Raviteekonna jätkumine väljaspool haigla seinu
Tervisekassa katsetab uusi viise, kuidas parandada tervishoiuteenuseid kasutavate inimeste elukvaliteeti, rakendades raviteekonnapõhist käsitlust. See võimaldab vaadata tervishoiusüsteemist kaugemale ja parandada ravi lõimitust sotsiaalteenustega.
Tervisekassa raviteenuste osakonna teenusejuht
Selle kümnendi rahvastiku tervise arengukava üks peamine eesmärk on vähendada eri soost, piirkonnast ja haridustasemega inimeste tervise ebavõrdsust.
Üha enam mõistetakse, et tervist mõjutavad tegurid, mis avalduvad väljaspool tervishoiuasutuse seinu. Inimkeskne terviklik käsitlus peab silmas heaolu laiemalt, hõlmates eri valdkondi, nagu sotsiaalne ja majanduslik toimetulek, elukeskkond jm.
Sotsiaalsete tegurite mõju tervisele
Senini on kõige rohkem tähelepanu saanud sotsiaalsed tervisemõjurid. Uuringud on kinnitanud tervise sotsiaalsete tegurite ja terviseseisundi seost. Sotsiaalne taust võib mõjutada 30–55% inimese tervisenäitajatest (WHO i.a). Kuigi tervishoiutöötajad on juba ammu aru saanud, et sotsiaalsed tegurid, näiteks vaegtoitumine, puudulikud liikumisvõimalused ning ebakindel eluase, avaldavad tervisele suurt mõju, ei jätku süsteemi tasandil enamasti vahendeid ja puuduvad ka rahalised stiimulid, et tegeleda tervise sotsiaalsete teguritega.
Tihti peab inimene ise sotsiaalvaldkonnast tuge otsima ja eri asutuste killustunud teenustes on keeruline selgust saada. Samuti oleneb sotsiaalteenuste kättesaadavus paljuski omavalitsuse võimekusest ja alati pole tervishoiutöötajad kõigi võimalustega kursis.
Uuringud on kinnitanud tervise sotsiaalsete tegurite ja terviseseisundi seost.
Viimastel aastatel laiemalt levima hakanud raviteekonnapõhine käsitlus on andnud võimaluse vaadata tervishoiusüsteemist kaugemale ja parandada sotsiaalteenustega lõimitust. Raviteekondade väljatöötamine on aidanud tervishoiuteenuste osutajatel mõtestada patsiendi liikumist igas etapis: mis on iga ravietapi sisu, millised on teenuste osutamise kriteeriumid, kuidas patsient liigub ravietappide ja spetsialistide vahel ning mis on iga osalise roll. Raviteekonnapõhine käsitlus toetab selle protsessi tervikuks sidumist ja annab võimaluse teadlikult kaasata sotsiaaltöötajaid patsiendi teekonna planeerimisse. Nii Tervisekassa kui ka teenuseosutajate eestvõttel on viimasel paaril aastal üksikute raviteekondade arendamist katsetatud ja saadud on esimesed praktilised kogemused.
Insuldi raviteekonna projekti tulemused
Aastatel 2019–2022 viidi edukalt ellu insuldi raviteekonna juhtprojekt. Selles osalenud haiglad katsetasid erinevaid sekkumisi, mille üks parim näide, mida soovitatakse ka laiemalt praktikas rakendada, oli insuldikoordinaatori teenus. Koordinaatori tuge hindasid kõrgelt nii patsiendid, lähedased kui ka teised raviteekonna osalised. Selleks et võimaldada projektis osalenud haiglatel jätkata insuldikoordinaatori teenusega, tagas Tervisekassa rahastuse ning alates k.a 1. aprillist lisati koordinaatori teenus tervishoiuteenuste loetellu.
Koordinaatori rolli sobib hästi sotsiaaltöö või meditsiinitaustaga inimene, sest tööülesanded hõlmavad nii patsiendi kui ka lähedaste motiveerivat toetamist ja nõustamist, toimetulekuoskuste õpetamist, vajaduste hindamist, raviplaani koondamist ja jälgimist ning teenuste (sh tervishoiu-, sotsiaal- ja kogukonnateenuste) koordineerimist. Projektis osalenud patsientide ja nende lähedaste hinnangul pakkus koordinaatori teenus neile kindlustunde, et nad ei jää muutunud olukorras uute väljakutsetega üksi. Teiste osaliste tagasiside põhjal paranes oluliselt info liikumine ja rollijaotus ravi kõigis etappides, mis tähendas patsiendi sujuvamat teenusele jõudmist.
Koordinaatori teenuse käegakatsutav tulemus on suurem hulk rahulolevaid ja informeeritud patsiente, kes saavad jätkuravi.
Projekti sekkumisrühma patsientide tulemid olid keskmiselt sama head või paremad kui kontrollrühmas: neuroloogi või sisehaiguste arsti vastuvõtul käis poole aasta möödumisel ligi kolm korda rohkem patsiente kui kontrollrühmas (30% vs. 9%); statsionaarsele taastusravile jõudis peaaegu poole rohkem inimesi kui kontrollrühmas (43% vs. 29%) ning ambulatoorsel vastuvõtul käis üle kahe korra enam patsiente kui kontrollrühmas (24% vs. 10%). On väga tähtis, et patsiendid n-ö ei kaoks koduseinte vahele ära ja saaksid jätkuravi. Vähene jätkuravile jõudmine oli ka üks olulisim probleem, mille tõttu projekt ellu kutsuti. Tõenäoliselt avaldub koordinaatori teenuse efektiivsus ajas veelgi, kuid käegakatsutav tulemus on suurem hulk rahulolevaid ja informeeritud patsiente, kes saavad jätkuravi.
Endoproteesimise projekti õppetunnid
Praegu on käimas kulunud puusa- ja põlveliigese asendamise ehk liigese endoproteesimise katseprojekt, mille käigus oleme näinud, kui tähtis ning samal ajal keeruline on kliinilise ja sotsiaalse poole sujuv lõimimine raviteekondade rakendamisel. Endoproteesimise standardi väljatöötamisel keskenduti operatsioonijärgsele edasisele ravile suunamisel peamiselt kliiniliste näitajate sõnastamisele ning sotsiaalsetel näidustustel vajaminev abi jäi selgelt kirjeldamata. Standardist lähtudes suunatakse patsiendid kindlate kliiniliste näitajate alusel (nt puusaliigese fleksioon ehk painutamisvõime on alla 70 kraadi) statsionaarsele järel- või taastusravile. Samas on palju patsiente, kes ei vaja arstlikku ravikäsitlust, aga vajavad tuge toimetulekul kodus (nt elukoha koristusel, poest toidu toomisel, sooja toidu valmistamisel). Standardi algses versioonis jäid sõnastamata näitajad, mille põhjal juba ennetavalt kindlaks teha, kas patsient vajaks sotsiaalsüsteemi tuge. Kuna vastutus operatsioonijärgse elukorralduse eest jäi patsiendile endale, siis tekkis olukord, kus alles haiglast väljakirjutamise eel selgus, et patsiendil on väga keeruline koju naasta ja tal puuduvad lähedased, kes tema eest hoolitseksid.
Raviteekonnapõhine käsitlus toetab raviprotsessi tervikuks sidumist ja annab võimaluse teadlikult kaasata sotsiaaltöötajaid patsiendi teekonna planeerimisse.
Sellest kogemusest oleme õppinud, kui olulised on sotsiaaltöötajate teadlik lõimimine raviteekondadesse ja asutuste vahelised kokkulepped, et märgata inimese abivajadust ning reageerida ennetavalt. Muu hulgas tuleb kindlaks määrata, mis tingimuste täitmise korral tuleb patsient tervishoiuasutusest edasi suunata sotsiaaltöötaja poole abi saamiseks. Lisaks on oluline teha kõigile raviteekonda kaasatud spetsialistidele kättesaadavaks patsientide sotsiaalse toimetuleku andmeid (nt lift majas, olmemugavused, lähedaste tugi).
Suuremate õppetundidena näeme, et lisaks kliinilise ja sotsiaalse abi saamise kriteeriumite kehtestamisele peab süsteem looma soodsamad tingimused, näiteks parema andmevahetuse ja lõimitud infosüsteemid, mis toetaksid info liikumist tervishoiu- ja sotsiaalteenuste osutajate vahel. Tähtsad on ka selged rollid ja valdkondade vahelised kokkulepped, mille käigus tehakse kindlaks esmatasandi, eriarsti- ja sotsiaalabi koostöövõimalused ning patsiendi liikumine eri ravietappide ning süsteemide vahel.
Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö 4/2023.
Viidatud allikas
WHO. (i.a). Social determinants of health.