteks peeti eneserefleksiooni, normikriitilisust, võõrkeele valdamist, aga ka näiteks oskust pidada viisakusvestlust.

Rändekogemusel on iga inimese elus suur ja mitmetahuline roll, see mõjutab nii identiteeti kui ka kogu maailmapilti. Sisserändajate kohanemine on keeruline ja mittelineaarne protsess, mille käigus kogetakse mitmesuguseid raskusi, sh seoses vaimse tervise, keeleõppe ja toimetulekuga. Kohanemise toetamisel on oluline neid asjaolusid teada ja meetmete kujundamisel ning rakendamisel pidada meeles nii mikro-, meso- kui ka makrotasandit.

MÄRKSÕNAD

Kultuuriline kompetentsus, ränne, kohanemine, vaimne tervis, identiteet

Oma kultuurilise kompetentsuse mõtestamine ja selle pidev täiendamine on sotsiaaltöötaja professionaalses arengus väga oluline. Teadmatus ja hirm paista ebapädevana paneb tundma kultuurideüleses töös ennast ebakindlalt (Willis jt 2017). Teisest kultuurist pärit kliendiga suheldes kardetakse öelda või küsida midagi valesti ja sellega teda riivata (Harrison ja Turner 2011). Ennast selles vallas harides aga saab hakata neid inimesi paremini mõistma, luua nendega usalduslikud suhted ning neid tulemuslikumalt aidata.

Vajadus olla kultuuriliselt pädev tuleneb sotsiaaltöö põhiväärtustest ja ülesannetest: pingutada sotsiaalse õigluse nimel, austada iga inimese väärikust ja erinevusi, seista ebasoodsas olukorras ja tõrjutud gruppide õiguste eest, edendada inimeste osalus- ja enesemääramisõigust ning kohelda neid terviklike isiksustena (IASSW 2018).

On kõige olulisem, et sotsiaaltöötaja oleks avatud, lahke, naeratav ja empaatiline.

Kultuuriliselt pädeval spetsialistil on avatud ja õpihimuline hoiak, julgus esitada küsimusi, oskus pidevalt reflekteerida oma kultuuritausta ja elukogemust ning nendest lähtuvaid tõekspidamisi, hoiakuid ja arvamusi ning arusaam, et kliente ei saa kultuuri alusel klastritesse jagada, vaid iga inimest tuleb ennekõike näha indiviidina (NASW 2015; Willis jt 2017).

Kultuuriline kompetentsus on eriti oluline sisserändajatega töötajatele. Rändekogemus avaldab inimeste elule suurt mõju. Sisserändajale parima toe pakkumiseks tuleb teada, kuidas rändekogemus inimest mõjutab ja mõtestada selle sisu. Praeguses olukorras, kus sõjapõgenikke (rändetaustaga inimesi) on Eestis tavapäraselt rohkem, on see temaatika eriti aktuaalne.

Uurimuse teoreetilised lähtekohad

Kultuuriline kompetentsus on hoiakute, käitumisviiside ja oskuste ning teadmiste kogum, mis pakub spetsialistile teisest kultuurist pärit klientidega töötamiseks vajalikud tööriistad (NASW 2015). Selle poole püüeldakse ka Eestis, mida kinnitavad sotsiaaltöötaja kutsestandardi tasemete 6 ja 7 mitu tööosa (Kutsekoda 2021a ja 2021b). Kultuurilist kompetentsust läheb tarvis mitte ainult töös sisserändajatega, vaid ka teiste kliendirühmadega, näiteks sotsiaaltöötajast erineva seksuaalse, soolise, etnilise, religioosse identiteediga või puudega inimesed (Garran ja Werkmeister Rozas 2013; NASW 2015).

Kultuurilise kompetentsuse raamistikule toetudes on võetud kasutusele teisigi mõisteid, mis annavad edasi kultuuridevahelise sotsiaaltöö nüansse ja rõhuasetusi. Muidugi on neil kõigil üks eesmärk: võtta arvesse kultuuri komplekssust ja rolli ühiskondlikes ning individuaalsetes suhetes ja sellest lähtudes pakkuda igale abivajajale parimat tuge.

  • Kultuuriline alandlikkus (ingl cultural humility) viitab eneserefleksiooni tähtsusele. Sotsiaaltöötaja peab oskama analüüsida iseenda kultuuritausta: väärtusi, uskumusi, stereotüüpe, identiteeti jms. Samuti seda, milliseid eeliseid või takistusi tema taust kaasa toob ja kuidas see kõik mõjutab tema tööd ning suhteid eri taustaga klientidega (Abe 2020; Ortega ja Faller 2011). Kultuuriline alandlikkus ei eelda sotsiaaltöötajalt eksperditeadmisi klientide kultuuritaustast, vastupidi – spetsialist peab tunnistama paratamatuid lünki oma teadmistes ja olema avatud oma klientidelt õppimisele (Abe 2020; Ortega ja Faller 2011).
  • Kultuuriteadlikkus (ingl cultural awareness) hõlmab teadlikkust enda ja suhtluspartneri kultuurilistest eripärast ning selle mõjust mõlema käitumisele. Mõtestatakse sotsiaalpoliitiliste struktuuride mõjusid vähemusrühmadele. Kõiki kultuure peetakse samaväärtuslikeks (Houston 2002).
  • Kultuuritundlikus (ingl cultural sensitivity) praktikas tegeletakse iga kliendiga individuaalselt, vaadeldes teda pigem lahus tema kultuuritaustast. Eeldatakse, et inimene ei pruugi kanda samu väärtusi või järgida käitumismustreid nagu teised tema kultuurirühma liikmed. Rõhutatakse kultuurirühmade heterogeensust ja aktsepteeritakse kultuurierinevusi ning ka konflikte sama kultuurirühma sees (Burchum 2002; Nadan ja Ben-Ari 2013).
  • Kultuuriturvalisuse (ingl cultural safety) mõiste kasutamisel on rõhk vaimse ja füüsilise keskkonna kultuuriliselt turvalisena hoidmisel. Igal inimesel peaks olema ligipääs keskkonnale (asutused, ametnike kabinetid, teenused) ja ta peaks saama tunda end seal mugavalt ning turvaliselt. Samuti peetakse oluliseks klientide võimestamist ja kohtlemist võrdsete partneritena (Hammell 2013).
  • Kultuuriline sobivus (ingl cultural appropriateness) ühendab kultuuriteadlikkuse ja -tundlikkuse elemente. Oluliseks peetakse mõtestada sotsiaalpoliitiliste struktuuride (ajaloolist) mõju vähemustele, tegeleda klienditöös igaühega individuaalselt ja teenuste kujundamisel pidada silmas sihtrühma kultuurivajadusi (Mlcek 2014).

Uurimistöös kasutasin „kultuurilise kompetentsuse“ mõistet, mida on Eesti sotsiaalvaldkonnas teistega võrreldes rohkem kasutatud. Ameerika sotsiaaltöö ühingu koostatud juhendis „Kultuurilise kompetentsuse standardid ja indikaatorid“ (NASW 2015) kirjeldatakse kümmet kompetentsuse valdkonda: eetika ja väärtused, eneseteadlikkus, teadmised, oskused, teenused, võimestamine, professionaalne areng, keel ja suhtlemine. Kultuurilist kompetentsust tuleks praktiseerida nii mikro-, meso- kui ka makrotasandil (samas).

Uuringu eesmärk ja metoodika

Uurimistööga soovisin välja selgida, millised on Eestisse jõudnud sisserändajate ja ka selle valdkonna koolitajate ootused sotsiaaltöötaja kultuurilisele kompetentsusele. Lisaks uurisin osalejate tõlgendusi rändekogemusest ja selle rollist inimese elus. Seda on oluline teada selle sihtrühmaga töötavatel sotsiaaltöötajatel.

Magistritöös rakendasin kvalitatiivset uurimisstrateegiat ja kogusin andmeid poolstruktureeritud intervjuude abil (Flick 2007). Andmete tõlgendamisel kasutasin temaatilist analüüsi ja lähtusin avatud kodeerimise põhimõtetest (Ezzy 2002).

Intervjueeritavad olid viis koolitajat ja üheksa sisserändajat. Viimaste hulgas oli nii pagulasi kui ka vabatahtlikult Eestisse elama asunuid inimesi, kes olid tulnud Euroopa, Aasia ja Aafrika riikidest. Veebruariks 2022, kui andmeid kogusin, olid intervjueeritud sisserändajad keskmiselt elanud Eestis 3,4 aastat: kõige kauem kuus aastat ja kõige vähem viis kuud.

Intervjueeritud koolitajatel oli kultuurilise kompetentsuse koolitamise kogemust 4–20 aastat. Kahel juhul oli koolitamine intervjueeritava põhitöö, kolmel juhul lisategevus, kuid ka siis oli koolitaja põhitegevus seotud rände, kultuuridevahelise suhtluse või lõimumise valdkonnaga.

Uurimistulemused

  • Ootused sotsiaaltöötajale

Uuringust selgus, et nii rändajate kui ka koolitajate silmis hõlmab sotsiaaltöötaja kultuuriline kompetentsus teadmisi, oskuseid, omadusi ja hoiakuid. Sisserändajatele oli kõige olulisem, et sotsiaaltöötaja oleks avatud, lahke, naeratav ja empaatiline. Palju nimetati ka kannatlikkust. Uues keskkonnas on sisserändajate ümber nii palju uut, et nad ei pruugi ühekordse seletamise järel infot omandada, seega tuleb spetsialistil olla valmis küsimustele üha uuesti vastama. Lähteriigist olenevalt võibki sisserändaja jaoks olla Eestis kõik uus alates poest piima ostmisest ja ühissõidukitega liiklemisest kuni tervishoiu-, haridus- ja tööturuteenuste korralduseni.

Ühel sisserändajal, kes oli intervjuu ajaks elanud Eestis juba kuus aastat, oli endiselt teravalt meeles, kuidas sotsiaaltööspetsialist oli teda, meie riiki äsja saabunud inimest, resoluutselt suunanud küsimustele vastuseid otsima eesti.ee veebilehelt. Kahjuks ei olnud sisserändaja perel arvutit ega selle kasutamise oskust. Inimene jäi sisuliselt abita.

Nõustamise kõrval on oluline pakkuda sisserändajale ka lihtsat suhtlusvõimalust.

Olulisena nimetati ka võõrkeeleoskust, kuid mööndi, et seda kompenseerivad tänapäeval tehnoloogilised lahendused, näiteks üldteada-tuntud Google Translate. Üks intervjueeritu meenutas heade sõnadega oma piirkonna sotsiaaltööspetsialisti, kes oli teda igakülgselt abistanud ja nõustanud, kuigi keelebarjääri tõttu suheldi peamiselt kirjalikult.

Üks uurimuses osalenud koolitaja tõi välja olulise tõsiasja: võõrkeel, mida spetsialist sisserändajast kliendiga kasutab, võib olla võõrkeel ka kliendi jaoks, kes võib samuti tunda end ebakindlalt oma mõtete väljendamisel. Selle teadvustamine ja sellest rääkimine aitab kaasa sooja ning mõistva õhkkonna kujunemisele.

Niinimetatud viisakusvestluse (ingl small-talk) pidamist ehk suhtlemist suhte loomise ja hoidmise pärast pidasid oluliseks nii koolitajad kui ka sisserändajad. Nõustamise kõrval on oluline pakkuda sisserändajale ka lihtsat suhtlusvõimalust, mida tal uues kultuurikeskkonnas iga päev ei pruugi olla ja mis aitaks natukenegi vähendada üksilduse ja isoleerituse tunnet.

Koolitajad pidasid kultuurilise kompetentsuse üheks oluliseks osaks eneserefleksiooni oskust, mis aitab näha ja mõtestada enda hoiakuid, käitumist, tausta ja ka seda, mis võib teistele meie kultuuri juures veider paista.

Eestis elades sattusid sisserändajad tihtilugu sotsiaalsesse isolatsiooni.

Koolitaja: „ Praktilise töö peale mõeldes mulle tundub, et see [eneserefleksioon] ongi teise inimese mõistmise juures üks parimaid aluseid. See, et ma suudan ise aru saada, kuidas ma inimest näen, mida ma temast arvan, miks ma arvan niiviisi, nagu ma arvan. Sest erinevate teemade juures ikkagi omaenda väärtushinnangud tulevad sisse ja omaenda eelarvamused.“

Nii sisserändajad kui ka koolitajad pidasid väga oluliseks, et sotsiaaltöötaja tunneks rände tausta: põhjuseid, suundumusi, liike ja sundrände korral protsessi kulgu ning mõju rändaja psüühikale. Pagulased nimetasid vabatahtlikest sisserändajatest palju enam, kuidas nad olid kogenud stigmatiseerimist ja ebavõrdset kohtlemist ning tundsid vajavat rohkem mõistmist ühiskonnalt. Abistajatelt oodati ka rändaja üldise kultuuritausta tundmist, siiski oldi mõistvad, et spetsialist ei pruugi olla sisserändaja kultuuriga varem kokku puutunud. Sellisel juhul kutsuti üksmeelselt üles julgelt ja avatult esitama küsimusi teisest kultuurist pärit inimesele.

Peale teadmiste rahvuskultuurist on koolitajate arvates vaja siiski ka meeles pidada kultuurigruppide hegemoonilisust ja mõtestada kultuuri üldist tajumist.

Rändekogemusel oli ka positiivseid mõjusid. See suurendas enesekindlust, arendas isiksust ja laiendas maailmapilti.

Koolitaja: „Ma võib-olla lisan sinna, et ühelt poolt on ju mingis mõttes nagu hea, et sotsiaaltöötajal kuskil taustal on teadmine, et ma ei tea, Jaapani kultuurist, eks ole. […] Aga teistpidi võttes, et ta jumala eest ei hakkaks suhtlema temaga kui jaapanlasega, vaid ikkagi Teskoga või mis iganes seal ta nimi on.“

Teine koolitaja tõi välja, et tema töös juhtub liigagi sageli, et spetsialistid põhjendavad sisserändaja normist kõrvalekalduvat käitumist tema kultuuriga, kuigi kultuurierinevused ei pruugi üldse olla selle põhjus.

Koolitaja: „Mida ma oma töös just olen tähele pannud, on see, et […] kui inimene ei taha või ei suuda teha koostööd, siis tõmmatakse kohe kilp ette, et ah, need on need kultuurierinevused. Ja nüüd ma ei räägi isegi väga eksootilistest maadest, see võib olla isegi nii lihtsa näite korral nagu sotsiaaltöötaja räägib näiteks, et Ungarist pärit pere, ema ja tema täiskasvanud poeg, kus see ema teeb nüüd poja eest kõik ära ja laseb pojal olla ja poeg on ka selline loru, ja lõpetab kogu oma jutu sellega, et ah, need on need kultuurierinevused. Mulle tundub, et väga sageli ka igasuguseid vaimse tervisega asju kiputakse lahterdama sellisesse kultuurierinevuste konteksti.“

  • Rändekogemuse mõju sisserändajatele

Uuringust selgus, et rändekogemusel on inimese elus kompleksne ning märgiline roll, mis avaldub nii vaimses tervises kui ka identiteedis. Rändega seotud negatiivseid tundeid kirjeldasid kõik uuringus osalenud sisserändajad, olenemata sellest, kas rännati omal soovil või sunnitult sõja või tagakiusamise pärast. Negatiivsete tunnetena toodi välja kahetsust, süütunnet, üksildust, isoleeritust ja hirmu tuleviku ees. Eestis elades sattusid sisserändajad tihtilugu sotsiaalsesse isolatsiooni. Paljud olid tulnud kultuuridest, kus on tavapärane, et mitu põlvkonda elavad koos ja naabrite läbikäimine on väga tihe, mistõttu on palju sotsiaalseid suhteid. Eestis elati lahus pereliikmetest ja sõpradest ning uute sõprussuhete loomise muutsid keeruliseks temperamendi ja kultuuri erinevus.

Rändekogemus avaldas märkimisväärset mõju uuringus osalenute identiteedile. Muutus suhtumine sünnimaasse, näiteks kirjeldas üks intervjueeritav, et on nüüd oma lähteriigi vastu oluliselt kriitilisem, teine jälle ütles, et tal on tekkinud suur patriotism ja ta näeb kõike sealset justkui ülivõrdes. Oli neid, kes tundsid, et nüüd on neil mitu kodumaad, kui ka neid, kes olid kodumaatunde sootuks kaotanud.

Sisserändaja: „Ma veel ei tunne, et Eesti on minu kodumaa. Sellepärast, et ma oskan keelt, aga ma ei oska väga Eesti kultuuri. […] Ja ma ei saa tagasi minna [sünnimaale], tegelikult. Näiteks meie pere üldse ei saa tagasi minna. Meil ei ole nagu kodu. […] Jah, on natuke kadunud [kuuluvustunne].“

Lisaks tundsid mitu vastajat, et ka sisserändajaks olemine sai iseenesest nende identiteedi oluliseks osaks, nt pagulasstaatusega seoses kirjeldati sügavat häbitunnet ja tõrjutuse kogemist kohaliku elanikkonna poolt. Sellise kogemusega inimesed tunnevad endi sõnul, et neid nähakse ühiskonnas koormana ega mõisteta, et nad pole sellist saatust vabatahtlikult valinud. Abi küsimine ja vastuvõtmine ei ole neile tavapärane ega mugav.

Lõimumine on protsess, milleks on vaja kõigi ühiskonnaliikmete kaasavat panust.

Kaks rändajat väljendasid ka muret mitmikidentiteedi (Ehala 2018) kujunemise pärast oma lastel ning selle pärast, kuivõrd jääb sünnimaa nende laste identiteedi osaks. Arvati, et lapsed võtavad siinses keskkonnas Eesti kultuuri omaks iseenesest, kuid päritolumaa kultuuri järgmisele põlvkonnale edasi anda on juba keerulisem. Sisserändaja laps harjub Eestis lapsevanemast teistsuguste tavade ja kommete, kliima, looduse ning toidukultuuriga. Pagulased üldiselt ei tea, kas saavad kunagi koduriiki naasta. See tähendab, et nende lapsed saavad kaugel elavate sugulastega kohtuda ainult veebi vahendusel.

Uuringus osalenud sisserändajad tõid välja ka mitmesuguseid vaimse tervise probleeme. Mitmel küsitletul oli esinenud unetust ja ärevuse ning depressiooni tunnuseid. Sundrändajad kirjeldasid, et nad kogesid traumasid nii kodumaal kui ka rändeteekonnal ja Eestis. Need, kes olid viibinud teekonna ajal pagulaslaagris, kirjeldasid sealset äärmiselt raskesti talutavat füüsilist ja vaimset keskkonda. Näiteks ühel intervjueeritud kahekümnendates eluaastates noormehel muutus pea täishalliks pagulaslaagris viibitud paari kuuga, mida ta ise seostas seal kogetud stressiga.

Kõik intervjueeritud pidasid vaimse tervise teadmisi kultuurilise kompetentsuse oluliseks osaks.

Sisserändaja: „Järsku olime ühes toas 20 perekonnaga […] – kõigil lapsed, naised, mehed. Seal ei saanud riideid vahetada, ei saanud tualetti minna. Ja kui sa pead tualetti minema, siis on seal 5000 inimest, kes kõik lähevad samasse tualetti. Ja kui sul oli vaja lapsele süüa otsida, siis oli see keeruline, sa pidid sabas seisma. Ja kui saba sinuni jõudis, oli toit võib-olla juba otsas. Sa tead, see oli väga raske. Need kolm päeva ajasid mu hulluks. Ma nutsin iga päev hommikust õhtuni.“

Kõik intervjueeritud pidasid vaimse tervise teadmisi kultuurilise kompetentsuse oluliseks osaks. Rõhutati, et vaimse tervise probleemid on kohanemisteekonnal katsumus nii sisserändajaile kui ka abistajatele, kes peavad oskama inimesi toetada ja mõista. Vaimse tervise probleeme kogesid nii vabatahtlikud rändajad kui ka sundrändajad. Mitte ükski intervjueeritu ei olnud pääsenud üksinduse ega isoleerituse tunnetest, mille tekitavad tuttava kultuuri- ja keelekeskkonna ning lähedaste mahajätmine.

Siiski oli rändekogemusel ka palju positiivseid mõjusid. Inimesed said uusi kogemusi ja leidsid tutvusi, suurenes empaatia, paranesid turvalisus ning tulevikuväljavaated, tekkis uhkusetunne iseenda saavutuste üle. Nii vabatahtlikud rändajad kui ka sundrändajad kirjeldasid, et on pidanud uude keskkonda kolides end pidevalt ületama. Õpiti toime tulema tugivõrgustikuta, omandati uusi keeli, oldi vahetanud tegevusvaldkonda ja mõnel juhul ehitati oma elu Eestis sisuliselt nullist üles. Nii suurendas rändekogemus enesekindlust, arendas isiksust ja laiendas maailmapilti.

Kohanemist nähti raske protsessina nii vabatahtlikele rändajatele kui ka sundrändajatele. Selle kulgu, sh keeleõpet ja sotsiaalsete suhete loomist mõjutasid toimetulekuraskused. Näiteks tuli keeleõpe katkestada, sest majanduslik olukord nõudis kiiret tööle asumist. Pagulasel oli keerulisem kui vabatahtlikel rändajatel leida töökohta ja eelkõige oma kvalifikatsioonile vastavat tööd, kuigi ka vabatahtlike rändajate hulgas oli neid, kes pidid leppima ootustest madalama positsiooni ning palgaga. Sellegipoolest nähti tööturul osalemist sisemist väärikust, enesekindlust ning -usku tõstvana.

Eesti keele õppimist peeti oluliseks: mõisteti, et see annab eelise tööturul ja hõlbustab igapäevaelu ning sotsiaalseid suhteid. Leiti, et keelt õppides soovitakse olla meele järgi eestlastest lähikondsetele ja vastata ka laiemalt ühiskonna ootustele.

Rändevaldkonna koolitajate sõnul ei saa eeldada, et kohanemine on alati kiire ja valutu ning lõppeb sisserändaja nn eestistumisega, nagu tihti näib olevat ühiskondlik ootus. Sotsiaaltöötajad saavad sisserändajate kohanemist toetada nii otseselt, üksikisiku ja tuumikperekonna tasandil, kui ka kaudselt, aktiveerides ja informeerides kogukonda. Lõimumine on protsess, milleks on vaja kõigi ühiskonnaliikmete kaasavat panust. Ühisüritused kohalikus kogukonnas toovad inimesi üksteisele lähemale, lõhuvad stereotüüpe ja vähendavad sisserändajate isoleeritust ning sellega kaasnevaid probleeme. Üks koolitaja rõhutas, et üritusi korraldades ei piisa pelgalt heast tahtest, oluline on ka kultuuriteadlikkus ja võimalike traumadega arvestamine.

Koolitaja: „Hästi lihtne näide on ju, milles me ise omal ajal eksisime ja võibki eksida ... Mõtlesime, et me teeme nagu hästi ägeda sündmuse, et läheme kanuudega sõitma. Seltskonnas, keda me kutsusime, olid ka rahvusvahelise kaitse saajad ja siis mingi hetk mulle jõudis kohale, et neil nagu osal, kes tulid, seal oli kaks inimest, kes tulid üle Vahemere, et neil võib olla nagu võrdlemisi traumeeriv kogemus veega, paatidega ja muu säärasega.“

Koolitajad rõhutasid, et kohanemise toetamisel on spetsialisti ülesanne teha selgeks nii otsustajatele kui ka kogukonnas, et lõimumine on protsess, millele saavad kaasa aidata kõik ühiskonnaliikmed.

Kokkuvõtvad soovitused

Artiklis tutvustatud uurimistöö pakub võimaluse analüüsida ja mõtestada kompleksseid ning mitmetahulisi rändega seotud ja kultuurilise kompetentsuse mõisteid nii sisserändajatega töötavatel spetsialistidel, valdkonna koolitajatel kui ka koolituste tellijatel. Usun, et uurimistöö tulemused aitavad arendada ka Eestis sotsiaaltööd sisserändajatega.

Rändekogemusel on inimese elus suur ja mitmetahuline roll, see mõjutab nii tema identiteeti kui ka maailmapilti. Seda tundev sotsiaaltöötaja ja ka teised spetsialistid saavad pakkuda sisserändajale adekvaatset tuge.

Uurimistöö tulemuste põhjal võib öelda, et peamine soovitus kultuurilise kompetentsuse poole püüdlevale sotsiaaltöötajale on pidada dialoogi ühtviisi nii kliendi kui ka iseendaga. Kõige alus on julgus ja huvi küsida, arutleda, vaadata iseendasse ning selle kaudu mõtestada enda ja kliendi käitumist, kogemusi, hoiakuid, tundeid. Nõnda ilmnevad üksteise erinevuste kõrval ka sarnasused ja kliendi paremaks mõistmiseks luuakse ühiselt empaatiline ruum.

Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö 3/2023.

Koolitusi ja materjale rände küsimustes

[1] Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudis 2022. aastal kaitstud magistritöö „Rändekogemus ja kultuuriline kompetentsus: sisserändajate ja kultuurilise kompetentsuse alal koolitajate vaated“, juhendajad Mariann Märtsin ja Annela Samuel.

Viidatud allikad

Abe, J. (2020). Beyond cultural competence, toward social transformation. Liberation psychologies and the practice of cultural humility. Journal of Social Work Education, 56(4), 696–707. doi:10.1080/10437797.2019.1661911

Burchum, J. L. R. (2002). Cultural competence: An evolutionary perspective. Nursing Forum, 37(4), 5–15. doi:10.1111/j.1744-6198.2002.tb01287.x

Ehala, M. (2018). Identideedimärgid: ühtekuuluvuse anatoomia. Tallinn: Künnimees.

Ezzy, D. (2002). Qualitative Analysis: Practice and Innovation. New York: Routledge.

Flick, U. (2007). Designing Qualitative Research. Los Angeles: SAGE.

Garran, A., M., Werkmeister Rozas, L., W. (2013). Cultural competence revisited. Journal of Ethnic and Cultural Diversity in Social Work, 22(2), 97–111. doi:10.1080/15313204.2013.785337

Hammell, K. R. W. (2013). Occupation, well-being, and culture: Theory and cultural humility. Canadian Journal of Occupational Therapy, 80, 224–234. doi:10.1177/ 0008417413500465

Harrison, G., Turner, R. (2011). Being a “culturally competent” social worker: Making sense of a murky concept in practice. British Journal of Social Work, 41(2). doi:10.1093/bjsw/bcq101

Houston, S. (2002). Reflecting on habitus, field and capital: Towards a culturally sensitive social work. Journal of Social Work, 2(2), 149–167. doi:10.1177/146801730200200203

IASSW. (2018). Global Social Work Statement of Ethical Principles.

Kutsekoda. (2021a). Kutsestandardid: Sotsiaaltöötaja, tase 6.

Kutsekoda. (2021b). Kutsestandardid: Sotsiaaltöötaja, tase 7.

Mlcek, S. (2014). Are we doing enough to develop cross-cultural competencies for social work? British Journal of Social Work, 44, 1984–2003. doi:10.1093/bjsw/bct044

Nadan, Y., Ben-Ari, A. (2013). What can we learn from rethinking ‘multiculturalism’ in social work education? Social Work Education, 32(8), 1089–1102.

NASW. (2015). Standards and Indicators for Cultural Competence in Social Work Practice.

Willis, R., Pathak, P., Khambhaita, P., Evandrou, M. (2017). Complexities of cultural difference in social care work in England. European Journal of Social Work, 20(5). doi:10.1080/13691457.2016.1255597

magistriuurimus, pagulased, sotsiaaltöö haridus

Image description