Rollide tähendus sotsiaaltöös

---

Sotsiaaltöö professor ja juhtumitöö eestkõneleja Helen Harris Perlman (1968) on öelnud, et täiskasvanueas õpitakse kõige enam rollikäitumisest ning see paneb meid ka muutuma. See tähendab, et meid muudab kõige enam kõik see, mida me erinevaid rolle täites kardame, loodame, soovime ja kogeme emotsionaalse seotuse kaudu teistega. Sama kehtib tööga seotud rollide kohta – need muudavad meie vaatenurka erialategevusele ja samal ajal juhivad meid kogu karjääri vältel. Sotsiaaltöötaja mitmekesiseid tööalaseid rolle arvestades on eetilistest põhimõtetest lähtumine vaid üks mõjutaja, mis kujundab professionaalset käitumist. Sama tähtis on lähtuda laiemast sotsiaalpoliitilisest kontekstist, osata teha uuringuid, ennast ja oma töövaldkonda arendada.

Artiklis keskendun sellele, kuidas kujunevad rollid ja nendega seotud identiteet ning kuidas rolli sisse elatakse. Kirjeldan osaliste ootusi sotsiaaltöötaja rollidele ja pakun võimalusi, kuidas võiks nendega seotud olukordi analüüsida. Tutvustan ka mõningaid tulevikusuundumusi seoses sotsiaaltöötaja identiteedi ja rollidega.

Rolliteooria

Rolliteooria otsib vastuseid küsimusele, kuidas sotsiaalne keskkond mõjutab inimeste käitumist (Kimberley ja Osmond 2017), mis haakub väga hästi sotsiaaltööga, kus on samuti väga tähtis inimese seos tema keskkonnaga. Rolli mõiste tuleb lavakunstist, kuid igapäeva elus tähendab see inimese elu erinevaid osi või positsioone, mille sisu on teiste poolt kindlaks määratud, kuid inimesel on võimalus olla antud rollis unikaalne.

Roll on teatavate õpitud käitumisviiside kogum, mida inimene mingis rollis olles täidab teistega suheldes.

Rolliteooria taust on interdistsiplinaarne, rollidega seotu mõistmist on mõjutanud nii sotsioloogid kui ka psühholoogid. Näiteks on sotsioloog George Herbert Meadi kontseptsioon „rolli võtmisest“ seotud inimese enesetajuga: me usaldame seda, kuidas teised tajuvad maailma ja meid ning võtame omaks teiste tajutu (Eagly ja Wood 2012). Psühhodraama meetodi väljatöötaja, psühhiaater ja psühhoterapeut Jacob L. Moreno kasutas aga rollimängu teraapias selleks, et osalejad saaks õppida uusi käitumisviise ning mõistaks, kuidas teised mingit olukorda näevad (Kimberley ja Osmond 2017; Eagly ja Wood 2012). Kuigi sotsioloogid ja psühholoogid näevad rollidega seotut erinevalt, on rollide mõistmine ning käitumise analüüsimine nende tegevuses keskne idee.

Rollide ja rolliidentiteedi kujunemine

Roll on konstruktsioon, sellel on kokku lepitud sotsiaalne tähendus. Roll annab inimesele teatava positsiooni ühiskonnas ja eeldab ootuspärast käitumist. Sotsiaalne positsioon on seotud klassifitseerimisega ühiskonnas, näiteks isa, sotsiaaltöötaja või õpetaja, ja tavaliselt kaasneb sellega ka teatav identiteet (Kimberley ja Osmond 2017), mis kujuneb konkreetset rolli pidevalt täites.

Mõne positsiooni saame ühiskonnas loomuomaselt, teised kujunevad elu jooksul. Loomuomased rollid, nagu laps või ema, saamegi sünnipäraselt või kogemuse kaudu, kuid saavutatud positsioon tähendab mingite oskuste omandamist või pingutust (Kimberley ja Osmond 2017). Nii loomupärase kui ka saavutatud positsiooni korral on praktikas aga keerukas vahet teha, kuidas selleni jõuti, näiteks kas sotsiaaltöötaja rolli on inimene saanud tänu isiklikule pingutusele või seetõttu, et tal olid muud selleks sobivad omadused, mis iseloomustavad selles ühiskonnas keskmist sotsiaaltöötajat.

Iga tegevust tuleb inimesele selgitada ja vajaduse korral kokkulepped kirjalikult vormistada.

Keeruline on ka öelda, milline on hea sotsiaaltöötaja. Kahjuks kujunevad inimeste arusaamad sotsiaaltöötaja rollist meedia kuvatavate stereotüüpide põhjal või on seda negatiivselt kujundanud sotsiaaltöötajad, kellel pole erialast väljaõpet. Aga just selged rolliootused on tähtsad, et suhtlus sujuks ja erialategevus oleks tulemuslik. Kui inimese ootused sotsiaaltöötajaga kohtudes täituvad, siis on tõenäoline, et ta saab abi.

Teineteise rolli selgelt mõistmise peamine soovitus on lihtne, kuid tihti seda ei järgita. Nimelt tuleb iga tegevust sõnaselgelt nimetada ning see ka kirja panna. Praktikas tähendab see, et iga tegevust tuleb inimesele selgitada ja vajaduse korral kokkulepped kirjalikult vormistada. Oma rollist tingitud käitumise selgitamine võib tunduda sotsiaaltöötajale vahel liigne, kuid annab teisele poolele selgema arusaama põhimõtetest, mille alusel töötatakse ja millest erialategevuses lähtutakse. Sotsiaaltöötajatel tuleb tutvustada ka eetilisi põhimõtteid, millele tuginetakse. Sotsiaalvaldkonna töötaja eetikakoodeksi sotsiaalse õigluse edendamise põhimõte võiks sotsiaaltöötaja tegevuses väljenduda selgelt sõnastatuna näiteks nii: kui inimene väljendab iseenda alaväärsust, öeldes „Meiesugust asotsiaalset suurperet polegi vaja paljude arvates abistada“, siis saab sotsiaaltöötaja selgitada, et igal inimesel ja perel on õigus abile ning see on sotsiaaltöö üks aluspõhimõte.

Rollikäitumine

Rollide omaksvõtt on seotud sellega, kuivõrd me eristame avalikke ja eraelulisi rolle ning kui teadlikud oma rollidest oleme.

Sotsiaaltöö õpingute ajal, erialakirjandust lugedes ja suheldes nii oma kutseala kui ka teiste kutsealade kolleegidega, võtab inimene omaks sotsiaaltöötaja rolli, mille käigus tal kujuneb arusaam hoiakutest, oskustest ja teadmistest, mida sotsiaaltöötaja kasutab ning mis moodustavad n-ö sotsiaaltööteadmuse. Roll on teatavate õpitud käitumisviiside kogum, mida inimene mingis rollis olles täidab teistega suheldes (Kimberley ja Osmond 2017). Sotsiaaltöös on sotsiaaltöötaja rolli täitja partner inimene, grupp või kogukond, kellega töötatakse. Olenevalt sellest, kellega sotsiaaltöötaja suhtleb, erineb ka rollikäitumine, näiteks supervisioonis osaledes kasutatakse käitumisviise, mis erinevad suhtlemisest kliendiga (Davis 1996). Sotsiaalne identiteet kujuneb pidevas rollikäitumises ja teistelt saadud tagasiside alusel ning muutub ajaga omaseks. Olukorra teeb aga keerukaks see, et igal inimesel on mitu rolli, mis tähendab, et tema identiteet muutub lähtuvalt suhtlusolukorrast.

Olukorras, kui tuleb korraga täita mitut rolli, ei peaks nii palju mõtlema rollide konfliktile, vaid pigem sellele, kuidas maandada sellest tulenevaid riske.

Vastutus asjakohase rollikäitumise eest lasub nii töötajal kui ka tööandjal. Lähtuda tuleb ka sellest, et edendataks spetsialisti professionaalset jätkusuutlikkust, mida on kirjeldatud eetikakoodeksi põhimõtte 9.4 all.

Näide
Sotsiaaltöötaja saab ootamatu ülesande täiendada omavalitsuse arengukava, kaasates selle koostamisse kogukonna liikmeid. Sotsiaaltöötaja aga on alati arvanud, et tema töö piirdub kohalike elanike kuulamise ja neile abi pakkumisega. Selle piirkonna inimesi tunneb ta vähe.

Kuidas olukorda tõlgenda ja mida küsida?
Kogukonnatöö peaks olema sotsiaaltöö igapäevane osa, kuid tööülesanded peaksid olema selged, et sotsiaaltöötajal ei tekiks rollisegadust. Töötaja vastuseisu ennetamiseks peaks tema kui kohaliku elu kujundaja roll olema läbi räägitud.
Vajaduse korral saab sotsiaaltöötaja paluda appi kedagi, kes kohalikke olusid paremini tunneb. See, et sotsiaaltöötaja ei tunne kohalikke elanikke, võib olla ka tema eelis, sest seotus kogukonnaga ei pruugi anda objektiivset infot selle tugevate ja nõrkade külgede kohta. Sotsiaaltöötaja saab võtta sotsiaalse planeerija rolli ja sõnastada sotsiaalpoliitika eesmärgid, mis omakorda aitab korrastada teenuste süsteemi elanikkonna vajadustele vastavaks.

Rolli piirid

Sotsiaaltöötaja võib korraga täita mitut rolli, näiteks sotsiaaltöötaja ja kogukonna liige. Sel juhul ei peaks nii palju mõtlema rollide konfliktile, vaid pigem sellele, kuidas maandada riske, mis tulenevad mitmest rollist.

Sotsiaaltöö eetikat silmas pidades peaks sellistes olukordades eelkõige mõtlema konfidentsiaalsusele ja usaldusväärsusele ning rollide piiridele ja enesekehtestamisele. Kõige enam aitab sel juhul jälle selgitamine, mida ühes või teises rollis tehakse, kokkulepped, kuidas teatavates olukordades käitutakse, ja kindlate piiride seadmine. Näiteks saab kokku leppida, et kui kohtutakse poes või restoranis, siis väljaspool tööaega tööst ei räägita. Näen, et „suure aitaja varjuga inimesele“ ehk abistavate elukutsete korral on piiride seadmine üks keerukamaid ülesandeid, kuid seda tuleb teha kohe tööle asudes, mitte aastaid hiljem, kui on juba oht läbi põleda. Piiride seadmise oskus eeldab suhtlemisoskust ja eneseteadlikkust ning võimet teha vahet kaastundel ja empaatial.

Vastakad ootused sotsiaaltööle

Rollid, mida sotsiaaltöötaja oma töös täidab, ka tema enda tegevus ja ülesandeid, on seotud laiema kontekstiga, neil on oma ajalooline, kultuuriline ning sotsiaal-majanduslik taust. Ka Eesti sotsiaaltöö on välja kujunenud ühelt poolt sotsiaaltööd raamistavate kokkulepete alusel, nt seadused, juhised, kutsestandardid, eetikakoodeks jm, ja teiselt poolt sotsiaaltöö praktika põhjal.

Malcolm Payne (2021) käsitleb kolme tüüpi sotsiaaltööd:

1. Terapeutilist sotsiaaltööd saab kirjeldada kui põhjalikku ja inimese vajadustest lähtuvat tööd, kus nii sotsiaaltöötaja kui ka inimene mõjutavad teineteist. Inimese elus toimub muutus, nõustamise eesmärk on tema parem elukvaliteet.
2. Muutusi esilekutsuva sotsiaaltöö iseloomulik tunnus on, et muutusi soovitakse ühiskonnas laiemalt ja sotsiaaltöötaja roll on pigem olla huvikaitsja, muuta inimeste vajadused ühiskonnas nähtavaks ja nõnda inimeste olukorda parandada.
3. Sotsiaalse korra säilitamist toetavas sotsiaaltöös kasutatakse laialdaselt juhtumikorralduse meetodit, et tagada inimeste minimaalne toimetulek. Seda iseloomustab ka soov muuta süsteemi, nt seadusi ja teenuseid, et inimeste toimetulek paraneks. Selle töötamisviisi korral on sotsiaaltöötaja kontakt inimesega lühiajaline. Nii probleemi- kui ka lahenduskeskne käsitlus on siin hea näide.

Kui palju eri tüüpi sotsiaaltööd tehakse, määravad kindlaks riigi poliitika ja organisatsiooni suundumused, kus sotsiaaltöötaja töötab. Tähtis aga on ka see, kui tugev on sotsiaaltöötaja ametiidentiteet ja kuivõrd on ta kohustatud lähtuma organisatsiooni identiteedist. Professionaalse ja organisatsiooni kujundatud identiteedi vastuolu võib avalduda näiteks siis, kui sotsiaaltöötaja tööülesanded näevad ette, et ta peab rakendama kindlat töömeetodit (näiteks tegema ainult käitumist muutvat grupitööd) või peab iga inimese kohta täitma standardküsimustiku ehk küsima kõigilt samu asju. Seetõttu aga tunneb ta, et ei saa rakendada kõiki professionaalseid teadmisi, mida ta võiks kasutada inimese aitamiseks.

Marju Selg (2012) on samuti kirjeldanud kolme võimalikku perspektiivi. Ta on viidanud, et Eesti sotsiaaltööd iseloomustab kõige enam sotsiaalset kontrolli järgiv mudel, mille korral sotsiaaltöö sisu on pigem korralduslik ja toetab inimeste minimaalset toimetulekut. Vähem on n-ö suhetepõhist tööd (ingl k relationship-based social work), mis eeldab terapeutilist ja pikaajalist koostööd inimesega. (Selg 2012) Eesti sotsiaaltööle pole omane ka ühiskonnas muutusi taotlev suund, pigem leiab sotsiaaltöötaja inimese jaoks õige teenuse, mis teda toetab. Sellest tulenevalt seostub sotsiaaltöötaja roll pigem vajaduste hindamise ja kontrolli kui nõustamise ja huvikaitsega, mis võib tekitada konflikti sotsiaaltöö mitme olulise eetikapõhimõttega (vt Eisenberg 2018). Näiteks võib sotsiaaltöötaja tunda, et enesemääramisõiguse edendamine ja inimese terviklikkuse väärtustamine (eetikakoodeksi põhimõtted 4 ja 7) pole tema igapäevatöös prioriteetsed, sest tal tuleb lähtuda tööandja kindlatest juhistest.

Eesti sotsiaaltöötaja teeb vähem on n-ö suhetepõhist tööd, mis eeldab terapeutilist ja pikaajalist koostööd inimesega. Pigem leiab ta inimese jaoks õige teenuse, mis teda toetab.

Eestis pole veel levinud sotsiaaltöö ühiskonnakriitiline vaade, mistõttu ei tunne paljud sotsiaaltöötajad end kogukonna arendaja või sotsiaalse planeerija rollis mugavalt.

Sotsiaalse kontrolli mudeli järgi tegutsemist ilmestavad ka meediasse jõudnud juhtumid kaua koduta ja ebainimlikes tingimustes elavatest inimestest. Need on lood, kus abistajad on piirdunud kindlate, ettenähtud lahenduste pakkumisega (nt üldhooldusteenus). Keeldumise korral aga ei ole süvenetud inimese vajadustesse ja sellesse, kas ta mõistab abist keeldumise tagajärgi. Kui asutuses eeldatakse, et selline abistamine on piisav, võib sotsiaaltöötaja sattuda olukorda, kus ta eirab eetikakoodeksi põhimõtteid.

Ootused vs. normid

Rollikäitumisele kehtivad kindlad ootused ja normid selle kohta, mida sotsiaaltöötaja võiks teha või peaks tegema (Kimberley ja Osmond 2017). Rolliootused võivad erineda, sest need on igaühe inimese mõtetes ja neid jagatakse teiste inimestega meie ümber, neid mõjutavad nii väärtused, tõekspidamised kui ka kultuur laiemalt (Eagly ja Wood 2012). Rollile kehtestatud normid on seevastu üldiselt selgemad ja üheselt arusaadavamad. Normid kirjutavad ette, mida sotsiaaltöötaja peaks tegema või täitma, ja sellesse kategooriasse kuuluvad ka eetikaprintsiibid. Näiteks kuulub sotsiaaltöötaja normikohase käitumise juurde konfidentsiaalsuse põhimõttest kinnipidamine.

Rollide paljusus ja kiire vahetumine eeldavad sotsiaaltöötajalt väga head reflekteerimisvõimet.

Kliendisuhtele mõjub kõige paremini see, kui ootused rollile ja rollikäitumine on kooskõlas. Näiteks kui inimesel on ootus, et sotsiaaltöötaja on avatud, soe ja hooliv, kuid too ei loo silmsidet ja on väljenduses tõre ning hinnanguline, siis ei ole sotsiaaltöötaja käitumine rolliootusega kooskõlas ehk see, kuidas me ette kujutame sotsiaaltöötajat käitumas ja kuidas ta tegelikult käitub, ei lähe omavahel kokku. Siiski võib öelda, et soe suhtumine on ootus, kuid hinnanguvaba suhtumine juba norm.

---

Meelespea

Rolliteooria aitab selgitada erialaga seotud rollidega kaasnevate identiteedi, piiride, konfliktide ja ootuste omapära. Oma rollidest teadlik olek on professionaalse sotsiaaltöötaja tunnus.

Koos rollikäitumisega kujuneb identiteet, mis tähendab, et erialast identiteedi kujundame koos. Ühiskonna arvamus sotsiaaltööst kujundab sotsiaaltöötaja käitumist ja vastupidi.

---

Rollikonfliktid

Roll on seotud ühiskonna struktuuridega, kuid sellega kaasnev identiteet on seotud sellega, millise tähenduse me ise rollile anname. Erinevate rollide täitmisesse on sisse kirjutatud ka konfliktid, mida peame iga päev lahendama, kuid me ei pööra sellele tihti teadlikult tähelepanu. Professionaalsed rollid, mis sotsiaaltöötajale on omistatud, on nõustaja, huvide kaitsja, vajaduste või riskide hindaja, juhtumikorraldaja ja sotsiaalse kontrolli tegija (Asquith jt 2005). Sotsiaaltöötaja erialane tegevus on olemuselt mitmekesine, mis tähendab, et näiteks nõustaja roll vahetub järelevalve tegija omaga ja see omakorda huvikaitsja rolliga. See nõuab sotsiaaltöötajalt mitme, vahel vastukäiva tegevuse märkamist ja analüüsi.

Näiteks kontrollija ja nõustaja rollide konflikt võib ette tulla, kui sotsiaaltöötaja tunneb, et ta peaks inimese kuulamisel minema süvitsi, kuid kontrollija rolli on ta täitnud juba siis, kui inimene on tulnud kohale ja asutusele vajalik info on kogutud ning rohkem ei peaks aega kulutama.

Rollisisene konflikt tekib, kui rollile seatud ootused ja ka normid pole selged.

Rollide paljusus ja kiire vahetumine eeldavad sotsiaaltöötajalt väga head reflekteerimisvõimet, millest kirjutab Dagmar Narusson oma ESTA eetikakäsiraamatu (avaldamisel 2024) artiklis, sest professionaalil, kellel on mitu rolli, tekib kiiremini stress, rahulolematus eraelus või erialatööga ning läbipõlemine (Barnett ja Gareis 2008). Nii reflekteerimine, refleksiivus kui ka kriitiline mõtlemine on sotsiaaltöötaja töös väga tähtis. Reflekteerimine tähendab, et sotsiaaltöötaja suudab hinnata olukorda laiemat konteksti arvestades.

Refleksiivust võib tõlgendada kolme moodi. Esiteks on see võimaliku otsuse vastuvõtmine lähtuvalt sellest, mis keskkonnas toimub. Teiseks on see enesekriitiline vaade sellele, kuidas me midagi teada saame. Kolmandaks on see seotud emotsioonidega, mida mingi olukord meis tekitab. Kriitiline mõtlemine tähendab, et kriitiliste ehk keerukate juhtumite analüüsimisel hinnatakse olukord ümber ja seda on võimalik käsitleda uues vaates. (D’Cruz jt 2007)

Niisugune tegevus on eriti kasulik rollikonfliktide korral, kui mõnes olukorras on raske käituda vastavalt rollile. Rollikonfliktid jagunevad kaheks: rollidevaheline ja rollisisene konflikt. Rollidevaheline konflikt on seotud erinevate rollide sobimatusega omavahel ehk konflikt on erinevate positsioonide vahel (Davis 1996).

Näide
Sotsiaaltöötaja vastuvõtule tuleb Karin, kes ootab, et sotsiaaltöötaja kuulaks ära tema lahkumineku loo. Ta loodab, et saab oma mure südamelt ära rääkida. Sotsiaaltöötaja katkestab Karinit korduvalt ja soovitab tal pöörduda paarisuhte nõustaja poole, sest ta ise ei ole vastavat väljaõpet saanud. Karin tunneb, et sotsiaaltöötaja ei kuulanud teda ära ja lahkub pettununa.

Kuidas olukorda tõlgendada ja mida küsida?
Karinil oli õigustatud ootus, et sotsiaaltöötaja pakub talle emotsionaalset tuge. Sotsiaaltöötaja aga ei tunnetanud, et ta oleks pidanud võtma selles olukorras nõustaja rolli ning tegutses teenuste vahendajana. Võib-olla mõjutas sotsiaaltöötajat tema enda lahkumineku kogemus, mistõttu ta soovis vestluse Kariniga kiiresti lõpetada. 
Mõnikord võib juhtuda, et sotsiaaltöötaja kaugeneb oma rollist ja võtab näiteks abikaasa, ema või tütre rolli. Selline olukord võib tekkida ka näiteks siis, kui sotsiaaltöötajal tuleb töötada mehega, kellel on alkoholisõltuvus, kuid tal on endal läbitöötamata kogemus abikaasa või isaga.
Tulemus on sama – inimene ei saa abi, sest sotsiaaltöötaja tegeleb sisemise rollikonfliktiga. Kui satutakse sellisesse olukorda, siis tasub endalt küsida, mis on minu töö sisu ning kuidas läbitöötamata isiklik kogemus seda mõjutab. Vajaduse korral tasub pöörduda superviisori poole, kelle toel selle küsimusega tegeleda.

Rollisisene konflikt tekib, kui rollile seatud ootused ja ka normid pole selged. Sotsiaaltöös on see lihtne tekkima, kui tööandjal, sotsiaaltöötajal ja inimestel, kes sotsiaaltöötajaga kohtuvad, on erinevad ootused sellele, mis kuulub sotsiaaltöötaja kompetentsi, või ka eetiliste põhimõtete järgimisele.

Näide
Sotsiaaltöötajale tundub, et ühes kohalikke elanikke ühendavas veebigrupis on osa inimeste õigusi riivatud ja ta otsustab vestluses osaleda. Ta valib vestlusgrupis poole ja avaldab arvamust, et samasooliste paaride õigusi on riivatud. Vestlusgrupis osalemisest teab Marit, kellega sotsiaaltöötaja järgmisel päeval kohtub. Mariti seisukohad samasooliste kooselu kohta ei ühti sotsiaaltöötaja omadega ja seetõttu ei suuda ta keskenduda vestlusele sotsiaaltöötajaga.

Kuidas olukorda tõlgendada ja milliseid küsimusi esitada?
Niisuguses olukorras tuleb mõelda, millal oma vaateid teistega jagada ja kuidas need võivad mõjutada tööalaseid suhteid. Sotsiaaltöötaja praktikas võivad inimese väärtused olla konfliktis sotsiaaltöötaja väärtustega. Neis olukordades on kõige lihtsam soovitada inimesel edaspidi suhelda mõne teise kolleegiga, kes tööd jätkaks, kuid veelgi määravam on refleksioon: kuidas seista oma väärtuste eest nii, et need ei põhjustaks tööl konflikte.

---

Meelespea

Rollikonfliktid on rollikäitumises loomulikud. Neid saab ennetada selge ja õigeaegse suhtlusega. Seetõttu on sotsiaaltöötaja ennast kehtestav käitumine igapäevases töös hädavajalik.

Rolliga seotud normidele on lihtsam vastata, kui on ootustele. Näiteks on sotsiaaltöötajal lihtsam mõista konfidentsiaalsuse nõuet, kuid keerukam mõista seda, et temalt oodatakse lahkust.

---

Sotsiaaltöö rollide tulevikusuundumused

Rolliootused ja normid muutuvad ajas. Kõige selgem näide on sotsiaaltöötaja töö muutus 20. sajandi lõpus, kui juhtumitööst sai juhtumikorraldus. Sisuliselt ei jäetud sotsiaaltöötajale enam aega süveneda inimese igapäevaellu, vaid ta pidi pigem lähtuma kulude kokkuhoiust ja sellest, et osutada teenuseid neile, kes neid kõige enam vajasid.

Vaadates sotsiaaltöö arengusuundumusi mujal maailmas, võib märgata, et inimkeskset sotsiaaltööd on asendamas vaade, kus suuremat tähelepanu pööratakse keskkonnale.

Juhtumikorralduslikust tööst oleme taas liikumas suhetel põhineva sotsiaaltöö tähtsuse esiletoomise ja vajalikkuse põhjendamisele. Kriiside tõttu on arenemas suundumus, mis eeldab sotsiaaltöötajalt avarat mõtlemist ja oma töö julgemat sidumist maailma olukorraga laiemalt.

Vaadates sotsiaaltöö arengusuundumusi mujal maailmas, võib märgata, et inimkeskset sotsiaaltööd on asendamas postantrpotsentriline sotsiaaltöö, mis heidab praegusele korraldusele ette, et inimese vajadusi silmas pidades oleme keskkonna unustanud ja seda kurnanud (Livholts 2023) ning vaja on pööret, et keskenduda inimese asemel keskkonnale, kus ta elab. Olemuselt eeldab see inimkesksest maailmast lahtilaskmist ja suuremat tähelepanu keskkonnale. Postantropotsentrilist ehk inimese asemel keskkonnale keskenduvat sotsiaaltööd esindab ökosotsiaaltöö, mille eesmärk on mõelda kogu planeedile ja kõigile liikidele, mitte vaid indiviidile (Stamm 2023). Sotsiaaltöö definitsioonist tuttav kollektiivne heaolu ongi paradigma, mida esindab postantropotsentriline vaade: sotsiaaltöötaja ülesanne on õiguste kõrval keskenduda inimeste kohustustele ja tegutseda selle nimel, et eesmärk oleks kollektiivne heaolu (ka kollektiivsed inimõigused), mitte indiviidi elukvaliteet. See nõuab ka muutust sotsiaaltöötaja rollis, sest muutusi on tarvis esile kutsuda kogukonnas, mitte tegeleda ainult üksikisiku heaolu ja õigustega.

Rollide pidev vahetumine

Rollid mõjutavad meie käitumist kõige enam, mistõttu on nende äratundmine sotsiaaltöötaja professionaalsuse tunnuseks. Rolliteooria aitab mõista, kuidas kujuneb rolliidentiteet, millised on eri rollidega seotud piirid, ootused ja normid ning konfliktid. Asjakohasele rollikäitumisele aitab kaasa enesekehtestamine ning ootustest ja normidest tingitud rollikonfliktide märkamine ja analüüsimine. Sotsiaaltöötajatelt eeldatakse ka rollide vahetamist olenevalt sellest, millele sotsiaaltöö keskendub konkreetses olukorras ja konkreetsel ajal. Kuna Eesti sotsiaaltöös lähtutakse kõige rohkem terapeutilisest ja individualistlikust perspektiivist, siis see tähendab, et ühelt poolt oodatakse, et sotsiaaltöötaja oleks hea nõustaja, kuid samuti, et ta oleks kursis teenustega ja oskaks neid inimestele soovitada. Asja teeb keerukaks ka see, et peab vastama paljude osaliste ootustele ja normidele. Näiteks on riigil ootus, et sotsiaaltöö oleks kuluefektiivne, inimestel aga, et see oleks terapeutiline ja võimestav. Viimase aja muutused maailmas eeldavad ka sotsiaaltöötajalt vastutuste võtmist muutuste eest keskkonnas, mitte niivõrd üksikisiku heaolule keskendumist.

 Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö 1/2024.

---

Viidatud allikad

Asquith, S., Clark, C., Waterhouse, L. (2005). The role of the social worker in the 21st Century. Edinburgh Scottish Executive.

Barnett, R. C., Gareis, K. C. (2008). Role Theory Perspectives on Work and Family. Teoses: M. Pitt-Catsouphes, E. Ernst Kossek, S. Sweet (toim.) The Work and Family Handbook: Multidisciplinary Perspectives and Approaches (209–222). Psychology Press.

Davis, L. V. (1996). Role theory and social work treatment. Teoses: F. J. Turner (toim.) Social work treatment: Interlocking theoretical approaches (581–600). Free Press.

D’Cruz, H., Gillingham, P., Melendez, S. (2007). Reflexivity, its Meanings and Relevance for Social Work: A Critical Review of Literature. The British Journal of Social Work, 37(1), 73–90.

Eagly, A. H., Wood, W. (2012). Social role theory. Teoses: P. A. M. Van Lange, A. W. Kruglanski, E. T. Higgins (toim.) Handbook of theories of social psychology (458–476). Sage.

Eisenberg, R. (2018). Putting the social worker's role back in social work: Exploring the relationship between professional values, clinical practice, and ourselves.  MA thesis. Southern Connecticut State University. 

Kimberley, D. Osmond, L. (2017). Role Theory and Concepts Applied to Personal and Social Change in Social Work Treatment. Teoses: F. J. Turner (toim.) Social work treatment: Interlocking theoretical approaches (413–427). Oxford University Press.

Livholts, M. B. (2023). The Body Politics of Glocal Social Work: Essays on the Post-Antropocentric Condition. Routledge.

Narusson, D. (2024 avaldamisel). Enesejuhtimine ja tööheaolu loomine sotsiaaltöös. Raamatus: Eesti sotsiaaltöö assotsiatsioon. Sotsiaaltöö eetika käsiraamat.

Payne, M. (2021). Modern Social Work Theory. Bloomsbury Press.

Perlman, H. H. (1968). Persona: Social Role and Personality. University of Chicago Press.

Selg, M. (2012). Sotsiaaltöö konteksti kujundavad diskursused. Teoses: J. Strömpl, M. Selg, M. Linno (toim.) Narratiivne lähenemine sotsiaaltööuurimusel. Laste väärkohtlemise lood (62−112). Tartu Ülikooli Kirjastus.

Stamm, I. (2023). Human Rights-Based Social Work and the natural Environment: Time for New perspectives. Journal of Human Rights and Social Work, 8, 42–50.

Toimetuselt

Artikkel on osa sel aastal Eesti sotsiaaltöö assotsiatsiooni eestvedamisel valmivast sotsiaaltöö eetika käsiraamatust.

Käsiraamatu idee autor, ESTA eetikakomitee liige Marju Selg kirjutas 2021. aastal: „Eetika kuulub lahutamatult sotsiaaltöö juurde, elustades professionaalseid väärtusi nagu õiglus, inimõigused, inimese loomuomane väärikus ja iga inimese haavatavuse tunnistamine. Need väärtused annavad aimu, millised inimesed peavad sotsiaaltöötajad olema ja mida nad peavad tegema. Sotsiaaltöö väärtused puudutavad kõiki professionaalseid tegevusi nii praktika, hariduse kui ka uurimuse valdkonnas.“