Seltsilised annavad sotsiaalhoolekande teenustele lisaväärtust
Vabatahlike seltsiliste projekt on abiks kohalikele omavalitsustele, hoolekandeasutustele ja kogukondlikele ühendustele, muutes nende tööd tõhusamaks ning aidates abil kergemini jõuda selle vajajateni.
vabatahtlike seltsiliste projektjuht, MTÜ Eesti Külaliikumine Kodukant
Kes oleks osanud arvata, et see kevad tuleb meile hoopis teistmoodi. Öeldakse, et igaühel on kuskil keegi, kuid kahjuks näitab kogemus, et nii see pole. Üksi olemise kõrvale hiilib tasapisi üksindus, mis kurnab keha ja teeb meele nukraks. Mitu kriisi samal ajal võib jätta tähelepanuta need, kes kõige enam tuge vajavad. Koroona tõi kaasa isolatsiooni, kuid sõda Ukrainas on tekitanud hirmud. Eakas põlvkond mäletab veel hästi sõjaaega. Üksi olemine võtab aga võimaluse suhelda ja hirmudest rääkida. Mida teha? Kust leida tuge? Kas olen üldse veel kellelegi vajalik?
Meie ühiskonnas on hästi omaks võetud vabatahtliku abipolitseiniku või päästja nimetused. Juba nende nimekujust on täpselt näha, kus need vabatahtlikud tegutsevad ja mis on nende roll. Nüüd olemegi suunanud pilgu uute väljakutsete poole: pakume ja arendame vabatahtlike seltsiliste tugitegevust sotsiaalvaldkonnas. See peaks aitama eakatel ning erivajadustega ja kohanemisabi vajavatel täiskasvanutel tunda end väärtuslike ühiskonnaliikmena. Vabatahtlikud seltsilised aitavad toime tulla argitoimetustega ja toovad igapäevaellu rõõmu ning vaheldust.
Rohkem rõõmu mõlemale osalisele
Alates eelmise aasta septembrist vabatahtlike seltsiliste projektiga[1] jätkates oleme ikka ja jälle kogenud, kui tähtis on koostöö omavalitsuste, hoolekandeasutuste ja kogukondadega. Sotsiaalvaldkond on väga tundlik ja vaja on suurt pühendumist ning väga selgeid kokkuleppeid. Vabatahtlikud seltsilised ei ole sotsiaaltöötajad, kuid saavad pakkuda abivajajatele tuge, mis täiendab KOVide korraldavaid sotsiaalteenuseid. Seltsilistel on aega suhelda, nad on sõbraks ja heaks kaaslaseks, kui abivajajal lähedasi pole või pereliikmetel napib päeval töö kõrvalt aega. Nõnda aitavad nad kaasa sotsiaalteenuste kvaliteedi paranemisele.
See suhe pakub rahulolu mõlemale poolele: seltsiline tunneb rõõmu aitamisest ja seltsi vajav inimene saab tuge elurõõmu leidmiseks (vt ka eelmises katseprojektis osalenute tagasisidet lisaloos). Heaolu suurendavad ühised hetked: jalutuskäigud, vestlused päevateemadel, meisterdamine või ristsõnade lahendamine. Üsna tihti avastavad mõlemad, et koos olles on päevas rõõmu rohkem kui kurbust.
Vabatahtlike seltsiliste tegevuse käivitamisel oli meie peamine sihtrühm vähemalt 65-aastased ja erivajadustega täiskasvanud, kuid nüüd on kogukondades uued sõjapõgenikest liikmed, kes samuti vajavad tuge ja tähelepanu. Jah, uus reaalsus on saabunud nende tulekuga kogukondadesse. Võõras keskkonnas, sõprade ja tuttava ümbruseta on ka nemad sunnitud siin olles kohanema meie olude ja inimestega.
Seltsiline saab kogukonnas pakkuda uutmoodi toimetulekutingimustes inimestele just kohanemisabi. Tihtipeale on hooliv suhtumine, pühendatud aeg ja sõbralik vestlus abivajajale kõige rahustavam ja toetavam. Koos saab turvaliselt ümbruskonda uurida, avastada sotsiaalset taristut, ajaveetmise võimalusi ja tutvuda ka kohalike elanikega. Suhtlus ja ühistegevus aitab teisest riigist tulnud inimestel tunda end vajalikuna ja meie ühiskonna täisväärtusliku osana.
Vabatahtlikud seltsilised on tulnud, et jääda
Vabatahtlikuks seltsiliseks saab hakata 16. eluaastast ja vanuse ülempiiri ei ole. Meil on tegevustega liitunud juba 130 seltsilist. Enamik neist on aktiivsed kesk- ja vanemaealised, kuid järjest rohkem on ka noori. Üks meie tegevusega kaasnevaid lisaväärtusi on võimaldada vabatahtliku seltsilisena tegutsedes ühiskonnas jätkuvalt aktiivselt osaleda ja oma panus anda.
Päris iga soovija ei pruugi siiski seltsiliseks sobida. Meie ülesanne on enne teha vestlus, vaadata üle soovija taust, isikuomadused, selgitame välja tegevusmotivatsiooni. Töös inimestega võib tekkida olukordi, millega vabatahtlik seltsiline ehk pole varem kokku puutunud. Omalt poolt pakumegi kohapeal tugivõrgustikku, koolitusi ja vajaduse korral nõustamist. Meie ühine soov on, et inimese ellu tuleb vaimselt tugev seltsiline, kellega koos paraneb seltsi vajava inimese nii vaimne kui ka füüsiline heaolu.
Vabatahtlike seltsiliste tegevuste käivitamise esimese etapi korraldas MTÜ Eesti Külaliikumine Kodukant aastatel 2018–2020, osaledes sotsiaalministeeriumi välja kuulutatud hankes „Vabatahtlike rakendamise koostöömudeli testimine hoolekandesüsteemis ja üle-eestiliselt rakendatava koostöömudeli väljatöötamine“. Projekti eesmärk oli leida Eestis hoolekandesüsteemi vabatahtlike kaasamise sobiv mudel ja sihtrühmad. Nii-öelda kasusaajad olid eakad (vähemalt 65-aastased) ja täisealised erivajadusega inimesed. Tegevus toimus Põhja- ja Lõuna-Eestis, aga ka mõnes teises projektiga liitunud maakonnas. Novembrist 2018 kuni aprillini 2020 toetati 678 inimest, 273 vabatahtlikku panustasid oma aega 21 600 tundi. Vabatahtlike abi jõudis inimesteni 12 maakonnas ja 43 omavalitsuses.
Kuidas koos edasi liikuda?
Katseprojekti tulemuste põhjal algas 2021. aasta sügisel uus tegevusperiood, mis kestab kuni 2023. aasta novembrini. Sellesse soovime kaasata enamiku omavalitsustest. Kuigi nüüd keskendutakse katseprojekti käigus tulnud ettepanekute rakendamisele, toob uus periood kaasa täiendava süsteemse arendustegevuse. Suurim neist on vabatahtlike seltsiliste tugitegevuse kujundamine sotsiaalhoolekande teenuste loomulikuks osaks.
Koos hoolekandeasutustega soovime välja töötada selgemad põhimõtted, kuidas koordineerida ja toetada neis asutustes seltsiliste tegevust. Suur väljakutse on koos omavalitsutega välja töötada seltsilise tegevusega kaasnevate sõidukulude hüvitamise kord ja kavandada tegevus, mis aitab ka kogukondadel rakendada vabatahtlike seltsilise tegevusmudelit.
Tähelepanu on suunatud ühiskonna paremale teavitamisele ja aprilli lõpust on kasutusel koduleht www.seltsilised.ee.
Eesmärk on, et vabatahtlike seltsiliste tegevus jääb kestma ka pärast arendusprojekti lõppu ja seltsilised on tulevikus ühiskonnas tunnustatud ning väärtustatud.
Ilma koostööpartneriteta eesmärke ei saavuta. Oleme tänaseks sõlmitud koostöölepingud 47 omavalitsusega ja neid lisandub järjest. Kaasatud on kogukondlikke ühendusi, erahooldekodusid ja arendusorganisatsioone. Kõigis 15 maakonnas on käivitatud palgaliste koordinaatorite võrgustik, kelle peamine ülesanne on viia kokku seltsi vajav inimene ja vabatahtlik seltsiline ning teha koostööd omavalitsuste ning partneritega. Tähtis ülesanne on olla seltsiliste värbaja ja tagada neile tugitegevused, sh ka koolitused.
Esimese tegevuspoolaasta jooksul oleme saanud toeks olla ligi kahesajale abivajajale ja kaasanud selleks üle saja vabatahtliku seltsilise.
Kutsume veelgi enam omavalitsusi koostööle! Iga omavalitsuse suurim rõõm on see, kui inimesed on hoitud, nende silmad säravad ja nad tunnevad kogukonna tuge.
Prooviprojekti lõpparuande ja kaasamismudeliga saab tutvuda kodulehel www.kodukant.ee/seltsiline. Samalt lehelt leiab tegevuspiirkondades töötavate vabatahtlike seltsiliste koordinaatorite kontaktid.
Kavandatud tulemusnäitajad 2023. aasta novembriks
- Vähemalt 60 kohalikku omavalitsust rakendab vabatahtlikke seltsilisi oma hoolekandeteenuste juures.
- Vähemalt 1800 inimest on saanud kasutada seltsilise tuge.
[1] Projekti „Vabatahtlike kaasamismudeli rakendamine hoolekandesüsteemi“ (31.08.2021–31.10.2023) rahastatakse Euroopa Sotsiaalfondi meetme „Tööturul osalemist toetavad hoolekandeteenused“ vahenditest.
Kuidas said vabatahtlikud seltsilised aidata?
Novembrist 2018 aprillini 2020 ellu viidud katseprojektist selgus, et vabatahtlike tegevuse tulemusena paranes abivajajate emotsionaalne heaolu ja sotsiaalne kaasatus.
Projektis osalenute tagasiside näitas, et koos veedetud aeg ja ühistegevus mõjutasid positiivselt nii toetatud inimesi kui ka vabatahtlikke.
Kõige sagedamini parandas vabatahtliku toetus inimeste enesetunnet (nii arvas 77% tagasisidet andnud abivajajatest) ja aitas paremini toime tulla koduste toimetustega või asjaajamistega väljaspool kodu (42%). Ligi veerand (23%) abi saanutest leidsid, et vabatahtliku abi võimaldas jätkata elamist kodus.
Toodi välja, et vabatahtliku tugi aitas ka elumuutuste korral toime tulla, nt naastes koju haiglaravilt. See võimaldas ennetada või edasi lükata inimeste sattumist ööpäevaringsele hooldusele.
Ka vabatahtlikud hindasid tagasisideküsitluses oma kogemust positiivseks, leides, et see pakkus neile rõõmu tegutsemisest ja suhtlemisest. Enim toodi välja, et seltsiliseks olles tajuti, kui vajalik see on ka vabatahtlikule endale, eriti vanemaealistele. Üle poole prooviprojektis osalenud vabatahtlikest seltsilistest kinnitas soovi seda edaspidi jätkata.
Vabatahtlike panust oli võimalik mõõta ka rahaliselt. Projekti kestel tegutsenud vabatahtlikud tõid hoolekandesüsteemi lisaväärtust 106 273 euro ulatuses (hinnangu alus on vabatahtliku tunni rahaline väärtus 4,92 eurot).
Piirkondlik koordinaator loob silla seltsilise ja tuge vajava inimese vahel
Harjumaa piirkonna koordinaator
Seltsiliste projekti elluviimiseks on moodustatud koordinaatorite võrgustik, mis tähendab, et igas maakonnas on palgaline töötaja. Minu kui koordinaatori põhitegevuse hulka kuulub vabatahtliku seltsilise projekti elluviimine Harjumaal. Oleme koostöölepingud sõlminud juba seitsme omavalitsutega ja nendega koos toimetangi, et viia teave seltsilistest võimalikult paljude inimesteni.
Kõige olulisem osa minu tööst on vabatahtlike seltsiliste värbamine ja abisaajatest ülevaate koostamine ning nende soovide ja ootustega tutvumine. Selle järel saan juba õiged inimesed omavahel kokku viia.
Minu koostööpartnerid on omavalituste sotsiaaltöötajad, hoolekandusutuste juhid, kogukondade eestvedajad ja ka valdkondlikud kodanikuühendused. Näiteks hooldekodudes vaatame koos üle, kes sealsetest elanikest soovib endale seltsilist. Koordinaatorina värbangi siis vabatahtlike seltsilisi, kes soovivad kaasa aidata eakate elu sisukamaks muutmisel.
Omavalitsustel on projekti koordinaatorile loomulikult erinevad ootused. Väiksemates omavalitsustes, kus on aktiivne kogukondlik tegevus ja abivajajad on tavaliselt teada, aitan leida uusi seltsilisi. Suuremates omavalitsustes ja eelkõige uutes asumites ei ole sotsiaaltöötajail sageli väga head ülevaadet piirkonna abivajajatest. Sellisel juhul on koordinaator teistmoodi abikäeks ja saab toeks olla ka abi vajavate eakate või erivajadusega täiskasvanute kindlakstegemisel. See aitab abisüsteemil jätkuda ja ühtlasi muudab selle tõhusamaks.
Minu töö sisaldab kohtumisi abisaajatega. Inimesed ja nende ootused on väga erinevad. Sellest lähtudes erinevad ka abivajajate ootused seltsilistele.
Sageli soovib abisaaja, et tal oleks tugi õues liikumiseks. Sellisel juhul aitabki seltsiline eakal liikuda ja koos veedetakse aega värskes õhus. Kui soovitakse leida vestluskaaslane, pühendab seltsiline end nõnda, et aeg sisustatakse huvitavate jutuajamistega. Kui mõlemal on huvi, veedetakse sageli aega meisterdades, valmistatakse koos tore ese, joonistatakse või hoopis tehakse koos süüa ning hiljem nauditakse valmistatut.
Ühiselt tegutsedes muutub seltsilisega koos veedetud päev mitmekülgsemaks ja see peletab üksindusetunde. Abivajaja tunneb, et temast hoolitakse. Tänu oma erinevatele elukogemustele, oskustele ja iseloomule saavad seltsilised väga erinevalt luua väärtust ja tuua eakate ning erivajadustega täiskasvanute igapäevaellu rõõmu.
KOMMENTAAR
Õnne Liv Valberg, sotsiaalministeeriumi hoolekande osakonna peaspetsialist
Vanemaealiste ja puudega inimeste arvu suurenemise tõttu on elanikkonnas ikka rohkem neid, kellel vanuse või terviseprobleemide pärast on vaja aeg-ajalt või pidevalt kõrvalabi, tuge ja seltsi. Uus sihtrühm on sõjapõgenikud, kellele on kohalikul tasandil vaja täiendavat tuge.
Kohaliku omavalitsuse korraldatav abi, näiteks koduteenus, ei pruugi katta abivajaja sotsiaalseid vajadusi, näiteks suhtlemisvajadus, õues jalutamine, saatmine linnas, üritustel jm. Seetõttu on oluline roll kogukonnal ja vabatahtlikel seltsilistel, kes saavad pakkuda tuge tegevuses, mida sotsiaalteenused üldjuhul ei kata.
Vabatahtliku seltsilise tugi eakatele ja erivajadustega inimestele, samuti vabatahtliku seltsilise tegevus, on üks lihtsamaid viise, kuidas hoida inimesi aktiivsena ja ennetada nende sattumist abivajajate hulka. Uuringud (SHARE 2014, Balti Uuringute Instituut 2018) näitavad, et mida kauem on inimene ühiskonnas aktiivne, seda kauem püsib ta terve ja seda vähem vajab toetust ning hoolekannet.
Sotsiaalministeerium soovib, et vabatahtlike seltsiliste tegevus areneks ja kasvaks veelgi ning vabatahtlike seltsiliste tegevusel oleks ka peale käesoleva projekti lõppu oma koht kohalike omavalitsuste teenussüsteemis.
Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö nr 2/2022