Pikaajaline hooldus Sloveenias: probleemid ja tulevikusuunad

---

Kokkuvõte:

Sloveenias ei ole siiani asjaomasel seadusel põhinevat pikaajalise hoolduse süsteemi, ehkki demograafilisi suundumusi arvesse võttes on seda väga vaja. Kuigi kogukonnapõhise hoolekande poole on püütud liikuda juba ammu, on pikaajaline hooldus endiselt asutusekeskne.

Annan järgnevalt ülevaate hooldusvõimaluste hetkeseisust ja arengusuundadest Sloveenias, tuginedes uurimusele*, kus küsiti avaliku ja erasektori teenuseosutajatelt ja vabatahtlikelt, kuivõrd on pakutavad teenused kooskõlas inimeste vajadustega.

Enamiku vastajate hinnangul on koduhooldus, toetatud elamisega eakate teenusmajad ja hooldekodud küll igati asjakohased, kuid need ei kata veel kaugeltki nõudlust ning eakate kõiki vajadusi. Seetõttu on mõistlik otsida lahendusi, mis edendaksid sotsiaalset infrastruktuuri kogukondlike hooldusteenuste pakkumiseks. Koduhooldusteenuste (koduabi, igapäevane või ajutine hooldus) kättesaadavust tuleks parandada ning oleks vaja suurendada ka hooldekodude võimekust toetada kogukonnapõhiseid teenuseid.

Vaatlen uurimistulemusi sotsiaaltöö vaatenurgast, mis austab inimeste erinevusi ning püüab leida viise, kuidas eri vanuses inimesed saaksid elada koos harmooniliselt ning üksteist aidata ja toetada.

Märksõnad: kogukonnapõhine hoolekanne, sotsiaalne infrastruktuur, eakate hooldekodu, koduhooldus, teenusmaja

---

Demograafiliste muutuste mõju

Pikaajalise hoolduse kasvavat vajadust võib kirjeldada kui vastust demograafilistele muutustele, millega seisavad silmitsi kõik maailma riigid. Rahvastiku kiire vananemine ja noorte inimeste osatähtsuse vähenemine on radikaalselt mõjutanud siiani küllalt stabiilsena püsinud süsteeme.

Kõrgem oodatav eluiga, meditsiini areng, aktiivse elanikkonna osatähtsuse vähenemine rahvastikus ning kõrvalisest abist sõltuvate inimeste hulga suurenemine on põhjustanud muutusi perekonna- ja põlvkondadevahelistes suhetes (Flaker jt 2008; Österle 2011; Leichsenring jt 2013; Mali 2013). Abi pakkuvate ja abi vajavate inimeste osatähtsus on muutunud märgatavalt. Suurenenud on ka oht, et vajalik abi ei jõua kõigini ning abistajate õlul on suur koorem (Flaker jt 2008; Filipovič Hrast jt 2014; Billings jt 2013).

Ennustatakse, et 2050. aastaks ületab vanemaealiste arv esmakordselt ajaloos noorte oma. Juba praegu on maailmas iga 11. inimene 65aastane või vanem. ÜRO hinnangul kuulub 2050. aastaks sellesse vanuserühma iga kuues ning 2150. aastaks iga kolmas inimene (ÜRO 2019). Euroopa Liidu prognooside kohaselt suureneb 65aastaste ja vanemate inimeste osatähtsus Euroopas 2050. aastaks 28,1%ni, 2013. aastal oli sama näit 18,2% (ÜRO 2019).

Ka Sloveenias suureneb vajadus pikaajalise hoolduse järele eeskätt demograafiliste muutuste tõttu. Varasemate hinnangute kohaselt pidi 2020. aastaks pikaajalist hooldust vajavate üle 65aastaste inimeste arv kasvama seniselt 30 000 inimesest 40 000 inimeseni (Eakate hooldamise strateegia kuni 2010, 2006)**. Pikaajalise hoolduse vajadus on suurenemas ka 20–65aastaste inimeste hulgas.

Sloveenia valitsus on kiitnud heaks mitmed strateegilised dokumendid, sh eakate hooldamise strateegia kuni 2010 (2006); sotsiaalse kaitse arengukava aastateks 2013–2020 (2013); tervishoiu arengukava aastateks 2008–2013 (2008); dementsusega toimetuleku strateegia aastani 2020 (2016); aktiivsena vananemise strateegia (2017).

Eakatele mõeldud sotsiaalteenused

Sloveenias pakuvad eakatele abi kolm sektorit.

1.  Avalik sektor, mille alla kuuluvad:
   - sotsiaaltöökeskused – kohalike omavalitsuste allasutused, kus hinnatakse mitmesuguste sotsiaalsete raskustega inimeste olukorda, tutvustatakse abivõimalusi ja abi saamisega seotud kohustusi ning osutatakse sotsiaalteenuseid;
   - üle 65aastastele inimestele mõeldud eakate hooldekodud;
   - koduse abistamise keskused (mis pakuvad mh koduhooldust);
   - põlvkondade majad – riiklikult rahastatud asutused, mis pakuvad eri liiki abi eri vanuserühmadele, nt korraldavad ühiseid töötubasid või loenguid vanemaealistele ja noortele, pakuvad õpiabi jne;
   - muude avalike sotsiaalteenuste pakkujad, näiteks päevakeskused.
2. Erasektor, mis pakub paljusid samu teenuseid, mis on ka avalikus sektoris, aga ka näiteks toetatud elamisega teenusmaja teenust.
3. MTÜd ja vabatahtlikud organisatsioonid, kes korraldavad näiteks pensionäride ühingute tegevust, eneseabigruppe jms (Mali, 2010; 2008; 2011; Hlebec, Mali, Filipovič Hrast, 2014).

Teenuseid rahastatakse eri allikatest. Sotsiaaltöökeskuste teenused maksab kinni riik. Raha hooldekoduteenuse eest tasumiseks aga tuleb osaliselt riiklikust tervisekindlustusest ja osaliselt eakate pensionist. Kui sellest ei jätku, siis puuduoleva osa kuludest katavad omaksed. Koduhoolduse kulud jagunevad kohalike omavalitsuste ja eakate või ka nende omaste vahel. Suur osatähtsus on mitteformaalsel hooldusel.

Varem teadaolevad probleemid

Sloveenias on tehtud mitmeid uuringuid (Mali 2008, 2010, 2011, 2016; Flaker jt 2015; Mali jt 2018; Mali ja Kejžar 2017), kus on kriitiliselt analüüsitud asutushoolduse negatiivseid asjaolusid, mis mõjutavad eakate elu. Sotsiaaltöös ei tohi neist kõrvale vaadata, raskuste ületamiseks tuleb leida lahendusi. Seetõttu ongi viimastel aastakümnetel võetud suund deinstitutsionaliseerimisele (Flaker jt 2015) ning kogukondlike hooldusteenuste arendamisele (Flaker jt 2008; Mali 2013 ja 2017).

Paljudest uuendustest ja koduhoolduse kasutajate arvu kasvust hoolimata on asutushooldus endiselt ülekaalus (Hlebec ja Mali 2013; Filipovič Hrast jt 2014; Mali jt 2018). Mõne aja eest elas hoolekandeasutustes püsivalt üle 22 000 inimese ja intervallhooldusel oli ligi 1200; u 1000 inimesele osutati asutuses üsna intensiivseid hooldusteenuseid (Flaker jt 2015).

Inimestel, kes ei suuda enam iseenda eest hoolt kanda ehk kellel napib selleks isiklikku ja sotsiaalset kapitali, on harva võimalik elama jääda oma kogukonda, kuigi hoolekandeteenused on küllaltki heal tasemel. Rahastamissüsteem, hooldamiskultuur ja eri valdkondade teenuste integreeritud pakkumise puudumine teevad kodus elamise kogukonnapõhise hoolduse toel võimalikuks vaid neile, kes vajavad vähest kõrvalist abi.

Personaalseid hooldusmahukamaid teenuseid, mis on kõige enam kooskõlas inimeste vajadustega, ei ole veel välja töötatud (st ulatuslikumat isikuabi hõlmavad teenused, individuaalsed hoolduskavad ja teenusepaketid) või pole need piisavalt hästi reguleeritud. Praegune koduhooldus jt kodus pakutavad teenused ei kata aga inimese vajadusi suurema hooldustarbe korral. Peale selle on kogukonnas pakutav hooldus ja sealsed teenused liiga ühelaadsed (valdavalt rühmakodud ja päevakeskused) ning paindlikkust pole piisavalt.

Uurimuse eesmärk ja korraldus

2018. aastal alustatud alusuuringu J6-9396 „Sotsiaalse infrastruktuuri ja kogukonnapõhise pikaajalise hoolduse teenuste arendamine” raames korraldatud uuringu eesmärk oli välja selgitada, kuidas pikaajalise hooldusega tegelevad inimesed ehk hooldusteenuste pakkujad nii avalikust, era- kui ka kolmandast sektorist hindavad koduhoolduse, teenusmajade ja hooldekodudes pakutava hoolduse kooskõla eakate vajadustega.

Intervjueeriti 50 inimest, kellest suurema osa moodustasid avaliku sektori töötajad, kuid esindatud olid ka erasektor ja vabatahtlikud.

Vastajad töötasid hooldekodudes, sotsiaaltöökeskustes, koduse abistamise keskustes, põlvkondade majades, päevakeskustes, omavalitsustes ja pensionäride ühendustes. Kõigepealt paluti neil hinnata teenuste olukorda Likert-tüüpi skaala järgi (punktid 1 kuni 5, kus 1 viitab väga madalale rahulolule ja 5 väga kõrgele rahulolule hinnatud valdkonnas), seejärel kommenteerisid nad üksikasjalikult enda antud punkte.

Koduhooldus

Koduhooldus hõlmab abi igapäevaelu toimingutes (riietumisel, pesemisel, söömisel, isiklike abivahendite kasutamisel jms), koduabi (nt toidu valmistamisel, kojutoomisel, nõude pesemisel, koristamisel jms) ning abi sotsiaalsete kontaktide säilitamisel (suhete hoidmisel ja loomisel ümbritsevate inimeste, vabatahtlike ja lähedastega; kohustuste täitmisel, side pidamises ametiasutustega, vajaduse korral ettevalmistumisel hooldekodusse minekuks).

Vastanute hinnangud, mil määral on koduhooldus kooskõlas tegelike vajadustega, jagunesid enam-vähem võrdselt: pisut üle poole oli neid, kes olid olukorraga üsna rahul või väga rahul, kuid jätkus ka neid, kes nägid praeguses korralduses tõsiseid puudusi.

Madala hinnangu andnud vastajatele tegi eelkõige muret teenuse kättesaadavus: mõnes omavalitsustes on koduhooldusele nii pikk järjekord, et inimesed ootavad vajalikku abi kuid või isegi aastaid. Toodi välja, et nõudlus koduhoolduse järele on väga suur, kuid vajalike oskustega hooldustöötajaid napib.

Kui inimese tervis halveneb, siis kõigepealt läheb ta haiglasse ning pärast ravi lõppu pöördub tagasi koju, kus saab koduhooldust niikaua, kuni suudab selle toel kodus hakkama saada. Kui sellist võimalust ei ole, peab ta mitteformaalsete hooldajate toel niikaua toime tulema, kui vabaneb koht hooldekodus. Enne seda satub inimene korduvalt haiglasse ja vahepeal hooldavad teda jälle omaksed.

Vastajate hinnangul ei ole praegune korraldus mõistlik, sest inimesed, kes kiirelt teiste abist sõltuvusse satuvad, ei saa koduhooldust õigel ajal. Süsteemi nõrkust nähakse ka selles, et iga omavalitsus määrab ise, millises ulatuses ta koduhooldusteenust rahastab, ning see paneb inimesed väga ebavõrdsesse olukorda.

Sageli ei ole pakutav teenus ka inimeste vajaduste kohane: näiteks oleks vaja, et koduhooldaja külastab inimest sageli (nt mitu korda nädalas) ning teeb mahukaid ja erioskusi nõudvaid hooldustoiminguid, kuid sellist abi ei ole saada, sest kvalifitseeritud hooldajat ei leita või ei rahasta omavalitsus teenust piisavas mahus.

Praegune olukord ei võimalda hooldajatöötajate arvu suurendada, veelgi enam, inimesi, kes saaksid hooldamisega tegeleda, et ole tööturul piisavalt. Hooldaja tööd ei hinnata, see on alamakstud ja inimesed valivad töökoha, kus saavad rohkem palka.

Muu hulgas toodi välja ka transpordiprobleeme: kaugetes maapiirkondades elavad eakad ei saa vajalikku abi, sest suur osa hooldustöötajate ajast kulub kohale sõitmisele, seetõttu jõutakse teenindada vähem inimesi ja igale hoolealusele jääb vähem aega.

"Vajaliku sisu ja mahuga koduhooldusteenuseid tuleks pakkuda hoopis rohkematele inimestele, võttes arvesse ka erivajadusi."

Hooldustöötajad peaksid pakkuma ka seltsi ja abi sotsiaalsete kontaktide suurendamisel, kuid teenuse osutamiseks ette nähtud aeg seda ei võimalda. Inimesed ei jõua täiendavaid teenuseid ise kinni maksta. Vastajate hinnangul on järjest rohkem koduhooldust vajavaid dementsusega inimesi, kuid pakutav abi ei ole kooskõlas nende erivajadustega.

Mõne maaomavalitsuse esindaja arvamus teenuste olukorrast oli aga positiivsem, sest seal oli koduhoolduse korraldamisel kogemusi alles vähe ja kõike kaasnevat ei kujutatagi hästi ette. Välja toodi ka, et koduhoolduse pakkujad ja teiste eakate inimeste hooldusega tegelevate asutuste (hooldekodude, teenusmajade, haiglate ja tervisekeskuste) töötajad teevad omavahel koostööd, millel on kahtlemata positiivne mõju kogu hoolekandesüsteemile tervikuna. Sellisest vaatenurgast on koduhooldus omastehooldust ja asutushooldust ühendav lüli.

Professionaalsest vaatenurgast peetakse koduhooldust üldiselt positiivseks nähtuseks, sest kodus pakutavaid teenuseid on lihtsam kohandada inimeste vajaduste järgi. See eeldab, et igale inimesele koostatakse isiklik hooldusplaan, valitakse selle alusel vajalikud teenused ja edaspidi tehakse nendes ajakohaseid muudatusi kooskõlas inimese vajaduste ja soovidega.

See teeb koduhoolduse paindlikumaks, sest inimesele ei pakuta teenuseid, mida ta ei vaja. Hooldekodus maksavad inimesed sageli kinni ka teenused, mida nad ise ei kasuta.

Eakate teenusmajad

Toetatud elamine teenusmajas ei ole Sloveenias sama kättesaadav kui koduhooldus. Paljud vastajad ei osanudki seda hinnata, sest nende kodukohas selline võimalus puudus. Seevastu inimesed, kes olid teenusmaja teenusega kursis, olid aga veendunud, et nõudlus sellise elamisvormi järele on oluliselt suurem kui pakkumine.

Teenusmaju peeti heaks alternatiiviks asutushooldusele ja alles väljakujunevale koduhooldusele. Teenusmaja eelis on see, et sealsed ruumid on kohandatud eakate vajadusi arvesse võttes, hoones on ka lift. Vajaduse korral on abi olemas ööpäevaringselt. Kui tervis lubab, saab inimene elupäevade lõpuni elada koduses keskkonnas. Arvati, et selliseid maju oleks rohkem vaja ka piirkondadesse, kus neid praegu ei ole.

Murekohana toodi välja, et erasektori teenusmajade üür on liiga kõrge ja neis ei pakuta piisavalt mahukat hooldust. Seega tuleks leida lahendus, kuidas aidata teenusmajade elanike suurema hooldusvajaduse korral (teenus on praegu mõeldud üle 65-aastastele inimestele, kes suudavad väikese toega iseseisvalt elada).

Teenuse rahastamisele saab läheneda mitmeti. Erinevalt koduhooldusest Sloveenia omavalitsused teenusmajades elavate inimeste hooldusteenust enamasti ei kaasrahasta. Seetõttu saab seal elamist endale lubada vaid piisavalt suure pensioniga inimene, kes jaksab üüri ja hooldusteenuste eest ise maksta.

Mõnes omavalitsuses on eakate soovile vastu tulles ikkagi laiendatud kaasrahastust ka teenusmajades pakutavatele teenustele. See ei ole aga väga tavaline, sest lähtutakse põhimõttest, et hooldust vajav inimene ei peaks elama teenusmajas, vaid hooldekodus. Seetõttu tuleks küsitluses osalenute hinnangul kehtestada üle riigi ühesugused reeglid hooldusteenuse pakkumisele teenusmajades ning tagada, et kõigil eakatel oleks võrdne ligipääs sellisele majutusele ja hooldusele.

Teenusmajade arvukus ja neis pakutavad teenused sõltuvad ka turuolukorrast: omavalitsustes, kus eakatele pakutakse hooldusvõimalusi vähe, õitseb teenusmajade äritegevus.

Eakate hooldekodud

Pooled vastanutest arvasid, et hooldusteenuste tase hooldekodudes on kooskõlas vajaliku tasemega vaid vähesel või väga vähesel määral. Mõnevõrra vähem oli neid, kes olid sellega rahul. Vastamisel lähtuti isiklikest kokkupuudetest hooldekodudega oma kodukohas ja omavalitsuses, kus vastajad elavad ja töötavad.

Hooldekodu on pikaajalise hoolduse teenuste hulgas viimane valik, sest väärika vananemise seisukohast on oluline, et inimene saaks võimalikult kaua elada koduses keskkonnas. Hooldekodu on tihtipeale ainus kogukonnas pakutav hooldusvorm, kuigi sealgi ei ole kohti kohe saada. Kui inimese hakkamasaamist kodus ei toetata, on nad sunnitud valima tee, mis nad lõpuks ikkagi hooldekodusse viib.

"Hooldekodude töötajad tunnevad, et nende panust ei hinnata, tähele ei panda ka seda, kui töötatakse hästi ja rõõmuga."

Pärast haiglaravi on eakas mõnda aega õendushaiglas, millele järgneb taastusravi ja koju naasmine. Siis satutakse taas haiglasse ning ajapikku saadakse ka koht hooldekodus, mis asub sageli kodust kaugel. Seetõttu tuleb tihti ette ka hooldekodu vahetusi, sest eakad soovivad elada võimalikult lähedal oma perele ja kodusele keskkonnale.

Inimene läheb hooldekodusse, kui koduses keskkonnas ei ole võimalik vajalikku hooldust saada, paremat lahendust pole tihti siis, kui hooldusvajadus on suur või kui tegu on dementsusega. Viimastel aastakümnetel on selliste probleemidega inimeste osatähtsus hooldekodude elanike hulgas suurenenud märgatavalt.

Seetõttu peaksid ka Sloveenia hooldekodud muutuma ajapikku sisuliselt õendusabikodudeks, nii nagu need on paljudes teistes riikides. Veel pakuti välja, et hooldekodud võiksid spetsialiseeruda kindlate erivajadustega inimestele, et Sloveenias oleksid omaette hooldekodud dementsusega vm terviseprobleemidega inimestele, kriisiolukordade jaoks jms.

Teisalt pöörasid avaliku sektori töötajad tähelepanu asjaolule, et asutushoolduse kasuks otsustakse sageli ennatlikult. Nad tundsid, et mõned eakad inimesed jõuavad liiga vara hooldusasutusse, kuigi nad oleksid võinud veel kodus elada, kui oleksid saanud abi ja tuge õigel ajal. See tähendab, et rõhku tuleb panna kogukonnapõhiste teenuste arendamisele.

Ka hooldekodusid kimbutab tööjõupuudus. Normid ja standardid on aegunud ja mõned neist pärinevad 1980. aastatest. Need ei ole enam kooskõlas tänapäevaste hoolekande põhimõtetega ega klientide muutunud vajadustega. Ka hooldekodudes ei ole piisavalt töötajaid, sest inimesed suunduvad valdkondadesse, kus on kõrgem palk ja paremad töötingimused. Hooldekodude töötajad tunnevad, et nende panust ei hinnata, tähele ei panda ka seda, kui töötatakse hästi ja rõõmuga.

Kokkuvõte

Varasemate uuringute (Flaker jt 2015; Mali jt 2018; Mali ja Grebenc 2019) kohaselt tuleb kvaliteetse hoolduse saavutamiseks sageli kombineerida erisuguseid pikaajalise hoolduse vorme ja nende pakkujaid. Seega on ühest küljest oluline arendada sotsiaalteenuseid, mis tagavad pikaajalise järjepideva abi eakatele nende kodukeskkonnas, ja teisest küljest ajakohastada olemasolevaid teenuseid eakatele mõeldud hooldusasutustes (Flaker jt 2015).

Peame jätkama eelkõige nende kogukonnapõhiste teenuste arendamist, mis on juba tõestanud oma tõhusust. Vajaliku sisu ja mahuga koduhooldusteenuseid tuleks pakkuda hoopis rohkematele inimestele ning ka spetsiifiliste erivajadustega inimeste rühmadele, nt inimestele, kel on dementsus või kes vajavad palliatiivset hooldust. Teenused tuleb teha paremini kättesaadavaks ka maapiirkondades. Teenused peab tooma inimestele lähemale, sh pakkuda tuleb ka mobiilseid spetsialistide teenuseid ja erisuguseid koduteenuseid.

Tänapäevase tehnoloogia abil tuleb luua ka uusi teenuseid, mis lasevad eakal oma kodus elada (kodu kohandamine inimese vajadustele kohaselt IKT, video- ja elektroonilise jälgimistehnoloogiaga, turvaseadmete abil, muude abivahendite kasutamine jms) võimalikult kaua, rohkem tuleb otsida ka eemalt abistamise võimalusi (kõnekeskused, mis eakatele abi korraldavad; näiteks häirenupu teenus, mida tuleb uuendada infotehnoloogia abil; pakkuda videonõustamist).

Oluline on luua mitmesuguseid elamisvõimalusi, näiteks hoiukeskused (päevahoid, ööhoid, tegevused, koolitused), turvakodud vägivalda kogenud eakatele, põlvkondade majad, keskused, majutus teistes (hooldus)peredes; teenusmajad, sh ka kaughooldusega ja tiheda kontaktiga kohaliku omavalitsuse tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna töötajaga; mitme eaka inimese või eri põlvkondadesse kuuluvate inimeste ühine elamine, ajutised elukohad ja ka taastusravi asutused (nt peale insulti, operatsiooni, luumurdu jne), hoolduskooperatiivid.

Kogukondade arendamisel tuleb soodustada vanemaid inimesi abistavate kogukondlike projektide ellukutsumist, toetada vastastikuse (eakaaslased, eri põlvkonnad) ja mitteformaalse abi pakkumist.

Teist tüüpi muudatused puudutavad olemasoleva institutsionaalse hoolekande arendamist. Oluline on, et hooldekodud areneksid gerontoloogiakeskusteks, mis pakuvad integreeritud hooldust oma piirkonna inimestele. Institutsionaalse hoolduse osutamise kõrval saavad nad olla ülalkirjeldatud kogukonnapõhiste teenuste arendamise eestvedajateks, korraldades muuhulgas mitteformaalsetele hooldajatele koolitusi ja õppusi ning muid tegevusi, mis aitavad vähendada nende koormust (Mali 2019; Mali ja Grebenc 2019). Sel juhul ei jää kodus elavatele eakatele pakutav hooldus institutsionaalsele hoolduse kõrval tagaplaanile.

Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö nr 1/2021

---

* Riiklikult finatseeritud uurimisprojekt „Kogukonnale tugineva pikaajalise hooldusega seotud sotsiaalse infrastruktuuri ja teenuste arendamine” (J6-9396), 2018–2021.

** Sloveenias oli 2019. aasta andmetel kokku u 2,081 miljonit elanikku – toim.

Uurimisprojekti J6-9396 „Kogukonnale tugineva pikaajalise hooldusega seotud sotsiaalse infrastruktuuri ja teenuste arendamine” (ingl The Development of Social Infrastructure and Services for Community Based Long-Term Care) toetas Sloveenia teadusagentuur (ingl Slovenian Research Agency).

Viidatud allikad

Active ageing strategy (2017). Ljubljana: The Government of Republic of Slovenia.
Billings, J., Leichsenring, K. & Wagner, L. (2013). Addressing long – term care as a system – objectives and methods of study. In: Leichsenring, K., Billings, J. & Nies, H. (eds.). Long – term care in Europe: improving policy and practice. Basingstoke: Palgrave Macmillan, 3–18.
Filipovič Hrast, M., Hlebec, V., Knežević Hočevar, D., Černič Istenič, M., Kavčič, M., Jelenc-Krašovec, S., & Mali, J. (2014). Oskrba starejših v skupnosti: dejavnosti, akterji in predstave [Care for older people in the community: actions, actors and visions]. Ljubljana: Fakulteta za družbene vede.
Flaker, V., Mali J., Kodele, T., Grebenc V., Škerjanc J. & Urek M. (2008). Dolgotrajna oskrba: očrt potreb in odgovorov nanje [Long-term care: The outline of needs and responses]. Ljubljana: Fakulteta za socialno delo.
Flaker, V., Rafaelič, A., Bezjak, S., Dimovski, V., Ficko, K., Fojan, D., Grebenc, V., Kastelic, A., Mali, J., Ošlaj, A., Pfeiffer, J., Ramovš, J., Ratajc, S., Suhadolnik, I., Urek, M. & Žitek, N. (2015). Priprava izhodišč dezinstitucionalizacije v Republiki Sloveniji [Preparation of starting points for deinstitutionalisation in the Republic of Slovenia]. Ljubljana: Fakulteta za socialno delo.
Hlebec, V. & Mali, J. (2013). Tipologija razvoja institucionalne oskrbe starejših ljudi v Sloveniji [Typology of institutional care development for older people in Slovenia]. Socialno delo, 52(1), 29–41.
Hlebec, V., Mali, J. & Filipovič Hrast, M. (2014). Community care for older people in Slovenia. Anthropological notebooks, 20 (1), 5–20.
Leichsenring, K., Billings, J. & Nies, H. (eds.) (2013). Long-term care in Europe: improving policy and practice. Basingstoke: Palgrave Macmillan.
Mali, J. (2008). Od hiralnic do domov za stare ljudi [From Alms-houses to Homes for the Older People]. Ljubljana: Fakulteta za socialno delo.
Mali, J. (2010). Social work in the development of institutional care for older people in Slovenia. European journal of social work: the forum for the social professions, 13 (4), 545–559.
Mali, J. (2011). An example of qualitative research in social work with older people: the history of social work in old people's homes in Slovenia. Collegium antropologicum, 35 (3), 657–664.
Mali, J. (2013). Dolgotrajna oskrba v Mestni občini Ljubljana [Long-term care in Ljubljana Municipality]. Ljubljana: Fakulteta za socialno delo.
Mali, J. (2016). Old age: the prime and neglect of social work. Dialogue in praxis: a social work international journal, 5 (18), 62–67.
Mali, J. (2017). The cultural context of long-term care. In: Rogers, H. C. (ed.). Social work: practices, perceptions, challenges, (Psychology research progress). New York: Nova Science Publishers, 63–90.
Mali, J. (2019). Innovations in long-term care: the case of old people's homes in Slovenia. Revija za socijalnu politiku, 26 (2), 207–225.
Mali, J. & Grebenc, V. (2019). Rapid assessment of needs and services in long-term care. Revija za socijalnu politiku, 26 (2), 171–187.
Mali, J. & Kejžar, A. (2017). Celostna oskrba stanovalcev z demenco: primer uvajanja inovativne oskrbe v Domu Petra Uzarja Tržič [Holistic care for people with dementia: the case of innovative care in Home for older people Petra Uzarja Tržič]. Socialno delo, 56 (3), 179–195.
Mali, J., Flaker, V., Urek, M. & Rafaelič, A. (2018). Inovacije v dolgotrajni oskrbi. Primer domov za stare ljudi [Innovations in long-term care. The case of homes for older people]. Ljubljana: Fakulteta za socialno delo.
Österle, A. (ed.) (2011). Long-term care in Central and South Eastern Europe. Frankfurt am Main: P. Lang.
Resolution on the National Program of Social Protection for the period 2013–2020 (2013). Ur. l. RS, št. 39/2013: 4668–4680 [Official Journal of the Republic of Slovenia, no. 39/2013: 4668–4680].
Resolution on the National Plan of health care 2008-2013 (2008). Ur. l. RS, št. 72/2008: 9977–10173 [Official Journal of the Republic of Slovenia, no. 72/2008: 9977–10173].
Strategy for Care for Older People until 2010 (2006). Ljubljana: Ministry for Work, Social Affairs and Family.
Strategy for coping with dementia in Slovenia till 2020 (2016). Ljubljana: Ministry for Health.
UN (2019). World population Ageing 2019. New York: United Nations.