Piret Talur: oleme kõik võrdsed võrdsete seas

---

Piret Talur lahkab noortevaldkonna väljakutseid Portugalist, kuhu on teda viinud sotsiaaltöö kompleksarenduse magistriõppeprogramm. Õpingud algasid Ühendkuningriigis, jätkusid Taanis, seejärel Poolas ning Portugalis ja ees ootab veel Prantsusmaa. 

Taluri jaoks on õpingute keskmes immigratsiooni ja põgenike kohanemisega seotu, mis sõdade ja kliimamuutuse tõttu on üha ajakohasem. Kuidas tuleme toime Ukrainast pagenud teismelistega, kes ei õpi ega tööta? Mida on õppida Euroopa riikidel meie sotsiaaltöö kogemustest? Kuidas keerata massiline sisseränne kui paratamatus positiivseks? Kui hästi tuleb sotsiaalvaldkond kriisis toime?

Käimas on Euroopa noorte aasta. Missugune on olnud teie kontakt sellega?

Suhtun igasugustesse teema-aastatesse pisut irooniliselt, sest suurte siltide külgepanek ei too muutust, mida püütakse saavutada. Siiski on see muidugi võimalus avalikkust kõnetada. Teema-aasta võimaldab noorte olukorda paremini kuuldavaks ja nähtavaks teha. Näiteks valmis mõttekojas Praxis noortevaldkonna tulevikustsenaariumite uuring, kus kirjutati lahti neli arenguvarianti olenevalt sellest, missuguseid otsuseid tehakse Eestis noortevaldkonna huvides. Osalesin selle esitlusel ja olen ka varem saanud kaasa rääkida noortevaldkonna monitooringutes näiteks selle kohta, milline on Eesti noorte olukord Euroopa Liidu riikide võrdluses. Lühidalt öeldes: väga hea. Saame olla eeskujuks nii mõnelegi riigile. Mulle tundub, et paremas olukorras on need ühiskonnad, kus ei oodata, kuni mingi asi muutub kriitiliseks, vaid suudetakse probleeme ennetada. Ka meditsiinis kehtib ütlus, et odavam on ennetada kui ravida. Samuti sotsiaalvaldkonnas. 

Paljude teiste riikidega võrreldes on meil rohkem võiduvõimalusi kui probleeme. On humaanne jagada oma õnne nendega, kellel ei ole vedanud.

Noortevaldkonnas on viimased kümme aastat olnud ja on ka praegusel noorteaastal kuum teema NEET-noored – noored, kes ei tööta, õpi ega käi täienduskoolitustel (ingl not in employment, education or training). Alguses võib see tunduda murekohana majanduslikust vaatest: noortel pole sissetulekut, nad ei maksa makse. Kui see kestab kauem, tekib aga küsimus, kes on need inimesed, kellega noor suhtleb, kuidas võib tema mõttemaailm muutuda, mida ta arvab ühiskonnast. NEET-noor võib radikaliseeruda, aga siis ei ole enam kindel, et teda saab mõjutada. Noori tuleb jõustada, et neist saaksid autonoomselt toimivad ja hakkama saavad isiksused.  

Kuidas tänane Eesti noor elab?

Ei ole üht kindlat Eesti noort. On väga palju erinevate vajaduste ja elusihtidega noori. Igasugune üldistus on väga riskantne. Statistikale tuginedes võib aga öelda, et paljude teiste riikidega võrreldes on Eesti noortel pikk õpitee. Suur hulk noori saavad pärast keskkooli hariduse, mis ei ole enamikus maailma maades kaugeltki norm. Aga on ka neid, kelle koolitee jääb pooleli. Kumb siis nüüd on rohkem see tänane Eesti noor? Kas see, kes saab väga hea hariduse, kes on tugeva koduse toetusega ja seetõttu leiab oma eneseteostuse varakult, või see, kellel ei ole seda õnne, kelle haridustee jääb pooleli, kes ei satu ka toetava treeneri või ringijuhi pilgu alla?

Kui usume, et on üks maa, kus meie jalad on tugevalt kinni, rahvas, kelle hulka me kuulume, ja keel, mis on meie oma keel, siis see annab inimesele sisemist harmooniat.

Statistiliselt keskmine Eesti noor on hästi haritud, ta on küllaltki globaalne, sidudes angloameerika kultuuri tundmise üle keskmise kirgliku rahvuslusega. Meie noored on päris kõvad Eesti patrioodid. Ma ei ütle, et see on hea või halb. Patrioodist kitsarinnalise natsionalistini võib olla lühike samm. Sotsiaaltöö vaates annab aga kuuluvustunne sisemist rahu. Kui usume, et on üks maa, kus meie jalad on tugevalt kinni, rahvas, kelle hulka me kuulume, ja keel, mis on meie oma keel, siis see annab inimesele sisemist harmooniat. 

Vanema põlvkonnaga võrreldes on praegused noored altimad eluala vahetama. Üha väiksem hulk noori kujutleb oma tööelu esmaspäevast reedeni üheksast viieni. Kes on valmis vabakutseline olema, kes töötama osakoormusega – erinevatele töövormidele ollakse avatumad. Tänaseid noori iseloomustab see, et nad ei kiirusta üheski eluvaldkonnas varakult pühenduma, sealhulgas ka mitte abielluma ega perekonda looma.

Nagu ütlesite, on ka noori, kelle elutee on teistest käänulisem. Kui edukad oleme nende noorte, näiteks NEET-noorte aitamisel?

Eesti on väga tubli olnud. Tegutsetakse nii haridus- kui ka sotsiaalvaldkonna poolelt. Noortekeskuste kaudu püütakse noored saada kogukonda, et vältida probleemsesse seltskonda sattumist või üksinda jäämist. Sotsiaalsüsteem on võtnud luubi alla, kui palju on NEET-noori ja igas omavalitsuses vaatab keegi regulaarselt üle, kes need noored on. Sageli selgub, et noor viibib välismaal, mistõttu ei ole tema kohta Eesti registrites andmeid. Küll aga leiab niimoodi üles ka need, kes pole omal soovil NEET-staatuses.

Hea näitena võib paljude seast esile tuua Tartu Johannes Mihkelsoni keskuse, kus käivad koos väikelaste emad arutamas, kus õppida, mis tööd teha. Tänu sellele tunnevad emad, et nad ei pea jääma koduvälisest elust kõrvale.

Põgenikekriis on toonud uued väljakutsed. Sõja eest pagenud teismelised on grupp, keda me pole Eesti noortevaldkonnas varem kohanud. Teismeline olla on niigi väljakutsuv, loodus kõneleb valjusti, suunab sünniperest lahti laskma ja oma teed ning seltskonda leidma. Kui sellel niikuinii raskel ajal saab osaks sõja ja kodust põgenemise trauma, jätab see hingehaavu, aga tekitab ka praktilisi küsimusi. Võib öelda, et oktoobri lõpus oli ka põgenike seas NEET-noori, kes alaealisena ei saanud veel töötada, aga ei läinud ka Eestis kooli õppima, lootes peagi kodumaale naasta. Me ei oska nendega suurt midagi ette võtta, aga leidub ka häid näiteid. Nii mõnelgi pool püüavad noortekeskused olla kohaks, kus pakutakse ühistegevust, mis on hea selles mõttes, et keelebarjäär pole takistuseks, kontakt luuakse mõne käelise tegevuse, muusika või sportimise kaudu.

Oluline on silmas pidada, et Eestile võib olla säärane põgenikekriis esmakordne, aga maailma sotsiaaltöös on see väga tuttav küsimus. Tänu õpingutele saan Eestile vahendada teiste riikide kogemusi ja teadmisi. Me ei pea tundma ennast üksi, et otsustada, mismoodi reageerida, ega ise lahendusi leiutama.

Eestis on poleemikat tekitanud Ukraina mehed, kes tahaksid näiteks Venemaa kaudu Eestisse tulla. Kuidas peaks sellises olukorras käituma?

Tulebki nii teha nagu Eesti on teinud ehk taotlusi individuaalselt hinnata. Me ei pea igaks juhuks keelama kellelgi Eestisse sisenemist. Mulle tundub, et Eesti on säilitanud mõistlikkuse. Eelkõige on see küsimus julgeolekuspetsialistidele, aga ma julgustaksin protsessi kaasama ka sotsiaaltöö asjatundjaid. Meil on ka tublid MTÜ-d, kes oskaksid inimlikku komponenti arvestada. Lahendus on eri sektorite ja valdkondade ekspertiisi kokkutoomises. Oleks ebahumaanne võtta aluseks ainult julgeolekukaalutlus, eriti siis, kui see on nii sildistav ja seksistlik nagu „iga noor mees on oht“ ja „noored mehed peavad sõdima, mitte põgenema“. Eeldada, et iga mees peab tahtma tappa või olla tapetud oma riigi eest, on minu jaoks sama karm kui väita, et iga naine peab tahtma sünnitada oma riigile.

Sotsiaalvaldkond kaotas hetkeks pea, aga kui seda kogemust reflekteerime, oleme tulevasteks kriisideks paremini valmis.

Katsed hoida oma riigi piire kinni pole kunagi lõpuni efektiivsed olnud. Küsimus on pigem, kuidas muutuvates olukordades toimida. Mind on läbi elu saatnud algselt piiblist pärit mõte, mida lugesin Kurt Vonneguti raamatust „Tapamaja, korpus viis“: „Inimesel on elus vaja meelekindlust leppida asjadega, mida ei saa muuta, julgust muuta asju, mida saab muuta, ja tarkust nende vahel alati vahet teha.“ Me ei saa muuta seda, et tulevikus on Euroopa kliimamuutuse tõttu paik, kuhu põgenetakse. Pole mõtet unistada, et seda muutust ei tule, aga küsimus on, kuidas see positiivseks muuta. Õppima tulnuna hakkasin märkama, et meil on rohkem võiduvõimalusi kui probleeme. Oleme kõik võrdsed võrdsete seas. Need, kes oma kodust lahkuvad, et Eestisse tulla, pole oma saatust kuidagi eriliselt ära teeninud. Ja meie pole oma saatust kuidagi eriliselt ära teeninud, pole näiteks ära teeninud, et Eesti ei kõrbestu, me lihtsalt oleme loteriiga võitnud. Meil on vedanud ja sel juhul on humaanne jagada oma õnne nendega, kellel ei ole vedanud.

Mis on need võimalused, mida massiline immigratsioon võiks Eestile pakkuda?

Näiteks meie toidulaud rikastuks. Isegi kui eestlased on üldiselt sisserändajatega tõrksad, siis rahvusvaheline köök meile ikka meeldib. Põgenikud rikastavad Eesti kultuuri toidu, muusika, kirjanduse kaudu. Mind huvitavad just erinevate kultuuride kokkupuutepunktid. Ma tegutsen mitmes MTÜ-s ja üks neist, Sündmustemeistrid, korraldab Lõuna-Eestis suvist kontserdisarja, kus esineva duo üks pool on eestlane, teine mitte. Erineva kultuuritaustaga muusikud saavad kokku ja täiendavad teineteist.

Rahvastikupüramiidi vaadates tuleks Eestile ainult kasuks, kui nooremat põlvkonda juurde tuleks. Kui see noorem põlvkond hakkab Eestit armastama, oleme võitnud.

Kui põgenikekriis puhkes, kritiseeriti sotsiaalvaldkonda, et ei oldud piisavalt kiire reageerima. Kas sotsiaalvaldkond peaks õppima olema reageerivam?

See on väga põhimõtteline küsimus. Tohutult lihtsustades: julgeolekuvaade, jõuline ülalt alla tegutsemine on sotsiaaltöö olemusega vastuolus. Kriisiolukorras on aga vaja sõjaväelist karmi korda. Hea sotsiaaltöötaja ei lähene oma tööle nii, olukorrad varieeruvad ja pole üht pakettlahendust. Sotsiaalvaldkonnale on äsjase põgenikekriisi tõttu selgemini kohale jõudnud mõistmine, et kriisiolukorras ei ole võimalik rahulikult, põhjalikult, individuaalselt tegutseda. Samal ajal on oluline, et hierarhiline standardiseeritud jõuline suhtumine ei muutuks sotsiaaltöö olemuseks.

Meil on vedanud, et meil pole olnud varem nii karmi kriisi. Sotsiaalvaldkond kaotas hetkeks pea, aga kui seda kogemust reflekteerime, oleme tulevasteks kriisideks paremini valmis. Arvatavasti jääb see alatiseks nii, et kriisi esimeses etapis peab olukorda juhtima nii-öelda kindral, edaspidi tulevad mängu pehmemad, individuaalseid vajadusi ja võimalusi arvestavad käsitlused.

Õpite rahvusvahelises sotsiaaltöö kompleksarenduse magistriõppe programmis. Sellega seoses toimus seminar, mis keskendus eri riikide iseloomulikele sotsiaalvaldkonna aspektidele. Millega on Eestis hästi võrreldes riikidega, kuhu õpingud on teid viinud?

Mul on kursusekaaslasi 18 riigist ja olen aru saanud, et teistega võrreldes on meil Eestis lai teenuste spekter. Samuti tõstaksin eriliselt esile haridus- ja sotsiaalvaldkonna head koostööd. Meil peetakse normaalseks, et iga laps, sõltumata tervislikust seisundist või sünnipere majanduslikust käekäigust, saab hea hariduse.

Me oleme nii demokraatlikud ja väikese võimudistantsiga, et meil ei mätsita asju kinni.

Välismaal olles hindan üha enam meie digimaailma. Näiteks kui lihtsaks on tehtud sotsiaaltöötaja töö sellega, et meil on üle-eestiline andmeregister STAR! Suurbritannias räägiti meile, missuguseid probleeme tekitab see, et puudub üleriigiline digilugu, igal haiglal on oma süsteem. Seal on olnud kurbi juhtumeid, et koduvägivalla tunnustega laps on viidud ühte haiglasse, järgmine kord teise ja nii ei tekigi tema olukorrast tervikpilti.

Eestis on hea ka see, et rikkumised ei jää vaka alla. Me oleme nii demokraatlikud ja väikese võimudistantsiga, et meil ei mätsita asju kinni. Eestis on ka see imetlusväärne, kui tublit ja ausat tööd teeb ajakirjandus võimu väärkasutuste paljastamisel. 

Pälvisite Kristjan Jaagu välisõpingute stipendiumi, mis eeldab, et õppur naaseb kodumaale välismaal omandatud teadmistega. Kas oskate juba öelda, millega pärast õpinguid tegelema hakkate?

Tegutsen nelinurgas haridus-kultuur-sotsiaal-noored. Kõige huvitavamad on need asjad, kus need valdkonnad kohtuvad. Tõenäoliselt jätkan selles nelinurgas maailma parandamist, aga mis vormis, seda näitab aeg. Mitmekultuuriline ühiskond, sisserännanute lõimimine on teemad, millega tahaks edaspidi veel rohkem tegeleda.

---

CV

Töö

2020	Tartu Oskar Lutsu nimeline linnaraamatukogu, direktor (tähtajaline töö)
2015–2020	Tartu linnavalitsus, kultuuriosakonna noorsooteenistuse juhataja
2014	sotsiaalministeerium, hoolekande osakonna peaspetsialist (tähtajaline töö)
2009–2014	Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia, teadus- ja kunstiloome osakonna juhataja, lektor
2006–2009	Tallinna Pedagoogiline Seminar, arendusjuht
2004–2006	Persona MTÜ, koolitaja-konsultant (noorte-, haridus-, kultuuri- ja sotsiaalpoliitika)
2001–2004	haridus- ja teadusministeerium, noorteosakonna/-talituse juhataja
1996–...	projektide juhtimine noorte-, haridus-, kultuuri- ja sotsiaalvaldkonnas mittetulundus-, era- ja avalikus sektoris

Haridus

2021–...	Erasmus Mundus sotsiaaltöö kompleksarenduse magistriõppeprogramm (MA in advanced development in social work, ADVANCES) viie ülikooli konsortsiumis: Lincolni Ülikool (Ühendkuningriik), Aalborgi Ülikool (Taani), Varssavi Ülikool (Poola), Lissaboni Ülikooli (Portugal) ja Pariisi Nanterre Ülikool (Prantsusmaa)
2010	Tartu Ülikool, sotsiaaltöö magister; magistritöö „Kvaliteedihindamine noorsootöös noortekeskuste näitel“
2000	Tartu Ülikool, sotsiaaltöö bakalaureus (nelja-aastane programm, kraad võrdsustatud magistrikraadiga); bakalaureusetöö „Vaesus lapse sotsiaalset heaolu mõjutava tegurina“

 

Artikkel ilmul ajakirjas Sotsiaaltöö nr 4/2022