SA Viljandi haigla hoolekandekeskuse juht Kairi Nool: „Kõigil peab olema hea!“
Sotsiaalvaldkonna tunnustusüritusel 2023. aasta kevadel valiti SA Viljandi haigla hoolekandekeskus aasta parimaks asutuseks ja selle juhataja Kairi Nool parimaks asutusejuhiks. Ajakiri Sotsiaaltöö käis uurimas, kuidas sotsiaalvaldkonna parimas asutuses toimetatakse.
ajakirjanik
Viljandi külje all Jämejalas on vaimse tervise küsimustega tegeletud juba kaugelt üle sajandi. Aastal 1897 avati siin langetõbiste ning nõdrameelsete ravi- ja hoolekandeasutus. Asutamisaastal oli Jämejala haiglas kaheksa patsienti. Ajapikku suurenes hoolealuste arv ja haiglat laiendati uute hoonetega. Eesti riigi okupeerimise eel oli haiglas juba 300 voodikohta, 1990. aastate alguses koguni 760.
Nüüd moodustavad Jämejala pargis tegutsevad ravi- ja hoolekandeasutused vaimse tervise küla, mille üks liige on Viljandi haigla hoolekandekeskus. Selle viies üksuses on 164 kohta. Üldhooldusel on 54 eakat, kelle elupaik on unikaalne ringikujuline maja, mis rajatud just nende vajadusi arvestades. Nimelt on Viljandi hoolekandekeskus keskendunud dementsusega inimeste hooldamisele ja neil on ringikujulises hoones kergem orienteeruda: pikkades koridorides ekslemise asemel kõnnid ringi ära ja jõuad jälle oma tuppa tagasi. Teadaolevat teist sellise lahendusega kodu dementsusega inimestele Eestis pole.
Tahame enam kaasata kogukonda, et meie kliendid saaksid rohkem iseseisvuda.
Kõige uuem on kohtumäärusega kohaldatav erihoolekande teenus, mida osutatakse keskuses 30 kliendile kolmandat aastat. Lisaks on kaks maja ebastabiilse remissiooniga klientide jaoks, keda on 60. Hoolekandekeskuses on 87 töötajat.
Kairi Nool on lõpetanud Tartu ülikooli sotsiaaltöö ja sotsiaalpoliitika magistrikraadiga ja tal on ka perekonna psühhoterapeudi kutse. Ta on töötanud 2017. aastast SA Viljandi haiglas sotsiaaltöö juhina, olles kaasatud projektis PAIK, hoolekandekeskust juhib alates 2020. aastast.
Olete Viljandi haigla hoolekandekeskust juhtinud vaid kolm aastat. Kui palju on siin asjad selle aja jooksul muutunud?
Usun, et väga palju. Oleme asju muutnud põhimõtteliselt ja selle käigus pidanud ka suurele hulgale töötajatele „head aega“ ütlema. Minu esimene põhimõte on, et meil on nulltolerants vägivallale. See ei saa siin teisiti olla, sest vastutame väga habraste inimeste eest, olgu nad eakad või psüühikahäirega. Nad vajavad turvalisust ja seda me pakume.
Minu esimene põhimõte on, et meil on nulltolerants vägivallale.
Oleme sõnastanud oma tegevuse eesmärgid, mida varem praegusel kujul ei olnud. (Kairi Noole selja taga seinal on kirjas hoolekandekeskuse tegutsemise eesmärk: „Tahame pakkuda maailma parimat eestikeelset inimväärikust toetavat ja säilitavat teenust.“ – KT.) Jah, see on väga ambitsioonikas eesmärk, kuid selle poole me liigume.
Töötajate kaasatus on oluliselt suurenenud. Minu arvates teisiti ei saakski, sest nemad teevad ju igapäevaseid otsuseid. Neil on sõnaõigus. Ma ei saa ju otsustada, kes millises ruumis kellegagi koos elab, vaid seda peavad otsustama inimesed, kes iga päev koos klientidega töötavad. Üks esimesi muutusi meil oli see, et asutuse juht ei ole jumal, vaid töötajatele tugi.
Uus on ka, et iga kahe nädala tagant räägime pikkadel koosolekutel läbi kõik probleemid: päevakavad, rasked juhtumid, kuidas töötajate käitumine võib mõjuda klientide käitumisele, millised on abistamisviisid, millist koostööd saame teha psühhiaatriakliinikuga. Meie töötajad on põhjaliku ettevalmistusega ja peavad hakkama saama raskete klientidega. Alati ei pruugi piisata 260-tunnisest tegevusjuhendaja koolitusest. Näiteks on sul inimene, kes ei taha rohtu võtta: tal on võib-olla kümneid viise, kuidas sellest kõrvale hiilida ja meie peame need nipid kõik läbi nägema.
Kui kogu aeg näed ainult seda, mis on halvasti, siis sa ei märka, kuidas mõni teine asi võib vähehaaval paremaks minna.
Oleme muutnud tegevusplaane. Lisasime inimesekesksust ja kaasasime ka eestkostjad, kes samuti abistavad iga plaani koostamisel. See on täiesti personaalne töö.
Sõnastasime väärtustena aususe, usalduse ja konfidentsiaalsuse. Töötajaid koolitame väga palju ja pidevalt, sest nende oskused on keskne küsimus. Sul võivad olla parimad igapäevased tarvikud, aga kui töötajatel on puudujäägid suhtlemises või viisakuses, siis paremad vahendid ei loe.
Minu kõige suurem soov on töötada nii, et kõigil oleks siin hea, nii meie klientidel kui ka töötajatel. See ongi inimesekesksus ja leian, et meie alal selleta ei saa.
Teil on töötajatele suured nõudmised, kuid ütlesite, et olete viimasel ajal neid palju välja vahetanud. Kui keeruline on leida häid uusi töötajaid?
Kui alguses teatasin, et meil on nulltolerants vägivallale, siis öeldi mulle, et me ei saa kedagi ära saata, sest meil ei ole inimesi asemele võtta. Mina väitsin, et saab küll, me ei hoia siin neid, kes meie kliente ei väärtusta. Oleme pigem ilma. Selgunud on, et tegelikult leiame inimesi küll. Näiteks on meil kujunenud väga tore koostöö Tartu ülikooli psühholoogiaosakonnaga, kelle viis-kuus tudengit on meie juures tööl. Tudengitele on siin töötamine suurepärane ettevalmistus eelseisvaks psühholoogitööks.
Tartust käib Viljandi haiglasse igal hommikul töötajate buss ja tööpäeva lõpul sõidab tagasi. Ka mina käin Tartust Viljandisse tööle iga päev juba kuus aastat. Meie juurde tahetakse tööle tulla. Arvan, et nendele, kellele meeldib psüühikahäiretega inimestega töötada, on meie juures väga head võimalused ja tingimused selleks tööks.
Asute Viljandi psühhiaatriakliiniku külje all. Kui palju ja mis kujul hoolekandekeskus naabritega koostööd teeb?
Psühhiaatriakliinikuga on meil tihedad koostöösuhted. Kliinikus käivad meie kliendid ambulatoorsel vastuvõtul. Igal majal on oma konsultandist psühhiaater, kellega majas töötav õde saab vajadusel nõu pidada. Lisaks on meil igakuised juhtumiarutelud kliinikuga. Samuti on psühhiaatriakliiniku töötajad koolitanud meie töötajaid, et nad tuleksid toime psüühikahäiretega klientidega ja oskaksid ennetada verbaalset ning füüsilist agressiooni.
Ka mälukliinikuga teeme koostööd, kuid see on praegu väikeste sammude etapis. Meil on dementsusega kliendid, mälukliinik tegeleb diagnostikaga, seega on koostöökohad koolitused ja nõustamised.
Hoolekandekeskuses elatakse sageli aastaid. Kuidas on sisustatud klientide aeg? Millega nad siin tegelevad?
Meil toimub palju üritusi ja just käesoleval aastal oleme pannud rõhku traditsioonide kujundamisele. Hiljuti lõppes Jämejala festival, juba teine. See on viiepäevane üritus, mida korraldame koos Viljandi psühhiaatriakliinikuga. Hoolealuseid on meil kokku 300–400 ringis ehk festival on rahvarohke. Terve nädal on sisustatud tegevusvõimaluste ja võistlustega. Seda nädalat oodatakse väga. Näiteks oli meil võileivatordi valmistamise võistlus. Samuti on memmedel-taatidel oma võistlused ja jõukohane tegevus.
Minu teada ei toimunud siin varem ka eakate perepäevi, kuid nüüd me neid korraldame. Erihoolduse klientidega teeme suve alguse pidusid, kus näiteks ka koos kokkame. Aga meil on olnud siin ka tõeline kantripidu ühes loomadega, kellega inimesed said vahetult suhelda.
Kõige veidram kaebus, mille olen saanud, on aga see, et me hooldame lähedast nii hästi, et ta ei kavatsegi siit lahkuda.
Käiakse ka majast väljas ringides, näiteks saviringis. Igal neljapäeval aga valmistavad erihoolduse kliendid endale ise toidu. Alguses oli neile keeruline seda mõtet maha müüa, sest eks nad ole harjunud, et toit tuuakse, kuid nüüd nad lausa ootavad neljapäevi. Eelmisel sügisel viisime umbes 90 klienti teatrisse.
Meil on siin toredad inimesed – kogukond, keda me ei peida. Eesmärk on olla klientidega päevast päeva ühenduses.
Kuulan teid ja mulle tundub, et olete hingega väga oma töö küljes. Mis on selle töö juures kõige toredam?
Kõige toredam on, kui kliendid juba kaugelt tervituseks hõikavad ja lehvitavad ning on rõõmsad. Või siis, kui näen, kui väga nad ootavad uusi sündmusi või tegevusi.
Alati rõõmustan, kui töötajad julgevad avatult suhelda. Jah, mulle sobib, kui nad vaidlevadki mõnes asjas vastu ja julgevad küsida selgitusi, selle asemel et vaikselt noogutada ja hakata hiljem selja taga rääkima. Kui tööd alustasin, siis ruumi sisenedes jäid inimesed vait ja võtsid justkui valvelseisaku. Nüüd suhtlevad nad rõõmsalt, tõkkeid ei ole enam. Eks selle kõige tunnistus ole ka asjaolu, et suhtlemise tõrkeid jääb meil aina vähemaks.
Millised on hoolekandekeskuse lähiaja arenguplaanid?
Jätkame seniste asjadega. Tahame enam kaasata kogukonda, et meie kliendid saaksid rohkem iseseisvuda. Üks meie klientidest alustaski õpinguid kutsehariduskeskuses. Pakume siin ka karjäärinõustamist ja eesmärk on ikkagi, et nad tuleksid võrdlemisi iseseisvalt toime.
Jah, tõsi, meil on neid, kes on siin elanud juba kümneid aastaid ja kardan, et nemad tõesti siit ei lahku, sest vajavad abi ja tuge. Just ravimite võtmisel on abi ja meeldetuletus oluline, sest mingil hetkel hakkavad nad end ju hästi tundma ega taha enam ravimit võtta, kuid siis tuleb tagasilangus. Meie eesmärk on valmistada kliendid nii palju ette, et nad suudaks võimalikult iseseisvalt hakkama saada.
Asutuse juhi üks tähtsamaid ülesandeid on töötajate hoidmine, motiveerimine ja jätkama innustamine.
Kõige raskem osa meie tööst on ehk see, et meie juures ollakse kaua. Üks härrasmees teatas alles hiljuti, et tal sai täis üheksa aastat. Sageli nad räägivad, et soovivad ära minna, kuid see on väga tihti lihtsalt üks suur igatsus ja tegelikult nad kardavad äraminemist. Üldjoontes kliendid väga ei taha ära minna, sest siin on kindel ja turvaline rahupaik.
Millist nõu annate töötajatele, et nad läbi ei põleks? Kuidas te end ise hoiate?
Õnneks julgevad töötajad juba rääkida, kui neil hakkab tööpinge tekkima. Aga esimene soovitus on, et tehke seda, mida armastate. Loodan, et nad kõik oma tööd ikkagi armastavad. Meil on siin ka mõni inimene, kellele varem meeldis poriseda, aga nüüd on kuidagi rõõmsam ja helgem. Meie alal on hästi oluline märgata muutust, ükskõik kui pisikeste sammudega see toimub. Kui kogu aeg näed ainult seda, mis on halvasti, siis sa ei märka, kuidas mõni teine asi võib vähehaaval paremaks minna. Tuletan tihti inimestele meelde, et nad märkaksid, mis on läinud paremaks.
Aga kui on tõesti olukord, et inimene on läbi põlemas, et siis pole muud, kui soe soovitus võtta puhkus ja käia väljas liikumas.
Minu laual on pidevalt probleemid. Hoolekandekeskuses alustades oli väga raske aeg: uue teenuse väljatöötamine, inimeste tundmaõppimine, töötajate leidmine, ühe maja kolimine ja igapäevased küsimused. Tulin siia ikka väga hoogsalt maailma parandama ja lõpuks olin üsna lähedal läbipõlemisele. Sõitsin kolmeks nädalaks maailma teise otsa õele külla. Sellel alal tuleb lihtsalt leppida, et mõnikord on asjad nii, nagu need on. Suhtlemistöö ei lõpe kunagi.
Minu igapäevane teraapia aga on lugemine ja muusika. Loen väga palju ilukirjandust. Olen iganädalane raamatukogu külastaja. Hommikuti enne töölesõitu teen viie- kuni seitsmekilomeetrise jooksuringi, iga nädal kokkan koos lastega ja suhtlen sõpradega. Ja lihtsalt puhkan, ei mõtle tööle igal vabal hetkel.
Mida pälvitud tunnustus teie jaoks tähendab?
See oli sõna otseses mõttes šokeeriv! Mul on ju nii palju plaane ja olen alles poolel teel või isegi mitte seal. Palju on tegemata ja juba tunnustatakse, natuke on see isegi hirmutav. Aga loomulikult olen väga uhke, et keegi on meid märganud. Kiitust on küllalt raske vastu võtta, sest ega ju mõtle asju tehes, et äkki tuleb tunnustus.
Proovime ka oma töötajaid tunnustada ja katsetame kõige paremini toimivaid meetodeid. Kusjuures see on päris raske töö, sest inimesed ei taha nagu tunnustust vastu võtta. Eelmisel aastal tegime nii, et iga töötaja ütles oma kolleegi kohta midagi ilusat ja jõululõuna ajal jagasime need teated inimestele kätte. See oli tõesti väga südantsoojendav.
Töötajad on küll seni olnud lojaalsed, kuid et järjepidevust hoida, tuleb nende eest hästi hoolitseda. Võib-olla senise töö üks tähtsamaid ülesandeid ongi olnud töötajate hoidmine, motiveerimine ja jätkama innustamine. Näiteks koroonaaeg oli meile väga raske. Meil oli 15 koroonakolde perioodi, neist esimene kõige keerulisem. Siis ei olnud veel vaktsiine, põdemine raske ja teadmatus hirmutav. Õnneks on meil haigla kõrval, sealt saime palju abi ja juhendamist ning aidati ka hirmu maha võtta. Meie töötajad olid kogu koroonaaja erakordselt tublid, sisuliselt terve aasta hoidusid nad meie hoolealuste pärast üritustel käimisest.
Milline on kõige veidram kaebus, mille olete saanud?
Pean ütlema, et siia tööle asudes oli palju kaebusi. Kaevati suhtlemise ja suhtlemisoskuste üle või et toit ei maitse. Kusjuures kõik kaebasid: töötajad, lähedased, kliendid. Nüüd ei ole enam kaebusi nii palju ja pigem on kaebus harv juhtum.
Kõige veidram kaebus, mille olen saanud, on aga see, et me hooldame lähedast nii hästi, et ta ei kavatsegi siit lahkuda. Olime selle kaebuse üle väga uhked, sest mida muud sellise tagasisidega ikka teha, kui tunda rõõmu.
Koostöö kohaliku omavalitsusega sujub hästi
Leevi Hiiesalu, SA Viljandi haigla hoolekandekeskuse hooldusosakonna juhataja
Hooldusosakonnas on minu kogemus siiamaani ikka positiivne olnud. Kui on mõni mure, siis olen alati saanud abi kohalike omavalitsuste (KOV) poole pöördudes. Paljud lähedased on tihtipeale teadmatuses, kuidas mingeid toiminguid korraldada. Olen siis püüdnud uurida KOV-idelt ja seejärel juba elanike lähedased erinevate sotsiaalteemade küsimustega õigesse kohta edasi suunanud. Palju teadmatust on eestkoste seadmise ja algatamise kohta.
Haiglal on ka omad sotsiaaltöötajad ja nemad aitavad üldhooldusteenusel olevaid kliente näiteks puude taotlemisel või pikendamisel. Paljud lähedased ei saa sellega hakkama või elavad teises linnas või riigis, kust on seda keeruline korraldada. Neid toiminguid aitavad teha ka KOV-i spetsialistid, kui inimene on nende eestkostel.
Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö 4/2023.